Keemiatööstuse veteran Jaan Mihkel Uustalu kuulub nende inseneride põlvkonda, kelle teadmised ja vaade on vormitud kahes riigis – Rootsis ja Eestis ning kahel ajastul – külma sõja aegses Põhjala heaolus ja 1990ndate alguse noores ja rabedas Eesti Vabariigis. Tema lugu pole pelgalt teadlase karjäärimudel ega rahvusvahelisel tööturul liikumise graafik, vaid palju enamat: see on lugu isiklikult läbielatud tööstusliku keemia uuesti ülesehitamisest Eestis. Lugu, kus tehniline asjatundlikkus põimub usuliste ja eetiliste tõekspidamistega.

1985. aastal kaitses Jaan Uustalu doktorikraadi Rootsis Lundi ülikoolis, keskendudes vinüül(kloriidi) polümerisatsioonile. Ta oleks võinud jääda Rootsi tööstus- ja akadeemilisse süsteemi, kuid 1990ndate alguses kutsus teda tagasi midagi tungivamat – võimalus anda panus äsja iseseisvunud Eesti ülesehitamisse. Toetudes Rootsi valitsuse BITS-programmile, alustas ta 1993. aastal tööd Eestis, algselt vaid aastaks. Kuid see aasta venis kolmekümne aasta pikkuseks eluks ja tööks siinmail. „Jumala abiga ma enam ei koli,“ ütleb ta ise.

Eesti keemiatööstuse valdusgrupi loomisel 1990ndate alguses mängis Uustalu keskset rolli – tema juhtimisel hakati siduma lääne keemiatööstuse kogemust kohaliku tööstuse ja riigikorralduse vajadustega. See oli ajastu, kus keemiatööstus vajas korraga nii tehnilist moderniseerimist kui ka institutsionaalset ülesehitamist. Nüüdseks on Jaan Uustalu keskendunud veelgi spetsiifilisemale ja tulevikku suunatud küsimusele: kuidas väärindada põlevkivi orgaanilist osa jätkusuutlikul ja kõrgväärtuslikul viisil, tootes näiteks dikarboksüülhappeid – ühendeid, millel on rakendusi nii farmaatsias, plastitööstuses kui ka biomaterjalide arenduses.

Intervjuu avab ukse ühe inseneri töömaailma, kus reaktsioonivõrrandid kohtuvad eetika ja vastutusega ning kus keemiline täpsus ei välista sügavat ühiskonna ja kultuuri mõtestamist. Milline on tänapäeva keemiatööstuse roll, kuidas mõtestada jätkusuutlikkust selles vallas ja mida tähendab inseneeria, mille abil ei ehitata mitte ainult tehaseid, vaid ka sildu riikide, põlvkondade ja maailmavaadete vahel – sellest kõigest räägib Tallinna tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi peaspetsialist Jaan Mihkel Uustalu ise.

Palun räägi mõne sõnaga sissejuhatuseks oma päritolust. Oled sündinud Rootsis. Mis asjaoludel sinu perekond sinna sattus, milline oli varasem aeg sinu lapse- ja nooruspõlves?

Sündisin 1954. aastal Stockholmis. Minu eestlastest vanemad sattusid Rootsi pärast Soome sõjaväe demobiliseerimist. Nad sattusid Soome 1943. aastal, kui SS hakkas Tallinnas mu isa vastu liigset huvi tundma, siis avanes tal võimalus liikuda koos minu emaga kiiresti Soome. Nad olid napilt mõni aasta varem abiellunud nn esimese okupatsiooni ajal 1940. aastal. Isa teenis Soome armees lipnikuna ja ema oli lottana seotud IR 200ga.[1] Nii on mul üsna haruldane olukord, et mõlemad vanemad olid omal moel „soomepoisid“. Sellel põlvkonnal oli selge eesmärk – jääda truuks Eestile ka siis, kui kodumaa oli okupeeritud. Sellest pärandist on tulnud ka minu enda elu üks sisemisi liikumapanevaid jõude: vastutus, mis ulatub kaugemale isiklikust karjäärist. Kasvasin üles Rootsis eesti kodus. Elasime Stockholmis ja seal möödus kogu mu lapsepõlv ja noorus. Koolis olin Rootsi laps, kodus aga eestlane. Keskkooli lõpetamise järel suundusin Lundi tehnikaülikooli, kus õppisin keemiatehnoloogiat. See oli eriala, mis mind tõeliselt köitis – ühendus teaduse ja praktilise mõtlemise vahel. Olin üsna kindel, et minust saab insener, aga tol ajal ei kujutanud ma veel ette, et see tee viib mind kunagi Eestisse tagasi ja nii pikaks ajaks.

