Haanjamaa kõrgete kuuskede vahel elab ja tegutseb Kalju Sapas. Ja kuidas veel tegutseb! Võin kohe ära öelda, et film on juba sellepärast vaatamist väärt, et saab oma silmaga näha üht leiutajahinge, kes pole ka pensionieas käed rüpes istuma jäänud. Kaljut näidatakse metsatööl, isetehtud elektrisõidukil või kütmas ahju, mille suu on paari meetri kõrgusel. Mitmemeetrisi palke või raskeid kivirahne üle mäekuplite vedada pole Kalju-sugusele insenerile mingi takistus.
Režissöör-operaatorile Kullar Viimsele ja produtsent-monteerijale Erik Norkroosile on see mitmes koostöö. Vaat et juba paarkümmend aastat on nad pööranud valgusvihu tähelepanu väärivatele eestlastele. Valdavalt ei ole tegu tuntud või konfliktsete karakteritega, vaid äärealal oma asja ajajatega. Nišisportlased, kunstnikud ja teised, kes vaikselt täidavad oma kohta siin elus. Režissööri eelmine film, skulptor Seaküla Simsonist rääkiv „Põrgu katlakütja“ (2023) on mõneti samade rõhuasetustega. Loomingulised vanamehed, keda rõhuvad minevikusündmused. Energia on siiski teine. Simsoni lõbusama temperamendi juurest malbema Kalju ja tema vaikse talukoha juurde. Mõlemas on igatahes sügavust, mida uurida-puurida.
„Torni“ selgroog on muidugi torn. Filmi alguses langetatakse metsas puid ja filmi lõpuks on valminud üks torn. Lihtne, aga töötab! Kalju torni püstitamise soovis on seletamatu võimas ilu. Eriti kui see polegi fanaatiline kinnisidee, vaid see, mida ta teeb. Meenub mägironija Edmund Hillary vastus küsimusele miks vallutada Everest – „sest see on seal“. Ka puud olid seal ja künkal kodutalu oli seal.
Omaalgatuslik torniehituse idee näikse pärinevat täiesti eraldi kultuurist. Näitena meenuvad kuulus Hiiumaa Eiffeli torn või Matsalu rantšo Mulin Roos, mille juures on silt „Ehitamisel pole järgitud ühtegi Euro direktiivi ega normi“. Võiks arvata, et selliseid asju võtavad ette ainult viimased veidrikud, aga filmi vaadates lahtub igasugune stereotüüp Kaljust kui nupust nikastanud ehitajast. Pigem on temas kokku saanud Leiutajateküla Oskar ja mõni vahva kodus nokitseja Muumiorust või Saja Aakri Metsast. Kalju mõjub nõnda armsa inimesena oma kasside, jõulutulukeste ja luuletustega. Ta on mees, kellel on õrn tundeelu ja kuldsed käed ning midagi peab ju tegema. Kullar Viimse kaamera on selle kõige empaatiline jäädvustaja.
Ega „Torn“ räägigi nii väga tornist. Filmi ingliskeelne pealkiri, samuti „Torn“, annab inglise vaatajale juba tähenduslikuma märksõna. Midagi on mehe õrnas hinges tõesti torn ehk ’katki’, ’küljest rebitud’. Aastakümneid tagasi jäi ta ilma võimalusest kasvatada oma tütart, kui lapse ema koos tütrega lahkus. Sellest ajast saati on Kalju elanud oma talus üksi, aga kindlasti mitte sellepärast, et ta ise on soovinud üksi elada. Ta on püüdnud kaaslast leida küll raadiost, luuletades, meili teel või küla tantsuõhtul, kuid seni pole see õnnestunud.
Kõige südantlõhestavam ongi see, kui palju soovitakse oma elu kellegagi jagada. Kaljus on nii palju armastust, mida anda, aga väljundeid napib. Liiati et ma pole kunagi märganud ühelgi mehel nii tugevat soovi olla isa. Küllap teame kõik vana kooli mehi, kellel ilmselgelt on kõva kooriku all paljugi, mis jääb peitu. Seda kaunim on näha filmis, kuidas üks vanema generatsiooni esindaja ikkagi avab oma vanad fotodega kingakarbid ning näitab päevikusissekandeid. Kalju ütleb läbi pisarate, et ei tohigi neid mälestusi lugeda. Minevik on valus, aga see ei tähenda, et sellele ei peaks otsa vaatama, ja kui tunded on nii tugevad, siis järelikult hoolitakse.
