Vana Tallinn 33 (37), peatoimetaja Juhan Kreem. Toimetanud Tiina Kala, Lea Kõiv, Juhan Kreem. Tallinna Linnaarhiiv, 2024. 272 lk.

Linnaajaloo jätkväljaande „Vana Tallinn“ järjekordsel köitel on veidi tavapäratult ka läbiv teema, mis seob kuue autori artikleid: seisuslik kord linna elus selle tekkest kuni seisuseühiskonna lõpu­aegadeni. Ametlikku alapealkirja sel siiski pole, teema öeldakse välja kogumiku tagakaanel. Võib muidugi vaielda, kas selline nendegi kirjutiste näitel pisut kunstlikuvõitu kõigi ühes suunas painutamine mitte just ülearu sagedasti ilmuva seeriakogumiku puhul on ikka mõistlik või vajalik. Tihedama ilmumissageduse korral oleks kindlasti, olgu see kohe vahele öeldud.

Süvitsi teemasse minevate, allikaid avavate ja mõtestavate eestikeelsete ajalooartiklite jaoks pole ilmumisvõimalusi aga just üleliia. Enamasti tekivad need kirjutised uurija igapäevatöö, tema uurimisteemade kaasproduktina, mitte mõne tellimuse ärgitusel. Kogumike koostamisele temaatilisel lähenemisel võivad n-ö mittesobivad saada ebaõiglaselt kõrvale lükatud, jääda võib-olla kauakski ootama mõnd sobivamat üldteemat. Või siis tuleb need vägisi samasse matriitsi suruda. Tõsiuurijale läheb avaldamisvõimalus muidugi korda, isegi väga, aga täpne ajastus vahest mitte samavõrd. Tema silmis ei jagune väljaanded uuteks ja vanadeks (vananenud on hoopis teine asi), oluline on uurimistulemus publitseerida, küll siis need, kel vaja, selle leiavad, kui mitte enne, siis just sellal, kui neil vaja. Ja kui ei leia, siis süüdistagu iseennast!

Lugejale on teemakeskne lähenemine vahest sobilikum – eeldusel muidugi, et just see teema teda köidab. (Päris huvitav oleks teada, kuidas teemakesksus on kogumiku levikule, läbimüügile mõjunud. Riigi- ja linnaeelarvest rahastatud teadusväljaanded ei sõltu küll kuigivõrd laiema publiku muutuvatest huvidest, konjunktuurist, see polnud ka asja arutamisel tõenäoliselt oluline.) Ent ka juhuprintsiibil koostatud kogumikust ei pruugi tavalugeja talle põnevat alati leida, ehkki juhutabamuse tõenäosus on suurem. Motiveeritud lugejale ja ajaloo vastu laiema lugemishuvi tekitamiseks – taas pigem hea.

Ka maitseasi – ja mulle meeldib, olgu seegi välja öeldud. Kui oleksin ise autor – paraku pole ma küll kohe kindlasti uurija, kes saab veeta arhiividokumentidega suurema osa oma tööajast –, kellele tehakse ettepanek kirjutada artikkel mõnel seisuseühiskonda puudutaval teemal, meeldiks küllap ka see. Esiteks annab säärane suunav sihiseade teistsuguse vaatenurga, seob üksikfaktid ja detailid omavahel, aitab üldistada, näha ka erakorralise, erandite kaudu tavalist, reeglit. (Üks metodoloogilisi alustõdesid ongi, et tavalise mõistmiseks peame alustama erakordsest.)

Seisuseühiskond

Teiseks, meie möödaniku mõtestamiseks oleks raske leidagi mõnd katvamat, ühendavamat mõistet kui „seisused“: seisuslik kord, seisuseühiskond läbi kogu kesk- ja uusaja, isegi justkui vabama õhuga linnades. Seisused olid mitte tingimata feodaal-, lihtsalt agraar­ühiskonnas selle töö- ja elukorralduses igati mõistlik ja toimiv nähtus, mida tulebki uurida ja mõista. Tänase päevani on lausa selle korra tagasi ihaldajaid, ka Eestis, ehkki seda peidetakse nüüd juttude taha kõikvõimalikest ismidest ja kraatiatest.

