Kui eelmisel aastal toimunud Eesti esimese naiskirjanike seminari lõpetuseks otsustati asutada naiskirjanike ühendus ja asutada naiskirjanduse auhind, ei osanud keegi aimata, et vähem kui aasta pärast on mõlemad eesmärgid täidetud. Nii asutati märtsis Eesti Naiskirjanduse Selts ja aprillis anti välja esimene naiskirjanduse auhind, mille pälvis Carolina Pihelgas lühiromaaniga „Lõikejoon“. Kirjandusajalugu tehtud nagu naksti! Lausa topelt.
Ka tänavu ei jäänud seminar toimumata, 12. ja 13. augustil saadigi Väike-Maarja lähistel taas kokku. Seekordne seminar oli veel suurem ja laiahaardelisem kui mineval aastal: kohale oli tulnud üle 40 naiskirjaniku, kirjandusteadlase ja naiskirjanduse toetaja (pluss üks naiskunstnik). Kahel päeval peeti 11 ettekannet ja vestlusringi, millest võttis osa 21 kirjanikku ja kirjandusteadlast. Arutusele tulid niihästi naistele (elu)lähedased kui ka üldkirjanduslikud küsimused: kuidas kirjutada romaani ja luulet, kuidas kujutada emadust puudutavaid tabusid, mida teeb veri kirjanduses ja naise elus, kust leida kväärkirjandust, kuidas loost saab film, lisaks peeti ettekandeid naiskirjandusealastest doktoritöödest. Kõnelesid ja vestlesid Carolina Pihelgas, Johanna Ross, Berit Petolai, Eia Uus, Epp Annus, Andra Teede, Lee Jenner, Hanneleele Kaldmaa, Rebeka Põldsam, Heidi Iivari, Krista Ojasaar, Triin Soomets, Sveta Grigorjeva, Margit Lõhmus, Johanna Roos, Kätlin Kaldmaa, Piret Põldver, Liina Triškina-Vanhatalo, Piret Jaaks, Eva Koff, Lilli Luuk jt.
Teemasid ja arutelusid oli nii palju, et programm kestis ühel päeval seitse tundi ja teisel päeval kuus tundi, ei mingit lullilöömist. Seminaril valitsenud turvaline keskkond lasi esitada tundlikke küsimusi ja arutleda väga keerulistel teemadel. Mõistagi ei piirdutud vaid kirjandusjuttudega, vaid käidi ka üheskoos allikajärves ujumas, einestati, imetleti perseiidide sadu, soovitati üksteisele raamatuid ja käsitleti praktilisi teemasid, näiteks kuidas müüa ekraniseerimisõigust ja kui suur on šanss, et neist kunagi üldse midagi sünnib. Üks hea asi teises kinni! Muidugi oli niisama oluline omavahel tuttava(ma)ks saada, rääkida, naerda, mõtteid vahetada.
Pärast seminari kerkib ühismeedias muidugi esile teada-tuntud vastukaja: kirjutavatel naistel pole häda midagi, miks peavad „head“ kirjanikud sellised ekstremistid olema ja milleks üldse midagi niisugust korraldada? Kui naistele vajalikel teemadel omavahel rääkimine on mõne meelest ekstremism, siis just see (misogüünne) suhtumine teebki puust ja punaseks, miks meie seminare on vaja. Võrdluseks: naisinvestorite konverentse korraldatakse aastast 2015, sealgi on kõik osalejad ja esinejad naissoost. Selleks naistel ühiseid ettevõtmisi vaja ongi, et saaks mõtteid vahetada ka nii, et iga hetk ei kargaks põõsast välja mees, kes hakkab rääkima, kuidas asjad tegelikult käivad, teie mõtted ei ole päris, ja üldse, mis kirjanik sa ka oled, kui sa kodus ei kirjuta, või mis ema, kui sa kodus laste eest ei hoolitse! Veel üks võrdlus: kui naiskirjanduse seltsis on koos verivärskete liikmetega 23 liiget, siis ainult meestele mõeldud korporatsioonides on mehi kokku tuhandeid. Sellest, mis asju nemad seal ajavad, juba ajalehes ei kirjutata.
Nagu öeldud, on Eesti Naiskirjanduse Seltsi kõige tähtsam eesmärk – asutada naiskirjanike auhind – täidetud. Järgmiseks sammuks on vaja kaht võrdväärset auhinda: üks aasta parima proosa- ja teine parima luuleteose eest. Eesti naisautorid lihtsalt kirjutavad nii hästi ja nii palju, et üks auhind on hea, kaks on veel parem. Ka järgmise suveseminari teemad juba arenevad. Algaval kirjandushooajal on plaanis korraldada ka avalikkusele seminare, arutelusid ja esinemisi. Teemasid, mida käsitleda, on rohkem kui aega nende käsitlemiseks.
Kõik naiskirjanikud lahkusid koosviibimiselt rõõmsa tuju ja teadmisega, et me ei aja oma kirjutamise asja üksi ja me kõik maadleme samade muredega. Kindlasti sai alus pandud nii mõnelegi tulevasele koostööle, aga ka lihtsalt usaldusele. Ammu on aeg jätta seljataha naljad, et meestel on vendlus ja naistel õelus. Naiskirjanikel on õlatunne. Sellega on hea edasi minna.
