Professor Carlo Masala raamatu „Kui Venemaa võidab“ saksakeelse originaali läbilugemine võttis vaid paar tundi ning tekitas spontaanse küsimuse, millest küll selline rahvusvaheline ažiotaaž ühe näiliselt üsna lihtsakoelise, kuigi ladusa ja hästi loetava teksti ümber. Raamatu esmatrükk ilmus Saksamaal 2025. aasta märtsis. Kirjastuse andmeil oli see juba mais tõlgitud või tõlkimisel inglise, hollandi, soome, prantsuse, rootsi, leedu, itaalia ja jaapani keelde. Nüüdseks on see ilmunud siis ka eesti keeles.
Politoloog Carlo Masala on sündinud 1968. aastal Kölnis Itaalia võõrtöölise ja austerlannast ema pojana. Tema sotsiaalse päritolu kontekstis meenus paarikümne aasta tagune vestlus Berliinis väga prominentse itaalia-saksa päritolu ajakirjaniku Giovanni di Lorenzoga (nüüd nädalalehe Die Zeit peatoimetaja). Di Lorenzo juhtis tähelepanu, et itaalia võõrtööliste järeltulijad olid tollal suhtarvudes sotsiaalselt kõige edasijõudmatum rühm Saksa ühiskonnas; kõige madalama haridustasemega, kõige väiksema sissetulekuga.
Masala ise on väitnud, et oma kehva sotsiaalse staatuse tõttu on ta kogenud kiusu nii koolis kui ka Saksa ametiasutustes. Seda hinnatavam on Masala enda elukäik. Ta kaitses doktoriväitekirja 1996. ja habiliteerus 2002. aastal. Saksa kodakondsuse sai ta (ja ühtlasi loobus Itaalia omast) alles 29aastaselt, kui soovis astuda riigiteenistusse (selle alla kuulub ka õpetamine riiklikes õppeasutustes). Masala peab end rahvusvaheliste suhete teooria neorealistide koolkonna esindajaks, tema erialaks on julgeolekupoliitika, transatlantilised suhted, Vahemere ruumis toimuv ning relvastatud konfliktid.
Ta on Müncheni Bundeswehri ülikooli riigi- ja sotsiaalteaduste osakonna rahvusvahelise poliitika professor, kuid elab Leipzigis. Masala kui tunnustatud sõjandusekspert ja nõutud kommentaator esines analüüsidega juba enne täiemahulise sõja algust Ukrainas (muu hulgas oma taskuhäälingus „Sicherheitshalber“), kuid tõeliselt tuntuks sai ta 2022. aastal. Ta esineb regulaarselt nii prominentsetel platvormidel nagu Der Spiegel, Die Welt, ARD peamine uudistesaade „Der Tagesschau“, ntv, Das Bild, DW, FAZ jne ning on seeläbi Saksa ühiskonnas äärmiselt tõsiseltvõetav allikas.
Ent „Kui Venemaa võidab“ näol ei ole tegemist kuigi originaalse ega teravmeelse analüüsiga (arvustustes on seda nimetatud kompaktseks ja skemaatiliseks, sobivaks kasutada õppevahendina). Õigupoolest ei kirjuta Masala julgeolekupoliitikaga mõnevõrra kursis lugeja seisukohalt kuigi palju sellist, mida poleks varem korduvalt sõnas või kirjas väljendatud, kuid see populaarseks saanud raamat võib Eestile tõeliselt ohtlik olla. Miks?
Nagu autor ise ütleb (vt nt Buitenhof Youtube’is, 4. V 2025), on tema raamat mõeldud hoiatusena ning suunatud kahele peamisele grupile: poliitikutele ning laiale publikule, kes ikka veel alahindavad Venemaa toimetamiste mõju Euroopa julgeolekukeskkonnale ega pruugi mõista Venemaa võimaliku võidu tähendust Ukrainas. Mis võidu?! Tsiteerides Masalat: „[M]inu jaoks on Venemaa juba siis võitnud, kui ta saab säilitada praeguseks hõivatud territooriumid.“ Masala stsenaariumi kohaselt testib Venemaa NATO ühtsust ja teotahet, hõivates piiratud sõjalise operatsiooniga Narva ja Hiiumaa ning jäädes ootama liitlaste reaktsiooni. Seega kinnistab autor taas kõige laiemalt (loe: valijate laiades hulkades) narratiivi, et Venemaa tõenäoliselt ründab suuresti venekeelset ja Venemaa kodanikest enamusega Narvat, s.o. Eesti ja ühtlasi NATO piirilinna.
Viimaste (sõja)aastate jooksul on seda teooriat usinalt arendanud nii tõsiseltvõetavad väljaanded nagu The Independent, Politico, BBC, The Wall Street Journal, rääkimata „vähematest vendadest“. Kui see stsenaarium ühel väga mustal päeval teoks peaks saama, võib minna ka nii, et „rahvusvaheline üldsus“ avaldab imestust: „Ah et alles nüüd võtsid venelased Narva ära? Meil oli mulje, et see juhtus juba ammu.“ Siin võiks ka viidata fiktiivse Vene suursaadiku retoorilisele(?) küsimusele Ameerika kolleegile kõnealuses raamatus: kas ameeriklased on valmis aktsepteerima tohutuid kaotusi omaenda territooriumil ühe – Ameerika perspektiivis – väikelinna pärast Euroopa idaosas?
