Tallinna linnas on valminud arengustrateegia „Öine Tallinn 2035“¹, mille koostamist on juhtinud Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets (SDE). Ööelumajandus on lai mõiste ja nii hõlmab ka Tallinna ööelustrateegia paljusid valdkondi linna­ruumist ja ühistranspordist tervishoiuni. Arengustrateegias „Öine Tallinn 2035“ käsitletakse ööeluna kõike seda, mis toimub Tallinnas ajavahemikul kell 19–7: õhtul kell 19–23, öösel kell 23–4 ja ka varahommikul kell 4–7.

Muusikavaldkonnas seostub ööelu ennekõike kultuuri- ja meelelahutuse ning seda pakkuvate klubidega, ehkki ööelumajanduse alla kuulub kahtlemata juba kogu kontserdielu, mis algab kell 19 õhtul. Siiski on ööeluteemalistes vestlusringides ja kohtumistes aastaid esil olnud peamiselt samad lahendamata valupunktid. Nüüd uurisin live-muusikat pakkuvate lokaalide esindajatelt, kas nad saavad Tallinna ööelustrateegiast mõningatele neist kaua kõne all olnud ja muret valmistanud küsimustele vastused ning kas tegu on üldsõnalise arengu­strateegiaga või aitab tõesti ka konkreetseid probleeme lahendada.

Ööelu küsimusi kommenteerisid Madis Ligema Põhja-Tallinnas Kalamajas asuvast klubist Uus Laine ja Andres Tölp Pärnu rannapargi serval asuvast kultuuriklubist Tempel. Strateegiale silma peale visanud kontserdikorraldajad on klubikultuuri arendajatena praktikud, kes peavad üksjagu omavalitsusega asju ajama ja kohati selgitama, kuidas tänapäeva õhtune ja öine kultuurielu toimib, miks mõningad üsna hiljuti kehtestatud piirangud ei täida oma eesmärki ning kuidas saaks linn olla klubidele parem koostööpartner. Tallinna silmas pidades koostatud dokumenti vaadates oli eesmärk muu seas arutleda, kas ööelustrateegias kajastatud teemad oleks tarvis põhjalikult läbi mõelda ka mujal oma­valitsustes. Etteruttavalt öeldes paistab, et ehkki Tallinna ööelustrateegia ei pruugi küll olla täielik ega täiuslik, annab see kätte suuna, millele võiksid tähelepanu pöörata ka teised linnad, kus soovitakse, et elanikel oleks mitmekesine ja sisukas kultuurielu.

Kuidas toetab rikas ööelu teie linna arengut ja kuidas konkreetne ööelu strateegia võiks seda mõjutada?

Madis Ligema: Rikas ööelu on olnud Tallinna puhul väga alateadvustatud ja seni alakasutatud teema. Ometi on Tallinn olnud Skandinaavia maades tuntud ööelulinn juba pikalt. Kui minna praegusel ajal näiteks Stockholmi või Helsingisse, siis sealne ööelu on praktiliselt olematu: igav, range ja reguleeritud. Range alkoholimüügi ja avamisaegade tõttu on tekkinud olukord, kus soomlased ja rootslased tulevad Tallinna elamusi otsima. Tallinnas on mitme­kesisust, eriilmelisust ja vabadust, mida mujal lihtsalt pole.

Üks rikka ja elujõulise ööelu peamine eeldus on täielik vabadus. See, mida Mihhail Kõlvart tegi, kui ta hakkas klubisid defineerima ja alkoholimüügi piiranguid seadma, oli täielik absurd. Mida rohkem vabadust, seda eriilmelisemaid kohti ja klubisid saab tekkida. Nii pakutakse rohkem elamusi ja rohkem inimesi – nii kohalikke kui ka turiste – tuleb neid kogema. Ööelu elavdamine annab väga palju juurde linna dünaamikale, majandusele ja kultuurielule. Piiranguid – olgu alkoholimüügis või tegevuslubades – ma ei toeta.

