Septembris on mitmeid toredaid tähtpäevi, mis on võitnud eestlaste südamed, näiteks tarkusepäev 1. septembril ja vanavanemate päev septembri teisel pühapäeval. Kui aga võtta lahti rahvusvaheline tähtpäevade kalender, siis võime sealt leida mitmeid kirjaoskusega seotud toredaid rahvusvahelisi tähtpäevi, nagu raamatulugemise päev (6. september) ja rahvusvaheline koomiksipäev (30. september). Ka rahvusvaheline piraadikeeles rääkimise päev (19. september) ja lollide küsimuste esitamise päev (28. september) vääriks tähistamist. Tähtpäev, millest aga eriti kooliaasta alguses mööda ei saa vaadata, on rahvusvaheline kirjaoskuse päev, mida tähistatakse 8. septembril.
Kirjaoskus seisneb lugemis- ja kirjutamisoskuses. Ingliskeelse sõna literacy mõjul on kirjaoskuse tähendus laienenud ja seda on hakatud kasutama ka pädevuse tähenduses. Nii võib iga päev kohata termineid visuaalne kirjaoskus, muusikaline kirjaoskus, sotsiaalne kirjaoskus, tehnoloogiline kirjaoskus, finantskirjaoskus, kehaline kirjaoskus jne, mille puhul ei peeta silmas lugemist ja kirjutamist, vaid muud pädevust.
Rahvusvahelise kirjaoskuse päeva algatas UNESCO juba 1966. aastal, et pöörata tähelepanu kirjaoskuse olulisusele. Kirjaoskuse omandamine on inimõigus, mis võimaldab isiklikku arengut kogu elu vältel. Võib tunduda, et Eestis on kirjaoskusega kõik hästi – on ju meie õpilased PISA uuringu järgi maailma tipus – ja nii võimegi rõõmsalt kirjaoskuse päeva tähistada lugemistunniga, nagu kutsuvad üles Soome Instituut ning Tallinna ja Tartu raamatukogud1.
Ometi on ka meil mitmeid probleeme. Näiteks ei ole päris selge, kes üldse koolis vastutab kirjaoskuse omandamise eest. Kui lähtuda sõna kirjaoskus algsest tähendusest, siis on sellele küsimusele vastus olemas: loomulikult on see eesti keele õpetaja. Samal ajal ei tohi unustada, et lugemisele ja kirjutamisele pannakse alus juba lasteaias ning algkoolis on klassiõpetaja see, kes päevast päeva kirjaoskuse eest hoolt kannab. Teoreetiliselt peaks olema õpilastel elementaarne kirjaoskus omandatud, kui nad IV või V klassis eesti keele õpetaja juurde jõuavad. Tegelikult olukord muidugi nii roosiline ei ole, sest iga lapse oskused arenevad omas tempos. Teine murekoht on kvalifitseeritud õpetajate nappus.
Sageli on inimeste arvates eesti keele õpetaja ja klassiõpetaja amet niisugune, mida võiks pidada kes tahes, olenemata haridusest. Algklasside õppematerjal tundub ju lihtne ja eesti keelt peaks ju oskama õpetada igaüks, kes seda emakeelena kõneleb? Kui aineteadmistest ehk tõesti täiskasvanutel puudu ei ole, siis ainedidaktikat piisavalt ei tunta. Sageli unustatakse, et algklassiõpilane õpib teisiti kui täiskasvanu – teadmised laste arengu kohta on lausa hädavajalikud. Ka eesti keele õpetamine nõuab põhjalikke eelteadmisi, ei piisa ju tunnis vaid õpiku lugemisest ja töövihiku täitmisest. Lisaks peab eesti keele õpetaja arvestama ka sellega, et eestikeelsele õppele üleminek on toonud eesti õppekeelega koolidesse muu emakeelega õpilasi, kelle õpetamisel tuleb arvestada hoopis võõrkeelemetoodikaga, nii et eesti keele õpetajal peavad olema mitme aine õpetaja teadmised isegi siis, kui ta kirjandust ei õpeta.
Kuidas siis ikka saada klassi ette asjatundlikud õpetajad? Suvine ülikoolidesse vastuvõtt näitas, et õpetajaks tahetakse õppida: Tallinna ülikoolis oli klassiõpetaja eriala sessioonõppes kaheksa inimest kohale ning eesti keele ja kirjanduse erialal 2,3 inimest kohale. Tartus oli konkurss nendel erialadel küll veidi väiksem, kuid huvilisi jätkus ka sinna. Tuleb aga tõdeda, et sessioonõppesse tulevad enamasti need, kes juba töötavad koolis, nii et kvalifitseeritud õpetajate põuda nad palju ei leevenda. Võib siiski rõõmu tunda, et oma pädevustaset soovitakse tõsta.
Mõistagi ei loeta ega kirjutata ainult eesti keele tunnis. Kirjaoskust arendatakse ka näiteks matemaatika, ajaloo ja loodusõpetuse tunnis, mistõttu õpilase kirjaoskus oleneb ka sellest, kui palju teised õpetajad sellele tähelepanu pööravad.
Esmaspäeval, kirjaoskuse päeval võtkem kell 11 raamat kätte ja lugegem ning mõelgem õpetajaile, tänu kellele me seda teha saame.