Oled kaitsnud doktorikraadi Lundi ülikoolis, 1985. aastal vinüülkloriidi polümerisatsiooni teemal. Miks see teema paelus ja kuidas huvitusid sellisest valdkonnast?

Mulle sai juba keskkoolis selgeks, et loodus- ja täppisteaduste valdkonnad on minu iseloomule sobilikumad kui humanitaaralad. Mul on numbritega märksa lihtsam läbi saada, neid on ainult kümme, kuid tähed tekitavad segadust, neid on ka nii kohutavalt palju, tervelt 27, kui pidada silmas eesti tähestikku.

Läksin just tehnikaülikooli, sest mulle oli tähtis minna õppima samal ajal ka elukutset, mitte abstraktselt keemiat või füüsikat. Laias vaates on tehnikaülikool ju kutsekool, lihtsalt ülikooli tasemega kutsekool. Samas, kui paradoksaalselt eelneva valguses see ka ei kõlaks, on teadustöö mind alati paelunud. See, et saab uurida ja teada saada midagi, mis enne oli teadmata – see on minu jaoks ääretult põnev. Lundi ülikooli doktorantuuri sattusin loomulikku rada pidi. Olin just lõpetanud inseneriõpingud ja teinud diplomitöö polümeeride alal. Minu juhendaja sai seejärel suuremat sorti teadusgrandi, mis keskendus polüvinüülkloriidi ehk PVC uurimisele, ja ta küsis otse: „Kas oled huvitatud doktorantuuri tulemisest?“ Tol ajal, 1970.–1980. aastatel, oli Rootsis majandussurutis ja inseneritöö leidmine tööstuses polnud sugugi lihtne. Nii tundus see võimalus igati loogiline ja õige – ja tagantjärele võin öelda, et see oligi suurepärane otsus. Uurisin vinüülkloriidi polümerisatsiooni käigus tekkivate primaarsete osakeste omadusi ja kujunemist – teema, mis on tähtis nii materjaliteaduses kui ka tööstuslikus tootearenduses. Olen väga tänulik, et mul oli võimalus sel perioodil teadusega põhjalikult tegeleda. Kahjuks akadeemilisse maailma ma pärast väitekirja kaitsmist ei jäänud, liikusin edasi tööstusse. Aga see kogemus kujundas minu mõtlemist ja töömeetodit kogu karjääri jooksul. Olen ülimalt rõõmus ja tänulik, et suudan nüüd Tallinna tehnikaülikoolis lõpetada oma tööelu taas ülikooli keskkonnas rakendusuuringuid tehes.

Pärast inseneridiplomi saamist avanes mul võimalus tulla neljaks kuuks Tallinna keemia instituuti stipendiaadiks. See juhtus aastavahetusel 1978/1979 ja oli mitmel moel tähendusrikas aeg. Ühelt poolt oli selle taga isiklik põhjus – abiellusin Eestis ühe Tartu tüdrukuga, mis lõi loomuliku sideme siinse elu ja inimestega. Teisalt oli ka töö ise tõeliselt huvitav. Sain tegutseda pürolüüsgaaskromatograafia valdkonnas, mis oli tolle aja kohta Eestis väga eesrindlik suund. Töötasin Aili Kogermani juhendamisel, kellelt õppisin palju nii teaduslikus kui ka praktilises mõttes. Selle lühikese, kuid sisuka perioodi jooksul kujunes mul ka olulisi isiklikke ja professionaalseid kontakte. Nende seas tahaksin eriti esile tõsta akadeemik Margus Loppi, kes on hiljem mänginud keskset rolli Keroxi uurimisgrupi loomisel ja juhtimisel. Meie sõprus ja koostöö ulatub aastakümnete taha ja tema kaudu olen saanud osa Eestist kui teadusruumist täiesti uuel tasandil. Need esimesed kuud Eestis olid küll ajutised, kuid jätsid väga sügava jälje – midagi liikus minu sees, mingi vaikne teadmine, et küllap tulen siia kunagi veel tagasi. Eesti taasiseseisvumise võimalus oli küll väike, aga mitte ebareaalne.

Kas on võimalik välja tuua üldisemaid suundumusi, mis praegu tööstuslikus inseneerias valitsevad, võrreldes näiteks poole sajandi taguse ajaga? Mille poolest praegune keemiatööstus erineb eelmise sajandi 70–80ndate keemiatööstusest?

