Kuigi mu süda ihkab enam jahedaid kõdulõhnaseid keldreid, kus luulet kuulata … või sumedaid sügisesi mustalaega­saale, siis ei olnud sugugi paha leida end 8. augustil avaralt platsilt Paides, kus mõnesajapäise publiku ees toimus Eesti luuleprõmmu finaal. Liiga särav ja avar ja rohke mu tumedale hingele, aga siiski äratuntavalt ja sisse- ja kaasaelatavalt poeetiline.

Kõrvaga kuulamise kirjandus

Kui Aija Sakova veidi üle paarikümne aasta tagasi hakkas Eestis slämme korraldama, tuues esmalt saksa ja USA poeete n-ö näidisesinema, oli see veidi ehk ebalust tekitav vorm. Siiamaani on raske vaadata noid punkte, mida publik annab (mõtle, kui keegi naerab su südamevere välja, kergitades kuratlikult „3“). Arvan end teadvat veidi paremini, milliseid tekste lugeda ja kuidas … Aga vast lihtsalt ei oska/taha/saa lõpuni sellesse formaati sulanduda. Igatahes toona oli natuke katsemeriseatunne, sujuvust-mugavust-vabalendu sugugi veel ei tekkinud.

Mäletan tollest esimesest korras eriti selgelt Wehwalt Koslovsky esinemisi: ta tulistab oma verbaalselt tihedaid tekste pääst, need on pigem mikrolavastused, sageli kõlaefektidega keelebarjääre murdvad (onomatopoeetiliste elementidega) pisiplahvatused. Koslovsky puhul tegi kurvaks see, et vana slämmilõvina esines ta mõnes kohas veel aastaid hiljemgi, ja kahjuks märkasin, et ta põhihitid olid jäänud samaks. Praegusel skeenel see vist läbi ei läheks – samade hittidega jamamine läbi aastate. Aga: kui palju uusi, originaalseid, prõmmule passivaid ideid inimesel ikka aastate pääle tekkib? (Kolm igal ööl?)

Ses mõttes on väga äge vaadata, et uue põlvkonna slämmistaarid (kuigi vanuseliselt kirju koosseis) on sujuvalt tolle soone leidnud. Pole piinlikkuse või kohatuse tunnet neid vaadates-kuulates, mis alguses vast veidi slämmivärgi juurde kuulus vähemasti meil siin. Lisaks suudavad nad genereerida uut, ajakajalist, ajavaimulist materjali, mis hoiab tolle volle värskena.

Ma, muide, saan väga hästi aru, et luule pole sport ja see hindamine on täiesti suvaline-juhuslik-arbitraarne asi, aga läbi meelelahutusliku vormi hapra ava(r)use jõuab luule juurde äkki ka veidi teistsugust, nooremat ja pubipublikut, kes muidu tänase poeesia kõverkäärdudesse ei sattukski.

Muidugi, enese teatav häbimärgistamine kuulub asja juurde. Väga siirad ja ilma kaitsekihita luuleolevused sesse mängu hästi ei sobi, sest haiget võib saada lausa, see võib riivata: mõni endale oluline tekst ei pruugi ühel või teisel põhjusel publikut puudutada, situatsioonis kohale jõuda, ja ilma irooniata ja enesepila(stamise)ta põleb slämmidel läbi … Meie suurimad võitjad läbi aegade – Luulur, Joonas Veelmaa, Mari-Liis Müürsepp, Silver Sepp, aga ka Jaak Känd – on kõik vähemasti üht hingeserva pidi ka humoristid. Tõsi: olen kunagi näiteks Soomes näinud slämme võitmas üht noort sügavalt tõsimeelset ja kristlikku tütarlast (kahjuks ei suuda ma ta nime praegu välja võluda ei teadvusest ega netist), see võis olla ka kultuuri­ruumierinevusest tingitud, sest üleüldiselt juhtub maailma slämmis midagi niisugust harva. Pigem on teadlik publikumanipulatsioon isegi oodatud (sellest allpool veel).

