Noore kirjanduse ajakirja Värske Rõhk on selleks sügiseks välja antud 20 aastat. Vestlusringis vaatavad Värske Rõhu endised peatoimetajad Lauri Eesmaa ja Carolina Pihelgas ning Hanna Linda Korp, kes praegu oma viimaseid numbreid kokku paneb, tagasi tööle ajakirja eesotsas. Uurin, kuidas mõtestavad nad tekstitööd, toimetamise pedagoogikat, aga ka ajakirja sotsiaalset missiooni, nimelt, kas ja kuidas on võimalik leevendada kultuurilist ebavõrdsust ühe kirjandusajakirja kaudu.
Kas te mäletate oma kõige esimest kokkupuudet Värske Rõhuga? Lauri, sina olid ajaloo sündimisele kõige lähemal.
Lauri Eesmaa: Tegelikult ma ei tea, kuidas Priidu [Priit Kruus, Värske Rõhu algataja ja esimene peatoimetaja – toim] ja teiste peas see mõte tekkis. Mina olin enne ajakirja esimese numbri ilmumist Eestist ära ja liitusin toimetusega alles seitsmenda koostamise ajal. Aga mäletan, et Priit rääkis sellest väga sütitavalt.
Carolina Pihelgas: Mulle kirjutas üks tuttav, et on selline uus noortele mõeldud ajakiri Tartus ja sinna võiks oma tekste saata. Mul oli esimene luulekogu juba koos, aga mitte veel ilmunud. Saatsingi oma tekste ja need võeti avaldada.
Hanna Linda Korp: Mina käisin üheksandas klassis, kui mulle sattus ajakiri lihtsalt kogemata näppu. Ja seal oli üks Henry Griini luuletus, mis mulle hirmsasti meeldis. Mõni aeg hiljem olin ma Eduard Vilde muuseumis, kus toimus mingisugune noorte kirjandusõhtute värk. Ja ükskord tuli Henry Griin sinna ja ma ütlesin talle, kui väga mulle ta luuletus meeldis. Ta oli hästi kohmetu, sest tema oli ju lihtsalt kirjutanud midagi, avaldanud need tekstid mingis ajakirjas ning siis tuleb mingi tatt ja ütleb, kui väga need meeldivad. Gümnaasiumi ajal tuli Priit mulle õpetajaks ja siis oli muidugi Värskest Rõhust juba palju juttu.
Te olete kõik ajakirja keskeltläbi 5–7 aastat peatoimetanud. Millised on olnud peamised eesmärgid selles ametis?
Eesmaa: Kui Priit mind ajakirja juurde kutsus, siis nad olid just teinud Värskele Rõhule reklaamvideo – tuli väga tore punk asi. Seal tutvustas Priit ajakirja ja ütles, et Värske Rõhu idee on juba väga vana – selle sünnist hakkab saama juba peaaegu aasta. See ajas mind sel hetkel väga naerma. Toimetusega liitudes sai aga hetkega selgeks, mida see lause tähendab ja kui palju on energiat ajakirja pandud. Tajutav aeg oli kindlasti pikem kui tegelik aasta: oli vahetunud terve toimetuse koosseis ning Priit oli käinud umbes sajas koolis ja raamatukogus ajakirjast rääkimas.
Toona andis ajakirja välja Eesti Kirjanduse Selts, aga see kasvas neil üle pea. Ma sattusingi väga suurte muutuste aega. Minuga samal ajal alustas toimetuses tööd ka Indrek Heinsoo, kes tegeles ainult müügiga ja aitas luua MTÜ. Nii hakkas välja kujunema ajakirja struktuur ka väljaandmise mõttes. See, et Priit peatoimetaja kohalt üsna kiiresti lahkus, oli väga ootamatu. Mul tuli peatoimetamine lihtsalt üle võtta ja teha kõik, et ajakiri edasi ilmuks.