Võib-olla kõige suurem muutus, mis tööstuslikus inseneerias ja eriti keemiatööstuses viimase viiekümne aasta jooksul on toimunud, puudutab energia ja tooraine kulude mõtestamist. Kui 1970ndate alguses puhkes maailmas naftakriis, siis raputas see kogu tööstusmaailma – aga ainult seal, kus turureeglid kehtisid. Nõukogude Liidus ei avaldanud see šokk peaaegu mingit mõju, kuna energia hinnad olid sisult halduspoliitilised. Hea näide on kodumaine Nitrofert, mille ammoniaagitootmise tehnoloogia pärineski kriisieelsest ajastust. See toimis Nõukogude majandusmudeli tingimustes, kuid pärast Eesti iseseisvumist ja liitumist avatud turumajandusega ei pidanud see enam vastu – tootmine, mis ei arvesta energiakulu, ei ole konkurentsivõimeline.

Teine suur muutus on sisendmaterjali ärakasutamise tõhusus, ka see sai trendina alguse juba 1970ndatel koos energiatõhususe muutustega. Kui enne seda tööstusjäägid ladustati lihtsalt kuhugi ära, siis praegu sellist tööstust, mis jätab jääkidena mingi loodusliku jalajälje, enam üldse luua ei saa. See ei ole mõistlik ei tehase arendajatele ega kooskõlas ka viimastel aastatel üha tähtsamaks muutuva heitmevaba tööstuse paradigmaga. Tööstus peab väärindamises tegema täistsükli, jääke ei aktsepteerita, või kui, siis ülimalt minimaalselt.

Kolmas märkimisväärne muutus on seotud teadmiste ja tööjõu spetsialiseerumisega. Kui 1980ndatel leidus veel insenere, kellel oli arvestatav haare mitmes tööstusvaldkonnas, siis nüüd kipub pilt olema teistsugune. Esitatakse kiiresti küsimus: kas oled auto-, tselluloosi- või farmaatsiatööstusest? Kui vastad, et tegeled põlevkivikeemiaga, siis võib juhtuda, et ei mahu ühtegi olemasolevasse lahtrisse ja oledki kahe tooli vahel. See raskendab vahel ka asjatundliku koostöö leidmist.

Sirp oli üks esimesi väljaandeid, kes kajastas Tallinna tehnikaülikooli loodava tööstuskeemia laboratooriumi ja akadeemik Margus Lopi taotlust hakata uudsel moel põlevkivi orgaanilist osa kerogeeni väärindama.[2] Räägi palun, mida selle projekti raames teete ja millised on eesmärgid?

Meie üldine eesmärk on väga selge: uurida ja arendada võimalusi, kuidas kasutada põlevkivi – täpsemalt öeldes kukersiiti – viisil, mis ei hõlma üldse selle tarvitamist fossiilkütusena. Me tahame liikuda täiesti teise maailmavaate suunas, kus põlevkivi nähakse eeskätt keemilise tooraine, mitte energeetilise ressursina. Seni on meie töö keskmes olnud üks konkreetne ainete grupp – dikarboksüülhapped. Need on orgaanilised ühendid, millel on mitmeid kasutusvõimalusi, eriti plastifikaatorite, polümeeride ja farmaatsiatööstuse lähteainetena.

Viimastel aastatel oleme alustanud ka uue suunaga, mis keskendub aromaatsete ühendite eraldamisele. Kui see töö õnnestub, avab see ukse tervele reale aineklassidele, mille kasutusvaldkond on peamiselt seotud just farmaatsiatööstusega. Samal ajal otsime lahendusi ka kukersiidi mineraalse osa väärindamiseks. Näiteks lubjakivisisalduse puhul on meil põhjust loota, et sellest saab toota kas jäätõrjevahendeid või betoonile funktsionaalseid lisandeid.

Veel oleme suutnud toota aineid, millest saab valmistada plastifikaatoreid, mida muu hulgas kasutatakse ka lõhkeainete komponentidena. See näitab, et meie uurimistöö ei keskendu ainult tsiviiltoodetele, vaid ka spetsiifilistele tööstusvaldkondadele, kus nõutakse väga kindlate omadustega materjale.