Kindlasti tekib ka muremõtteid. Kalju sõnab „mu hing on räämas“ ja halvematel päevadel süüdistab ennast. Kahtlemata on sellise traumaga üksi raske elada. Kalju algatab ise valusa küsimuse, kas ta saab olla vanaisa, kui teda kord juba ei ole peetud isaks olemise vääriliseks. Isarolli vägivaldne äravõtmine on jätnud mehesse sügava jälje, mis on veel alles ka kolmkümmend aastat hiljem.
Siiski pakub Kalju lugu hea näite selle kohta, et inimene ei ole muutunud sapiseks. Kui palju on näiteid kibestunud meestest, kes on sulgunud endasse. Tema suhtleb ja otsib edasi. Niiviisi on ta avatud ka kõigele heale, mis temani jõuab. Loodame, et seda head ka jätkub.
Ka filmi rütm rõhutab, et kuigi õhtuti võib kaduda nukrate mälestuste radadele, siis tuleb uus hommik ja ollakse taas metsas asjatamas. Leiutajahärra veab oma madmaxiliku elektrisõidukiga kive. Elu veereb edasi. Õnneks ei olegi „Torn“ mingi eleegia, vaid on elujaatav tunnistus ühest tegusast inimesest, kes vaikselt loob maailma enda ümber paremaks ja ilusamaks just nii, nagu tema seda teha oskab, ja usun, et maailm on vastu tänulik.
Kohati minnakse filmis Kalju üksinduse rõhutamisega ka liiale. Jutt, et mehe kõrvale oleks ikka naist vaja, kostab telekast nii Epp Kärsini kui Maie ja Valduri esituses. Sama juttu räägib üks tallu ekskursioonile tulnu. Kaamera näitab Kaljut lamamas võrkkiiges, sealsamas kõrval ka teine, tühi võrkkiik.
Erki Pärnoja muusika sobib lumiste kuuskede vahele valatult, aga kohati läheb keset kurbi mälestusi see igatseva kitarrimuusika ja raskemeelse lauluhääle kombinatsioon liigagi tundeküllaseks.
Ometi on „Torn“ väga tugev tervik. Kui võrrelda teiste portreedokkidega, siis saame rääkida näiteks ERRi portreefilmide seeriast (filmid Kaarel Kurismaast, Betti Alverist, Tarmo Soomerest jm). Need on küll Eesti kultuuriloo talletajana igati tänuväärsed, aga paljud nendest mõjuvad üksnes võttepäevade kogumina – stseen ühest vestlusest metsas, stseen ürituse avamisel, stseen töölaua taga jne. Nii sünnib palju lugusid, kus osade summa ei olegi palju enamat kui valitud hetked ning piir dokfilmi ja telesaate vahel häguneb. „Torn“ on aga läbi elatud ja läbi tunnetatud. Filmis Kaljuga veedetud aeg viib meid tema elurütmi, päevatoimetuste ja torniehituse juurde, avades tema keerulisi suhteid mineviku ja olevikuga. Filmi sobitub orgaaniliselt ka peategelase minevik näiteks (tõeliselt südantlõhestavate) kassettsalvestiste kuulamise kaudu. Kalju armas hing on nüüd igatahes filmis sees ja seda sealt enam õnneks kätte ei saa. Tore, et filmitegijad on osanud selle üles leida ja andnud tema loole väärilise vormi. Film on tasane nagu selle peategelane ja pakub rohkelt pildiilu, samal ajal leidub ka muhedust ja elutervet huumorit.
Filmi hakati tegema kuus aastat tagasi, aga torn seisab Kalju taluõuel kindlalt tänaseni. Soovitan vaadata ka Google Mapsist Hallimäe vaatlustorni alla jäetud pilte, kus muu hulgas saab tutvuda Kalju hiljutiste vaatlustega. Veel käesoleval kuul on tornist vaadeldud näiteks kaugele üle riigipiiri jäävat Alūksne torni.
Pikka iga Kaljule, tornile ja „Tornile“!
