Sõbrad, väärt kontserdist jäite ilma! See hüüatus on mõeldud kõigile neile, kes 27. septembril Thessaloníki Sümfooniaorkestri kontserdile huvi-, aja- või rahapuudusest tingituna ei jõudnud. Võib-olla ei paistnud kontsert teatud segmendile ka piisavalt prestiižne, mine tea. Igal juhul Estonia kontserdisaalis tühje kohti paraku jagus, millest on tuline kahju, sest taas avanes võimalus kuulata üht välisorkestrit, keda satub Eestisse ju nii harva. Sümfooniaorkestrite turneed on mõistagi väga kulukad, sest transportida tuleb keskeltläbi sadat inimest koos instrumentidega, nii et tuleb tunnustada Eesti Kontserdi püüdu kitsukese eelarve kiuste tuua hooaja jooksul Eesti publiku ette vähemalt üks välisorkester. Pealegi sisaldas Thessaloníki orkestri kava muusikat, mida saab kuulda üliharva ja millest, julgen öelda, siinmail mitte midagi ei teata. Ent just sellised muusikalised kohtumised on suurepärane võimalus avastuseks, mis laiendab kuulamisharjumust! Paraku tuletavad need ka meelde, kui ühekülgne on tihti­peale standardne kontserdirepertuaar ning kui vähe jõuab meie kontserdilavadele teoseid, mis ei kuulu tavapärase Euroopa klassikalise või nüüdismuusika hulka. Ent see ei tähenda, et selline muusika ei vääri tähelepanu või kuulamist!

Kontserdi avalooga, milleks oli Kreeka-Küprose helilooja, dirigendi ja muusikateadlase Solon Michaelidese (1905–1979) teos „Koidik Parthenoni jalamil“, avaldas orkester austust Michaelidisele kui Kreeka-Küprose rahvusliku muusikakoolkonna silmapaistvaimale esindajale, aga ka kui Thessaloníki Riikliku Sümfooniaorkestri asutajale (1959). „Koidik Parthenoni jalamil“ on üks tema varasemaid, ent ühtlasi tuntumaid sümfoonilisi pilte, mille esmaversioon „Hommikune ärkamine“ valmis kavalehe andmetel 1933. aastal pärast õpinguid Pariisis. Hilisem pealkiri (1936) seob teose peale looduse palju selgemalt kreeka kultuuri ja sümboolikaga, milleks on Parthenon kui rahvuslikku identiteeti ja antiikkultuuri kandev märk. Teos kõlab üsna impressionistlikult: pastelses orkestrikõlas ja vaevumärgatavates helivarjundites võib aimata õrna valgust, koidu aegamisi lähenemist. Järk-järgult tihedamaks muutuv teks­tuur ja tugevnev dünaamika annavad edasi päikesetõusu ning algava päeva meeleolu. Harmooniakäigud on lihtsad, ent sugestiivsed ning rõhutavad pigem värvi kui keerukat vormiarendust. Tulemuseks on kujundlik muusikaline miniatuur, mille helikeel loob visuaalselt mõjuva stseeni ja manab kuulaja silme ette särava hommiku Parthenoni taustal. „Koidik Parthenoni jalamil“ on väga õnnestunud kombinatsioon intiimsusest ja monumentaalsest sümboolikast – ühtaegu austusavaldus loodusele ja antiikkultuuri pärandile. Mis puutub esitusse, siis võlus Thessaloníki Sümfooniaorkester esimestest taktidest peale keelpillirühma erakordselt sooja, ühtse ja kandva tooni ning vaskpillide jõulise, ent selge kõlapildiga, mis tõid koosmõjus esile teose peene valgusmängu ja varjatud dramaatika.

Järgmise teosena kõlas Ameerika helilooja Lowell Liebermanni (snd 1961) „Rapsoodia vanakreeka lüürale, viiulile ja orkestrile“, mis on valminud Thessaloníki okrestri tellimusel ja oli ühtlasi teose Eesti esiettekanne. Pean piinlikkusega tunnistama, et Liebermanni nimi oli mulle võõras. Ent tema veebisaidil avanes muljetavaldavalt pikk teoste nimekiri, mille põhjal võib oletada, et tegu on erakordselt viljaka heliloojaga, kes näib uusi teoseid puistavat otsekui käisest. See tekitas ka väikese eelarvamuse, ega kvantiteet ole tulnud kvaliteedi arvelt …

