Teadusloolased seostavad Raimo Pullati nime erakordselt väärtusliku Tallinna linna arhiivi Eestisse tagasitoomisega. Laiem avalikkus teab Pullatit nähtavasti piirituse salakaubanduse uurijana. Ajaloohuvilised saavad oma töös toetuda Pullati arvukaile linna- ja sotsiaalajaloo käsitlustele, rahvusliku intelligentsi kujunemist käsitlevaile uuringuile. Arvukaist allikapublikatsioonidest tõuseb esile Johann Christoph Brotze pärandi väljaandmine. Ülimalt tegusal, erakordselt avara suhtlusringiga jõudsal teadusorganisaatoril ja raugematu hooga publitseerival ajaloolasel on, mida meenutada! Kuid ka realugeja vaatenurgast pakub Pullati mälutöö mitmeti harivat lugemist. Ajaloo kulgu seirava narratiivi lõiming autori elukäigu oluliste sündmusega on üldiselt õnnestunud.
Südamlikke mälupilte lapsepõlvest ja noorukieast saadavad sissevaated sõjaaegse ja -järgse siirdeühiskonna probleemidesse. Õppejõude meenutades seondub tal suurim tänutunne Julius Madissoni ja Rudolf Kenkmaa loengutega. Õppejõududeks ülendatud Venemaa eestlastest politrukke kujutatakse teenitult karikatuurselt. Lydia Roots õigustanud Prantsusmaa esindushoone tutvustamisel nimekuju „Versai“ kasutamist toetumisega Venemaa allikale. Parteikoolide taustaga filosoofiaprofessor Otto Stein (õieti Štein), hääldanud maadeavastaja Cooki nime „kukk“ lisades kommentaari: „kurat, vist eestlane“. Oli vedamine, et Pullati juhendajateks ja lähemateks kolleegideks kujunesid Eesti Vabariigi Tartu ülikooli ajalookultuuri edasi kandnud Artur Vassar, Hans Kruus ja Rudolf Kenkmaa.
Tähelepanuväärse avameelsusega (ja ilmse tänutundega) meenutab Pullat tema karjääri voolujoonestanud parteiriigi võimuvõrgustiku tõhusust. Ajaloo instituudi aspirantuur (doktorantuur) avanes alles partorg Isi Sermanni toel NLKPsse astumisel. EKP Tallinna linnakomitee ideoloogiajuhi Raimond Penu telefonikõne 1940. aasta riigikukutajast Teaduste Akadeemia presidendile Arnold Veimerile kindlustas end tegusana näidanud ja töökale noormehele TA teadustöö koordineerimise komitee peaspetsialisti koha. Ajaloo Instituudi Venemaa eestlasest direktori Viktor Maamäe mured (Pullat uurivat Tallinna kodanluse kujunemist, s.t klassivaenlast!) hajutanud Veimeri kõne. Aga Pullati juba kaitstud doktoritöö vene keelde tõlgitud käsikirjast võttis Maamägi Tallinna rahvuslikku koosseisu käsitlenud peatüki ikkagi välja. 1937. aastal Venemaal vallandunud eestlaste rahvusmõrva üle elanud Maamäe hirmud seondusid murega jääda taas süüdi „kodanliku natsionalismi“ mahitamises.
EKP keskkomitee nomenklatuursed instituudi asedirektori ja direktori ametipostid, mida Pullat aastail 1978–1990 täitis, sillutasid teed akadeemikuks valimisele. Paraku ei langenud Vaino-Ristlaane kamba lõplik eelistus talle. Pullati altvedamise käiku valgustab raamatus tutvustatud akadeemik Arno Köörna hilisem selgitus. „1979. aasta suvel pidas EKP KK vajalikuks suunata sm. Pullat tööle Pedagoogilise Instituudi rektoriks. Ühtlasi öeldi keskkomitees välja, et sm. Pullat tuleb valida kirjavahetajaliikmeks. Selline lubadus anti sm. Pullatile ka TA presidendi poolt.“ Otsustava valimisvooru eel sosistanud Köörna talle kõrva, et peab hääletama Pullati vastu ja toetama „suurt teadlast“ A. Panksejevit. Põhjuseks olnud Karl Vaino suunis, millega madalama taseme kokkulepped tühistusid. Aasta hiljem sundis Vaino Pullati riigivargana paljastatud ja Partei Ajaloo Instituudi direktori ametist vabastatud Venemaa eestlasest ja alkohoolikust vanemteadurile instituudis töökoha looma.
