Kevadel 100aastaseks saanud Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat jätkus mullu 65. köites ööteemalise teosega, mis on tõukunud näitusest „Kellele kuulub öö?“, mille peakuraator Karin Leivategija koostas ka käesoleva kogumiku.
Näitust on Sirbis arvustanud Kärt Kelder („Öö ku(u)lub lõpmatusse“, 15. III 2024), mistõttu ma sellel eraldi ei peatu, aga mõni võrdlusmoment tuleb ikka ette.
Visuaalsed trumbid on ju niikuinii käes näitusel, aga ka temaatiliselt oli tänavu veebruaris suletud näitus põnevam kui ööraamat. Üks öö tahk, öökultuur, ööelu, mida võib lihtsustatult nimetada ka pidutsemiseks, aga mida oleks ägedam tõlgendada müstilist ööd selgest argipäevast eristava alternatiivkultuuri vööndina, on raamatus lausa pimedusse jäänud.
Näitusel „Kellele kuulub öö?“ oli vaatluse all eelkõige just nimelt klubikultuuri külg, mida iseloomustavad avaramad loomingulised ja joomingulised vabadused. Teema juurde kuuluvad nii baarid ja ajutised, isetekkelised ja poolsalajased peokohad, noorteklubid ja nooblimad lokaalid, moodsad (tantsu)-muusika voolud ja terved subkultuurid, mis nende muusikastiilide kaudu oma identiteedi on leidnud. Ka seksuaalvähemused leiavad oma väljundid öös, sest öös on rohkem vabadust ja vähem kontrollivaid, stigmatiseerivaid kõrvalpilke.
Öös pole pidu
Loomulikult kaasnevad ööga keelatud ained ja küsimused, kust ja kellelt neid saada. Vähemalt jäi see meelde näituselt. Seal oli muidugi esile toodud ka muid tahke: seksitööstus, mis samuti pigem öhe varjub, ning öö kui aja ja tähenduste vööndi kujunemine Eestis läbi ajaloo. Luubi all oli ka taksondus; voorimehed ja taksojuhid on alati olnud nagu ööelu saadikud või sõnumikandjad, tõsi, GPSi ja Waze’i ajastul ja mittekohalike juhtide tõttu kipub see roll aegade hämarusse vajuma. Ning öö kriminaalne pool: pimeduse katte all võib näiliselt leiduda rohkem vabadusi ka seadustest möödahiilimiseks, kuigi võimuorganid on öösel olnud eriti valvsad, et hämar tsoon nende kontrolli alt päris välja ei libiseks, ja nii on see praegugi.
Alternatiiv- ja popkultuurihuvilisena avasin aastaraamatu muidugi ootuses leida seest uurimusi just sel teemal, kaks kolmandikku teose alapealkirjadest seda ka ei välista. Kolmas alajaotus „Unekultuurist“ tundus igavaim, ei ole ma eriline magamise fänn (paratamatu füsioloogiline toiming nagu söömine) ega paelu ka unenägude tõlgendamine. Ometi oli Tõnis Jürgensi käsitlus „Une panoptikum“ kokkuvõttes üks aastaraamatu haaravamaid.
Oleme võõrad öös
Karin Leivategija nimetab eessõnas, et kogumiku eesmärk on süvendada arusaamist ööst kui omanäolisest aegruumist, samuti arendada Eesti ööuuringute valdkonda ning inspireerida ette võtma uusi küsimusi ja uurimissuundi (lk 21). Seega ei ole püütudki midagi ammendada, vaid avada ust öhe. Tuleb nimelt üllatuslikult välja, et ööd ei ole eriti uuritud. „[Ö]öd sotsiaalse ja kultuurilise nähtusena ei ole Eestis seni peetud huvipakkuvaks uurimisteemaks ülikoolides ega muuseumides. Seetõttu pole seda põhjalikumalt dokumenteeritud ning puuduvad spetsiifiliselt ööaega käsitlevad materjali- ja esemekogud,“ ütleb Leivategija avapeatükis „Kuidas jutustada ööd? ERMi näituse „Kellele kuulub öö?“ uurimis- ja kureerimisprotsessist“ (lk 32).
