Aeg-ajalt püütakse teaduslikult tõestada, et kauneid kunste on vaja (ja maksumaksja raha ei kulutata neile asjata). Tosin aastat tagasi tegid Emanuele Castano ja Evan Kidd sotsiaaluuringute koolis (New School of Social Research) rea katseid, kust justkui paistis, et kirjandus muudab inimese empaatilisemaks või emotsionaalselt targemaks. Katsealused, kes olid äsja lugenud ilukirjandust, sooritasid n-ö empaatiatesti (tuli ära tunda, mida silmad fotol väljendavad) märksa paremini kui need, kes olid lugenud non-fiction’it või polnud üldse midagi lugenud. Katset pole hiljem õnnestunud samade tulemustega korrata ja silmafotode testi ei peeta ka usaldusväärseks, ehkki muudki katsed on näidanud, et lugemine arendab vaimuteooriat (theory of mind).
Kui arendab, siis kas kirjandus teeb meist paremad inimesed? Kirjanikud ja muud loojad ise ilmutavad siin skepsist, tulles aina lagedale sellise klišeega nagu peenemaitseline mõrtsukas (Hannibal Lecter, Littelli Max Aue, von Trieri Jack filmist „Maja, mille Jack ehitas“ jt).
Aastal 2018 käisin rääkimas Helsingi kunstiülikooli empaatiateemalisel konverentsil. Kaks aastat varem oli ilmunud Paul Bloomi „Empaatia vastu. Argument ratsionaalse kaastunde poolt“ ja viitasin siis rõõmsalt ka sellele, kuidas Bloom peab empaatiat ebaõiglaseks ja sõgedaks, sest oleme ju empaatilised omasuguste, lähedaste või atraktiivsete inimeste suhtes, tunneme kaasa neile, keda näeme prožektorivalguses, ülejäänud sajad või sajad tuhanded olgu vait. Kujutlege, et kuulete, et kakssada inimest suri maavärina tõttu, pakub Bloom. Siis kujutlege, et saate teada, et tegelik hukkunute arv oli kaks tuhat. Kas tunnete end kümme korda halvemini?
Sõjaohvrite hulk, mis aina kasvab, muudab siiski suhtumist. Selle kolumni kirjutamise ajaks on Gaza sõjas hukkunud ligi 65 000 palestiinlast ja 2000 iisraellast ning need arvud ja karm suhtarv on mõjutanud ka Eesti inimeste hoiakuid. Ratsionaalseks kaastundeks on põhjust, rahvusvahelised organisatsioonid räägivad genotsiidiohust. Aga mõistagi leidub veel neid, kes peavad Iisraeli sõjategevust õigustatud enesekaitseks.
Mõni huviküsimus, nagu Eesti, Soome ja teiste riikide relvakaubandus Iisraeliga, liigub üle tavalise kodaniku pea. Teine asi on see, kuidas on kujunenud „tavalise eestlase“ empaatia, ja ega siin ole midagi üllatavat. Kui kuskil on jälgi antisemitismist, on selle taga kadedus, mitte hirm. Aga üldiselt on eestlane kogenud, et juudid on haritud, vaimukad, eneseiroonilised, mängivad hästi viiulit ja malet, on andnud hindamatu panuse lääne kultuuri. Ja palestiinlased …? Need ju moslemid, suruvad naised burkadesse ja kööki. Kui polegi Hamasi terroristid, siis on nad vahest nagu need kuurortlinnades nähtud tüütud kaupmehed, kes seisavad teele ette ja püüavad sulle kulinaid või magusaid lõhnu pähe määrida. Keda empatiseerida, kui jätta kõrvale arvud, paljas elu, mis hukka saab?
Arvan, et tõstmaks teadlikkust Palestiina kohta, on tähtis tuua sealne kultuur Eestile lähemale. Tõlkida. Mis meil praegu olemas on: Mahmoud Darwishi väike luuleraamat „Meil on sõnadest maa“ Amar Annuse tõlkes. Värske Rõhk on üht-teist avaldanud, näiteks märtsis 2024 nüüdse Pulitzeri laureaadi Mosab Abu Toha värsid Maarja-Liis Möldri tõlkes (ingliskeelsest raamatust). Aga tuleks tutvustada ka palestiina naisautoreid, selliseid, kes on kriitilised omaenda ühiskonna piirangute suhtes, kelle intersektsionaalsus hõlmab antikolonialismi kõrval selgelt feministlikke komponente. Et kui noored kväärid ja feministid marsivad, poleks nii kerge muiata: marsite nende eest, kes teil pead maha lõikaksid!
Tean, kriitilist suhtumist oma ühiskonda on kalk nõuda, kui küsimus on ellujäämises. Suvel kurtis Guardianis palestiinlasest kväär Jal Salfiti, kuidas Gaza sõjas kasutatakse ka LGBT-argumenti. Salfiti möönab, et Lähis-Idas kiusatakse kvääre taga – aga kui tahta, et Palestiina kväärid elaksid avatud ja tolerantses ühiskonnas, peavad nad esmalt Iisraeli agressioonis ellu jääma.
Ei maksa loota, et keegi loeb läbi luulekogu ja otsustab: ärge enam neid tapke! Imet kirjandus ei tee, aga vaikselt, teadmiste laiendamise kaudu, saab see kasvatada nii seda va erapoolikut empaatiat kui ka ratsionaalset kaastunnet; pateetiliselt öeldes on see justkui rahva isikutunnistus. Tõlkige, kes oskab, tutvustage. Mina jätkan jõudumööda ukraina luule tõlkimist.