Lõppeesmärk on saavutada võimalikult täielik kukersiidi ärakasutamine – nii selle orgaanilise kui ka mineraalse osa väärindamine viisil, mis toob kaasa uue tooteportfelli. Need tooted ei oleks mitte ainult keskkonnahoidlikumad, vaid ka turuväärtuselt märksa kõrgemal tasemel võrreldes praeguse põlevkivi kasutusviisi ehk põlemisega. Me ei taha pigistada sellest kivimist lihtsalt energiat – me tahame pigistada väärtust.

Mida Eestis on siiamaani põlevkiviga tehtud? Teatud liialdusega saab väita, et kui praegune Eesti põlevkivi on kujunenud umbes 300 miljoni aasta vältel, siis kui see liiguks veel sügavamale maa sisse ja saaks täiendavalt temperatuuri ja rõhku, siis järgmise 300 miljoni aasta vältel on võimalik, et põlevkivi muutuks toornaftaks. Meie praegustes põlevkiviretortides tehakse sama protsess ära 20 minutiga. Kuid kogu see protseduur on üsna robustne nii tööstuslikust kui väärindamise vaatevinklist. Tahame oma projektiga seda paradigmat täielikult muuta ja tõsta põlevkivi väärindamise hoopis teise fookusesse. Laboris on see meil suuresti ka õnnestunud ja peame liikuma edasi skaleerimise teel.

Kui põlevkivi kaevandamine ja töötlemine on kategoriseeritav kui rasketööstus, siis selle edasine vääristamine on peenkeemia, mille tunnus on palju suurem lisandväärtus. Üks lisandväärtus, mis ka füüsiliselt on Eestisse kinni ankurdatud.

Milline on sinu roll kogu projektis?

Minu roll on eeskätt keemiatehnoloogiline – ma töötan välja tehnoloogia, mille alusel on võimalik laboris saavutatud tulemusi viia üle tööstuslikku mastaapi. See tähendab, et iga kord, kui laborist tuleb signaal, et mingi reaktsioon või aine eraldamine on lootustandev, tuleb mul hinnata, kas ja kuidas see oleks tehniliselt skaleeritav. Praktikas tähendab see aparaadivajaduse, energiakulu ja materjalbilansi arvutamist – mitte lihtsalt arvutuste tasandil, vaid arvestades turul saadaolevat aparatuuri ja sellega seotud kulusid.

On hea, et mind kaasati tööstusliku spetsialistina juba väga varajases laborikatsete faasis, sest viisin kohe ka labori tingimustes sisse protsesside skaleerimise. Kõigepealt peab silmas pidama lõpptoodangu sihtturgu. Tehnoloogia on tugevalt seotud mahuga. Kui väiksema tootmise puhul on võimalik töötada perioodiliselt töötavate reaktoritega, siis teatud mahust alates tuleb võimaluse korral kasutada läbivoolureaktoreid. Saime ka varakult selgeks, et tööstusliku skaleerimise korral peame reaktorite ja torustike ehituseks valima sellised materjalid, mis peaksid vastu nii korrosioonile kui ka keskmisest kõrgematele rõhkudele. Rõhu all teostatud reaktsioonid toimusid efektiivsemalt.

Skaleerimine on meie puhul eriti keeruline, sest me ei räägi tuntud või standardiseeritud protsessidest. Dikarboksüülhapete eraldamine põlevkivist või aromaatsete ühendite suunatud tootmine tähendab teinekord täiesti uut tüüpi reaktsioonide ja voogude juhtimist. Peame leidma reaktsioonitingimused, mis pole mitte ainult keemiliselt optimaalsed, vaid ka insenertehniliselt korratavad ja skaleeritavad. Sageli on just see viimane kõige keerulisem. Laboris töötav süsteem ei tähenda automaatselt, et see töötab ka 100- või 1000-liitrises reaktoris.

Veel pean silmas pidama energiatõhusust ja ohutust – need on tänapäeva tööstusliku keemiatehnoloogia keskmes. Meie eesmärk ei ole ainult midagi uut ja väärtuslikku eraldada, vaid seda teha keskkonnale võimalikult väikese jalajäljega. Nii kujunebki minu töö omamoodi sillaks teaduslike tulemuste ja nende praktilise tööstusliku rakendamise vahel.

Millised on konkreetsed probleemid tööstuslikul skaleerimisel? Mis on need valikukohad või dilemmad, mille üle käib arutelu, kui räägitakse projekti tööstuslikku mastaapi viimisest?