Pihelgas: Kui mina sain 2013. aastal peatoimetajaks, siis oli selline hetk, et Lauri oli ajakirja suutnud stabiliseerida, toonud ta n-ö almanahhi staatusest välja. Mitmed võitlused olid juba peetud. Mulle tundus, et on vaja laiendada autorkonda ja tõsta tekstide taset veelgi. Eesmärk oli see, et Värske Rõhk seisaks võrdväärselt Loomingu ja Vikerkaare kõrval, kehtestaks ennast kirjandusväljal. Ka SA Kultuurilehega liitumine oli osa sellest etableerumisest. Stabiilse rahastuse saamine tähendas, et oli võimalik rohkem keskenduda ajakirja sisule, kasvatada väljaande mahtu, ilmuda tihemini. Enne seda läks suur osa peatoimetaja aurust projektide ja aruannete kirjutamise, raamatupidamise ja muu sellise peale.
Korp: Minu mõtted olid võib-olla natukene sarnased Priidu omadega: jõuda nooremate lugejate ja autoriteni koolide kaudu. Astusin ametisse 2020. aastal. Instagramist ja ühismeediast ei saanud enam mööda vaadata. Nähtavus pidi suurenema.
Töö käigus olen mõelnud palju Värske Rõhu eetilise positsiooni peale. Tegu on väga noorte inimestega, kelle tekstid tulevad otse südamest ja kes võib-olla lasevad esimest korda kellelgi kolmandal neid lugeda. Kuidas toimetaja peaks nendega suhtlema, et nad ei kohkuks tagasisidest ära ega lõpetaks kirjutamist – see on minu meelest ääretult oluline. Kui Värskel Rõhul on ainulaadne positsioon anda igale autorile tagasisidet, siis see tagasiside ongi kõige olulisem asi. Ajakiri ka loomulikult, aga just see igapäevane toimetajatöö.
Nii et oluline on see, kuidas olla võimalikult empaatiline noore hinge suhtes, aga ka ajakirja laiem mõju ehk avaldamisvõimaluse andmine võimalikult paljudele inimestele, et sedakaudu vähendada kultuurilist ebavõrdsust. Mul on hinge peal, et suur osa meie autoritest on väga sageli headest koolidest ja kultuuriga tegelevatest perekondadest. Meie ühiskonnas ei jõua aga paljud inimesed kultuurini ja seda just varandusliku ebavõrdsuse tõttu. Värske Rõhk võiks olla ja ka on platvorm, mis peaks seda ebavõrdsust leevendama.
Kuidas sellega varem on olnud?
Pihelgas: Soov, et meie autorkond oleks võimalikult laiapõhjaline, on kogu aeg olnud. Mingi piirini tõesti saab jälgida, et oleks võimalikult palju eri taustaga kirjutajaid, aga tekstide tasemest sõltub väljaande sisu ikkagi rohkem. Mulle näib, et vähemalt ilukirjanduse puhul on Värskes Rõhus kaastöid olnud nii suurematest linnadest kui ka igalt poolt mujalt Eestist. Arvustuste puhul on seda kindlasti olnud rohkem, et kirjutavad eliitkoolide õpilased ja kirjandustudengid. Aga nemadki pole homogeenne rühm.
Korp: Jah, üks asi on elukoht, aga teine asi on sotsiaalne kiht. Olen viimastel aastatel tajunud, et Värsket Rõhku loevad inimesed, kes käivad heades koolides, kellele on head õpetajad soovitanud häid asju või kellel on lihtsalt ligipääs kultuurile parem. See on üks probleem, mis praegu üha süveneb ja millega peaks tegelema.
Te olete alati tahtnud, et Värske Rõhk ei oleks ühe kildkonna ajakiri. Lauri, sa oled ühes intervjuus kunagi öelnud, et alguses käisid Värske Rõhuga kaasas ikka karmid „sõber kiidab kriitikaveergudel sõpra“ hinnangud.
Eesmaa: Alguses oli neid tõesti palju, sest Värske Rõhu järele oli juba pikka aega olnud suur vajadus ja kirjutajaid kõikvõimalikes portaalides oli väga-väga palju. Seega juba see, et keegi teist või kolmandat korda ajakirjas avaldas, tekitas mulje teatavast kildkonnast. Tegelikult oli kirjutajaid lihtsalt palju ja kõik korraga ajakirja ei mahtunud. See kõik lahenes ajaga. Tuleb hästi kannatlikult teha oma asja ja siis kõik eelarvamused vaikselt kaovad. Nagu ka jutt Värske Rõhu põlvkonnast – sellest ei ole õnneks enam ammu räägitud.