Andres Tölp: Täna pole strateegiat, mis määratleks Pärnu ööelu omadusi. Pärnu kultuuri arengukava 2030 annab küll suuna toetada ja mitmekesistada hooajavälist tegevust, kuid selle ajakaare all ei ole mainitud 24 tunni sisse mahtuvat tegevust. Puuduvad ka uuringud, mis käsitlevad ööelu ökosüsteemi ning majandusvööndit, mis on sama olulised kui päevased. Veel enam: öine vöönd on seotud märksa suuremate riskidega kui päevane vöönd. Kui arengustrateegiates on selgelt välja toodud kultuur, siis kergemat meelelahutust või subkultuure mitte. Need on aga vilka ööelu olulised määratlejad.

Leian, et [Pärnu – toim] kohalik omavalitsus on võimeline strateegia koostama ja uuringuid tegema, sest seisame silmitsi sarnaste väljakutsetega nagu Tallinn: mürareostus, avalik kord, turvaline ööelu, alkoholi liigtarbimine, ööelu töötajaskonna läbipõlemine, teenuste killustatus, ööelu ettevõtete piirangud ja alaealiste probleemid on vaid mõned märksõnad, mis vajavad ühtset strateegiat rakendades parandamist. Kui seda suudab Tallinn, siis suudab ka Pärnu.

Kas ja miks on ööelu koordinaator (või öölinnapea) vajalik ametikoht – ka teistes linnades peale Tallinna?

Ligema: Ööelu koordinaator või öö­linnapea on äärmiselt vajalik ametikoht. Tema roll on seista öise ettevõtlus­valdkonna eest – selle ettevõtluse eest, mis toimub pärast kella 19 õhtul kuni kella 7ni hommikul. Aga ka elanike öörahu eest. Tuua need kaks osapoolt kokku. Öine meelelahutus on paljudele uus perspektiiv, aga olemuselt ju iidne ja legitiimne majandusvaldkond.

Rõhutan, et öölinnapea ei tohi olla poliitiline ametikoht. See peab olema sõltumatu roll – ilma erakondliku kuuluvuseta, erapooletu spetsialist. Sellel inimesel peab olema kokkupuude ja kogemus ööelu valdkonnaga, ta peab seda tundma seestpoolt.

Paljudes maailma linnades on selline roll juba edukalt juurutatud. Näiteks Amsterdamis on öölinnapea sõltumatu ametikoht, mille valib ööelusektor. Londonis on öölinnapea olemas, kuid seal on problemaatiline politiseerumine. Ka Pariisis, Zürichis, Toulouse’is, New Yorgis, Washingtonis ja Torontos on öölinnapea roll selgelt suunatud ööelu edendamisele ja huvide kaitsmisele, mitte parteipoliitikale.

Ühtlasi usun, et ühest öölinnapeast ei piisa. Tema ümber peaks olema tiim või nõukoda – ööelu ettevõtjatest, kultuurikorraldajatest, asumiseltside juhtidest ja linna esindajatest koosnev töörühm, kus öölinnapea on vaid üks esindaja. See looks usalduse ja ka püsiva dialoogi.

Tölp: See on väga vajalik, kuna me praegu näeme mündi ühte külge. Jah, meil on päevases kultuuri majandusvööndis peresõbralikud tegevused, ent õhtune ja öine osa on katmata. Viimane on aga täis riske ja kaebusi ning oleme juba olukorras, kus peame tegelema tulekahjude kustutamise ja ettevõtete äritegevuse piiramisega. Ilmselgelt on see rong juba läinud. Peame nüüd maha panema uued rööpad ja selleks on vaja ametikohale „vedurijuhti“. See, et linnavalitsuse tööpäev lõpeb kell 17, ei tähenda veel seda, et elu jääb pärast seda seisma. Olen üsna veendunud, et praegu ei tea ei volikogu liige ega linnaametnik, mida tähendab üleüldse töötada öises Pärnus. Koordinaatori roll on minu arvates korraldada eeskätt ööelu, aga ka kultuurisektori ning linnavõimu ja kodanikkonna kommunikatsiooni – mis on okei ja mis ei ole.

Kuidas saavad uued algatused ja noored korraldajad teie linnas tuge ja kuidas võiks seda muuta läbimõeldud ööelu strateegia? Kuidas on teie linnas praegu kaetud eri vanuse- ja sihtgruppide kultuuri­vajadused?