Alternatiivne klubikultuur on aga kajastamist leidnud näiteks Kumu näitusel „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel“ (2021, kuraator Kati Ilves) ning osalt ERMi näitusel „Ise tehtud Eesti“ (2018), mille üks kuraator oli Leivategija. Näitusi on olnud eraldi unest ja seksist, ööd koos kõige selle juurde kuuluvaga pole eriti uuritud ega näidatud.
Igatahes lubatakse teoses käsitleda ööd kui tegevusvälja, anda sellele tähendusi. Esimene osa „Öö Eesti kultuuriloos“ on huvitav, aga ei anna erinevalt näitusest pilti ette ka sisuliselt, sest lõpeb 1930ndatega. Leivategija pakub ülevaate näituse ja raamatu sünnist, seejärel heidab Andreas Kalkun pilgu XIII–XIX sajandisse ning peegeldab maarahva ja isanda vastastikuseid representatsioone. Osa lõpetuseks avab Riho Paramonov, kes valitsesid öist linnaruumi moderniseerumisajal, kirjeldades näiteks, kuidas autodega taksojuhid võtsid üle hobuste ja voorimeeste tööpõllu ehk linnatänavad.
Kalkuni artikkel annab muistendite ja regilaulude analüüsimise tulemusel vaate onnist mõisa: rõhutati mõisnike sadistlikku kurjust ja talunaiste vastu suunatud seksuaalset perverssust (lk 58). Mitut puhku ilmneb, et mõisnikke nähakse seejuures saabaste ja rõivaste kaudu, sest võrdväärseina neile näkku vaadata ei julgeta. Tegelikult läheb paljugi peatükis toodust öö-teemast kõrvale. Ööga seotakse siin põlisrahva ja härraste suhted härraste musta värvi riiete, lihtinimeste mustuse ja kahe sotsiaalse kihi vahelise ebaterve seksi kaudu. Tegelikult jääb kolme peatüki kokkuvõttes raamatu esimeses osas öö Eesti kultuuriloos valgustamata.
Öö vabastab soost
Teine osa „Maailma öö“ koosneb samuti kolmest jutust. Terje Toomistu artikkel „Transsooline keha Indoneesia ööelus: waria’de seksitöö, nauding ja enesekinnituslik kogemus“ on põnev, ta vaatleb seksitöötajaid, kes on anatoomiliselt mehed, ent imagolt ja hingelt naised ning nimetavad end waria’deks. Toomistu toob välja mitmeid waria’de probleeme, nagu ebaseaduslik tegevus, sotsiaalne tõrjutus, teistlaadse sissetuleku puudumine. Kokkuvõttes saab aimu öise Indoneesia ühest varjatud, aga üpris levinud nähtusest. Teised kaks artiklit on külalisautoritelt.
Westminsteri ülikooli doktorikraadiga Atepteh Amid on keskendunud Iraani linna Mashhadi ööelule peamiselt majanduslikust ja sotsiaalsest aspektist, osutades muu hulgas mõneti vastuokslikule arengule: traditsiooniline eluviis ja religioonitruudus on viinud Iraani suuruselt teise ja rikka ajalooga linna moderniseerumise teele. Nimelt ei vasta vana linnastruktuur ja ajalooline arhitektuur enam palverändurite masside vajadustele, nagu majutus või ööpäevaringne toitlustus ja kaubandus.
Huvitav, aga vähem üllatav on Rooma John Caboti ülikooli meediauuringute lektori Eleonora Diamanti ja Victoria ülikooli antropoloogiaosakonna kaasprofessori Alexandrine Boudrealt-Fournier’ artikkel „Öised aistingud. Ööfilmi tegemine Kuubal Guantánamos“. Juttu on põhiliselt nende lühifilmi „Öövalvurid“ („Guardians of the Night“, 2018) tegemisest, mille käigus oli tegijate üks eesmärke avada oma kõrvad öö helidele. „Kuulmismeelele toetumine tähendas, et olime sunnitud teadvustama, kui palju me tavaliselt sõltume nägemisest, ning ümber hindama oma ööga seotud eelarvamused“ (lk 163). Filmitegijatelt lahe avastus, aga midagi uut artiklist teada ei pruugi saada, välja arvatud Guantánamo õhustiku värvikas edastamine.