Nimetatud rapsoodia puhul osutus kartus siiski asjatuks: teos oli huvitav ja kaasakiskuv, justkui omalaadne sümfooniline pilt, mis tõi silme ette lõputud lõunamaised oliivisalud ning kuldse päikeseloojangu Vahemere ääres, sellise, mida on võimatu unustada. Meeleolu aitas kahtlemata luua ka haruldane soolo­instrument – vana­kreeka lüüra, mida kohtab sümfooniakontserdil üliharva. Veelgi paeluvamaks tegi kogemuse lühike, ent meeldejääv instrumendi­tutvustus enne teose kõlamist. Lüürasolist Nikos Xanthoulis märkis tabavalt, et kuigi kõik on lüürat antiikkunstis näinud, pole meil tegelikult aimugi, kuidas see instrument noil ammustel aegadel kõlas. Niisiis on tema mängitav pill rekonstruktsioon: tuginedes säilinud joonistustele, kirjeldustele ja teaduslikule analüüsile on püütud luua võimalikult autentne instrument. Väärilise partnerina tuleb siinkohal ära märkida ka Thessaloníki Sümfooniaorkestri kontsertmeister Antonis Sousamoglou, kes asendas esinema pidanud, ent vahetult enne kontserti haigestunud Lõuna-Aafrika viiuldajat Daniel Hope’i. Ehkki kontsertmeistrile partii õppimiseks jäänud aeg oli enam kui napp, polnud tema mängus tunda vähimatki rabedust. Vastupidi, kogu esitus mõjus kindlalt ja nüansirikkalt ning oli heas ansamblis nii lüürasolisti kui ka orkestriga. Nagu Xanthoulis enne esitust naljaga pooleks märkis, eksib tema oma partiis raudselt rohkem kui selle ühe ööga ära õppinud Sousamoglou!

Ka Yannis Constantinidise (1903–1984) „Dodekaneeside süit nr 1“ kõlas kui armastuskiri – mitte pelgalt Dodekaneesidele ja selle saarestiku rahvamuusikale, vaid elule endale, tema karedale rütmile, soolasele meloodikale, väikestele rõõmudele ja muredele. Seetõttu ei mõju teos mitte konservatiivse rahva­viisiseadena, vaid elava, orgaaniliselt hingava muusikana, mis on kohati graatsiliselt lihtne, aga ka ootamatult peen. Kuueosaline süit viib kuulaja justkui imetabasele reisile saarelt saarele. Igal osal on oma karakter: kord liugleb muusika rahulike lainetena, kord hüpleb tantsusammul, et seejärel hoopis melanhoolselt ja unelevalt endasse vaadata. Selle melanhoolse poeetilisuse kauneim näide oli IV osa „Andante mesto“, mis sööbis mällu tänu erakordselt kauni tooniga esitatud oboe-, klarneti- ja fagotisoolodele.

Kontserdi lõpetas Robert Schumanni (1810–1856) sümfoonia nr 2 (1846), mida võis pidada omamoodi Thessaloníki orkestri proovikiviks: selles, et suurepäraselt suudetakse esitada oma kultuuriga seotud muusikat, polnud põhjust kahelda. Schumanni sümfoonia kuulub aga nii-öelda standardrepertuaari, kuid ei ole õnneks üks neist teostest, mis on liiga ära leierdatud. Ent ka selle ülesandega sai orkester kenasti hakkama: tehniliselt üsnagi kaelamurdev II osa „Scherzo (Allegro vivace)“ mängiti briljantselt ning kui millegi kallal üldse norida, siis samas osas enne repriisi esinenud hajeviloleku üle tempodes.

Erakordselt rõõmustav oli üle pika aja Eestis juhatamas näha Saksamaal elavat ja tegutsevat Mihkel Kütsonit, kelle kontakt orkestriga paistis vahetu ja inspireeriv. Ma ei oska öelda, kui sageli ta Thessaloníki orkestrit juhatab, kuid saalis istudes jäi mulje, et orkester ja dirigent mõistavad teineteist lihtsalt suurepäraselt. Märkamata ei jäänud ka see, et just Schumanni sümfoonias oli Kütson täiesti omas elemendis. Tal õnnestus orkestrist välja võluda nii sellele sümfooniale omane võitluslikult sügav energia kui ka kõlaline vaheldusrikkus: valgus ja vari, kulminatsioonid ja vaibumised mõjusid tema juhatamisel loomulikult ja usutavalt.

Lõpetuseks võib nentida, et Thessaloníki orkestri mängus oli midagi kultuurisaadikulikku: lõunamaine karakter, soe ja ühtlane kõla ning loomulik hingamine sulandusid distsiplineeritud rütmitervikusse. Ja see on haruldane kooslus, kus temperamendist saab kvaliteet, mitte klišee. Usun, et see mulje ei ole juhuslik: orkestrit on ka varem iseloomustatud kui Kreeka muusikapärandi kandjat ning nende salvestised on pälvinud kiitvaid arvustusi ja auhindu.