Ligema: Minu teada ei ole mingit süsteemset tuge. Noored korraldajad on aeg-ajalt pöördunud Uue Laine poole, paludes võimalust midagi koos teha – ja me oleme alati valmis neid toetama. Meie ruum võiks olla hüppelaud neile, kes alles alustavad, kes ei ole veel valmis oma kohta avama või suurt plaani ellu viima.

Aga üldiselt puudub Tallinnas toimiv mehhanism, mis noori suunaks, aitaks, juhendaks või võimalusi looks. Ma teengi väljakutse: kui sul on idee, siis kirjuta julgelt, me võimendame seda ja leiame mentori, kes aitab sinu unistuste ürituse ellu viia. Usun, et sellise mõttelaadiga on praegu enamik kultuurikorraldajaid.

Tölp: Praeguses arengustrateegias on välja toodud, et KOV toetab uusi ettevõtmisi ning noortealgatusi. Huub [Pärnu noorte innovatsioonikeskus – toim] on üks hea näide, kuidas noorteprojektid ja noorte hääl jõuavad volikogu ette. Ma pole küll selle hingeeluga sügavalt kursis, ent paistab toimivat. Ka noorte­keskused teevad aktiivset tööd ja mobiilsete noorsootöötajate aktsioon oli kuuldavasti edukas. Kõiki noori muidugi Huub ja noortekeskused ei kõneta ja ei peakski. Need tegevused on jällegi päevased ega vaatle pilti tervikuna kogu ööpäeva raames.

Erivanuste sihtgruppidest rääkides tuleb välja tuua, et vanuserühma 20–30 eluaastat segment on Pärnus nagu ka Rakveres vaeslapse osas. See tuleneb noorte väljarändest ja kesistest töövõimalustest. Noored on ambitsioonikad, ent Pärnus on madalad palgad, puuduvad spetsialistide ametikohad ning Tallinn ja Tartu on sellevõrra õigustatult kutsuvamad. Arvan, et 40+ sihtrühmale on Pärnus tegevust küllaga. Tean omast käest, et noortel pole võimalusi pidutsemiseks. Seda näitas möödunud suvi, kui sihilikult lasime noortel korraldada endale 16+ pidusid. Maja oli rahvast täis, aga tuleb tunnistada, et sellega kaasnesid ka probleemid. Noored ja vihased on siin üks kulunud fraas, ent sellega tuleb toime tulla, anda noortele siiski võimalusi ja üks tõrvatilk meepotis ei kaalu üles sotsiaalse sihtgrupi teenindamise vajadust. See aga näitab, et noorte ööelu on praegu koordineerimata ning ettevõtted peavad võtma vastutuse, et saavutada kogukonnas tasakaal. Ööelu strateegia üks selge suund peab olema kaalutletud turvalise ööelu tingimuste loomine ka noortele. Häid näiteid võin tuua Norrast Bodø linnast, kus alkoholi liigtarbimine pole ammugi probleem, kuna KOV ja kultuurikorraldajad teevad tihedat koostööd, et luua suurüritusi ainult noortele. Noortele antakse päris võimalus korraldada midagi koos mentoritega!

Mida vajalikku annaks see, kui määratletaks ööelupiirkonnad, kus meele­lahutus on tähtsam kui elanikud? Kas toetate mõtet?

Ligema: Ma ei toeta mingil juhul ideed, et meelelahutus on elanikest tähtsam. See oleks ketserlik. Strateegiadokumendis räägitakse küll ööelupiirkondade määratlemisest, kuid me ei tohi vastanduda: elanikud ja ööelu peavad koos eksisteerima.

Probleem Tallinnas on olnud pikaaegne poliitika (või pigem sellealane tegevusetus), mille tagajärjel on ööelu koondatud peamiselt vanalinna. Teised linnaosad on täiesti unarusse jäetud. Lasnamäel, Mustamäel, Haaberstis ja mujal ei ole peaaegu üldse kultuuri- ja sotsiaalseid õhtuseid tegevusi. Mõningates linnaosades on avalikus ruumis puudulik öine valgustus, samuti puuduvad kohad, kus noored saaksid avalikus ruumis aega veeta, mistõttu kogunetakse kesklinna-vanalinna tänavatele ja nii tekivad probleemid.

