150 maailma hinnatuma kunsti ja disaini kõrgkoolide nimekirja neljandalt kohalt leiame USAs asuva Rhode Islandi disainikooli (Rhode Island School of Design ehk RISD). Järgnevalt saab lugeda mõttevahetust sealse rõivadisaini osakonna juhataja, professor Gwen van den Eijndega. Rääkisime disaineri kujunemisele olulistest väärtustest.

Mida peaksid teie tudengid õpingute lõpuks oskama, mida teadma?

Valmistame tudengeid ette, et neist saaksid oskuslikud rõivaste valmistajad. See tähendab, et neil on õpingute lõpuks teatud hulk baasoskusi. Nad peavad oskama rõivaid konstrueerida, õmblema nii käsitsi kui masinaga, oskama lõikeid konstrueerida, oskama töötada eri materjalidega. Vestleme tudengitega süvitsi, et arutada, miks nende töö on vajalik ja mis eesmärgi nimel nad töötavad.

RISDis paneme suurt rõhku uurimistööle. Mõnes teises moekoolis olen näinud, et sellesse suhtutakse pisut pealispindselt. Selles osas on meie tudengeid väga hästi treenitud, võib isegi öelda, et nad on niisama haritud nagu kunstnikud. Uurimistöö on oskus, mis kannab kaugemale. Pole oluline, kas seelik on konstrueeritud liiga pikk või liiga lühike, loeb see, millise maailma tudeng sinna juurde mõtleb. Tean, et see kõlab liialt abstraktselt, kuid kui nad sellele mõtlevad, on võimalik luua terviklik disain.Pakume tudengitele ka kursust, kus käsitletakse loomsete materjalide – vill, siid, suled, kõiksugused loomanahad – kasutamist moes. See kursus on tudengite silmad avanud, sest õpetatakse materjale vaatlema mitte ainult osana esemest, vaid tuuakse välja ka nende päritolu nii ajalooliselt kui ka eetiliselt. Eelkõige õpetame kursusel materjale mõtestama, mis on loomulikult kümme korda parem kui näiteks Pinterestis piltide sobramine. Lisaks ei saa jätta mainimata, et töötame tudengitega, kes on väga palju telefonis. Mina usun, et oluline on hoida käed, keha ja taktiilsus disainiloome keskmes. See on mu enda väga kindel arvamus. Mind ei huvita elamine virtuaalmaailmas. Mõned moekoolid panevad rohkem rõhku digioskuste arendamisele, nt programmid, virtuaalne reaalsus ja digitaalsed töövahendid. Need on kasulikud disainimisel, prototüüpimisel, tootmises jm, ma saan sellest aru. Miski aga ei asenda kanga kehale drapeerimise kogemust, füüsilise materjali puudutamist. Ma pole tehnoloogia vastane, aga suhtun sellesse ettevaatusega. Usun seda nägevat ka tudengite töödes. COVID-19-järgne maailm pole kuigi hea aeg. Küsima peab, mis juhtub siis, kui enam ei saa kasutada harjumuspäraseid vidinaid ja lahendusi, sest puudub elekter. Tuleb osata ise asju valmistada, kas või jalatseid. Ma ei taha öelda, et tudengeid peab ellujäämismeetodil harima, aga tahan, et neil oleks valikuvõimalus. Inimlikkust ei saa kaotada masinatele.

Tehisintellekti kasutamine kasvab, kõik valdkonnad järjest digitaliseeritakse. Traditsioonilised käsitööoskused on aina suurema surve all. Kuidas õppetöös tasakaalustada kontseptuaalsust ja tehnilisi oskusi?

Esiteks, tasakaalu nende kahe vahel on keeruline leida kas või seetõttu, et meie õppejõududel on eri lähenemisviisid. Mõned õppejõud keskenduvad rohkem tehnilisele teostusele, teised panevad rõhku uurimistööle. Osakonna ülesanne on otsida kohti, kus õppejõud saavad koostööd teha ning anda tudengitele konstruktiivset tagasisidet.

Igaühel on oma arusaam rõivadisainist, moest, tekstiilidest, kostüümist. Näiteks on meil õppejõud, kes Ralph Laurenile tuginedes pooldab väga traditsioonilisi moekollektsioone. Kuid meil on ka eksperimentaalsem õppejõud, kelle eelistused on lähemal Comme des Garçons’i esteetikale. Panna nii erinevad õppejõud koos õpetama on huvitav, kuid mitte alati kooskõlas.Inimeste erinevad ideed, milline rõivas saab olla või peab olema, võib viia kon­fliktideni. Aeg-ajalt juhtub, et selliste vastanduvate vaadete keskel on tudengitel raske otsustada, mis enim inspireerib, eriti siis, kui ollakse noor.

