Eesti filosoofiamaastikul on Margus Ott üsna isemoodi tegelane: temataolist laia haarde, avara ja algupärase mõtlemisega, erakordselt viljakat filosoofi teist siin ei leia. Ott tunneb end kodus Zhuangzist Gilles Deleuze’ini, ontoloogiast ökoloogiani, demokraatiast kunstifilosoofiani, algosakestest komplekssüsteemideni ning luulest tõlkeni. Ta on tõlkinud ja populariseerinud Aasia filosoofiapärimust ja kontinentaal­filosoofiat ning põiminud omanäolisel moel kokku teadusharusid ja mõtte­traditsioone. Kõige terviklikumal kujul väljendub see kõik tema kuueosalises suurteoses „Väekirjad“. Oti viiekümnenda sünnipäeva eel heitsime pilgu tema loomingule ja elukunstile.

Alustame ehk algusest – mis üldse on filosoofia ja kuidas see su leidis?

Deleuze ütleb, et filosoofia on mõistete loomine. Laias laastus see tabab minu meelest midagi olulist filosoofia puhul. Kui hakkad teksti ennast analüüsima, siis seal ju piirid ujuvad. Aga lugeja seisukohalt on erinevad raskuskeskmed või rõhuasetused eri tekstides: ilukirjanduse puhul ühes kohas, religioosse teksti puhul teises kohas. Filosoofilise teksti puhul mulle tundub, et üks tunnustest ongi see, et sealt kooruvad välja mingid mõisted või mõisteline struktuur, mida saaks ka teisel kujul taasesitada. Luuletust ei saa ümber ütelda, siis see oleks juba teine luuletus.

Kuidas filosoofia mu leidis, on väga selgelt dateeritav. 1997. aasta sügisel vedas Mart Kangur mind Tõnu Luige intensiivseminari, kus loeti Martin Heideggeri „Sissejuhatust metafüüsikasse“. See oli vist iga päev õhtuti, mitu tundi jutti. Hiina keeles on väljend si dong fei dong ehk 似懂非懂 – justkui tunned, et saad aru, aga ei saa ka. Aga midagi seal oli, väga huvitav oli. Siis võtsin kätte ja laenutasin Heideggeri „Olemise ja aja“. Töötasin öövahina ja hakkasin seda öösel lugema. Järsku avanes selline lisamõõde eksistentsi. Kujutan ette, et mõne inimese religioosne pöördumine võib olla sama transformatiivne. Siis olin tükk aega heideggeriaan.

Ehk sõna otseses mõttes mind tiriti filosoofia juurde, mingit loomulikku huvi mul filosoofia vastu ei olnud. Keskkooli ajal oli filosoofia tunnis küll hea õpetaja, aga filosoofia ise tundus mõttetu. Inglise empiristid enam-vähem midagi mõistlikku rääkisid, aga muu oli küll täielik jura. Mind huvitasid algul hoopis keeled ja lingvistika, otsapidi ka semiootika.

Ja ühel hetkel toimus teine pöördumine veel, tuli Deleuze. Ja siiani kummitab sind.

Jah, mul oli kaks algust. Eks nendel pööretel on omad kujunemislood või selline vaikne kuhjumine. Ma mäletan, ma andsin Tartus loenguid toona. Ühel päeval sõitsin bussi tagaosas ja järsku taipasin, et tegelikult ei pea tehnikat demoniseerima, nagu Heidegger seda tegi. See markeeris laiemat vabanemist varasemast mõttemudelist. Heidegger oli muutunud piiravaks ja ahistavaks. See oli aidanud mu mõtlemise käivitada, kuid ühel hetkel see ammendus. Kuid ma ei usu, et Deleuze ja Henri Bergson oleksid mu konksu otsa saanud, selleks oli ikkagi vaja sellist „müstikut“. Aga kui ma olin juba Heideggeri kaudu astunud filosoofiatuppa, siis Deleuze ja Bergson olid seal sõõm värsket õhku.

Sa mainisid Deleuze’iga tulnud keelelist vabanemist. Tahangi uurida su keelemängu kohta. Kirjutad eestikeelset filosoofiat üsna ligipääsetaval ja väheakadeemilisel viisil, oled kohati luuleline, lood lausa riime ja kokkukõlavaid mõisteid, näiteks „lahkmeel on meelelahk“ või „käesolu ja väesolu“. Kust sul see alge tuleb ja mida annab see filosoofiale?