Pullati mälestuste üks väärtusi on valguse heitmine nõukogulikus teadusmaailmas valitsenud võimuhoobadele. Üldistust „tollal kartsid kõik oma poliitilise renomee pärast“ ilmestavad meenutused, kuidas poliitilised väljapressimised, pealekaebused jms mürgitasid nii tööalaseid kui ka isiklikke suhteid. Kõigil tuli arvestada, et seesugused seigad nagu lähedased suhted režiimikriitiliste inimestega („valed sõbrad“), sugulased välismaal, kohvilauas pudenenud mõtted jne olid toimikuis jäädvustatud „markeriteks“, millele viitamine võis tõmmata rasvase kriipsu välissõitudele, aga ka teaduskraadi taotlemisele. Eesti etnograafia suurkuju Ants Viirese edutamise juhtivtöötajaks välistas kauaks ankeet, kus kirjas tõlgitöö Saksa okupatsiooni ajal. Pullati abielust poolatariga saanud omalaadne kivi autori kaelas. Kolleegist akadeemiku Kahki väljapressimine laadis „kui sa mind ei toeta, siis pea meeles, sul on välismaa naine!“ ei olnudki nii erandlik.
Masendav kintsukaapimine
Samavõrd saatuslik, kui võis olla toimikuisse talletatud suhtlus „valede inimestega“, oli pelga ametialase edukuse tagamisel oskus luua usaldussuhteid „kasulike inimestega“, s.t valmisolek korrumpeeruda. Pullatil mõistega „tugiisikud“ (mõnedes ringkondades eelistati parooli „talkatš“ ’tõukaja’) tähistatud Moskva tippvõimurite „dobrota“ jäid välissõidud ehk pääs „kordonitagustele“ (nagu seda ka sõnastati) teadusüritustele või arhiivi pelgaks unistuseks. Välisreisilt tulnul lasus vaikimisi kohustus oma „heategijale“ kingitusi tuua (vastasel juhul jäi lähetus viimaseks). Juhan Kahki ja Enn Tarveli tugiisikutena Moskvas toob Pullat välja prof Ivan D. Kovaltšenko. Tänu temale „olid teaduslikud komandeeringud kapitalistlikesse riikidesse neile tavalised“. Mitte vähem edukalt „kordoni taha“ komandeeritud Pullati enda „tugiisikud“ Moskvas jäävad saladuseks.
Raamatu tragikoomilisemad leheküljed võiks koondada märksõnade „suhted“, „teened“ ja „vastuteened“ alla. Moskva teaduseliidi mentaliteet, ülemuste ja Eesti teadusjuhtide poolfeodaalsed suhted ja karikatuurne teenistusvalmidus, nagu see avaneb meenutuses juhtakadeemikute nõupidamisest Eestis, on masendav. Seda laadi ürituste korraldamine oli hoolega läbi mõeldud kintsukaapimine. Autokraatide maailmale iseloomulikult võis aga viimaste iga kapriis saada holoppidele saatuslikuks. Moskva kõrgete ülemuste rahulolematuse tõttu Viitna kõrtsis pakutuga (viin olnud soe ja toit külm) karistati Eesti Tarbijate Kooperatiivi ülemat silmapilk vallandamisega. Ehmunud Karl Vaino vigade paranduse korras improviseeritud olengul Näituse tänava residentsis olnud viinad jälle parimaist parimad.
Viinavõtmisel hea tooni jultunud ignoreerimise kõrval ähvardanud suhteid ohustada ka „kohatu kalaõnn“. Kord Rebasega kalastades tänanud Pullat õnne, et haug üksnes puudutanud tema lanti ja kala pääsenud minema, muidu oleks „kuulus kalamees president Rebane jäänud rumalasse olukorda“! „Suhete poliitika“, s.t korruptsioonimaiguliste sidemete sõlmimise ja kasutamise näiteks toob Pullat manöövri, mille toel õnnestunud pidurdada Moskvas plaani ajalooinstituudi vähenegi akadeemiline autonoomia hävitada. „Niiöelda vastuteenena korraldasin Moskvas NSVL Ajaloo Instituudi direktori akadeemik Aleksei L. Narotšnitskile, tema enda soovil, koos tütre ja abikaasaga puhkuse (muidugi tasuta) Vainupeal Kadrina keskkooli suvilas.“ Meenutatud episood esindab Moskva ülemuste laialt levinud jultunud tava oma positsiooni Eesti rannakülades n-ö tasuta suvitamiseks kasutada. Seda laadi diilide mehhanismi ja isiklikudki kasud võtab Pullat kokku: „Tänulikkuse kaudu avanevad ju uksed. Sihikindlus kindlustab tulemuse.“
Pullati resümeerivat sisendust „instituudi [nõukaaegne] teaduslik tegevus oli üldiselt edukas“ võiksid ehk arheoloogide-etnograafide, agraarajaloolaste ja demograafide tööd ka toetada. Aga kas või naabrite soomlastega võrreldes olid meie avaldamisvõimalused kohati naeruväärsed. Ajalooajakirjagi asutamise taotlused EKP KK tõrjus. Sõnastus, nagu nõudnuksid Vaino, Ristlaan ja Šišov „otsustavalt suuremat tähelepanu kaasaja ajalooprotsessi uurimisele“, kordab EKP juhtkonna silmakirjalikku demagoogiat. Ajaloolased teadsid hästi, et neilt, keda üldse usaldati lähiminevikku käsitlema, oodati vaid üht: võltsingutega okupatsiooni varjamist ja võimurite kuritegudele takkakiitmist.