Tööstuslikul skaleerimisel kerkib alati esile klassikaline probleem, mis kehtib iga keemilise protsessi puhul: keemiline reaktsioon ja selle käigus tekkiv energia on seotud reaktori ruumalaga, samal ajal kui energia äraandmine ehk jahutus sõltub hoopis reaktori pindalast. Kui laboris toimiv reaktsioon lihtsalt „suure pütiga“ järele teha, võib juhtuda, et see, mis väikeses mastaabis oli ohutu ja kontrollitav, muutub suures skaalas ebastabiilseks ja isegi ohtlikuks. See tulenebki asjaolust, et soojuse teke kasvab kolmandas astmes, jahutusvõimekus aga vaid teises.

Räägin ühe vahepala. Keemiainseneeria aluspiibellik põhimõte seisneb selles, mille poolest erinevad keemiainsenerid mehaanikainseneridest. Keemiakatseid skaleeritakse nii, et kõigepealt tehakse mõne grammiga, siis saja grammiga, edasi liitri või kahega, seejärel kümne liitriga ja alles kõige lõpuks lõpptulemuse ehk saja liitriga. Sillaehitajad nöögivad selle peale, et me ei tee nii, et ehitame kõigepealt väikese silla, siis väheke suurema silla ja kõige lõpuks siis ehitame silla üle Emajõe. Me võtame paberi ja pliiatsi, arvutame mis vaja ja siis ehitame kohe silla üle Emajõe valmis. See on see suur vahe kahe inseneritüübi mõtlemise ja tegutsemise vahel. Keemiainsenerid peavad juhtima temperatuure ja rõhke ning need protsessid pole lineaarselt skaleeritavad. Nii nagu tegutsetakse mehaanikas, me ei saa. Keemiatehnoloogia on ikka ja jätkuvalt märksa eksperimentaalsem kui paljudes teistes inseneeria valdkondades. Mis mulle selle juures ka väga meeldib, et täppisteaduste seas on keemia kõige vähem „täppis“, siin on jätkuvalt nõutav ka loomingulisus ja oskus protsesse interpreteerida. Bioloogias on muidugi lood veel keerulisemad …

Meie konkreetse Kerogeni protsessi juures tuleb arvestada veel sellega, et tegemist on väga tugevalt eksotermilise reaktsiooniga – oksüdeerime kerogeeni kontsentreeritud lämmastikhappega, mille käigus eraldub märkimisväärne kogus soojust. Mõõtmisandmete ja arvutuste põhjal võib öelda, et potentsiaalselt vabanev energia on isegi kuni kolm korda suurem kui TNT puhul. See ei tähenda, et me tegeleks lõhkeaine tootmisega, aga see näitab, kui suur on risk, kui jahutus ei tööta piisava efektiivsusega.

Suurim tehniline dilemma seetõttu ongi, kuidas tagada, et reaktsioon püsiks kontrolli all ka tööstuslikus skaalas. Me ei saa loota ainult passiivsele jahutusele – vaja on väga täpselt juhitud protsessi, kus reaktorite suurus, materjalid, vooluhulgad ja kuumuse ärajuhtimine on kõik täpselt välja arvutatud ja testitud. Räägime siin millegi väga uue tööstuslikust ehitamisest – sellist süsteemi ei ole riiulilt võtta. Ja see teebki selle projektiga seotud inseneritöö erakordselt nõudlikuks, aga ka väga huvitavaks.

Milline on Keroxi protsess võrreldes teiste tööstuslike (Kelloggs, Claus, Hall Heroult, Ostwald) protsessidega?

Kerox ei ole selles mõttes tööstusliku protsessi sünonüüm nagu näiteks Claus või Ostwald – see on pigem projekti kaubanduslik nimi, mille alla on koondatud meie laboratoorselt väljatöötatud ja patenteeritud tehnoloogia kerogeeni väärindamiseks. Tegemist on protsessiga, millele on seatud patendikaitse ja mida seetõttu on tulevikus võimalik ka litsentsida. Kas sellest kujuneb lõpuks turul arvestatav tehnoloogiline platvorm nagu nimetatud suured protsessid – seda on veel vara öelda. Nende suurte nimede taga on aastakümnete pikkune kasutus, skaleerimine ja edukas kommertsialiseerimine. Meil on  kõigepealt vaja tõestada, et Keroxi protsess töötab ka tööstuslikus mastaabis – ja seejärel saab arutada, kas sellel on rahvusvahelisel turul potentsiaali laialdasemaks kasutuseks.

Millised ülesanded ootavad tööstuslikku Kerox-protsessi tulevikus? Millal saab mõnd toodet poeletilt osta?