Kultuuriline tõmbekeskus on näiteks Mustamäel Mustika keskuses asuv Apollo kino: parkimine on tasuta ja inimestel on mugav kinno minna. Õhtune kultuurielu peaks toimuma igas linnaosas, kodunt 15 minuti kaugusel. See vähendaks survet vanalinnale ning looks tasakaalu ja hajutatust.

Tölp: Piirkondlik lähenemine ööelu edendamisele on kahtlemata üks idee. Kui vaadelda suurlinnu, kus on omad peokvartalid, või kuurortlinnasid oma peotänavatega, siis miks mitte seda mõtet veeretada. Teekonnal rannast läbi kesklinna jõe äärde võib Pärnu jaotada kolmeks. Igal piirkonnal on omad ettevõtmised ja võimalused ning linna väiksus ja head liikumisvõimalused lubavad inimestel kulgeda läbi kogu linnaruumi, et kogeda kõike kaunist. Kui üldse neist kolmest teha valik ühe peokvartali kasuks, siis võiks see minu arvates olla jõeäärne koos rannaalaga puhtalt selle tõttu, et seal on vähem elanikke. Ma ei pea õigeks, et peoala peaks olema elanikega ühes piirkonnas.

Milline oleks teie kui klubi esindaja ideaalkoostöö kohaliku omavalitsusega ja kas näete Tallinna strateegias selle kohta toetavaid viiteid?

Ligema: Ideaalne koostöö tähendab seda, et linn toetab klubide ja kultuuri­paikade tegevust rahaliselt – nagu praegu näiteks „UNESCO muusikalinn Tallinn“ raames –, kuid ei sekku nende sisu või tegevuse korraldamisse. See toetus on olnud väga oluline: see on andnud võimaluse pakkuda mitmekülgsemat programmi ja teha julgemaid valikuid. Eriti pärast koroona-aastaid, kui väljas käimise harjumus ei ole täielikult taastunud.

Kuid omavalitsus ei tohi sekkuda kultuurilise sisu määramisse, ei tohi kehtestada alkoholimüügi keelde. See ei ole linna roll. Klubid vajavad täielikku autonoomiat. Tururegulatsioon ja inimeste valikud määravad klubide tuleviku, mitte linnavalitsus.

Strateegiadokumendis on toetuste asjus välja toodud häid võimalusi, näiteks rendileevendus, kasutamata ruumide võimaldamine, sihttoetused, mis kõik väärivad edasiarendamist.

Tölp: Ettevõtjana kaotaksin kohe öise alkoholimüügi piirangud, kuna minu klubi ei asu elanike piirkonnas. See on räige ettevõtluse piiramine ning otsus on langetatud selgelt probleemi vaiba alla pühkimise ajendil. Piirangud seati avaliku korra rikkumiste tõttu, kuid see probleem algab inimeste kodusest kasvatusest. Sama loogikat järgides peaks ära keelama Coca-Cola, kui kodanik on visanud pudeli loodusesse. See on selgelt avaliku korra kaitse küsimus ja ma olen alati selles valdkonnas koostöö­aldis.

Viitan Tallinna ööelu strateegiale: „Politsei, munitsipaalpolitsei, linnavalitsus ja kogukonnad teevad süsteemset ja usalduslikku koostööd, mis toetab ennetavat sekkumist ja kiiret reageerimist probleemidele. Koostööd ning turvalisema ja vaiksema öökeskkonna loomist toetavad ka asumipõhised, kõiki osalisi kaasavad hea tahte kokkulepped.“ Ja veel: „Tallinna Linnakantselei ja Tallinna Linnavolikogu Kantselei toetavad ööelu arengut linna õigusruumi ja strateegiliste dokumentide kaudu, sh valmistavad ette asjakohaseid õigusakte (nt arengudokumente, linna eelarve ja eelarvestrateegia) linnavalitsuse ja linna­volikogu poolt vastu võtmiseks.“

Millist tuge või keskkonda te öösel töötava inimese ja tööandjana linnalt ootate?

