XIV rahvusvaheline fennougristika kongress (CIFU) leidis aset 18. kuni 23. augustini Tartus. Ürituse peakorraldaja oli Tartu ülikool, president soome-ugri keelte professor Gerson Klumpp. Siinkohal võtan kirjutada mõne sõnaga sellest pikima traditsiooniga soome-ugri foorumist, soome-ugri keelte olukorrast ja tänapäevastest uurimistöö võimalustest.
Natuke kongressist
Rahvusvahelised fennougristika kongressid said alguse aastal 1960 ning seega on see regulaarselt toimuv rahvusvaheline soome-ugri üritus maailmas vanim. Selle aasta kongress oli järjekorras neljateistkümnes. Eelnevalt on need viieaastase vahega korraldatavad teadlaste kogunemised toimunud Eestis aastatel 1970 (Tallinnas) ja 2000 (Tartus).
Fennougristika kongressidel on alati valdav olnud keeleteaduse saavutuste esitlemine, seda nii sisulises plaanis kui ka hulga mõttes. Seekordne kokkusaamine ei olnud erand. Keeleteemalised väljad, mida kongressi diskussioonides ja plenaarettekannetes puudutati, seostusid Lõuna-Eesti, liivi, saami ja teiste vähemuskeelte olukorra, mitmekeelsuse, Uurali keelte ajaloo, keeletehnoloogia, grammatika, onomastika, etümoloogia, semantika, morfoloogia, foneetika, süntaksi ja prosoodiaga. Kogu nimekirja esitamatagi on ilmne, et tegu on soome-ugri keeleteaduse tähtsündmusega, kus pannakse lauale kõik, mis võimalik.
Soome-ugri uuringute kongressidel on alati olnud esindatud ka teised teadusalad, kus kerkib esile samuti uurimist vajavaid küsimusi Uurali rahvaste elu ja olu kohta. Selgi korral võeti vaatluse alla soome-ugri ajalugu ja identiteet, muusika ja maailmapilt, kirjandus ja rahvaluule. Käsitleti ka probleeme seoses hierarhiliste suhetega põlisrahvaste, teadlaste ja poliitikute vahel, samuti mõtiskleti selle üle, kuidas mõistavad soomeugrilased talve fenomeni.
Et teadus rahvast ei irduks, korraldati arutlus avalikkusega suhtlemisest. Leiti, et oluline on levitada tõde, et kõigil oleks selge: me ikkagi oleme soomeugrilased, isegi ungarlased. Vajalikuks peeti tõmmata soome-ugri teemale rohkem tähelepanu, teadvustada põnevaid kultuurilisi iseärasusi, kasutades kavalaid nõkse ja osavaid nippe, mida mõttevahetuse käigus ka jagati. Tõe küsimused on ka palju laiemad, sest paljudes riikides ei ole inimestel aimugi, mis on keelesugulus, mistõttu puudub harjumus keelehõimluse kategooria valguses mõelda, liiati veel sellele mingi positiivne ideoloogiline sisu omistada. Kokkuvõttes tõdeti, et soome-ugri teavet vajavaid sihtgruppe on palju ja olukord igal pool erinev. Esmatähtis on siiski soome-ugri põlisrahvastele märku anda ja kinnitada, et nad on väärtuslikud ja meil ikka meeles.
Natuke keelte olukorrast
Hirmsasti tahaks soome-ugri keelte hääbumist vaidlustada, näidata, et see on kellegi pahatahtlik jutt, aga protestida tundub keeruline, sest head põhjendust on raske leida. Ka lõppenud kongressil oli see üks ettekandest ettekandesse ning arutelust arutellu kandunud tõdemus. Ikka ja jälle märkisid esinejad ära, et soome-ugri põliskeelte olukord on halb ja aina hullemaks läheb. On ka mõni edulugu (näiteks liivlaste puhul, nagu kongressi viimasel päeval Valts Ernštreits oma plenaarettekandes pikalt ja põhjalikult rääkis), aga ikkagi vaid näpuotsaga.
Venemaa viimase, 2020. aasta rahvaloenduse andmed võeti liiga suures osas laest, seega osutan eelmise, 2010. aasta loenduse põhjal, et näiteks hantide seas oli emakeele oskajaid 31%, manside hulgas 8%, vadjalastest väitis seda 12%, ent vepslastest 61% ja komidest 68%. Asjade seis sõltub muidugi ka rahva arvukusest. Vadjalased saavutasid oma keeleoskajate osakaalu kaheksa kõnelejaga, aga mansid ei saanud rohkem kui 900 oskajaga isegi kümmet protsenti kätte. Selle kõrval tunduvad 60 protsendi rahvad lausa edukana.