Kerox-protsessi tööstuslikuks elluviimiseks ootavad meid ees keerukad ülesanded ning arenguetapid, mis määravad, millal võib toodet turult oodata. Esimene tähtis samm on katsetehas, mis tähendab praeguse laboratoorse seadme umbes kümnekordset skaleerimist. Kuigi selle faasiga majanduslikku kasumisse veel ei jõuta, võimaldab see toota materjali piisavas koguses, et alustada tõsist tootearendust ja paremini mõista protsessi praktilisi nüansse. Järgmiseks sammuks on tootmisseadme loomine, mis skaleerib protsessi veel 5–10 korda ülespoole ja võimaldaks töödelda kuni 160 kilogrammi kukersiiti tunnis. Selle vahepealse astme saavutamine on aga seotud hulga tehniliste ja praktiliste probleemidega, mis tuleb lahendada.

Üks keerulisemaid küsimusi on reaktorisüsteem ise, mis peab taluma kõrgeid rõhke ja korrosioonikeskkonda ning samal ajal kindlustama efektiivse jahutuse, et protsess ei läheks kontrolli alt välja. Nagu paljud keemiatööstuse protsessid, on ka Keroxi puhul kriitiline, et reaktsiooni temperatuuri saaks stabiilsena hoida, kuna temperatuurimuutused võivad põhjustada protsessi häireid või isegi ohtlikke olukordi. Just jahutuse ja soojuse juhtimise süsteemi arendamine on töö üks keskseid küsimusi.

Tootearendus on samuti suurima tähtsuse ja keerukusega protsessi osa. Kuigi puhaste dikarboksüülhapete turuosa plastide ja funktsionaalsete kemikaalide tootmises on olemas, on meie toode segatud mitmest eri ainest, mida senisel kujul turul ei eksisteeri. Seega on nende ainete kasutusele võtmine ja tehnoloogiline kohandamine aeganõudev protsess, mis eeldab nii tootearendust kui ka turu valmisolekut uute toodete vastuvõtmiseks. Kõik need faktorid kokku tähendavad, et turule jõudmise aeg ei ole veel täpselt prognoositav, kuid tegevus on selgelt suunatud järgmistele sammudele, mis viivad meid lähemale tootmisele ja turule sisenemisele.

Kas Eesti on hea koht tööstuslikuks innovatsiooniks? Milliseid kitsaskohti välja tooksid?

Innovatsioonisüsteemis ollakse liialt keskendatud teenusmajanduslikule innovatsioonile, mõistmata, et asukohariigi mõttes on need ärimudelid riigist kergesti kolitavad. Kui mingil hetkel pakutakse neile paremaid tingimusi Londonis või New Yorgis, võetakse läpakas kaenla alla ja ettevõtte tegevus koos peakorteriga on järgmise lennukiga viuhti! siit Eestist läinud.

Tasub mõista, et mida kaugemale on mingi projekt arenenud, kas või valmidusastmete tehnoloogilisel skaalal, seda kallimaks lähevad tema arendusprotsessi käigus tehtud vead. Lihtsam on protsesse korrigeerida laborikoguste juures, märksa kallim siis, kui materjali kogused ja muud protsessisisendid on kallimad. Ja see kulu suureneb eksponentsiaalselt. Sama seaduspära ressursikasutuses puudutab kogu arengutsüklit. Eestis on süsteem kiiva kiskunud, sest arvatakse, et vaja on suunata vahendid akadeemilise uurimise faasidesse ja sõna otseses mõttes vaeslapse ossa on jäetud toetusmeetmed rakenduslikele faasidele. Aga just seal on ressursivajadus võrreldes akadeemiliste faasidega suurem ja kohati kordades. Loodetakse, et kohe lisandub erakapitali tugi. Lootke edasi! Elus see kunagi nii ei käi. Skandinaavia maades on sellest aru saadud juba aastate eest ja üles ehitatud süsteem, mis on rakenduste ja uute toodete turule toomiseks märksa parem. Eestis on siin kõvasti arenguruumi.

Meie valdkonnas kehtib suuresti seaduspära, et iga järgmine faas on kallim astmel 0,6. Kui esimene faas, millega saad näiteks purgitäie materjali, läheb maksma 100 000 eurot, siis kui soovid saada kaks korda rohkem materjali, ei lähe see maksma mitte kaks korda rohkem, vaid 2 astmel 0,6. See suhe on nii koolis õpitud kui ka elus läbi proovitud ja kehtib kaunis hästi.