Sakova käimalükatut vedasime me mingi kambaga mõnd aega edasi, sõna tuli kas Marko Martinsonilt või Erko Valgult (mõlemad legendaarsed Uue Maailma kujud), kes slämmidel/prõmmudel õhtujuhi/MCna nullindate teises pooles üles astusid. Nende joviaalne, laia joonega stiil, ülevoolav karisma sobis slämmi vaimuga hästi, sest prõmmud on vedaja nägu.

Praegu opereerib meil kaks tandemit: Tartus Sirel Heinloo ja Toomas Leppik ning Tallinnas Kelli Kiipus ja Lee Jenner – väga eriilmelised, südamlikud ja publiku kaasamisele, meelelahutusele rõhuvad duod. „Tavalise“ kirjandusõhtuga harjunule ei pruugi see veidi ameerikalik laad (kus mujal nood juured, eks) sobida, ja minugi sisimas tegelikult introvertse olekuga olend tahaks end natuke ära peita, aga slämmil ei saa end väga hästi peita ei laval (reaktsioonid, enesetunne ja -kindlus paistavad kohe välja) ega publikuski (noh, kuskil tagareas), õhtu ilme ja hingamine kujuneb kõigest sellest.

See kõrvaga kuulamise kirjandus on üks täiesti teine asi kui paberilt lugemise kirjandus. Ma oma tekstide puhul täitsa tajun, et mõni töötab vist ainult omaette ja paberilt lugedes ja teine huikab selle järele, et tal oleks hääl ja füüsiline kuju.

Kui me 1990ndate lõpul kuidagi pildile imbusime oma kampadega – ja meie all mõtlen ma esmalt Tartu ja Tallinna kirjandusrühmituste tegelasi –, siis ei toimunud eriti midagi, kui me ise ei teinud. Olid kirjanduslikud kolmapäevad, aga nood olid vahel veidi tolmuse, vanamoodsa mekiga (selles polegi midagi nii halba alati, mõtlen ma praegu). Suhtumine kirjanduselusse oli kuidagi märtväljatagalik (vabanda, Märt, mul on kuidagi see Su suhtumisest meelde jäänud), et see pole kirjanduse kõrval ikka miski asi.

Kuigi olen päri, et võrreldes raamatuga on kognitiivne protsess näiteks audioraamatu puhul hoopiski teine ja et luuleõhtu on oma olemuselt lähemal ehk teatrile või performance’ile kui lugemiskogemusele, siis mus alati kripeldab teadmine, et kogu kirjanduse ajaloos, mida ma ju koolis ka õpetan, on olnud päris suur roll suulisel esitusel. Väga paljud klassikalised tekstid … Mesopotaamiast, Kreekast … keskajast … on ikkagi mõeldudki esituseks, „kõrvaga lugemise tekstid“, nagu ütleb Karl Martin Sinijärv (kes küll ka eelistab silmaga lugemise tekste). Mõtlen ka, kui paljud Sinijärve enda kõla- ja sõnamängulised tekstid on mõeldud ikkagi esitamiseks, kõlada laskmiseks. Üle hulka aja astusime temaga koos üles Tõrva kirik-kammersaalis kultuuri- ja kirjanduspäevadel, kuhu hää kohavaim Ilmar Kõverik meid kutsus. Sinijärv on oma keeleoskuselt ja -valdamiselt loodusjõud, loodusnähtus, ja tuleks sellisena ka kaitse alla võtta.

Jah, vähemasti elav, metsik, loomulik luule, nüüdse kultuuri pulbitsev osa, vajab ka lavasid ja publikut. Ma üldse ei vaidle, et raamat on põhiline meedium, minu elukeskkonnas igal juhul ja 100%, aga selle kõrval on see kõrva kaudu sisenev väga tähtis, see loob mingi osaduse, mingi maise koguduse, ühendab teisel viisil. Mõtlen näiteks Jaan Malini ehk Luuluri korraldet „Tõgele“, mis toimus juuni lõpus Palajärve ääres – see oli mulle ikkagi üks ergastavam luuleosadus ses suves, kus lugeski see, et suve ja sääskede sääs olid järsku inimesed oma hääle ja tekstiga … Meditatsioon, mis ühendab endas korraga kohal- ja äraolu, hetkesolemise ja sõnas/kõlades rännule minemise (Malini/Palu/Jakapi luulebänd Rooluulend on hää näide tollest kogemusest).