Eestlastel on seisusliku korra ajastu­põhise normaalsuse mõtet ehk harjumatu aduda meie rahvusliku mentaliteedi, võrdsustava alusideoloogia tõttu. Ikkagi talupojarahvas! Aga milline paikne Euroopa rahvas seda oma enamuses pole? Noh, olgu, inglased ehk kõige vähem: seal lahutati põllumajandusmaa suuremast osast rahvast juba XVI sajandil (tarastamine), tekitades massilise „vaba“ (kuid töötamise kohustusega – seisuslik kord ikkagi) tööjõu varatööstusliku pöörde ja enam-vähem kohe lahti läinud väljarännu jaoks kolooniatesse.

Kolooniad ja kolonialism ongi meie säärase suhtumise teine põhjus. Koloniaalühiskond meil siin, meie kui saksa koloonia, eestlased kui sakslaste poolt alla surutud alamrahvas. Kõik need võõrkeelsed ülakihid, olgu nad … Suhtumise ja vaatenurga küsimus muidugi seegi, nagu ikka, võrdlustes enam sugugi mitte nii erakordne ülekohus. Lõpuks jõudis näiteks enamik valgeidki ümberasujaid Põhja-Ameerikasse kuni XIX sajandi alguseni välja sunnitööliste või ajutiselt orjastatuina.

Muide, märgitakse sageli, et Eesti-Läti ajalugu ei kulgenud sajandeid samas rütmis mitte Põhjamaade või Venemaa, vaid pigem Põhja-Saksa aladega, mis on osalt samalaadsed koloniaalalad, lihtsalt saksastumis- ja saksastamisprotsess viidi seal loogilise lõpuni. No vaat, meile oludelt lähim sealne piirkond on Mecklenburg, kus (mitte küll ainult seal) talurahvas vabastati üsna samal ajal pärisorjusest samuti ilma maata, talusid hakati päriseks müüma samal ajal samal moel, maapäev jäi samuti kuni Esimese maailmasõjani (peaaegu ainult) rüütelkonna kätte jne. Päris Saksamaa, kus elasid päris sakslased … Ning kui 1918. aastal hakati loodavale Balti hertsogiriigile valitsejat otsima, siis muidugi kustkohast?

Ent tõsi ta on, et keele- ja seisusepiirid kattusid Eestis-Lätis aja jooksul aina täielikumalt, rohkem kui enamasti mujal Euroopas, ning osa meist ei võta seetõttu „meiena“ isegi keskaegseid tallinlasi – mis sest, et nood olid enamikus eestikeelsed ja kõik nad koos, ka saksakeelsed kihid, tänapäeva eestlaste esivanemate seas. Sel triviaalsel tõdemusel on seisusi silmas pidades veel üks, semantiline tahk. Talurahvaseisus oli muidugi samuti seisus, vähemalt eesti­keelse terminina, kuid kes või mis oli linnade alamrahvas? Kodanikuõigusteta lihtinimesed, teenijarahvas. Mitmetes keeltes (lähim näide soome keel) ei loetagi viimaseid, ka talupoegi muide mitte, seisuste (säätyt) sekka. See tähendab, ajaloouurimustes muidugi arvatakse, ent tavakeeles – eriti omaaegses – see nii ei ole. Olid ülakihid ehk säätyläiset, s.o aadel, vaimulikkond koos hiljem lisandunud haritlaskonnaga ja linnakodanlus, ning kõik ülejäänud, suur enamus – (liht)rahvas.

Sellise lähenemise korral ei tähista seisuse mõiste mitte pelgalt rolli ühiskondlikus tööjaotuses, vaid ainult privilegeeritud, mingeid eesõigusi omanud elanikkonnakihte, ja seda vaatamata sellele, et ka sealsetel vabadel talupoegadel oli keskajast peale esindus isegi Rootsi riigipäeval ja hiljem Soome seisuslikul maapäeval. Ka keskajal oldi nimelt arvamusel, et maksude ja koormiste kehtestamisel peavad saama vähemalt nende ärakuulamise mõtteski kaasa rääkida kõik seisused, keda see puudutab (aadlimaadel elanud talupoegadel seda võimalust muide polnud, nemad loeti esindatuks oma isandate isikus). Aga mingeid eesõigusi talurahval polnud, ammugi siis linnade alamrahval.