Selles alajaotuses on tegemist unikaalsete käsitlustega, kuid omavahel need ei suhtle ning tervikut ei moodusta. Maailma öö jääb tumedaks, või eemalt tuledes plinkivaks. Kutsuvaks. Salapäraseks. Aga kunagi ei saagi kõike.
Öö laseb magada
Unekultuuri alajaotus koosneb kahest peatükist: kümne välisautori koostatud „Ööantropoloogia. Valdkonnaülene sissevaade“ on mõeldud täitma teoreetilist ja metodoloogilist tühikut öö uurimisel antropoloogias, juttu tuleb peamiselt aga unest. Räägitakse küllaltki põhjalikult une ülesehitusest, organismis toimuvast une ajal, jõutakse unejuttudeni välja, tuues unekombestiku näiteid maakera eri piirkonnist.
Olen pannud aga lipiku vahele mõningates kohtades, mis tundusid isegi naljakad. Tõdetakse, et „enamik inimesi magab öösel“, samas öeldakse järgmises lõigus: „me ei püüa leida selgust küsimuses, kas uni on inimkonna ajaloos olnud pideva või katkendliku loomuga, sest vaidlus nende hüpoteeside üle alles käib“ (lk 178). Üldsõnalistest hüpoteesidest rohkem kõnetavad konkreetsed näited. Ilmneb, et Mehhiko otomite nägemuses on keha öösel tervenisti maailmale avatud ja seda saab lõikuda, ohverdada ja uuesti terveks teha ning haarata see naiselikku ja emalikku su’sse, sellesse, mis äratab õudu, kuid võimaldab ühtlasi olenditel kohas, kus üksikkujutised laiali hajuvad, ohverduse kaudu (uuesti) ilmale tulla (lk 195).
Raamatut lõpetav Tõnis Jürgensi „Une panoptikum“ on kogumiku kandvamaid peatükke. Juttu on une privaatsest ruumist või selle kadumisest tänapäeva ühiskonnas laiemas tähenduses ning samuti unest kui katkestusest ehk kui viimasest ühiskonna poolt okupeerimata tsoonist inimese päevas.
Ameerika esseisti ja kunstikriitikut Jonathan Craryt tsiteerides toob Jürgens välja, et „uni on ajutine katkestus „kapitalistlikus ajavarguses“, omamoodi viimane vaba kants, kuhu produktiivsuse kreedo ei küüni“. Ent autor lisab, et une digitaalse jälgimisega on ka see Crary 12 aasta tagune väide juba äärmiselt kaheldav (lk 232). Jürgens pakub, et une mõõtmise digitaalse panoptikumi omaksvõtuga on tühik ärkvel veedetud hetkede vahel hakanud koomale tõmbuma.
Edu tehnikahiidudele rämpsinfo kogumises (kui palju keegi kuidas magab) ja let’s call it a night.
Selles ERMi aastaraamatus on üht-teist põnevat ja paeluvat, aga öö jääb ikka hämaraks – võib-olla ongi tore. Tervikut ei moodustu, aga huvitavaid kilde esineb.
Üks pisiasi siia lõppu. Tänapäeval veidi häirib, et resümeed on peale inglise ka vene keeles. Ma ei ütle, et vene keel tuleks Putini kuritegeliku režiimi tõttu üldse põlu alla panna või keelata, aga Eesti keeleruumis on vene keele paralleelkasutusel teine tähendus kui teaduskeelena: see esindab hõivavat taustsüsteemi, mis ei tunnista kohalike keelte täieõiguslikkust keskvõimu okupeeritud alal.