Elulisus ja huumor prõmmulaval

Selle viimase, šamaanliku näitega võrreldes on slämm palju maisem. Tänavune võitja Mari-Liis Müürsepp on üks mu lemmikautoreid praeguses Eestis. Novellisti ja luuletajana värske vaim, raputav ja inimlik, maa päält kerkiv autor, kusjuures tema kasvas, arenes sellesse rolli, selliseks kirjutajaks. Tema varasemad luuletekstid mingis mõttes olidki veidi nagu väikesed stand-up’id, lavahumoreskid või (meelega) pisut kohmetud koomuskivedamised, mis olid juba toona ägedad. Praegu, õnneks, on see loomulikkus ja oskus tal tekkinud kirjutamisvilumuse ja lahvatanud ande all ja taga ikkagi varjus olemas ja töös, võiks öelda, et slämmi finaalis keeras ta sellise lavahuumori koos eneseirooniaga oma tugevuseks, käsitledes konkurentsivaimu napakat olemust kultuuris. (See väga hää tekst – „Viimane“ – ja esitus on leitavad Youtube’ist, Tarslämmi kanalilt. Soovitan vaadata!)

Teiseks tuli Tiina Saar-Veelmaa, kellelt jäi meelde matstraadilik (surma)-loend ja intensiivne esitus, ja kolmandaks Silver Sepp, kes oli ainus mees kaheksa hulgas finaalvõistlusel, mis võib-olla ka näitab slämmide veidi muutunud, praegust nägu, ja kelle esimene tekst viitas muu hulgas netikultuurinähtusele Skibidi Toilet.

See elulisus (või ka surmalisus), tänases kohal olemine, teksti reaaliaga sidumine ja pärisilma maamärkide pildumine ongi slämmi puhul vahest praegu oluline (kindlasti tuleb jälle aegu, kui miski sõnamänguline/puhtkeeleline tõuseb tost üle). Mingeid asju, loetelusid tsurkab noist poeesidest just veel meelde, näiteks Jane Tiidelepa Annelinna-jada või Liine Roosi antiaedniku luul. Ka Anna Leena Koržetsi ja Heidi Iivari (ai, moosiluuletus! ja hapuks läind armastus!) tekstides oli miskit mõnusat ja ladnat, mida võib ehk korraga nimetada ökofeminismiks ja kergeks irooniaks selle hoiaku üle.

Muide, Tartu luuletajad kõik toovad kuidagi Tartu sisse, see on neis, nende kirjutatus, alati kohal. Ma ürgtallinlasena ütleks, et me ei peaks ka häbenema.

Silver Sepp, mu suur lemmik vigurivänt ja Kristiina Ehini muusa, kes tänavu sai kolmanda koha, tegi mingis mõttes paharetitriki, kirjutas ekstra niisuguse lavaluule-manipulatsiooni, millega sa tõmbad kuulajad kaasa, paned nad osale­jatena mängima, ja siis riskid sellega, et nad kas vaimustuvad, et mängu tõmmati, või tunnevad just nimelt pisut piinlikkust-ebalust (Silver sai finaaliteksti eest väga palju punkte, lihtsalt mitte piisavalt palju). Ta oli nõus toda minuga jagama, et saaksin väikse näite tuua.

Mis siin toimub? Riimiootusega luuakse võimalus, pea sund publikule sõnade kaasahõikamiseks, teksti edenedes tuleb lisaks üha enam ka kinnis­väljendeid, tuttavaid sõnakõlkse. Lisaks siis selle sidumine konkreetse aegruumi, Paide ja arvamusfestivaliga … (suurtähis kiri, kaasaütlemiseks mõeldud sõnad, on nõnda kirjutet juba Silveri enda versioonis). Ühesõnaga, konkreetne, täiesti lubatud manipulatsioon slämmi raames, teadlikult rahvalauliku, ühte konkreetsesse situatsiooni ja hetke kuuluva teksti loomine (mis seekord küll võitu ei toonud, aga võib teinekord töötada).