Ligema: Ööbussid võiks sõita ka nädala sees. Paljud kohad ei ole avatud ainult nädalavahetusel. Piisaks ühest-kahest bussist, mis inimesi öösiti koju viiksid.

Tallinna avalikud tualetid peaksid olema öösiti avatud. On täiesti absurdne, et linn sulgeb need just siis, kui neid vajatakse.

Ma soovin tänavatel rohkem näha politsei jalgsipatrulle. Politsei nähtavus peab suurenema, see tõstab turvatunnet ja hoiab ära intsidente.

Tallinn võiks teha Skandinaavia maades sihipärast turundust, tuues välja oma eriilmelise ja mitmekesise ööelu. Meil on väike demograafiline auk: noori, kes väljas käivad, on vähem kui varem. Meil on vaja publikut ka väljastpoolt. Tallinn ööelu sihtkohana töötaks suurepäraselt.

Tallinn võiks kaaluda ka öölaste­aedade või ööhoiu võimalusi – see oleks suureks abiks just üksikvanematele, kelle töö öisel ajal ei võimalda lapsi tavapärasesse hoiuasutusse viia. See annaks vanemale võimaluse töötada öösel turvalise tundega, et tema lapse eest hoolitsetakse.

Tölp: Viitan siinkohal taas Tallinna ööelu dokumendile: „Ööelus osalejatele pakutakse tervislikke alternatiive alkoholikesksele meelelahutusele. Samuti pööratakse tähelepanu öötöötajate vaimsele ja füüsilisele heaolule ning öisel ajal oluliste teenuste tagamisele: toetatakse stressi ennetamist, paindlikke töötingimusi ja ligipääsu tugiteenustele, nagu vaimse tervise nõustamine. Öine ühistransport ja aktiivsete liikumisviiside toetamine ka pimedal ajal hoiavad kogu linna ööpäev läbi liikumises.“

Vähem tähtsaks ei saa siin pidada rahaliste toetusmehhanismide suurendamise vajalikkust. Pärnu on väike ja selleks et teha Pärnus kõrgel tasemel meelelahutust või kultuuritööd, ei piisa vähese publiku piletimüügist. KOVi kultuuriosakond peab pakkuma rohkem rahalisi vahendeid, et toetada öises vööndis tegutsevaid ettevõtteid. Kui jätkata samamoodi, on klubid sunnitud etendama odavat meelelahutust, mis omakorda viib kultuuritaseme alla. Kui soovime, et Pärnus oleks ka öösiti kultuurisektoris eredaid näiteid, siis niigi kehvas seisus valdkonna piiramine (alkoholipiirang) ja vähesed toetused viivad järjest manduvama ühiskonnani.

Kas ja kuidas toetab linn elava muusikaga klubisid ning millistel alustel toetusi jagatakse?

Ligema: Tallinn toetab elava muusikaga klubisid programmipõhiselt. Uue Laine tegevust on toetatud „UNESCO muusika­linn Tallinn“ toetusvoorude kaudu. Oleme saanud kutsuda rohkem artiste, teha julgemaid valikuid ja pakkuda kvaliteetsemat programmi. Samuti toetab kultuurkapital sisuliselt kavandatud kultuuriprogramme. Aitäh neile selle eest!

Strateegias mainitud täiendavad võimalused – kasutamata ruumide pakkumine, rendileevendused, sihttoetused, heliisolatsiooni toetamine – on kõik väga head ideed. Need tuleb realiseerida.

Samal ajal ei tohi unustada, et kui meil ei ole piisavalt publikut, pole ka tugevat ööelu. Seega tuleb strateegiasse lisada selge fookus ka publiku kasvatamisele: turundus, nähtavus, sihtgrupid.

Tölp:Programmitoetusi jagatakse [Pärnus – toim] kaks korda aastas. Projekte hindab komisjon ning nii määratakse toetus. Paraku on siin probleem osakonna väheses rahastuses, mille nimel kultuuri eest seisev abilinnapea peab veel kõvasti võitlema. Näitena võin tuua enda klubi, kus pooleaastase kontserdi­programmi toetus oli 1500 eurot ehk 4% küsitud summast. Tõsi, eelmine toetus klubi käivitamiseks oli 10 000 eurot ehk 30% küsitud summast, ent see mõjub katastroofiliselt ettevõtte eelarvele, kuna kõrge kultuuriline tase eeldab ka suuri toetusi. Siinkohal ongi vahest põhjust vaadelda komisjoni vähest mitme­kesisust, kuna seal ei ole ühtegi inimest, kes töötab minu valdkonnas.

