Eesti arhitektide liidu ning ettevõtte Rand ja Tuulberg koostöös korraldati 18. ja 19. septembril Tallinna olümpia­purjespordikeskuse (Pirita TOP) jõepoolse hoonestuse töötuba eesmärgiga saada Pirita TOPi hoonete tarvis (aadressil Purje tänav 8 ja Masti tänav 17) nii arhitektuuri kui ka ümbruskonna terviklik mahukontseptsioon ning paika panna nende edasise arendamise reeglistik.

Eriline muinsuskaitsealune objekt. 1997. aastal ehitismälestisena kaitse alla võetud purjespordikeskuse kompleks on üsna eriline teiste mälestise seas. Kõige rohkem annab seda mõõtkava ja saatuse mõttes võrrelda ehk linnahalliga (mis on küll linna valduses). Mõlemad on ühe ajastu arhitektuuripärlid, mille seisund on keeruline: need ei leia nüüdislinnas oma kohta ega otstarvet.

Purjespordikompleksis on hilissovetiaegsele arhitektuurile omaselt modernismi, hilisfunktsionalismi ja kohati brutalismi elemente: rõhutatud betoonkonstruktsioonid, korduvad jõulised struktuurid, terase ning klaasi ühendamine, suured aknataskud ja rõdud. Kompleks on paigutatud selgelt kahele teljele: suunatud merele ja jõele. 193 000ruutmeetrise kompleksi kavandasid arhitektid Henno Sepmann, Peep Jänes, Ants Raid ja Avo-Himm Looveer 1980. aasta olümpiaregatiks. Sinna kuulus 18 hoonet: jõe- ja meresadam 470 alusele, jahtklubi, elling, töökojad, pressikeskus ja laevakujuline olümpiaküla 632 voodikohaga. Keskus rajati olümpiamängude tarbeks, kuid mängudejärgset kasutusplaani ei tehtud.

Töötoas loodeti leida lahendus kinnistute Purje 8 ja Masti 17 jaoks. Nendel kinnistutel asub jahtklubi hoone koos Matti Õunapuu disainitud olümpiatule urniga (omaniku sõnul on see ka värskelt remonditud ja süttib nupule vajutades), purjekate hoiustamiseks ja remondiks vajalik hiiglaslik elling ning olümpiaregati läbiviimise abiruumid koos pressikeskusega.

Töötuppa kaasatud Tallinna muinsuskaitseosakonna spetsialist Triin Ojari mõtiskles töötoa lõpus, kuidas kaitsta tervet linna – linnad ju muutuvad. Pirita purjespordikeskus on tõepoolest kui linnaosa oma väljakute, tänavate, kangialuste ja hoonemahtudega. See ei ole aga loomulikult pika aja jooksul kujunenud, vaid hoogtöö ja laupäevakutega kiiruga üles ehitatud jäik struktuur, mis paraku ei suuda pärast algse funktsiooni täitmist vastata nüüdisaegse linnaruumi ühelegi nõudmisele. Päris tühjaks pole kompleks siiski jäänud. Osal büroopindadel on rentnikud ja ellingul toimetatakse jätkuvalt purjekatega. Sellises mõõtkavas elling on aga Pirita TOPi sadama jaoks üleliigne ning büroopinnad on soodsatele rendihindadele vaatamata potentsiaalsetele üürnikele siiski eemaletõukavad. Mis takistab Pirita TOPi purjespordikompleksil olemast osa moodsast linnaruumist ning potentsiaalselt ka tulevane Pirita keskus?

Kitsaskohad. Kuigi kehtiva detailplaneeringu järgi on võimalik TOPi alal mahtu suurendada, siis omaniku siht on pigem mahu vähendamine ja olemasoleva kvaliteedi parandamine.

Üks kõige suurem murekoht on just valgus. Praegused hooned on väga sügavad, seetõttu ei saa neid kohandada näiteks eluasemeks. Selleks et Pirita TOPi alal oleks elu ka muul ajal kui suvehooaeg, peaks seal olema elanikke ja atraktiivseid ärisid ning sihtpunkte. Kogu kompleks mõjub praegu äärmiselt tõrjuvalt, isegi kui on soovi sinna minna. Rohked metallpiirded ja aiad jätavad mulje, nagu oleks tegemist jätkuvalt avalikkusele suletud alaga. Trööstitu avalik ruum ja ajavaakumis fassaadid ei mõju samuti kutsuvalt. Selline keskkond ei suuda hoida paigal praeguseidki rentnikke. Linlased ei leia seda kohta suurusele vaatamata üles ega isegi teadvusta TOPi võimaliku sihtkohana. Väga palju oleks abi juba sellest, kui kogu kai koos Kalevi jahtklubi alaga oleks promenaadina avatud ja ala oleks seeläbi silla ja Pirita teega ühenduses ning mööda mere kallast saaks TOPi liita Reidi tee ning selle kaudu ülejäänud linnaga.

Objektikeskne vs. linnakeskne. Purjespordikeskust saab vaadata mitmeti. Näiteks objektikeskselt ehk seada selle arhitektuuriline omapära esikohale, lasta sel domineerida ümbruskonna üle. Pirita TOPi võib vaadata ka linnakeskselt, lähtuda kompleksi linnaruumilistest probleemidest ja potentsiaalist. Viimane eeldaks TOPi sümmeetrilisuse lõhkumist, pimedate mahtude lammutamist, tänavate ja maastiku ümberkorraldamist nii, et tekiks sidus linnaruum.

