Musta Kasti „Stseenid!…“ ei ole kindlasti teostuslikult perfektne lavastus. Mis seal salata, tabasin end etendust vaadates korduvalt mõttelt „mis toimub?“ või et „no teises vaatuses peab ju ometi mingi pööre tulema“. Ometi on see viimasel ajal nähtuist üks kontseptuaalselt huvitavamaid lavastusi. Harva suudan nautida kontseptsiooni, kui teostus seda justkui lõpuni välja ei kanna.

Ent see avalause etteheide „Stseenidele!…“ ei seisnegi nagu selles. Esiteks on üldse riskantne heita mingeid teostuse puudujääke ette näitlejaile, kes läbi lavastuse sõna otseses mõttes oma võimete piiril „sooritavad“. (Vahemärkuse korras: paar kolleegi on mulle Teater. Muusika. Kino iga-aastase detsembrikuise teatriankeedi puhul pahaks pannud küsimuse sõnastust näitleja lavalise „soorituse“ kohta – et see mõiste kuuluvat spordi-, mitte kunstimaailma. Siiski, see termin kuulub ka performatiivse kunsti maailma, kunsti, kus üksnes ei representeerita ega imiteerita, vaid luuakse reaalseid maailmu. Ja see ei puuduta üksnes nüüdisaegset etenduskunsti, vaid ka psühholoogilist teatrit, kus sedalaadi sooritused on eriliselt väärtuslikud ning kannavad tegelikult Stanislavski enda tõekspidamisi, mis siis, et tooni andva peavooluteatri mõjul kipume neid nähtusi omavahel vastandama.) Niisiis, vaatamata sellele, et staadionil pingutavad performer’id igas oma soorituses justkui „ei veena“, loob see teatav distants, avatud vorm just võimaluse tajuda lavastuse neid kontseptuaalseid nüansse, mida viimse piirini sisseelamine ehk ei võimaldakski.

„Stseenid!…“ ei ole meie teatris esimene performatiivne spordilavastus. Ka Danzumees meenutab oma arvustuses Tiit Palu 2011. aasta „Tantsu aurukatla ümber.“^* Ma ei suutnud praegu, neliteist aastat hiljem, tuvastada allikat, nii et võib-olla olen selle hoopis ise välja mõelnud, kuid mulle justkui meenub, nagu rääkinuks Palu toonase lavastuse puhul taotlusest saavutada näitleja ülim aususaste: jooksev, end füüsilise pingutusega piirsituatsiooni viiv näitleja ei saa teksti andes valetada. See ongi see performatiivne psühholoogiline läbielamine, mida igatsen ka traditsioonilisemalt lavastatud Tšehhovi või Ibseni maailma. Väliselt on siin „Stseenidega!…“ ühisosa, kuid erineb performatiivsuse fookus. Musta Kasti näitlejad jooksevad küll sama võimsalt, kuid ei hakka sel hetkel siiski oma hinge avama.

Ingmar Bergmani „Stseenid ühest abielust“ on intiimne ja sõnaküllane psühholoogiline dramaturgia, kus (endised) abikaasad Marianne ja Johan lahkavad oma suhteid, pihivad, provotseerivad, armastavad ja vihkavad, pannes (parimal juhul) kaasa elama sündmustele, alltekstidele, rollide arengukaartele ja psühholoogilistele murranguhetkedele. Musta Kasti lavastus on tekstitruu, kuid see intiimne dialoog on toodud vaatemänguna avarale staadionile ning seda esitatakse/kehastatakse samal ajal kümnevõistluse ja moodsa viievõistluse alasid etendades (etendades kõige laiemas tähenduses – mõnda ala sooritades, mõnd aga markeerides).

Bergmani n-ö kontekstist välja tõstmisel on selged põhjendused, mis peituvad lausa alustekstis endas. Avastseenis annavad Marianne ja Johan intervjuu mingile klantsajakirjale, lasevad lugejal piiluda oma magamistuppa ning esitavad oma sisemiselt lagunevat abielu täiusliku ja glamuursena. Performatiivsus avaldub mitmel tasandil: ise sellesse uskumata täidavad (sooritavad) nad abielu kui institutsiooni ning teevad millestki sügavalt isiklikust avaliku (ehkki mitte avameelse) sündmuse. Kuna seda dialoogi esitatakse aga sporti tehes, tuuakse teemaks abielu kui või(s)tlus: keegi peab võitma, keegi kaotama, lisaks pole abielu sprint: kümnevõistlus nõuab vastupidavust, viievõistlus aga kohanemist ja valmisolekut erisugustes võitlusolukordades. Samuti on selles pingutuses paras annus sadomasohhismi: bergmanliku partneri ja enesepiitsutuse kohta ei saa öelda, et see on valus tõde iga abielu argipäeva kohta, vaid selle enesehaletsuse ja nartsissismi määr kattub (Põhjamaade kultuurist paralleele otsides) Anderseni muinasjuttude ja von Trieri filmidega.