See on otseselt Heideggeri mõju. Mu praegused keelemängud on tegelikult õrn järelkaja sellest, mis varem oli. Varem mässisin ennast üleni keelemängudesse ja sellisel liialdatud kujul muutub see kontraproduktiivseks. Aga mõõdukamal moel on see hea abinõu. Kokkukõlasid ja keelemänge on isegi autoritel, kellelt seda võib-olla ei ootaks, näiteks Hegelil. Kui filosoofia tuumaks on mõistete loomine, siis need mõisted kehastuvad ju mingites sõnades. Mõisted moodustavad konstruktsiooni või kogumi. Ja kulub ära, kui seal on ka natuke poeetilist hõngu, mis aitab seda mõistestikku integreerida.

Kas tolles väljendusviisis peitub ka teatav kriitika lääne ülikoolides valdavale filosoofia tegemise viisile?

Filosoofiaks nimetatu enda sees on ju väga erinevat praktikat ja osa sellest kaldub teaduse poole, osa kunsti või ka religiooni poole. Analüütilises pärimuses üritatakse sarnaneda teadusega, millel võib olla kuiv aparatuur. Aga sellega jälle antakse midagi ära, vahel jääb nii tähenduslikkus napiks. Filosoofia puhul ikkagi ei saa sisu ja vormi lahus hoida. Teaduses on metakeel ja objekt justkui lahutatavad. Aga filosoofia puhul on see, kuidas sa räägid, juba ka sisuline. Filosoof saab noppida mõisteid ka mittefilosoofilistest tekstidest, neid timmida, eristada ja tihendada. Koguda sealt kokku filosoofilised hõõguvad söed, lisada kütet, puhuda peale ja panna see filosoofiliselt leegitsema.

Kas tõlkimine on sulle samasugune loominguline töö kui kirjutamine?

See on väga sarnane jah. Tõlkimises on kaks liikumist: esiteks sulatad üles originaalteksti ja jõuad selle mõtteni, mis on hästi tihedalt koos, ja teiseks laotad selle mõtte laiali teises keeles. See ei käi päris otse ühest keelest teise. Kuigi võiks ju öelda, et ChatGPT tõlgib ka vägagi hästi. Ma küll ei ole katsetusi teinud, kuidas see filosoofiliste tekstidega toime tuleb. Alfred North Whiteheadi või Hegeli tõlge tal ilmselt väga hästi välja ei kukuks, aga Bergsoni see ehk võiks tõlkida. Kuid see ju säärast tihendamist ja sulandamist ei tee, lihtsalt ennustab. Teisipidi: võib-olla see, mis tehisnärvivõrgus toimub, ongi samasugune asi, et sisend hajutatakse üle paljude sõlmede, see on teatav analoog sellele, kuidas inimene selle üles sulatab.

Mulle tundub, et tõlkimine on nagu süvalugemine, see avardab ka enda mõtlemist.

Tõtt-öelda esimesed tõlked kasvasidki mul välja konspektidest. Ma tegin nii põhjalikke konspekte, et kohati need olidki sõnasõnalised, vahel isegi pikemad lahtiseletused kui originaaltekst.

Eesti keeles tegid konspekti võõrkeelsete teoste kohta?

Jah, ja see on oluline, konspekti peaks tegema ikkagi eesti keeles. Muidu võib juhtuda, et päriselt ei mõelda teksti läbi. Mu esimene tõlge oli Bergsoni „Essee teadvuse vahetutest andmetest“ ja see oligi algselt konspekt, kuhu tõlkisin lõikude ja lehekülgede kaupa. Hiljem oli vaja lihtsalt lisada muud osad ja natukene kõpitseda.

Kopeerimine, matkimine ja ahvimine on üldse tähtsad. Tihti ollakse filosoofiasse sisenedes vaimustunud mingist autorist. Mina olin sisse võetud Heideggerist, keda ma lugesin tuhandete lehekülgede kaupa, ja produtseerisin siis ise samasugust teksti (see on kõik õnneks kaotsi läinud).