Mõelda tuleb sellegi üle, et nii 55protsendilise emakeeleoskusega udmurdid kui ka 64 protsendi taset hoidnud marid kaotasid enne 2010. aasta rahvaloendust kümne aastaga üle 100 000 keeleoskaja (muidugi pole teada nendegi andmete adekvaatsuse määr). Keeleoskuse dünaamika, mis näitab loendusest loendusse selle üha kiirenevat vähenemist enam-vähem kõigi soome-ugri põlisrahvaste seas, on üldpildis lohutu. Keelte taandumist toetab jõudsalt ka Venemaa keelepoliitika, mida mitmed esinejad puudutasid kongressil mitte just maailma kõige soojemate sõnadega.
Kõigele sellele vaatamata ei ole vaja ka nutta ja halada. Valts Ernštreits sai liivi keele arengust (olgu siis pealegi, et mõnevõrra tagasihoidlikust) rääkida just liivlaste ettevõtlikkuse ja lootusrikka hoiaku tõttu, hoolimata sellest, et liivi keele kõnelejad kuulutati juba rohkem kui kümne aasta eest igavikku kadunuks. Mitme soome-ugri rahva puhul on astutud samme, et laiendada põliskeele kultuurilise kasutuse ala. See on eriti tähendusrikas popkultuuri ja veebirakenduste vallas ning võib olla võtmeks, millega sulgeda allakäigutrepi uks, nii et soome-ugri noortel poleks enam põhjust oma emakeelt hüljata.
Natuke hõimurahvaste uurimisest
Meie hõimurahvaste uurimist on viimastel aastatel enim mõjutanud Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, sest suurem osa soome-ugri põlisrahvastest elab Venemaal. Sõda oli suurema hoo saanud juba eelmise CIFU toimumise ajaks (koroonapandeemia tõttu korraldati see hilinemisega, aastal 2022 Viinis). Tollasel kongressil toimunud ümarlauas mõtiskleti soome-ugri rahvaste uurimise ja koostöö väljavaadetest sõja tingimustes.
Kolme aasta eest tõdesid õpetlased, et korraga oli tekkinud tähelepanuväärne katkestus teadmistes olukorra kohta Venemaa äärealadel, kus elavad paljud põlisrahvad. Nenditi, et keelelised, etnograafilised ja muud välitööd Venemaa soome-ugri aladel on suuresti katkenud, nagu ka institutsionaalne koostöö sealsete uurimisasutustega. Juba tolleks ajaks (pool aastat pärast sõja intensiivistumist) ei puudutanud Venemaa agressiooniga kaasnenud kahju ainult lääne teadlaste uurimistööd, vaid ka isiklikke sidemeid, mis olid paljudel õpetlastel soome-ugri rahvaste seas kujunenud.
Kolme aasta tagusel arutelul rõhutati, et on vaja hoida kõiki võimalikke kontakte Venemaa soomeugrilastega. Samuti täheldati, et polariseerumine kahel pool eksistentsiaalset lõhet kasvab kiiresti ja pidevalt. Me justkui ei tundnud üksteist enam ära, hoolimata sellest, et paljudel oli koostöö vallas pikaajaline kogemus. Maailma asjade sarnane tunnetamine soomeugrilaste ja nendega koos töötavate ja koos loovate teadlaste vahel osutus äkitselt paljuski ekslikuks meelekujutuseks.
Koostöö katkemist lihtsustasid ja soodustasid poliitilised piirangud. Küsiti sedagi, kas teadlased teeksid midagi teisiti, kui ei oleks institutsionaalseid kitsendusi. Kuna koostööle seatud ametlike piirangute määr erineb riigiti, on osutunud teadlaskonnale mingi selge seisukoha võtmine teaduskoostöö jätkamise küsimuses keeruliseks. Õhku visati küsimus, mida saaks iga teadlane ise sõja oludes teha.
Nüüdseks ei ole maailmas palju muutunud, lihtsalt sõjamõjude teemat seekordsel kongressil eriti ei puudutatud. Teadlased näivad olevat olukorraga harjunud ja igaüks tegutseb oma parema äranägemise järgi. Sõjast tingitud lõhestumise mure leidis aga ikkagi siin ja seal mainimist sünge, kõike (ka seekordset kongressi) varjutava taustatingimusena.
Lõppenud kongressil kogetu põhjal tõden, et soome-ugri teadus on visa ja loov, praegusel ajahetkel korraga tore ja kurb, masendav ja lootusrikas, uute teemade, ideede ja lähenemisviiside otsingul, olgu või mis.