Objektiivse teadustöö tegi võimatuks juba seegi, et Eesti Vabariigi välispoliitika uurijale jäid arhiividokumentide nimistud kättesaamatuks! Teadlane oli sunnitud leppima üksnes parteitsensuurist läbi tulnud säilikute valikuga. Neist pitseeritud vihikutesse tehtud väljakirjutusi tsenseeris TA presiidiumi eriosakonnas KGB-taustaga seltsimees nimega Aus, kes otsustas, millised märkmed võib uurija endale vihikust ümber kirjutada. Salastatud arhiivifondidele viitamine oli keelatud! Seejärel põletati märkmevihikud presiidiumihoone keldris keskkütteahjus. Lausa hüsteerilisest hirmuatmosfäärist annab aimu meenutus, kuidas Suursaare venekeelse nime Го́гланд vahendus eestikeelsesse teksti Gotlandina tõlgendati „väga ohtlikuks veaks“. Eestist põgenetud Gotlandile, s.t Rootsi! Nagu autor seda tänuga meenutab, päästnud „tema ohtliku olukorra“ „Eesti Raamatu poliitilise kirjanduse toimetuse juhataja, endine partisan Eela Kuusküll! Kogu tiraaži (20 000 eksemplari) üks poogen trükiti uuesti.
Kõik ei roomanud
Kõik ajaloolased leninliku tõerežiimiga siiski päris ilma vastupanuta ei leppinud. Kompromissitumate ajaloolaste tööd jäänudki sahtlisse. Nii juhtunud Ants Ruusmanni kolhooside loomist käsitleva raamatuga, sest autor keeldus „nõukogudevastaseid seisukohti“ sisaldanud peatükke kõrvaldamast. Nagu hiljem on selgunud, teinud Evald Laasi toimikuist (muidugi kõiki eeskirju rikkudes) väljakirjutisi, mis tõendasid režiimi roimasid, nagu seda oli küüditamine. Juba 1987. aastal aitas tema dokumentidest kogutud tõenduslik andmestik nurjata KGB ja EKP jätkuvad katsed oma kuritegusid pisendada. Kuid väide, nagu avaldanuks Laasi Rootsis Peeter Gustavsoni varjunime all raamatu „Tänapäeva mured Eestis“, on eksitav. Selle paljastusteose autor (õige nimevorm on Gustavsson) oli siiski Stockholmi NSV Liidu saatkonnas töötanud Tiit Made.
Mälestusliku ainese vaatenurgast kõige kitsama, suuresti nn teadusturismiga haakuva fookusega on raamatu mahukaim osa, kus autor on kronoloogiliselt täpselt üles märkinud osaluse rahvusvahelise teadlaskonna tegemistes. Konverentsile järgneb konverents, sekka ka isiklikest kontaktidest tuge saanud välisreisid. Süvenemisega on jäädvustatud autorit võõrustanud professorite eramute interjöörid, nauditud road, kaunid järvevaated, daamide kübarate elegants jne. Hoopis raskem, kui mitte võimatu on täpsemat pilti saada arvukate reiside teadusloolisest kaalust, millest annaksid aimu autorit innustanud mõttevahetused, uued ideed, välja töötatud koostööplaanid jms.
Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud peataolekut, korruptsiooni jm meenutab Pullat mõneti parastavaltki juba kõrvaltvaatajana. Okupatsiooniaastate kaadripoliitika, poliitilise terrori, juhtkonna sallitud varastamise ja moraalse laostumise koorem oli ränk. Kui Leninit parafraseerida, siis režiimi kokkuvarisemisele järgnenud kaoses sai toetuda vaid võõrvõimu ajal instituudis vormitud kaadrile ja põrgata sisseharjunud praktikale. Autori eluloo vaatenurgast on ka postkommunistlike traumadega professori nn elamuslugugi tähtis. Kuid teadusloo uurijatele olnuks tähelepanu akadeemilisele elule kujundanud reiskirjeldustest tänuväärse allikmaterjali.