Kogumiku enda juurde

Kogumiku avab Tiina Kala artikkel „„Tubli usaldusväärne mees“? Linlane 13. sajandi jutustavates ja õiguslikes allikates“. Konkreetsemalt käib jutt eelkõige Riia ja Tallinna elanikkonna kujunemisest. Paraku on neid jutustavaid ja õiguslikke allikaid õige napilt, Riia kohta veidi enam, ja nende põhjal sidusat lugu kirjutada võimalik pole. Kirjalikke allikaid ei ole ka selle kohta, kas Tallinnas-Riias ikka oli juba enne vallutust alaline paikne mitteagraarne elanikkond – ja mis sellest edasi sai. Väga vähe on andmeid ka esimeste saksa-taani asukate ja toimivate, usaldusväärsete kogu­kondade kujunemisloo kohta. Linnade esimese elusajandi jooksul näib seal olevat olnud arvukas sesoonne elanikkond – nii võõrkaupmehed kui ka kohalik tööjõud –, kellest esimeste õigused olid vähemalt Riias suuremad kui järmistel sajanditel. Uued linnad avasid tulijatele siiski avaramad võimalused sotsiaalseks edenemiseks, ole aga ise tubli ja usaldusväärne mees. Ärme seejuures unusta, et kodanikuseisus tähendas ka kaasnevaid kohustusi ja kulusid, ajapikku tuli aina enam olla ka ausate saksa vanemate laps. Linnade endi õigused lisandusid ja laienesid järk-järgult. Just linnaõigus tegi kaubakohast linna ja Tiina Kala peatub sel arengul põhjalikult. Kuna ta arutleb aga ka vallutuseelse aja, tollaste kaubandus­suhete jmt teemadel, tuues lisaks tavapärasele Lübeckile ja Ojamaale esile muidki seoseid (nt Schles­wig ja Väina jõe suudmeala koos Daugmalega), siis lubatagu lisada üks puhtakujuline spekulatsioon, mis jäägu ainult siinkirjutaja hingele ega varjutagu kuidagiviisi jutuks olevat artiklit.

Juba mitu head aastat tagasi juhtis üks alles pensioniikka jõudes amatöör­ajaloolaseks pöördunud geograaf ja riigiametnik (jäägu temagi nimi nimetamata, et mitte esile kutsuda allergilist reaktsiooni oma tsunftiau väärtustavate väljaõppinud ajaloolaste seas) mu tähelepanu sellele, et 1219. aastal koos Valdemar II-ga Tallinna hõivamas käinud vendide vürstil Vitslavil näisid olevat mingid varasemad õigused ka Riias (selle allutamise-asutamisega tal seost polnud), sest ta on seal hiljem teinud ühe annetuse, ja et tema Rügeni nimi hääldus tollal umbes nagu Ruja. Mina omalt poolt mõtlesin seepeale automaatselt nimereale Ruja/Rügen – Riia/Riga – Rafala/Revala (ritta võiks kõlalt sobida veel nt Ridala/Rotalia), ning sellele, et Rügeni saar ise näib olevat sellal veel teistsuguse elanikkonnaga kui slaavi vendide (veneedide) põhiala selle kõrval mandril. Et otseselt Rügen võis endiselt olla asustatud tolle varasema, Ida-Euroopa veeteid kontrollinud multietnilise koosluse jäänuste, substraadi, järeltulijate poolt, kelle seas domineerisid ajalises järjekorras alul friisid, seejärel skandinaavlased koos osa läänemeresoomlastega ja lõpuks slaavlased, ning keda muinaseestlased kutsusid arvatavasti venelasteks. Lõpuks kuulus ju ka Tallinna emalinn Lübeck hilisemas Hansa Liidus just Vendi (ja Pommeri) linnade kaubaringi.

Juhan Kreem kirjutab „Tallinna ja aadelkonna suhetest keskajal“, seda juba eriti XVI sajandil palju rikkalikuma allikmaterjali põhjal. Tema artiklis (visandis, nagu ta ise täiesti ülearuse tagasihoidlikkusega väljendub) nähtub arvukate näidete põhjal, et vaatamata omavahelistele kohati vägagi teravatele konfliktidele põgenenud talupoegade, seisuseau jm pinnal ei olnud aadli ja kodanikkonna vahel tollal ületamatut vaheseina. Linn oma kirikute jm ehitistega toimis aadli näitelavana. Linlastega läviti tihedalt, oli ka omavahelisi abielusid. Üksikud kodanikud võisid saada läänistusi ja aadlimehed omandada kinnisvara mitte ainult Toompeal ja Tõnismäel, vaid ka all-linnas, otseselt Tallinnas, mispuhul neile enamasti laienesid ka kodanikele seatud koormised.