Kindlasti on Eestis võimalusi tööstuslikuks innovatsiooniks, eriti kui tegeleda millegi nii spetsiifilise ja kohapõhisega nagu põlevkivi – või täpsemalt, kukersiit. Selle uurimine on Eestis paratamatult kõige paremal järjel, kas või juba sellepärast, et  meie kogemus  kukersiidi töötlemisel on  pikem kui kuskil mujal . Meie laboris on praeguseks kogunenud ainulaadne kompetents just kukersiidi keemilise väärindamise osas.

Samal ajal ei saa mööda vaadata piirangutest. Kõige suurem takistus on tegelikult inimeste nappus. Veelgi teravamaks muutub see probleem siis, kui vaadata minu valdkonda – tehnoloogiat ja protsessiarendust. Paraku on sellele haridusvaldkonnale Eestis liiga vähe tähelepanu pööratud. Noori, kellel oleks tehnoloogiline mõtlemine ja inseneritaust, on selgelt vähe. See omakorda takistab uute ideede viimist laborisünnitisest tööstuslikuks rakenduseks.

Innovatsioon vajab ka interdistsiplinaarset kompetentsi. Keemiline protsess ei toimu vaakumis – vaja on teadmisi materjaliteadusest, füüsikast, mõõtesüsteemidest ja ka logistika ning regulatsioonide kohta. Siin annab Eesti väiksus ennast tunda ja vahel jääb lihtsalt vajaminev oskusteave või partner puudu.

Jätkuküsimus. Kui vaadelda teaduslikku innovatsiooni läbi Pareto (80 : 20) printsiibi, kus protsessi algus on teadusliku idee sõnastamine ja alusteadusliku grandi taotlemine ning lõppresultaat on kõrgtehnoloogiline innovatiivne toode müügilettidel, siis paraku jääb kahtlus, et riiklik poliitika ja ka rahalised toetused on suunatud selliselt, et põhiaur läheb akadeemilise uurimise peale, samal ajal on kätte jõudnud just see hetk, mil akadeemiline faas lõpeb ja algab prototüüpimine – see koos tootearendusega on kõige ressursimahukamad. Kas ei ole mitte nii, et meie innovatsiooni edendusmeetmed ei ole kooskõlas tegeliku ressursivajadusega? Mida teha paremini?

Innovatsiooni toetamine on keeruline tasakaalu küsimus, mis Eestis ja paljudes teistes riikides pidevalt kõneainet pakub. Paraku kipub riiklik poliitika ja toetussüsteem sageli keskenduma teadusliku uurimise faasile, kus kulutused moodustavad suurima osa ressursikasutusest — nagu Pareto printsiibi puhul välja toodud, võib see olla kuni 80%. See on mõistetav, sest alusteadus on innovatsiooni alus, kuid tegelikkuses on tootearendus, prototüüpimine ja skaleerimine need faasid, kus kulutused ja risk on veelgi suuremad. Sealjuures jääb sageli vähe tähelepanu just sellele, kuidas neid etappe paremini toetada, kuigi need määravad tihti lõpptoote turule jõudmise edukuse.

Riikliku toetuse mõte on ju tegelikult majandusarengu ja ühiskonna heaolu edendamine — maksutuludest rahastatav süsteem peaks toetama innovatsiooni kogu selle pikal teekonnal. Kuid küsimus on selles, kui kaugele peab maksumaksja huvi ulatuma ja milliseid piiranguid või tingimusi sellele ressursile seada. Kui maksusüsteem ja avalik arvamus liialt piiravad kasumi teenimise võimalusi, suureneb surve riiklikule toetusele ning see omakorda võib pärssida julget ja paindlikku innovatsiooni.

Minu arvamus on, et ressurssidele tuleb läheneda liberaalselt, võimalikult väheste piirangutega. Innovatsioon vajab vabadust katsetada, eksida ja liikuda ootamatutes suundades – just nii sünnivad suured läbimurded. Näiteks meie projekti puhul, kus töötame põlevkivist kemikaalide tootmisega, oleme pidanud korduvalt seletama, miks kukersiidi väärindamine ei ole sama mis fossiilkütuste põletamine, mis on üldiselt avaliku pahameele pälvinud. Sellise arusaama vajalikkust ei saa alahinnata, sest eelarvamused võivad takistada teadus- ja arendustööd.

Toon tihti näitena Einsteini, kes töötas Šveitsi patendiametis ja samal ajal arendas revolutsioonilist relatiivsusteooriat – see, et tal oli tööülesandeid suhteliselt vähe ja kontrolli alt vaba aega, võimaldas tal keskenduda täiesti uutele ideedele. Kuigi selline „vabadus“ suurendab otseselt kulusid, lõikab see ära ka takistused, mis võiksid pärssida tulevasi läbimurdeid.

