Muusikaküllane suvi on märkamatult küpsesse sügisesse jõudnud, aga meie muusikaelu üha pulbitseb ega näita rahunemise märke. Suurte ja väikeste festivalide vahele mahub toredalt ärksaid hetki ja üks selliseid oli kammertrio Ensemble Auftakt ülesastumine tuumaka kavaga „Kontrastid“ Tallinna Õpetajate majas.
Viiuldaja Miina Laanesaar, klarnetist Soo-Young Lee ja pianist Maila Laidna on koos musitseerinud peaaegu kümme aastat, 2019. aastast kõnealuse ansamblinime all. Küllalt lühikese aja jooksul on saavutatud märkimisväärne edu rahvusvahelistel konkurssidel, muu hulgas I koht ja grand prix Budapesti konkursil „Doonau talendid“ (2019) ning esikoht Clara Schumanni nimelisel konkursil (2022). Trio on üles astunud Itaalia, Austria, Ungari ja Hispaania kaunites saalides, kuid ei ütle ära ka esinemistest kodumaa koolis või hoolekandeasutuses. Selline eelarvamusvaba valikujulgus esinemispaikade ja publiku suhtes on omaette tunnustust väärt.
Seegi kord esineti vaid mõnekümnele kuulajale, kuid allahindlust esituse tasemes ma küll ei märganud – pigem sai kohe selgeks, et tegu on küpse musitseerimisviisi poolest väljapaistva kolmikuga. Nii Miina Laanesaare kui ka Soo-Young Lee mängus leidub kammerlikkuse kõrval tubli annus orkestraalsust, sama tahan öelda ka Maila Laidna kohta, keda olen varem kuulanud klaveriduodes. Paraku rikkus seekord klaverikõla häälest ära instrument: see kriipis eriti kõrva esimeses loos, mis vajas rafineeritust ja selgust, ning paistis, et see kammitses ka pianisti. Arusaadavalt on pealinnas kammersaalidega kitsas käes ja Õpetajate maja kroonisaal sobiks veidi väsinud interjöörist hoolimata toredasti nende ridu täiendama, sest on pidulik, avar, talutava akustikaga ning, mis peamine, vanalinna kärast sobivalt eraldatud.
Tänasin õnne ja Euterpet, et õhtu ei toimunud raekoja saalis, sest Raekoja plats ületas seekord inimliku taluvuse piiri üüratute detsibellide tõttu, mida tekitas mobiilsel süntesaatoril ja kahe suure ratastel kõlariga tänavamuusik. Siiralt kahju turistidest, kes tulid kogema keskaegset atmosfääri, aga sattusid Disneylandi. Sellised kurdistavad ebakõlad on vanalinnas juba pigem reegel kui erand, kuid see pole praegu põhiteema. Vaikses saalis sai seevastu kogeda ehedat kammerklassikat ja uudisloomingut, ehkki klaver hüüdis häälestaja käe järele.
Ensemble Auftakti repertuaarist leiabki nende mitte just kõige tavapärasema kammerkoosseisu (klarnet, viiul ja klaver) tuumikteoseid, kuid samal ajal on äärmiselt tervitatav, et üha rohkem tellib trio meie heliloojatelt uut muusikat: ansamblile on kirjutanud Pärt Uusberg, Ardo Ran Varres, Evelin Seppar ja Riho Esko Maimets, kellelt ka seekord sai kuulda esiettekannet.
Kontserdi avaloona kõlas prantsuse helilooja Jean-Jacques Werneri „Prantsuse süit“ (2004) – järgnevalt ette kantuga võrreldes võluvalt eklektiline ja kergekaaluline teos, mis andis juba avataktidest peale triole võimaluse demonstreerida viimistletud ansamblimängu, aga ka üles astuda tuumakate soolodega. Juhtrollis olid eelkõige viiul ja klarnet, samal ajal kui klaver jäi enamasti delikaatseks saatjaks. Tegemist on stiliseeritud tantsusüidiga, mis on inspireeritud XVII sajandi prantsuse barokist, ja nii ei ole muusikutel vaja kujundada suuri romantilisi kaari ega suuremahulisi arenguid, küll aga elegantseid fraase, eredaid kontraste ja kooskõlastatud artikulatsiooni ning sellega tuldi väga hästi toime. Süidi kuus osa on lühikesed ja piisavalt eriilmelised, elava artikulatsiooniga galjardile järgnesid väärikas chaconne ning hoogne gigue mänguliste üleminekutega viiulil ja klarnetil, seejärel klaveril trummipõrinat imiteeriv „Les Batteries“ ning elegantne, kuid mitte toretsev menuett, kus kõrva paitas keelpillisoolo, ja viimaks tõi rustikaalsete aktsentidega „Tamburiin“ minitsüklile elava lõpu.