Pihelgas: Värsket Rõhku on üritatud igasugu liistude peale tõmmata, aga lõpuks on ta ikka see, millena sündis, noore kirjanduse ajakiri. Eks algused ongi alati segased. Ilmselt oli ka laiemale publikule alguses pisut ähmane, kas Värskest Rõhust saab uus põlvkondlik Vikerkaar, millega autorid ja toimetajad püsivad kaasas, või mis. Aga see muidugi pole õnneks kunagi eesmärk olnud.
Korp: Iga natukese aja tagant on ikka kuulda, et näe, Värske Rõhu luuletus on selline, et keegi seisab Genni ees, teeb suitsu ja mõtleb elu üle järele. Või siis et ajakirjas ei ilmu piisavalt eksperimentaalseid asju. Tegelikult on igas numbris midagi eksperimentaalset.
Pihelgas: Noorus ise on üks võimas stereotüüp – et missugusena tahetakse noori inimesi näha, mida nad peaksid või ei peaks tegema ja kuidas olema.
Kuidas Värske Rõhk meelitab noort lugejat?
Eesmaa: Ega mul ei olnud head aimu sellest, kes meid üldse loevad. Ja mingil hetkel ei olnud see ka fookuses. Kultuurkapital küll toetas, aga kuna me mitte kunagi ei teadnud kindlalt, kas meil on raha, et järgmine number saaks ilmuda, siis põhjendasime enda olemasolu sellega, et teeme noore kirjanduse ajakirja ja aitame autoreid, tegeleme nendega, tegeleme tekstidega – ajakirjanumber on lihtsalt protsessi osa. Muidugi lootsime, et need tekstid kõnetavad lugejat, aga ei süvenenud sellesse, kes meid loevad. Toimetamistöö on meie kõige tähtsam funktsioon.
Korp: Uskumatu, aga ma mõtlen täpselt samamoodi, et oleme esmajoones kellegi teksti esimesed professionaalsed tagasisidestajad, mitte mingisuguse noortepärasuse tagajad. See on suur vastutus ja au. Muidugi on mulle müstika, kuidas luuletoimetajad selle tekstimassiivi all ellu jäävad. Võimaluse andmine osaleda toimetamisprotsessis on ju üks viis, kuidas siseneda kirjandusväljale. Sa näed, kuidas asjad käivad ja kuidas sünnib hea tekst. Et kuidas saab teha nii, et võtad kümme aastat vana ajakirja ja seda ei ole piinlik lugeda.
Pihelgas: Selle protsessi juurde käib ka eitavate vastuste andmine. Mulle meeldisid väga need autorid, kelle tekste lükkasin tagasi korra, kaks või lausa neli korda ja siis võib-olla viiendal korral ilmusid luuletused. Autori kasvamist ja tema tööd tekstiga on väga tore näha. Kindlasti oli ka neid, kes ei kirjutanud pärast esimest eitavat vastust enam edasi. Aga ka see on okei, sest kui kiiresti alla annad, siis võib-olla polegi see sinu ala. Palju saadeti tekste n-ö proovimise mõttes. Tegelikult tuleb kunstis siiski päris palju tööd teha.
Millised on algajate autorite tavalised vead?
Korp: Meie luuletoimetaja Saara Lotta Linno ütleb näiteks, et tekstid kipuvad olema liiga pikad. Luuletuse lõpus tuleb autoril meelde, et mul on ikka üks asi veel öelda. Paljudel noortel on kirjanduse suhtes ka üsna konservatiivne maitse, sest nad loevad koolis klassikat ja siis, kui nad ise kirjutama hakkavad, võib juhtuda, et proovivad kirjutada nagu klassik, aga mitte nagu nad ise. Siis palubki toimetaja, et kirjuta oma häälega.
Pihelgas: Tekstist paistab välja, kui noor inimene pole veel väga palju lugenud ja hakkab jalgratast leiutama. Kui ollakse vähegi rohkem lugenud, avardub pilt kirjandusest ja sellest, mida üldse tähendab luuletust kirjutada. See automaatselt ei tähenda muidugi head kirjutamisoskust, aga ilma lugemiseta ei saa.