Eks see olegi algul õppeprotsessi osa.

Sisuliselt nagu ChatGPT: annad sisse mingid andmed ja siis ta ennustab nende põhjal midagi sellega sarnast. Kui seda piisavalt palju teha ja varieerida lähteandmestikku, siis tulebki uudne tekst. Uudne ei tähenda ju seda, et see oleks ex nihilo või enneolematu. Aga see, kuidas eri impulsid kokku saavad ja mis kuju need omandavad, on ikkagi isikupärane (ja selleni tehisaru vist veel ei küüni).

Kuidas üldse filosoofia õppimise ja õpetamisega on? Su teosed vormuvad tihti loengukursustest. Millist keskkonda on vaja, et filosoofiat üldse saaks õpetada ja õppida? Ja kas tänapäeva ülikoolid pakuvad sellist keskkonda?

Kindlat retsepti muidugi anda ei saa, milline peaks olema filosoofia õpetamise keskkond, aga esiteks aitab sellele kaasa filosoofiapärimusega tutvumine (mitte ainult lääne, vaid ka teiste paikkondade omaga) – enne me rääkisime ahvimise tähtsusest. Teiseks võiks üks hea filosoofiastuudium aktiveerida ka seoseid kunstiga, teadusega, religiooniga, olla nagu kirjandusring, harjutada teaduskirjanduse läbitöötamist, sisaldada mõningaid enesetehnikaid. Mis viimast puudutab, siis säärast seost peeti tähtsaks nii Vana-Kreekas kui ka Vana-Hiinas. Ilma nende kolme aspektita jääb filosoofia kergesti verevaeseks.

Iga süsteem hakkab millalgi stagneeruma. Nagu filosoofia (taas)sünniga keskaja Euroopas: alguses läks suure mühinaga käima, aga mõne sajandi möödudes kadus elav säde ära ja sellest sai halvas mõttes koolifilosoofia, skolastika. Seesugune oht varitseb ka tänapäeval, nii analüütilises kui ka kontinentaalses võtmes filosoofia puhul.

Sinu suur panus Eesti filosoofiasse on kuues köites „Väekirjade“ sari, kus esitad põhjaliku maailmakäsitluse, mille aluseks on vägi kui muundumise võime, loomisjõud. Kas filosoof ise ongi parim näide väesolijast, kui võtta filosoofi sellise mõtteruumi avardajana, laiema perspektiivi pakkujana?

Eks igaüks omal kombel, ka kunstnikud, teadlased jt, mingisuguseid tardunud vorme üles sulatavad ja nad saavad ka üksteisele abikäe pakkuda. Mina ei ole nii hea kirjanik kui Mart Kangur või Andrei Ivanov, aga loen neid, saan sellest osa ja see toob üles minu enda mingisuguseid tajumisi ja tundmisi. Ja noh, filosoofia jällegi sulatab üles tavamõtlemist, häilib tema rohmakust.

Sirbis üritasin „Argidialektika“ sarjaga näidata, et filosoof saab võtta argikõnepruugis mõned lihtsad mõtteskeemid ja hõlpsasti näidata, kuidas need suhestuvad keerukamalt kui pealtnäha paistab. Mingid mõttetardumused võivad siis ju tõepoolest üles sulada ja inimene seeläbi saada kuidagi vabamaks.

Oled kirjutanud, et ühiskond peaks hoidma ühiselu keskmes tühjust, mida oled Mart Kanguri mõistet kasutades nimetanud vabaduse väljakuks: see n-ö tühi ruum on pulbitsev ja kihav pinnas, millest saavad vormuda uued ideed ja kujud, mis pakuvad alternatiivi fikseeritud arusaamadele ja vormidele, millesse oleme kinni jäänud. Kust tänapäeva ühiskonnas selline pinnas leida?

Mingis mõttes on see vabaduse väljak ehk tühi koht juba alati vältimatult olemas. Küsimus on ainult, kuidas seda tähele panna ja soodustada. Kas või võimude lahusus, et ei ole üks võimukese, vaid mitu. Ega üheski ühiskonnakorralduses saa olla ainult üks, jagamatu võimukese, sest vältimatult peab delegeerima. Demokraatias see jaotumus on veel eriti ilmne ja institutsionaliseeritud. Kuidas hoida seda ühiskonna keset tühja ja liikuvana, on omaette küsimus. Igatahes vaba ajakirjandus ja sealhulgas selline süvitsi minev ajakirjandus, nagu Sirp seda pakub, on üks tähtis komponent selles.