Seega tuleks innovatsioonipoliitikas ja toetussüsteemides rohkem kaaluda tasakaalu vabaduse ja kontrolli vahel – pakkuda piisavalt ressursse, kuid samal ajal võimaldada eksperimenteerimist ja ootamatuid arenguid, mis on sageli kõige väärtuslikumad. Praegu näib, et ressursside jaotamine ei ole veel kooskõlas tegelike väljakutsetega ning just tootearendus ja prototüüpimine vajavad märksa rohkem paindlikkust ja tuge.

Kas Eesti üldse peaks põlevkivi (või ka fosforiiti) kasutama ja seda väärindama? Selle vastaseid on omajagu.

Minu arvates tuleks Eestis kõiki maavarasid kasutada tingimusel, et see on majanduslikult mõistlik ja kasulik. Põlevkivi puhul tähendab see, et tuleb hoolikalt kaaluda nii majanduslikku kasu kui ka keskkonnamõjusid ning kohalike elanike heaolu. Me ei saa ignoreerida mõju õhule, veele ja maastikule, aga ei tohi ka unustada, et põlevkivi väärindamine annab Eestile unikaalse võimaluse väärtustada oma ressursse ja rajada tööstust, mis toetab riigi majandust ja töökohti.

Tuleb leida tasakaal – jätkusuutlikkus peab olema aluseks, ent majanduslik elujõulisus ja innovatsioon on võtmetähtsusega, et maavara kasutamine tooks kasu kogu ühiskonnale.

Peab ka mõistma kohapealsuse printsiipi – Eesti põlevkivi saab väärindada ainult Eestis ja Eesti fosforiiti saab väärindada samuti ainult Eestis. Üldine printsiip on, et keemiatehaseid üldiselt ei kolita, neid luuakse, et jääda. Näitena võib tuua, et Nõukogude Liit viis kõik oma okupeeritud Ida-Saksamaa tehased enda juurde. Kuid keemia suurtehaseid ei kolitud. Kui selle torude rägastik on ükskord lahti monteeritud, siis seda enam korrektselt kuskil mujal tagasi monteerida ei suudeta.

Kui vaadata tagasi viimasele 30 aastale, siis Eestil on ju häbematult hästi läinud, aga meil on olnud seda arengut toetavad tingimused. Meil on olnud hea kapitalipakkumine, meil on olnud odavat, aga hästi kvalifitseeritud tööjõudu, olgem ausad, meil on olnud ka idakaubandus. Praegu on kõik need eelised suuresti kadunud või on kadunud nende läbinisti positiivne efekt. Millest me nüüd siis elame? Üks võimalusi on hakata veel rohkem oma maavarasid väärindama, kusjuures fosforiit ja muldmetallid on ju samas kihistuses ja neid peaks väärindama koos ning kompleksselt. Siin oleks vaja riigi väga kindlat sõna, et teemaks ei ole ainult fosforiiti  välja kaevandada, vaid peame tagama, et sellest tuleks siia ka tööstus koos lõppväärindamisega, ainult nii on sellel kõige mõtet. Fosforiit on märksa tähtsam maavara võrreldes põlevkiviga. Fosforit peab olema ka meie organismis ja meie toidus pidevalt, kui see sealt kaob, läheb pilt kurvaks ja me sureme lihtsalt maha. Ma arvan, et kui Eestis oleks maavarana fosforiidi asemel kuld või teemandid, siis keegi ei kobiseks, küllap ka kõige kirglikumad keskkonnakaitsjad ütleksid, et pole mingit probleemi, loomulikult kaevame kulda, inimelule on aga fosfor tähtsam kui kuld.

Meil on riigina vaja õppida varandust koguma. Eesti saatus on olnud kurb ja seetõttu ei usuta raha kogumisel pikka perspektiivi, lõhutakse pensionisambaid jne. Minu vanaisa arvutas välja, et tema kaotas varanduse oma elu jooksul kuus korda alates tsaariajast ja kõigis järgnevates kataklüsmides. Kahjuks ei elanud ta nii kaua, et oleks näinud Eesti taasiseseisvumist, siis oleks ta nimekirja juba seitsmenda juhtumi saanud lisada.

Minu suurim soov on, et Eestis saabuks stabiilsus, mis kestaks rohkem kui üks põlvkond.