Objektikeskselt lähenedes säilitataks olemasolev maht originaalilähedaselt, TOP tuleks konserveerida ja väärindada. Kompleksi tulevikku tuleb otsida kuskilt kahe võimaluse vahepealt. Keskusele tuleb leida koht linnaruumis: seal peab olema kasutuskõlblikke kultuuri- ja äripindu, eluruume, purjetamise ja ka muu spordi taristut. Praeguste hoonete ruumiline ülesehitus ja mõõtmed võimaldavad väga erinevaid kasutusviise ja funktsioone.

Töögruppide ettepanekud. Aruteludes kerkisid esile mitmed konkreetsed ettepanekud, kuidas TOP võiks ellu ärgata. Suurt potentsiaali nähakse promenaadide avamises ja ühendamises. Pakuti välja kaks promenaaditelge: jõe ja mere telg. Jõepoolne promenaad võiks ulatuda Pirita teeni, ühendada TOPi piirkonna ülejäänud linnaga nii, et jalakäijatel oleks mugav ja loogiline liikuda. Mereäärsest promenaadist saaks hoonetega tihendatud rannapark, mis looks avalikku ruumi ja seoks linna merega. Rajada võiks veel jalakäijate silla ning praeguse autosilla alla lisasilla, et elavdada kogu alal liikumist.

Kompleksi jõepoolne välisilme võiks säilida, kuid kompleksi sees nähakse võimalusi luua väiksemaid kvartaleid ja sisehoove, et massiivne hoone oleks inimlikum. Praegustes pimedates hooneosades on piisavalt ruumi, et mahutada sinna parkimine, äripinnad, väiketööstus, eluruumid ja ka sisehoovid. Pressikeskuse ja töökodade hooneosa asemele pakuti ka uusi hoonegruppe, mille puhul võetaks arvesse TOPi mõõtkava ja kõrgust: neil võiks olla kuni neli korrust ning kõrgust 17 meetrit maapinnast.

Elling, mille arhitektuurne rütm ja avar konstruktsioon on eraldi väärtus, tuleks osaliselt säilitada, näiteks jahtide hoidmiseks või spordi- ja vabaajafunktsioonide tarbeks. Alternatiivina võiks ellingu alumistel korrustel olla äripinnad, keskmes parkimine ja ülemistel korrustel korterid või jõevaatega sündmusruumid. Korterite vahele jäävad avatud sisehoovid, mis leiavad mitmekesist kasutamist ning elavdavad linnaruumi, kui kohtuvad arhitektuuripärand ja nüüdisaegsed vajadused.

Töötoas rõhutati ka sakraalhoone ja jahtklubi taastamise tähtsust. Sakraalhoone algse ilme võiks taastada koos treppide ja ühendustega, et tajutaks kompleksi terviklikkust. Kirikuesisest väljakust, mis on praegusel kujul liiga lai ja tuuline, võiks saada kaks väiksemat ja inimmõõtmelisemat väljakut, mis tipnevad olümpiatule platsiga. Nii saaks täita avaliku elu ja väiksemate ürituste vajadused.

Seejuures rõhutati, et enne suuremat lammutamist ja uue hoonestuse kavandamist tuleks lahendada kitsaskohad: tagada alale parem ligipääs, aktiveerida tühjad hooned ja tuua sinna taas elu ajutiste kultuuri- ja spordiüritustega.

Järeldused. Töötoa arutelu näitas, et Pirita TOPi tulevik sõltub pärandi ja uuenduste vahel tasakaalu leidmisest. See kompleks ei ole lihtsalt arhitektuuriobjekt, vaid justkui väike linnaosa, millel on teljed, väljakud ja sisealad – just see terviklikkus tagab unikaalsuse. Kui säilitada see ajaloolisel kujul, jääks piirkond tühjaks ja eluvaeseks, lammutamise korral hävitataks omaaegne unikaalne arhitektuur. Lahendus peitub mõlemas: tuleb hoida nähtaval ja elus olümpiapärandi märgid (jahtklubi, kirik, elling), kuid luua nende kõrvale uusi kihistusi (promenaade, sisehoove ja avalikku ruumi), mis toovad piirkonda elu ja linliku aktiivsuse.

Arutluse käigus kerkis esile ka linnaruumiline mõõde: TOPi ala võiks siduda Pirita keskuse ja ühtlasi kogu Tallinnaga, avada promenaadid, jalakäijate silla ja madalama tasandi ühendused, et hoonestus ja kogu ala ei oleks nii suletud, vaid läbikäidav, avatud ja inimmõõtmeline. Praegu pigem tõrjuvad hooneosad võiksid saada uue funktsiooni äripindade, sündmusruumide, hoovide ja väikeste eluruumide näol ning anda kompleksile mitmekesise ja elava linnaruumi iseloomu.

Nii omanik kui ka muinsuskaitse andsid lootust, et jõutakse kompromissini, mis puhub olümpiakompleksile uue jõu ja elu sisse. Edasi liigutakse loodetavasti uute eritingimuste taotlemise ning ka arhitektuurivõistluse koostamisega. Kas kompleks saab enne seda lainete ja tuulte käes viis, kümme või kakskümmend aastat laguneda, näitab aeg.