Millised on Värske Rõhu tegemise kuldreeglid?
Eesmaa: Alguses tuli autoreid julgustada, et nad kirjutaksid enda nime all. Toona, kui avaldati peamiselt portaalides, valitsesid pseudonüümid. Julgustasime autoreid võtma teksti eest vastutust ja näitama, et enese loominguline väljendamine on igati okei tegevus. Ja muidugi ka materiaalne pool. Iga autor peab saama honorari!
Korp: Ja autorieksemplari!
Eesmaa: Just! Aga tõesti, isegi kui olid väga rasked majanduskriisiaastad, siis sellest me mitte mingil juhul ei tahtnud loobuda, sest see oleks tähendanud, et meie autorid on ka edaspidi võib-olla nõus tegema asju ilma honorarita. Me tahtsime, et nad saaksid aru, et see päriselt ongi töö, mis nad teevad. Ja et nad mõtleksid sellele toimetajate, tõlkijate, autoritena ka hiljem. Tasud on sel alal niikuinii väga väikesed.
Korp: Jah. Oleme ka kuulnud lugusid, kus autoritega pole tehtud üldse mingeid lepinguid. Meie teeme neid asju ikka väga korralikult, et noored näeksid, kuidas peab olema, ja oskaksid edaspidi seda endale nõuda ka.
Pihelgas: Üks asi, mis on veel Värskele Rõhule omane, on see, et ka toimetajad õpivad töö käigus ning vahetuvad mõistliku aja tagant. Ka see põhimõte on algusest peale ajakirjaga kaasas käinud.
Korp: Just, kui meil oleks põhikiri, siis seal kindlasti oleks sees, et peatoimetaja peab vahetuma iga viie aasta tagant. Ja toimetajad ka roteeruvad. Üks oluline Värske Rõhu funktsioon on tõesti, jah, toimetajate järelkasv. Teie, Carolina ja Lauri, töötate ka nüüd toimetajatena ja saite siit oma esimesed kogemused. Kust mujalt neid saada! Ja kui Lauri rääkis enne püsiautorkonnast, siis kindlasti on neid, keda me oleme avaldanud mitu korda ja isegi liiga mitu korda.
Mis hetkel tuleb piir? Et Värske Rõhk püsiks värske.
Korp: Tuleb üks hetk ikka, jah. Me oleme öelnud ka mõnele autorile, et enam ei avalda. Näiteks illustratsioone tellimegi alati ainult ühe korra. Üldse, koostöö noorte illustraatorite, fotograafide ja kujundajatega on ka üks võimalus, kuidas lugejaskonda laiendada – sealt lähevad kombitsad iseenesest edasi.
Pihelgas: Debüütide sari „Värske raamat“ on algusest peale väga tähtis olnud. See toob ajakirjale nähtavust juurde, aga samal ajal on raamatu koostamise, toimetamise ja esitlemise kogemus väga oluline ka autorile.
Korp: Kui esimese raamatu tase on kõrge, siis nad ehk teevad ka järgmise hästi.
Eesmaa: Ja oskavad olla nõudlikud ka järgmises kirjastuses.
Pihelgas: Eestis ei ole raske raamatuid välja anda, aga see on tihti üksik teekond, sest kirjastused ei kipu liialt panustama. Tagantjärele oleksin väga soovinud, et mu esimene raamat oleks ilmunud Värske Rõhu alt, sest minu debüütkogul toimetajat polnud. Aga oleks võinud olla.
Hanna Linda, sa oled terve magistritöö kirjutanud Värske Rõhu rolli kohta ühiskonnas. Kuidas selle rolli praegu sõnastada võiks?
Korp: Mul on raske ette kujutada, et eesti kirjandusel oleks püsiv järelkasv ilma Värske Rõhuta. Ei oska oletadagi, kui tohutu paljudele me oleme teinud selgeks, millised on kirjanduse võimalused. Ma ei taha halvasti öelda, aga kui oled 14aastane ja võtad kätte Vikerkaare või Loomingu, siis mõtled, et kui ma suureks saan, siis ma hakkan sellest aru saama, siis ma olen piisavalt tark. Aga kui võtad kätte millegi, mille on kirjutanud peaaegu sama vana inimene kui sa ise, saad aru, et see on võimalik – ei pea ootama, kuni käid ülikoolis ära ja loed kõik maailma raamatud läbi. Selleks et kirjutada, ei pea olema kohe valmis kirjanik.