Rendileevenduste ja sihttoetusega mul kokkupuuted puuduvad. Ei teagi, kas Pärnus on see üleüldse võimalik

Kuidas hakkama saada olukorras, kus noored käivad järjest vähem väljas? Kas leiate strateegiadokumendist ka sellele küsimusele vastuse?

Ligema: See on üks kõige valusamaid küsimusi. Kümme aastat tagasi oli pilt täiesti teine. Demograafiline vanuse langus, muutunud meelelahutusviisid ja tihe konkurents väheste huviliste pärast on tõeline probleem. Klubid konkureerivad iga külastaja pärast – ja ka teiste valdkondade ja platvormidega nagu Netflix, Tiktok, Youtube … Miks minna välja, kui dopamiinipaugu saad nutiseadmest kätte.

Strateegias ei ole sellele probleemile piisavalt tähelepanu pööratud. Me peame küsima: kust tuleb uus põlvkond, kes üldse tahab välja tulla? Kuidas muuta ööelu atraktiivseks neile, kes praegu valivad virtuaalse maailma?

Tölp: Usun, et noored käivad väljas, kui neile võimalus anda – praegu neid võimalusi väga polegi. Pigem teevad noored ise endale pidusid kontrollimata keskkondades. Noor, 18–26aastane leiab, et odavam on olla kodus sõpradega ja käia ühelt peolt läbi. Strateeegia dokumendis on võimalik määratleda suunad, sest praegu suunda pole. Pole ka noortepidusid, on vaid üks lõputu joomine ja osati narkootikumid. Kui strateegiliselt suunata noortele rohkem sotsiaalpsühholoogiliselt ja kultuuriliselt harivaid programme, siis on meil veel võimalus.

Tsiteerin Noel Gallagheri, kes leiab, et noortele tuleb see miski lihtsalt anda! „Keegi ei tahtnud Jimi Hendrixit enne, kui ta ilmus. Keegi ei tahtnud Sex Pistolsit. Nad ei tea, mida nad tahavad, kuni see neile antakse.“²

Kuidas mõjutavad klubi tegevust alkoholimüügi piirangud? Milliseid häid ja halbu külgi neil piirangutel näete ning kuidas ise olukorra lahendaksite?

Ligema: Tegevus- ja alkoholimüügi piirangud meelelahutusasutustele on täielik jaburus. Selline piiramine klubides ei ole põhjendatud. Tallinn ei saa endale lubada olla „igav linn“. Kui tahame olla eristuvad, atraktiivsed ja edukad, siis ei saa kehtestada rangeid piiranguid sektoris, mis niigi toimib keerulistes tingimustes.

Kui probleemiks on tänaval joovad inimesed või müra, siis tuleb tegeleda nendega – mitte karistada kohti, kus kultuuri pakutakse. Klubid on turvalised kohad: seal on turvamehed, personal, siseruum. Alkoholimüügi piirang karistab just neid, kes teevad kõike õigesti.

Tölp: Piirangud ei mõjuta iga üritust. Kontserdiprogrammis ei ole see üldse määrav faktor. Kui aga rääkida pidudest, siis jah. Piiranguid ei tohiks olla, kuna need pärsivad majandustegevust. Eriti annab see tunda suvel nädalasisestel päevadel. Leian, et kui linn seab ettevõttele piirangud, siis on ta kohustatud korvama selle kahju toetustena. Seda paraku ei tehta. Piirangud võivad olla piirkondades, kus on tõesti probleeme või piirang võib viimasel juhul rakenduda kell 7 hommikul, mitte kell 4 ja nädala sees kell 2 öösel.

Kuidas on kättesaadav professionaalne abi ainete tarvitajatele (võimalikele sõltlastele)? Kas linnas on kellegi poole pöörduda, kui tekib sedalaadi probleeme ja ise ei saa hakkama?