Juba artikli sõnakasutus on suunatud kõige selle avaramale mõtestamisele: nt mitte vasallid ja vasalkond, nagu mõni purist võiks selle ajastu puhul nõuda, vaid aadlikud ja aadel. Vasallid olid otseselt läänimehed, Harjus-Virus kuni poolteistsada meest, ja nende seas võis niisiis ette tulla ka mitteaadlikke. Aadel oli aga laiem nähtus, sünniga määratletud seisus. Vasalkond polnud veel kindlapiiriliseks korporatsiooniks, rüütelkonnaks muutunud, ehkki see protsess juba käis, ega Eestimaad sisuliselt n-ö erastanud. See kõik tuli alles koos usupuhastuse lõpliku võidu ja Vana-Liivi­maa keskaegsete riiklike struktuuride kadumisega.

Kogumikus järgneb Lea Kõivu artikkel „Preestrilaekast ministeeriumini: evangeelsest vaimulikuametist ja vaimulikkonna organiseerumisest Tallinnas 16. sajandil ja 17. sajandi algul“, kus käsitletudki reformatsioonijärgseid muutusi linna kirikuelus. Täpsemalt luteri vaimulikkonda kui seisust: kuidas see Tallinnas tekkis, korporatsiooniks kujunes, oma elu ja tööd korraldas. Lea Kõiv näitab 1540. aastal muu hulgas Martin Lutheri enda soovitusel Tallinna superintendendiks tulnud magister Heinrich Bocki määravat rolli sellele kõigele aluse panemisel: kirikuõpetajate koondumine, nende, köstrite ja kooliõpetajate vastastikuse abistamise kassa (preestrilaeka) asutamine, selle reeglistik linna hilisema, 1606. aasta kiriku­korra alusena jne.

Triin Kröönström teeb artiklis „Lapsed tänaval ja koolis. Lapsed Tallinnas hoolekande vaateväljas 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi I poolel“ üldistuse nelja ajavahemikust 1674–1753 pärineva hoolekannet vajavate isikute nimekirja ja seal esineva 606 lapse andmete põhjal. Kirja on pandud ka nende päritolu, elukohta, vaesusse või lausa tänavale sattumist puudutavaid asjaolusid, ka haigused, saadud abi jm. Linn abistas eelkõige muidugi omi ehk linnaelanike lapsi, vaatamata nende sotsiaalsele päritolule, ent teises järjekorras ka teisi, s.t maalt tulnuid. Abi vajavad lapsed paigutati kaaslinlaste kodudesse ja selle võimatuse korral seekidesse, viimaste juures tegutsesid hästi-halvasti, kuid kuidagi ikka ka orbude- või vaestekoolid. Artiklis on tegelikult käsitletud pigem olukordi, kus seisustel polnud suurt vahet, sest hätta võisid sattuda ka lapsed linna ülakihtide peredest ja abi said nad siis samadel alustel kõigi teistega. Iseasi, et tõenäosus abivajajate sekka sattuda oli neil palju väiksem ning enamik hädas olnud lastest pärines ikka just sealt, kust seda vaikimisi eeldataksegi.

Toomas Hiio tunnustatud headuses

Peaaegu kolmandiku köitest võtab enda alla Toomas Hiio pikem kirjutis „Tsaari-Venemaa seisuslik korraldus ja tallinlaste pojad Tartu ülikoolis 1802–1900“. Omakorda poole selle mahust hõlmabki ülevaade, milline ikkagi oli seisuslik kord tsaaririigis ja konkreetsemalt omavalitsuslikus Eestimaa kubermangus, millised olid konkreetsed seisused, nende õigused ja koormised nii siin kui seal, liikumine nende vahel ja üles-alla teenistusredelil, Venemaa teenistus­astmete tabel, kubermangu-, maa- ja linnavõimu asutused. See kõik on Toomas Hiio oma tuntud ja tunnustatud headuses ning väärib igal juhul läbilugemist. Paremat lühiülevaadet sellest kõigest vahest polegi, eesti keeles küll mitte. Põhiosas on see küll ilmunud ka varem*, kuid on siin taasesitatud veidi teise nurga alt.