.. löö värsi-vikat vahedaks, väitle, võitle, vaidle
ka Hermann Hesse vanaisa rahvast ravis Paides

pole aega olla pahur – trossis ega mossis
võta välja sõnakahur – Paide orduLOSSIS
 
sellist vänget võimalust saab kasutada harva
võin hüüda kõva häälega – mida asjast ARVAN

Millest hundid uluvad, sellest lammas määgib
millest süda täis – sellest suu RÄÄGIB
kas õigel kursil oleme või kisub jälle kiiva?
head teod kirjutame kivisse ja halvad kirjutame LIIVA
saab maha materdatud ahne Mogri Märt
siin linnas kus on sündind – Arvo PÄRT

ka viiesaja aasta eest me polnud mingid saamatud
vaid tegime ja trükkisime omakeelse RAAMATU

Meie keel ei ole puine 
hülgab vett ja sülgab tuld
Laena kannelt VANEMUINE
Kõik mis hiilgab pole KULD!

nüüd kõik pirrud kahel otsal lausa löövad LÕKENDAMA
Tõstkem relvad hädamere vastu – vaev – LÕPETADA!
Läbi pori pahelise regedega reisiti
nüüd on rohi rohelisem – 
tiu-tiu – see kevad tuleb TEISITI ..

Muide, võrdlus lavakoomikute ja stand-up’iga ei ole sugugi kaugelt otsitud. Käisin sõbra utsitusel ja kaasatõmbamisel tänast Eesti naljameeste suvetuuriõhtat ka vaatamas. See kohalolu, hetketeemad, suhtlus, teatav tajuvahetusvaib publikuga, see on sääl samamoodi kohal. Kui aastate eest olid Eesti püstijala­naljaõhtud vahel kergelt piinlikud, siis see seltskond (antud juhul Mikael Meema, Roger Andre, Daniel Veinbergs, Mattias Naan, Sander Õigus ja Karl-Alari Varma) on arenenud samuti eneseirooniliseks, ennastkottivaks, kogemuse alandavust, sellega kaasnevat ülbusega varjat alandlikkust vastu võtvaks positiivseks seltskonnaks.

Kui ma nüüd väga peaksin kaaluma, võrdlema võrreldamatut, siis ma ütleks, et Eesti slämmifinaal oli veidikene tugevam terviklik kogemus (seal, tõsi, olid lisaks veel mõned n-ö külalisesinejad), aga ka koomikute parimad humoreskid on tekstidena täitsa nonde luuletuste kõrvale asetatavad. Ma võin seda siin julgelt öelda, sest ega naljamehed Sirpi ju ei loe!

Siiras „k6vn“

Kõiksugused vabalavad ja luulesündmuste sarjad, mida mulgi on läbi aastate olnud vajadus luua-vedada, sest vahel on noid vaja nagu õhku miskipärast – keldrikõdulehast, luulemekiga õhku –, on praegu, pea kolmkümmend aastat hiljem saanud loomulikuks kultuuriruumi osaks. Nagu nad ikka eri aegadel olnud on, lihtsalt 1990ndatel oli tekkinud väike seisak. Tollest polnud midagi, et kõik juhtus ainult siis, kui ise olid valmis tegema ja korraldama. See on asjade loomulik käik. Aastaid olin harjunud mõttega, et selleks, et midagi juhtuks, tuleb ise teha. See on nagu see hetk, mil Harry Potter saab järve ääres dementoriparve vaadates aru, et keegi teine pääle ta enda siin Patronust lennutama ei hakka …

Kõige olulisemaks – ja põhiliseks, kuhu ikka vahel katsun kohale jõuda – on saanud „k6vn“, kuu viimase neljapäeva luuleõhtu, mis nagu rändkarikas rändab mööda Tallinna baare ja paiku.

Selle sündmuste sarja algatasid tosin aastat tagasi poeedid-trubaduurid Steven Vihalem ja Madis Ristmägi, seda on vedanud veel ka näiteks Jaan Keskel. Neid õhtujuhte on sääl olnud mitut-setut sorti.