Venelased õigustavad oma „piiratud sissetungi“ vajadusega kaitsta oma välismaal elavaid kaasmaalasi tagakiusamise ja rõhumise eest. Eestlasest lugejal ei jää märkamata, et see „argument“ ei kõla liitlaste hulgas mitte kurtidele kõrvadele ja pälvib üksjagu mõistmist. Masala stsenaariumi kohaselt on ühismeedias levitatavast desinformatsioonist üles köetud Narva venekeelne elanikkond uskuma jäänud, et neilt võetakse võimalus kasutada oma keelt ametlikus asjaajamises ning oma kultuuri reeglite järgi elada. Samuti kartvat narvalased, et valitsus Tallinnas teeb nad teise klassi kodanikeks ja võtab ära valimisõiguse, kuna nad kujutavat endast läheduse tõttu Venemaale julgeolekuriski.
Raamatust selgub, et ka Prantsusmaa presidendi teada „ei arvesta eestlased juba aastaid Eestis elavate venelaste õigustega“. Itaalia suursaadik NATOs kuulutab „tõde“, „et Eesti valitsus ei ole inimõiguste osas oma territooriumil elavate venelaste suhtes minevikus eriti targalt toiminud“. Tagatipuks pakub USA rahvusliku julgeoleku nõunik Venemaa suursaadikule, et „võime paluda oma Eesti partneritel teie nõudmistele vene vähemuse osas vastu tulla“, s.t tunnistatakse probleemi olemasolu. Stsenaariumi kohaselt avaldab meie suursaadik NATOs küll otsustavat protesti väidete kohta venelaste tagakiusamisest Eestis.
Raamatu kulminatsioonis, NATO tippkohtumisel, kus arutatakse Eesti taotlust käivitada Venemaa rünnaku tõttu artikkel 5, saadab USA president Eesti sisuliselt pikalt: „Asi on rahvusvähemuste kaitses. Ja see on Eesti-Vene asi, mille juures me saame aidata, ja ma olen valmis aitama, palju aitama. Aga ma ei ole valmis oma riiki sõtta viima. Ma ei ole valmis Narva pärast alustama Kolmandat maailmasõda. See on minu, see on Ameerika positsioon.“ Kardetavasti jääb lugejale ridade vahel või alltekstina domineerima mulje, et autor, keskendudes faktilisele Eesti territoriaalse terviklikkuse rikkumisele Venemaa poolt ja NATO reaktsioonile, ei pea vajalikuks või võimalikuks ümber lükata venelaste väidet nende rahvuskaaslaste tagakiusamise kohta Eestis. Paraku kinnitavad autori kirjeldatud liitlaste (oletatavad) reaktsioonid rahvusvahelises avalikus ruumis levivat narratiivi venelaste rahvuspõhisest ahistamisest Eestis. Ühtlasi võib seda teksti lugeda ka kui hoiatust Eestile: mõelge järele, mida te teete.
Venemaa tulevaste juhtide nimesid välja mõeldes on autor endale lubanud pisut huumorit: president Oleg Obmanštšikov (Pettur), 47aastane majandusteadlane finantssektorist (prototüüp ilmselt Putini nõunik ja läbirääkija Kirill Dmitrijev), ja Igor Palatšov (Timukas), Putini lähedane usaldusisik ning erajulgeolekuteenistuse omanik (prototüüp ilmselt kadunud Jevgeni Prigožin).
Autor toob välja, et tänase päevani on ebaselge, milline on Ukraina toetajate strateegiline eesmärk. Tuletame meelde, et otseselt või kaudselt sõttamineku üle otsustades on riigil mõistlik defineerida realistlik poliitiline ja strateegiline eesmärk, mis soovitakse saavutada; kalkuleerida majanduslikud, sõjalised ja poliitilised vahendid ja kulud, mis selle eesmärgi saavutamiseks vajalikud, ning lõpuks vaagida, kas eesmärk ja kulud on omavahel mõistlikus / poliitiliselt talutavas tasakaalus. (Lähi)minevikust on paraku leida mitu halba näidet sellise planeerimisülesande eiramise tagajärgede kohta.
Masala nägemus Ukraina tulevikust ei sisenda lugejale optimismi. On ju Ukraina üliviljaka mustmulla tõttu suurel määral põllumajandusmaa, pealegi on riigi tööstuslik idaosa venelaste poolt okupeeritud. Territooriumil, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud piirides peaaegu kaks korda suurem Saksamaast, elab kaks korda vähem inimesi kui Saksamaal, s.t Ukraina on suhteliselt hõredalt asustatud riik. Olles nende ridade kirjutamise ajaks juba aastakese Kiievis töötanud ja ühtlasi jõudu mööda maal ringi reisinud ning n-ö loosungitega mitte vehkivate tavainimestega vestelnud, on heameel tõdeda, et inimesed ei ole lootust kaotanud. Loomulikult soovitakse sõja lõppu, kuid resignatsiooni ja allaandmismeeleolusid välja ei paista.
Tegelikult on isegi üllatav, et vaatamata venelaste vaiksele, kuid visale edenemisele rindel, sisepoliitiliselt väga tundliku mobilisatsiooniküsimuse teravnemisele ning keerulistele suhetele peamise liitlase USAga ei ole eriti tajuda ühiskondliku surve suurenemist Ukraina poliitikutele. Ka Masala viidatud pinged Ukraina juhtkonnas avalduvad üksnes president Zelenskõi meeskonna poliitiliste konkurentide (endine presidet Porošenko, Kiievi linnapea Klitško, endine ülemjuhataja Zalužnõi jt) jalgealuse õõnestamises administratiivse ressursi abil ning relvajõudude juhtkonna „personalikarusselli“ üha kiirenevates tuurides.