Ent Volkonski lavastus ei jäta meid ka sellesse piinakambrisse ega hakka meile psühholoogiliste alltekstide kaudu sedalaadi suhtemustreid pühitsema. Staadionil joostes tihtipeale veiderdati, kui aga end hingetuks joosti, siis abielustseene tuldi klaarima ikkagi puhkehetkel, kõrgushüppematil jalga puhates: Bergman teeb suhteprobleemidest eluküsimuse neil hetkil, kui muud kaalul pole. Kuid siis teeb ta ihadest ja emotsioonidest eluküsimuse lausa sel määral, et paneb need institutsiooni õõnestama. Võime sellele kaasa noogutada: jah, just nii ongi, ka mina olen oma elus seda tundnud … Seejuures on lavastuses see magamistuba asetatud laiemasse konteksti, võõrituslikule distantsile, et saaksime sellelt positsioonilt hinnata, kas elu olemus taandub ikka Bergmani põhiühikutele.

Seda metatasandit aitab luua John Cage’i „Four Walls“ oma pauside ja ruumistatud ajaga. Cage’i kordused nihestavad tajuja jaoks performatiivselt aega: me ei mõtesta Marianne ja Johani suhte­draamat mingi kausaalse sündmusjada, vaid peegeldava mudelina. Cage toob toimuvasse sisse katkestused. Muusika ei täida ruumi nii nagu köögitüli, millest näiliselt välja ei pääse ja mis olukorras sees olles mõjub loodusseadusena. Cage osutab kompositsioonireeglitele ning samas paneb need kahtluse alla: ka abielus tuleb ühtaegu järgida reeglit ja kuulata ka partnerit, samal ajal olla avatud ootamatustele, mida pausid aitavad kuuldavaks teha. Bergman tahab meid uskuma panna, et teineteise elu põrguks tegemine on ülim mudel, mida peegeldada läbipaistva meediumi kaudu, Cage asetab selle ümber iseväärtusliku meediumi kui sõnumi, mis paneb ajaliku suhtedraama igavikulisel taustal resoneerima, asetades vastastikku reeglid ja ootamatuse. Reegleid saab lõhkuda reetlikkusest, aga ka selleks, et tuua surnud institutsiooni elu tagasi.

Juba viidatud arvustuses vihjas Danzumees ka võimalikule arveteklaarimisele moodsa viievõitluse hiljuti muudetud reeglitega (näiteks stseen kepphobustega). Jah, ka nii õilis spordiala peab kohanema meedia tingimustega, olemaks hõlpsamini avalikkusele kättesaadav, vaatemängulisem ja telesõbralikum. Nagu ka abielu. Kui reeglid on esmapilgul liiga nõudlikud, saab neid muuta, üle mängida, ka ühisvara ja lahusvara saab ümber mõtestada, nagu ka Pierre de Coubertini ettekujutust olümpiamängudest. Kuid ka sellest ei pea end heidutada laskma, just selliselt distantsilt vaadet loobki lavastusele Cage’i muusika. Me ei pea võtma seda nagu lihast ja luust elu, vaid kui üht võimalikku mudelit.

Ja kõigele sellele annab vormi Volkonski sürrealismisugemetega eklektiline huumoritaju, mis toob sisse kõigest eelkõneldust sõltumatud omaenda reeglid. Pean silmas seda, et kuigi lavastuses viidatakse kohati nüüdisaegse etenduskunsti võtetele, segatakse seda kokku nii modernistliku avangardi kui ka dramaturgilist sidusust taotleva klassikalise teatriga.

Kui õigesti aru sain, markeeriti ketta­heidet köögitülis taldrikute loopimisena (?). Kui see oligi puhtalt teatraalne žest, siis mõningates stseenides mindi põhjalikumalt etenduskunsti performatiivsusse, kuid katkestati see mõne teatraalse puändi abil, näiteks veedavad Marianne ja Johan ööd viimase kontoris ning kui staadioniringil jooksev performer nendega kohakuti jõuab, siis ei lasta sel performatiivsel pingel mitte edasi kerida, vaid lahendatakse see osutusega, et öövaht tuli … Samamoodi mõjus stseen, kus Johan pidas pikka ja kohati šovinistlikku monoloogi, püüdes samal ajal kõrgushüppeposti hoidikusse toppida. Kui see juba pikemat aega ebaõnnestub, lahendab Marianne selle osava liigutusega (lükkab aluse korraks külili), millele Johan peab reageerima tõdemusega, et naistel on ikka alati õigus.

Kohati mõjub see justkui reeglite rikkumise, ebajärjekindluse või teostusliku lohakusena, kuid seejuures kujutan ette lavastajat ütlemas, kuidas just see määramatus – nii nagu inimsuheteski – ongi huvitav ja äge. Kõike võib teha ka pulli pärast ja kontseptsiooni kiuste …

* Danzumees, Spordivõistlus abielu paralleelina. Peeter Volkonski kupatab Musta Kasti teatri staadionile ja kastist välja. – Eesti Päevaleht 30. VIII 2025.