Järgnevalt sai kuulda Riho Esko Maimetsa uudisteost „Sinkavonka“, mille loomise tagamaid avas helilooja enne esiettekannet. Tema sõnul on pealkiri humoorikas ja kerge, kuid lugu ise sünge ja tõsine mõjutatuna üleilmsetest teemadest. Sellele algimpulsile, mis on kurb, vihane, täis ahastust ja leina, lisandub pealkirjas viidatud käänuline ja ettearvamatu teekond, sest kirjutamisprotsessis võib hoopis muusika hakata heliloojat juhtima. Loomulikult tekkis kohe huvi, kuhu koos kuulajaga välja jõutakse. „Sinkavonka“ on üheosaline, atmosfäärilt sisekaemuslik ja staatilise harmooniaga, tänu bassklarneti ja viiuli tämbritele tumeda, kuid sooja kõlapildiga. Muusikaline materjal kordub ja transformeerub aeglaselt, domineerivadmõlema instrumendi võbelevad tremolofraasid, millele sekundeerivad klaveri jäised kõlakujundid ja klastrid. Just siis, kui hakkasin endalt küsima, kuhu jääb draama, jõudis kätte loo viimase kolmandiku pööris, mis suubus lõpuosas taas tuttavatesse viiuli ja bassklarneti nappidesse fraasidesse otsekui resigneerunud tõdemus. Mulle meenus Elvira Madigan ja tema taskust leitud luuletus – kes teab, see teab. Trio esitus oli süvenenud ja täpne, dramaturgiline kaar selgelt välja joonistatud. Pretensioonitu pealkirjaga sügavamõtteline lugu on ülesehituselt kuldlõike loogikaga ja jättis helilooja süngetest hoiatustest hoolimata väga hea mulje.
Béla Bartóki „Kontrastid“ viiulile, klarnetile ja klaverile Sz 111 (1938) tõi triole Budapestis konkursivõidu ja on nende püsirepertuaaris leidnud kindla koha. Bartók lõi selle tsükli oma loomingus ainulaadse ansambli jaoks, kuna varem ei olnud kammermuusikas puhkpille kasutanud. Klarneti, viiuli ja klaveri tämbreid ühendades otsustas ta ilmselt nende erinevusi ära kasutada, peale selle on teoses külluslikult kiireid meeleolu- ja tempomuutusi. Teatavasti on lugu kirjutatud kuulsale džässklarnetistile Benny Goodmanile ja helilooja pidas silmas muusiku erakordseid tehnilisi oskusi, eriti tema võimet veatult mängida ka väga kõrgetes registrites. Esmalt klaverisaatega klarnetile ja viiulile mõeldud teos koosnes kahest iseseisvast osast, mida võis ka eraldi esitada. Sellisena kandsid tsükli esimest korda ette Goodman, Joseph Szigeti ja Endre Petri 1939. aasta jaanuaris Carnegie Hallis. Bartók lisas hiljem keskmise osa ja andis teosele praeguse pealkirja ning Szigeti, Goodmani ja Bartóki esituses kõlas see 1940. aasta aprillis.
Klarnetipartii on erakordselt virtuoosne, rõhub tempole ja kontrastsetele registritele, vaheldumisi on kasutusel A- ja B-häälestusega pill. Ka viiuli võimalusi on maksimaalselt ära kasutatud ning lisaks peab viiuldaja III osa avama teadlikult musta häälestusega, imiteerides külaviiuldajat. Klaveri osa ei ole selles tsüklis esile tõusta, vaid toetada. Huvitav on ka teose temaatika: see tugineb ungari ja rumeenia tantsuviisidele. I osa „Verbunkos“ on värbamistants, millega meelitati ungari poisse sõjaväeteenistusse, selle ettekandes oli hoogu ja spontaansust ning eriliselt sai taas särada klarnet, esitades osa lõpus nõudliku kadentsi. Keskmise osa „Pihenő“ salapärane atmosfäär avab tee viimase osa „Sebes“ suisa barbaarsele energiale, mille sünkoobid ja temperament vihjavad kõige selgemalt loo algallikaks olnud rahvamuusikale ning kulmineerub viiuli lõpukadentsiga. Kui mõelda teose loomisajale vahetult enne Teist maailmasõda, on osutused sõjale mõistetavad ja tahes-tahtmata ka praegu ajakohased.
Kontserdi lõppedes mõtlesin, et see kava väärib kindlasti veel kord kuulamist. Ilmselt ei kantaks seda ette vanadekodus ega koolis, kuid rahvusvahelistel lavadel võib Ensemble Auftakt vabalt üles astuda.