On tarvis leida juhendajad, kes on valmis dialoogi pidama. Vastasel juhul – mitte nii palju RISDis, aga mõnes teises moekoolis – olen näinud, et juhendaja eelduse järgi peaks tudengi looming peegeldama tema enda oma. Nii juhtus näiteks Viinis, kui Vivienne Westwood seal õpetas. Loomulikult on see vältimatu, et juhendaja mõjutab tudengeid oma maailmanägemise ja esteetikaga. Mind huvitavad väga ajaloolised kostüümid ja jagan oma vaimustust ka tudengitega, aga ma ei taha, et nende looming meenutaks minu oma. See ei tekita minus elevust. Tudengeid juhendades tuleb neist lahti lasta, mitte kontrollida lõpptulemust. Neile tuleb anda võimalus oma visiooni eest vastutada, meie, juhendajad, loome neile selleks vajalikud tingimused.

Õpin samuti seda küsimuste esitamise kunsti, et tudengid ise oma õppimist juhiksid. See on üsna keeruline.

Aga see teebki töö huvitavaks. Koostöö tudengitega haarab kaasa. Osakond peab seadma mängureeglid, struktuuri, mille raames tegutsetakse. Näiteks semestris on 12 nädalat, selle jooksul tuleb teha uurimistöö, disainida ning esitleda. Selle raami sees saavad tudengid teha mida iganes. Neile antakse individuaalset tagasisidet, ülesandeid ning loomulikult juhendatakse. Ma ei tea ette, kas tudeng esitab lõpuks mantli, kleidi, mütsi, korseti või midagi muud. Nad peavad esitama lõpuks midagi, mis on nende meelest põnev.

Kedagi ei saa sundida, aga tudengit tuleb võimestada. Hobuse saab vee juurde juhatada, aga teda mitte jooma sundida. Mitte et näeksin tudengeid hobustena, aga nad peavad oma stiimuli ise leidma. Mina saan olla see, kes küsib: mis sind tõeliselt huvitab? Praegu on nad ülikoolis ja nad on siin just selleks, et tegeleda fundamentaalse uurimistööga. Kui nad ülikooli lõpetavad, on neil parem arusaam sellest, kes nad loominguliste indiviididena on. Selle najal saavad nad edasi tegutseda ja areneda.

Arvan, et tohutult vajalik on süveneda oma uudishimusse. Eriti moekunstis, sest ma ei taha elada maailmas, kus moedisaineril pole midagi öelda. Tulen hetkeks tagasi Vivienne Westwoodi juurde: ta rõhutas sageli, kuidas on vaja laduda intellektuaalne vundament – lugeda, õppida ja maailma avastada. Nii ka praegu.

Moetööstus pole palju muutunud, kuid moe tähendus on viimastel aastatel digitaalse arengu ja sotsiaalsete muutuste mõjul siiski palju laienenud. Moemajad ja disainerid tegelevad üha enam identiteedi, aeglase moe ja materjalide ringluse teemadega. Kuidas peegeldub see teie õppekavas?

Tuleb tunnistada, et siin me moetööstusest eriti ei hooli. See võib kõlada provotseerivalt, aga RISD on kunsti ja disaini kool, mitte traditsiooniline moekool. Usun, et tudengeid tuleb õpetada kunsti looma ja mood on üks selle väljendusviis. Mood on ka käsitöö ja kultuuriline väljendusvahend, millest tudengid peavad aru saama ja seda hindama. Kui neil on alusarusaam olemas, siis saab rääkida tööstuse standarditest jm. Praegused tööstusnormid aga meie õppekava kujundama ei pea, olen selles veendunud. Trendid muutuvad, eriti näiteks jätkusuutlikkust silmas pidades. 10–20 aasta pärast on praegused tehnoloogilised võimalused teisenenud. Me valmistame inimesi ette pikka perspektiivi silmas pidades ja loodame, et kui nad vaatavad tagasi oma õpingutele, näevad nad selles vundamenti. See on kindlasti olnud ka minu enda kogemus. Ma ei saanud ideaalset õpet, aga see kujundas mu maailmavaate.

Mind ei õpetatud järgima mingit konkreetset mudelit, selleks et tööstusse sobituda. Kui nii läheneda, siis vormitakse tudengeid mingi valemi järgi ega kasvatata kunstnikke. Mitte et kunstnik peaks olema mässumeelne, aga tal peab olema unikaalne vaatenurk. Sealt edasi võib igaüks valida, kas jätkata tööstuses või käsitööga.