Paistab, et infovoog, eriti ühismeedias, välistab vaakumi: kõik tühimikud täituvad silmapilk, sisulooja on aina populaarsem amet. Tühja ruumi peab teadlikult ja isegi jõuga looma ning see tähendab tihti kõigest muust eemaldumist.

Jaa, see on oluline praktiline probleem. Kunagi oli aeg, kui internetikommentaariumides peeti sisukat mõttevahetust. Tänapäeval tundub see uskumatu. Aga see on ammu möödas. Sotsiaalmeedia puhul olin alguses entusiastlik ja unistasin, et vaat nüüd saab suhelda mõttekaaslastega ükskõik kus maailma otsas, võrgustikke moodustada ja elu pulbitseb. Aga see on meid viinud polariseerunud maailma, väga vaesesse suhtlusse. Tegemist on uudse info-olukorraga, mis sarnaneb natukene selle katkestusega, mille tõi trükikunst. Sellele järgnesid ju ususõjad, tohutu verevalamine, mis tipnes 30aastase sõjaga.

Tõepoolest, sotsiaalmeediast eemaldumine võib mõjuda hästi enda ja teiste tervisele. Aga kus siis oleks parem infot jagada ja ühiselu üle arutada? Või peaks sedasama sotsiaalmeediat kuidagi teisiti kasutama? Või lootma sellele, et mingid regulatsioonid selle paremaks teevad?

Siiski, mulle on sinu tekste lugedes siiski jäänud silma su optimism: rõhutad erinevate kriiside kiuste inimeste loomulikku empaatiat, mis võiks justkui peale jääda. Kust see tuleb?

Tegelikult on see osa sellest nii-öelda teisest pöördest, sest Heiddeggeri mõjul vajusin virilasse, morni, tusasesse hoiakusse. Kuid isegi kui kõik on tõepoolest halvasti, siis säärane tusk igatahes ei ole kõige etem meeleseisund. Isegi kui olla täiesti lootusetus olukorras, saab ikkagi selle kujundada natukene vähem ebameeldivaks. Isegi kui surm on kindel, siis on ju mõtet püüda inimesi enda ümber aidata ja rõõmustada.

Aga kui aus olla, siis ei ole mul erilisi ideid, mis meid praegu aitaks. Kunagi panin suuri lootusi interneti vahendusel toimuvale anarhilisele koostööle; rõhumisvastane araabia revolutsioon ja liikumine Occupy Wall Street tundusid paljutõotavad, kuid ei viinud kuhugi. Üks väga oluline samm olekski vaadata näkku olukorrale, et oleme nii ökoloogiliselt kui ka sotsiaalselt täielikus ummikus ning et praeguse seisuga ootavad meid kindlasti ees kataklüsmid. See võiks luua eeldused, et me üldse hakkaksime üritamagi. Sest mul ei ole jäänud muljet, et me midagi üritaksime. Lepime Pariisis kokku, et maailma temperatuur tööstuseelse ajastuga võrreldes üle 1,5 kraadi ei tõuse – aga kümnendi lõpuks on ilmselt juba tõusnud.

Teine eeldus on inimkonna solidaarsus. Ökoloogilisi ja sotsiaalseid probleeme ei saa enam lahendada ainult ühe riigi piires. Üks suurimaid probleeme on ebavõrdsus liikide vahel ning ühiskondade vahel ja ühiskondade sees. Inimühiskondi iseloomustab komplementaarne ühistöö, aga selle eelduseks on ka sellest tööst võrsuva tulu enam-vähem võrdne jaotamine. Ilma selleta ühistöö laguneb, aga niimoodi me inimkonna probleeme lahendada ei suuda, vaid hukkume kõik koos suurejoonelises ühisvara tragöödias.

Uurid parajasti maaülikooli doktorantuuri raames komplekssüsteeme. Kas vaatled eelkõige ökoloogilisi süsteeme või kõike koos?