Ligema: Esiteks, mul ei ole infot, kuhu inimene saab pöörduda, kui ta vajab professionaalset abi. See teenus ei ole nähtav ega kergesti ligipääsetav. Teiseks, klubipidajana näen, et narkootikumid on aina tavapärasem ööelu osa ja see ei ole ainult „probleemsete“ noorte teema. Praegune keskkoolilõpetaja tarvitab pigem MDMAd ja kanepit kui alkoholi. Ta on kogu õhtu terav, suhtlemisaldis ega jää kuskile vedelema.

Meil on laiem probleem: meele­lahutuse ärimudel on ehitatud alkoholi müügile. Kui publik enam ei joo, siis kuidas klubid toimivad? Seda küsimust ei käsitleta strateegias üldse. Peame rääkima ausalt sellest, kuidas see sektor tõeliselt toimib.

Tölp: Puuduvad kogemused, aga usun, et linna sotsiaalosakonnal on selleks mingeid lahendusi. Meie oleme inimest ise aidanud, leidnud talle turvaruumi ja vett, kutsunud talle takso, kui selleks on paaril korral olnud vajadus.

Millist lahendust, koostööd ja abi vajaksite, et saaksite vähendada oma klubi lähedal aset leidvaid vägivalla­intsidente?

Ligema: Esimene asi: politsei peaks olema nähtav. Ja ma kordan – ma tahan näha politseipatrulle, kes on jalgsi, mitte autos jalakäijate alal ja näpivad nuti­telefoni. See on kahjuks tavaline. Jalgsi­patrullid suurendavad turvatunnet ja mõjuvad ennetavalt. Kuni mupo pole saanud täiendavaid õigusi, ei võta keegi teda tõsiselt. Ses mõttes on eraturva­firmadel praegu suuremad õigused ja volitused.

Tölp: Märksõna on siin koostöö politseiga, kui asi on nii kaugele eskaleeritud. Eeskätt on see klubi külastaja ja turva­meeskonna lahendada. Meil on olnud ühel korral vaja politsei sekkumist ning sel korral oli tegemist noortevahelise arvete klaarimisega. Täisealised külalised on mõistlikud.

Kuidas toetab ööelu strateegia klubide ja linnaelanike konfliktide lahendamist müra ja muude häiringute teemal? Kuidas võiks lahendada heliisolatsiooni parandamise vajadust? Kelle vastutus on parem heliisolatsioon, kes selle eest peaks maksma ja mis rolli mängivad siin uusarendused, mis on rajatud pärast klubi asutamist (strateegias on juttu ka agent of change põhimõttest)?

Ligema: Agent of change põhimõte – kui uus elamu ehitatakse olemasoleva klubi kõrvale, peab just see elamu tagama heliisolatsiooni – on väga vajalik. See peaks ammu kehtima.

Uuel Lainel on probleem kõrval asuva uusarendusega. Elamu on ehitatud halvasti – kandekonstruktsioonid kannavad bassi otse eluruumidesse. See ei ole normaalne. Linn peab vaatama ehituslubade ja kvaliteedi järele. Selliseid asju ei tohi juhtuda.

Samuti peaks linn toetama klubide heliisolatsiooni parandamist. Näiteks peaksid olema toetused projekteerimiseks, ehituseks ja tehnilisteks lahendusteks. Ja politsei peab samuti olema objektiivne. Liiga tihti reageeritakse elanikult tulevale väljakutsele ja süüdistatakse automaatselt klubi – isegi kui probleem ei ole klubiga seotud.

Tölp: Strateegia abil on võimalik kaardistada ja mõõta müra astmed ning leida lahendus näiteks müraisolatsiooni toetusmehhanismidena. Pärast seiret saab sellest teha omad järeldused, jagada infot kohaliku omavalitsuse ja elanikkonnaga.

Heliisolatsiooni vastutus langeb peamiselt klubidele ja kinnisvara omanikele. Öeldakse, et sugulasi valida ei saa, aga naabreid saab. Müraseire üks eesmärk on jagada seda infot kinnisvara arendajatega, et hoiduda hilisematest pretensioonidest.