Kohalike valimiste eel on taas hea võimalus saada ülevaade, millisest linnast eri maailmavaate esindajad unistavad. On selge, et volikogudesse kandideerijad püüavad üksteisest võimalikult palju eristuda, kuid see viib pahatihti juba saavutatud kokkulepete ignoreerimiseni. Linna pikaajalisele stabiilsele arengule see head ei tõota. Paljud kandidaadid on ka sel aastal otsustanud eirata kõiki linna arengut puudutavaid kokkuleppeid. Ka rohepöörde kavad, üldplaneeringud, visioonid ja arengu­strateegiad on kokkulepped, mis on enamasti tehtud laiapõhjaliselt, läbi rääkides, kaasates ja tuliselt vaieldes.

Kuidas on kujunenud linnaruum, mida eeskujuks tuuakse? Ikka pikka aega ühte ja sama joont ajades. Näiteks Helisingi, Stockholm või Kopenhaagen on linnad, mille arhitektuurile ja avalikule ruumile siinmail alt üles vaadatakse. Kõigis neis lähtutakse kokku lepitud visioonist, mida jätkuvalt täidetakse, vaatamata kohalike valimiste tulemustele.

Praeguste kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste platvormides vaatab vastu kurvastav seis. Väga palju lubatakse nullida kõik, mis siiani tehtud, teha risti vastupidi ning sisuliselt eirata kõiki linna tulevikku suunavaid dokumente. Linnaruum areneb järk-järgult, iga katkestus, kannapööre ja ümbermõtlemine toob kaasa segaduse ning areng algab otsast peale. Rääkimata sellest, kui palju inimtööjõudu läheb kaduma juba olemas dokumentide ümbertegemise ja ignoreerimise peale.

Eriti kahju on sellest, kui loobutakse ekspertide kuulamisest ning lubadusi jagatakse kõhutunde, isiklike eelistuste ning populistlike teema­käsitluste pealt. Isegi kui majanduses ja hariduses on näha, et võetakse arvesse spetsialistide ettepanekuid, siis linnaruum kipub ikka olema midagi, mille koha pealt on kõik eksperdid. Ametlikud programmid, mille leiab erakondade ja valimisliitude kodulehtedelt, ei näita alati kätte tegelikke meeleolusid, tõelisi ideoloogilisi lahinguid peetakse ühismeedias. Suuremates linnades on joonistunud välja mõned läbivad teemad.

Autojuhtide kiusamise lõpetamine vs. ratturitele ja jalakäijatele hea linnaruumi loomine tundub olevat suurim konfliktiallikas. Selle ilmekas näide on lubadus rajada Tallinnas kesklinna parkimismajad, rattateed üles võtta ja autoga sõitjatele anda, rattaliiklus ümber korraldada vaid kõrvaltänavatele. Vastu ollakse isegi ideedele, mille sünnile on ise kaasa aidatud: tramm, peatänava projekt, kahtluse alla seatakse senine areng ja otsused. Ometi on linnadel rohepöörde kavad, arengu­strateegiad ja juhendid, mis eeldavad 15 minuti linna põhimõtte rakendamist, rattaliikluse ja jalakäimise osakaalu suurendamist.

Tartus on kõige suurem tüliõun südalinna kultuurikeskus Siuru. Nii mõnedki on nii peavoolumeedias kui ka ühismeedias lubanud kultuurikeskuse võimule saades tähelepanu alla võtta, kavandada see väiksemaks (kuigi pole selge, mille arvelt) või üldse selle ehitamine ära jätta. Seejuures pole nurisejatel aga probleemi lubada ehitada linna serva rahvusvaheliste suurürituste korraldamiseks Tartu Arena. Vaatamata sellele, et suurhalli puudutavad ana­lüüsid ja ekspertide arvamused on olnud kahtlevad, isegi hävitavad, on mõne arvates ürituste ja piletiraha eest külastatav maja elujõulisem ja vajalikum kui linlastele suuresti piletita tegevus­võimalusi pakkuv Siuru.

Lubadusi, mille puhul on selge, et lubaja pole kordagi vaevunud isegi vaatama, millised tulevikusuunad on linnas juba kokku lepitud, on veelgi. Paar aastat tagasi tõdeti ühes arhitektuurimuuseumi vestlusringis, et linna sirge seljaga kindlaks arendamiseks on vaja koostada igal tasemel dokumente, kus kajastuks üks ja sama visioon. Neid dokumente on nüüdseks koostatud ja koostatud, aga kui tuleb hakata tegutsema, käib ikkagi arutu rapsimine ning visioonide eiramine. Tahaks mitte elada hetkes, kus viibime praegu, vaid et otsustajad näeksid oma ninast kaugemale.