Vaatan kõike koos, aga elussüsteemid on ju ühed paremad näited. Mul tuleb kohe võrdleva filosoofia ajakirjas välja artikkel, kus kasutan komplekssüsteemide tutvustamiseks näidet niiluse ahvena introdutseerimisest Victoria järve. Selle tagajärjel surid välja paljud kohalikud liigid, kaldaäärne mets võeti rammusate ahvenate suitsetamiseks maha, pikalt kodunt eemal olnud mehed nakatusid rohkem HIVi ja palju muud. See näitab, kui keerukad on ökosüsteemis suhted ja kui tihedalt on läbi põimunud öko- ja sotsiosüsteemid.

Tegeliku maailma süsteemid ongi kõik komplekssed. Mõningaid saab küll turvalisemalt lineaarsena esitada ja lihtsustada, aga viimses järgus on kõik süsteemid komplekssed, mittelineaarsed. Eriti tänapäeva ülemaailmselt lõimunud olukorras on hädavajalik tekitada inimestes keerukustaju, sh arusaamine, et keerukas süsteemis võib teinekord isegi väike teisendus kaasa tuua drastilised tagajärjed. Ning ökosüsteemide puhul võib see muutus olla pöördumatu … Filosoof saab luua mõisteid, mis teevad komplekssuse hoomatavamaks. Suur osa meie igapäevasest mõistestikust on otsapidi pärit vanast lääne filosoofiast, mille taustal on lihtsustav põhjuslikkuse käsitlus (kas või põhjus ja tagajärg kui selgelt eraldatavad ja eristatavad üksused, mis asetsevad ühes jadas).

Kas komplekssuse selgitamine pole üks kõige keerulisemaid asju üldse? Kui midagi avalikkusele selgitada, peab alati lihtsustama, aga lihtsus on komplekssuse vastand.

Mingis mõttes on komplekssust just väga lihtne seletada, sest igaüks puutub sellega iga päev kokku. Tõsi küll, harilikult märkame seda siis, kui kompleksses süsteemis midagi nihu läheb ja see kaskaadina aina uusi probleeme kaasa toob nagu too niiluse ahven. Teadlane saab neid mudeldada, filosoof saab luua mõistelise konstellatsiooni, aga aktivist peab siduma selle kujutluse, tunnete, afektidega.

Lõpetuseks tahan rääkida ka su äsja ilmunud teosest „Heaolu“. Tänapäevased heaolu käsitlused keskenduvad tihti väliste tingimuste loetlemisele, väites, et nende olemasolul võiks heaolu olla garanteeritud, näiteks tervis, head suhted, ühiselus osalemine. Antiikfilosoofias jällegi tagavad hea elu voorused. Sina aga lähened hoopis teisest otsast, pöördud oma käsitluses esmalt hoopis eksistentsi enda juurde, väites, et olemine ise on hea, väärtuslik ja isegi mõnus.

See raamat kasvas välja kursusest, mille Tõnu Viik mulle pidada andis, sest ta ise ei saanud enam seda teha. Kui hakkasin vaatama heaoluteemalist kirjandust, siis haarasin kahe käega peast kinni, sest kirja­vara heaolufilosoofia teemal oli ülimalt ebahuvitav. On umbes kolm põhiteooriat, mille järgi heaolu käsitleda, ja nende raames tõstetakse siis klotsikesi ümber. Lihtsam oli alustada nullist. Pärast sain tegelikult integreerida ka nonde ametlike teooriate mõningaid baasideid, kuid ma poleks saanud lähtuda seesugusest akadeemilisest skolastikast.

Huvitav on ka see, kuidas oled sõnastanud need olemise kohta käivad baasväited. Näiteks sõna „mõnus“ ei kohta minu arust just tihti, kui räägitakse metafüüsilistest baasmõistetest, see tundub selline argine sõna.

Aga elu peab mingil määral naudinguline olema. Või õigemini, elu ongi vältimatult naudinguline. Nagu Spinoza ütleb: cum mens se ipsam suamque agendi potentiam contemplatur, lætatur. Kui meel vaatleb ennast ja oma teojõudu, siis ta on rõõmus. Juba elamine ise ja sellesse kätketud enesekontemplatsioon pakub naudingut ja mõnu.