Tunnistan, et mul pole vastuseid suurtele küsimustele, näiteks milline on moe tulevik. Ma tõesti ei tea. Lihtsalt loodan, et see on helge, loominguline ja põnev. Kuid tulevik algab siiski inspireerunud inimestest, kes loovad ilu. Maailm on täis tooteid, kuid me kõik vajame, et need meid ka emotsionaalselt liigutaks, vajame rõiva- või tarbeeset, mis toob argipäeva helgust. See on väga võimas tunne, kui miski emotsionaalselt ülendab.

Kas õppekava tuleks tööstuse vajaduste järgi kujundada? Ma pole kindel. Pean tähtsamaks pidada tööstusega kahekõnet, mõista sealseid katsumusi ja eesmärke, kuid akadeemilises sfääris peame kaitsma ka seda, mis on meie meelest hädavajalik. See on teistsugune mõtteviis. Minu meelest on see kultuur ja lugude jutustamise oskus. Ma ei taha, et see kaoks.

Mood on palju muutunud. Trendide ettekuulutaja Lidewij Edelkoort ütles 2014. aastal provotseerivalt, et mood on surnud, nüüd on alles ainult rõivad. Võib-olla on tal õigus. Moe kontseptsioon kui jagatud esteetika on kadumas, liigutakse individuaalse stilistika suunas. Imetlen väga Wiener Werkstätte* kollektiivi, nad töötasid meediumide­üleselt nii moes, interjööris kui ka tekstiilis. Igaüks neist oli ka üksikuna väga tugev, kuid koos oli neil väga ühtne esteetiline käekiri. Mind huvitab, kas midagi sellist võiks tagasi tulla, selline kollektiivne liikumine, kus koos töötatakse ühise visiooni nimel. Tänapäeval keskendutakse nii palju individualismile.

Millise tudengi looming on sulle jätnud sügava mulje?

Toon välja ühe kleidi, mille on teinud Mariam Devadze. Ta pani selle kokku puupulkadest, mille kattis jersey-kangaga. Rõivaese, mis kõlgub skulptuuri ja arhitektuuri vahel ja teeb kandja justkui brutalistlikuks hooneks.

Olen väga õnnelik, et selletaolisi esemeid luuakse meie osakonnas. Kindlasti on neid, kes vaatavad ja mõtlevad, mis see on, ja kas see on funktsionaalne. Tõepoolest ei ole. Eseme kandja ei saa ilmselt istudagi. See on selgelt skulptuurne teos. Visioonina on see aga tugev ning usun, et see on kõige olulisem alguspunkt. Sealt saab ideega edasi töötada ja mõelda, kuidas see üle viia kantavasse esemesse. Võib-olla saab sellest T-särgi versioon, mis hoiab alles algse eseme vaimsuse, aga on kohanenud kehaga.

Tudengite stiilid on erinevad, kuid loodan, et siin loodu sütitab mingi uue liikumise. Olgu, see on võib-olla liialdus, aga ma pöördun eelnevalt öeldu juurde. Mõned võivad neid esemeid kirjeldada grotesksena ja küsida, kes neid küll kannab, ja ma saan ka sellest aru. Mind on tihtipeale kritiseeritud mu liigse huvi pärast kostüümide vastu. Paljud peavad kostüümi moe odavamaks versiooniks, mis tähistab kiirustamist, mida ei saa tõsiselt võtta. On olemas ka teatraalne mood, kas seda nüüd kutsuda kostüümiks või moeks … Lõpuks saab disainer valida, kas ta töötab teatris, filmialal, tantsulavastustes või püsib traditsioonilises moemaailmas. Kostüümid on kantavad, kõik sõltub kontekstist.

Hollandi vabaõhumuuseumi kuraator, mu sõbra ema, kannab siiani traditsioonilisi hollandi rahvarõivaid: tärgeldatud põll, tanu jms. Ta sõidab jalgratta ja autoga, lüpsab lehmi, käib kirikus ja teeb seda kõike traditsioonilistes rõivastes. See on väga tähenduslik kunsti ja käsitöö säilitamise viis. Neis rõivais on nähtaval põlvkondade jagu teadmisi, oskust selliseid imelisi esemeid valmistada. Keegi neist rahvarõivakandjaist pole käinud RISDis või Eesti kunstiakadeemias. Viimane kord, kui ma neid külastasin, olin lausa hämmastunud, vaatasin seda käsitöömeisterlikkust ja mõtlesin, kui erakordne see on.

* Kunstnike ja disainerite kollektiiv, kes tegutses aastatel 1903–1932 Viinis.