Eesmaa: Meil oli kogu aeg tahtmine, et autorid saaksid tekstiga töötamise hea kogemuse. Kui see on saadud ja päriselt näitab, et tekstiga on võimalik teha tööd ja saada sellest kätte asju, mida esmapilgul pole osanud tajudagi, siis on see kõik suurepärane.
Pihelgas: Kui Hanna ütleb, et ei kujutagi ette kirjandusvälja ilma Värske Rõhuta, siis see vist näitabki, et seda ajakirja oli väga vaja.
Korp: Ja on endiselt vaja. Värske Rõhk tegeleb tegelikult ju ka kriitikute ja tõlkijate järelkasvuga, mis on samuti ülioluline.
Soovitage siis ka. Millist Värske Rõhu autorit tuleks kohe kindlasti jälgida ja lugeda?
Korp: Mina soovitan silm peal hoida Katarina Budriku tegemistel. Budrik on esseist, viimati kirjutas ta meile Hanna Kangro romaani „Klaaslagi“ arvustuse. Tema ajab oma tekstides taga poliitilist agendat ja levitab woke-mõtteviirust, mida on lust lugeda! Olen igatsenud feministlikku kirjanduskriitikat Värske Rõhu veergudele ja tema seda viljelebki.
Eesmaa: Loen endiselt oma lastele õhtujutte, kevadel sattus meile kätte Barthol Lo Mejori „Popdada“, mis oli kohutavalt lõbus lugemine. Ma soovitan selle ette võtta. Pealegi on seal mõned eesti kirjanduse kõige põnevamad laused. Kardan küll, et ma toimetades nudisin selle natuke liiga ära, aga seda oli tõesti väga tore lugeda. Ja siis ka Siim Nurkliku raamat „Kas ma olen nüüd elus“. Kuidas see võib mõjuda praegu, oleks päris huvitav teada.
Pihelgas: Mina soovitan Gregor Kulla „Peenart“, kus on imeliselt kasutatud praegusaja keelt. Kulla kõrvale võiks lugeda Triin Paja luulet. Paja alustas kirjutamist inglise keeles, aga kunagi saatis ta ka mõned eestikeelsed tekstid Värskesse Rõhku – kohe oli aru saada, et siin on üks uus ja täiesti omapärane hääl eesti kirjanduses. Oli rõõm avaldada tema debüütkogu, millele on nüüdseks tulnud jõudsalt lisa. Aga tegelikult tasub lugeda muidugi kõiki „Värske raamatu“ teoseid!
Värske Rõhk 20
Noore kirjanduse ajakiri Värske Rõhk asutati 2005. aastal Tartus. Värske Rõhu eesmärk on tutvustada laiemale publikule uuemat noort kirjandust, vahendades nii luulet, proosat, tõlkeid, kriitikat kui ka esseistikat. Toimetus ootab kaastöid kuni 33aastastelt autoritelt.
Ajakiri ilmub kuus korda aastas. Igal aastal antakse välja ka kaks raamatut sarjas „Värske raamat“. Oma esimese teose on seal avaldanud Jim Ashilevi, Maarja Pärtna, Eda Ahi, Tõnis Vilu, Sveta Grigorjeva, Kristjan Haljak, Triin Paja, Ave Taavet, Aliis Aalmann, Janika Läänemets, Gregor Kulla jpt. Äsja ilmus päevikute kogumik „Sa peaksid rohkem lugema“.
Värske Rõhu üks asutajaid ja esimene peatoimetaja oli Priit Kruus (1981–2018). Tema tööd on jätkanud Lauri Eesmaa, Carolina Pihelgas ja Hanna Linda Korp. Sügisel saab Värske Rõhk viienda peatoimetaja.
Värske Rõhu tähtpäeva pidustused toimuvad homme, 20. septembril Tartu Uues teatris.