Artikli teises pooles on esitatud koondandmed XIX sajandil Tartu ülikoolis õppinud Tallinnas sündinud üliõpilaste kohta – kokku on neid vaid 807 ja kõik teadagi meessoost. Sünnikohast paremat meetodit tallinlaste väljasõelumiseks tolle aja statistika paraku ei paku. Saja aasta kohta üllatavalt vähe, aga arvestagem eeltoodud piirangutega: ainult sünnikoha järgi ja ainult Tartus. Üliõpilaste seisuslik jaotus on täiesti ootuspärane (ka Toomas Hiio nendib mõne asja kohta mornilt, et see oli selge analüüsitagi), kuid seda kõike lugege lähemalt juba artiklist. Kahtlusteta eestlasi on nende 807 seas vaid 30, veel neljal on kindlasti eestlannast ema ja kümmekonnal eesti juured. Viimaste hulka ei ole Toomas Hiio (nähtavasti) lugenud ebakindlaid, allikalise tõestuseta juhtumeid (nagu üks õige, kohusetundlik ajaloolane peabki tegema), sh isegi oma nimekaime, Dehiosid (nime algvorm de Hio) mitte, sestap andestatagu mulle veel üks spekulatsioon.

Esmalt, Dehiod on väga tuntud suguvõsa, mille liikmed tõusid XIX sajandi teisel poolel Tallinna kodanikkonna tippu ja Vene (mitte Balti) aadlisse. Suguvõsa varasemad põlvkonnad olid peamiselt kullassepad, kuuludes nõnda küll Suurgildi, linna ülakihti laiemas mõttes. Suguvõsast leiab nii Erhard Arnold Julius Dehio, Tallinna seni viimase sakslasest linnapea aastal 1918, kui ka tema maailmas märksa tuntuma venna, suure Saksa kunstiajaloolase Georg Gott­fried Julius Dehio (tema nime kandvad kultuuripreemia ja raamatu­auhind asutati Saksamaal alles äsja, meie sajandil), samuti onupoja Karl Gottfried Constantin Dehio, kuulsa arsti­teadlase ja saksakeelse Tartu ülikooli viimase rektori tolsamal 1918. aastal. Kõik eelnimetatud olid ilma kahtluseta (balti)sakslased. Perekond siiski teadis, et algpäritolult nad sakslased ei ole. Aga kust siis tulnud? Noh, ei tea, aga küllap siis Hollandist …

Suguvõsale alusepanija saabus Tallinna Põhjasõja lõpuaastail hoopis Peterburist. Sinna oli ta sattunud Holsteinist, kust tuli koos tsaar Peetri ja sellele kingitud suure osadeks võetud gloobusega. Ka Holsteinis oli see puusepp olnud võõras, sisserännanu. Tasu gloobuse kokku­paneku eest käes, suundus see mees – ei, mitte Holsteini, vaid Tallinna. Ja mitte 1710. aasta katkust tühjaks surnud all-linna, kus oleks iga vähegi ontlikku uut kodanikku rõõmuga tervitatud, vaid lossialevisse, eestilikumale Tõnismäele, kus rajas Hollandi veski praeguse veetorni kohale. Tema linnakodanikeks saanud järglased jätkasid hiljem alul peamiselt või osalt talupoegade heaks töötavate hõbeseppade, seejärel juba kullasseppadena. Nimekuju oli tol esimesel veel de Hio, s.t ’Hiiumaalt’. Sellenimelisi või sellesarnase nimega kohti pole põhjapoolses Euroopas kusagil peale Eesti (eelkõige Hiiumaa) ja Soome (nt Hiitinen Hiiumaa vastas). Ka lõuna pool on neid vaid paar ja need ei sobiks sugugi. Pealegi oli Tallinnas juba olnud täpselt sama liignime kandvaid linnaelanikke, ja muidugi just Hiiumaalt tulnud eestlaste näol … Selle suguvõsa lugu võiks olla suurepärane näide sotsiaalse mobiilsuse võimalikkusest ka poolkoloniaalses, valitseva saksa keele ja meelega uusaegses Tallinnas, kuid mis teha – vaieldamatuid, kirjalikke tõendeid pole. Kaudsed ei loe.

Kogumiku lõpetab Kalmer Mäeoru lühiuurimus „Tallinna ja Toompea elanikkond VIII hingeloenduse (1834) andmeil. Maksualuste ja maksuvabade isikute kaardistamine ning seisuslikud struktuurid“. Tegemist on eeskujuliku ülevaateartikliga, kus on tehtud seda, mida pealkiri lubab: kaardistatud Tallinna ja Toompea tolle hingeloenduse aegsed umbes 16 000 elanikku ja esitatud nende seisusliku jagunemise hetkeseis.

* Toomas Hiio, 19. sajandi Tartu ülikool kui seisuste sepikoda: kõrghariduse ja ülikoolide asendist Vene seisuste ja riigiteenistuse korralduses. Rmt: 100 aastaga pärisorjusest emakeelse ülikoolini. Toim Lea Leppik. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVIII, 2020, lk 8–62.