Mis „k6vnil“ silma hakkab, on mingi sisim põhjus, tuli, vajadus, mis inimesed kohale ajab: on väga andekaid veidrikluuletajaid, kellest mõnelgi pole miskipärast kunagi raamatut ilmunud, aga kes tulevad siiski välja ja loevad-laulavad matkimatut kraami, missugust kuskilt mujalt ei leia. Sellest ringkonnast on välja kasvanud ju üliandekas Joonas Veelmaa (Alaska). Siis näeb sääl verinoori autoreid, ka oma õpilasi olen vilksamisi kohanud. See on võrreldes slämmiga palju julgem koht, kus oma tekste katsetada (hindamine jääb sisimasse, kõik võetakse soojalt vastu, kui sa just ei unusta end ajaigavikuks heietama). Näiteks proovis Tallinna ülikooli kirjandusseltsi üks mootoreid ja noor põnev autor Robin Lek kevade lõpul sääl oma miniatuure, ja mul tekkis miski … põrgulikult borgeslik tunne:

„See juhtus 2025. aastal. Ma olin noor, 21aastane mees, kui ostsin Viru keskuse Rahva Raamatust bell hooksi teose „Kõik armastusest“. Esialgu piidlesin seda taamalt, silmanurgast, jälgides inimesi enda ümber. Kurat, kes pani hooksi raamatu täpselt avara koridori lõppu, kus kõik mind näevad? Palju õdusam oleks olnud nurk, kus oleksin saanud end kerra tõmmata, kergesti peituda, sest taolise raamatu ostmine on ju täielik äpardlikkus: kes muu ikka seda ostab, kui armuelus lõplikult läbi kukkunu, ja seksi ihalevad tegelinskid. [—]

Nõnda võtsin ma oma julguse kokku ja astusin raamatu juurde, mille esiküljel olev erkpunane hiiglaslik anatoomiliselt mittekorrektne süda vaatas riiulist juba kaugelt otsa. Natuke lappasin ja lugesin siit-sealt enne, kui kindla sammu ja sirge seljaga naasin leti juurde, kus võttis mind vastu umbes minu pikkune mees – ma olin 193 cm pikk! –, kes ei sõnanud raamatu kohta midagi.

„Kena päeva!“ ütlesime teineteisele. [—]“

Minu puhul … mulle on sel kanalil kaks-kolm põhjust, sisimat vajadust või tungi. Esiteks tunnetan ma sääl, kas mu uued tekstid üldse töötavad, saan neid inimeste ees valjult ette lugedes aru, kas on vaja miskit muuta, kas üldse passib avaldada … Teiseks: teatav psühholoogiline tugi, n-ö anonüümsete alkohoolikute või kirjanduspervertide selts, kus on teised samasugused veidrikud, kellele loeb sõna kui selline. Ja ei pea toda häbenema, see on justkui loomulik. Kolmandaks: sääl saab päriselt lugeda mingeid pihtimuslikke, sisimaga tegelevaid asju, see ruum võimaldab seda.

Suve hakul sattus üle pikema aja mu trajektoorile üks autor, kelle arengukäik on olnud veidike samasugune kui Mari-Liis Müürsepal – Sirly-Ann Meriküll. Ta luges kaasaegse kunsti muuseumi hoovil lavalt väga tõsiseid, isiklikke, poeetiliselt väga laetud tekste – arvan, see oli sääl ideaalne publik, ideaalne tugigrupp, õige selts- ja sõpruskond, keda ühendab see veider usk kirjanduse elulisusse, vajalikkusse, olulisusse. Palusin tal need tekstid mulle saata, aga ei tihka kuidagi rappida, vaid panen siia lõpulauseks, olemasolu põhjenduseks, lihtsalt ühe tervikliku teksti. Sest sõnad said ka neile luuletustele mõeldes, neid oma pääs uuesti kuulates äkki otsa.

lootus 

hoian kurbust oma kõhus
& raevu rinna sees –
kumbki pole liialt hõlbus;
elu paik on õnneks südames.
hoian kurbust oma kõhus
& raevu rinna sees –
üks paneb puudust tundma õhust
teine lakkamatult maole surub;
hing on ikka sees.
hoian kurbust oma kõhus
& raevu rinna sees – 
nagu kogu elu sellest sõltuks
või juba ujuks surmavees.
hoian kurbust oma kõhus
& raevu rinna sees –
ei, kumbki pole liialt tõhus
aga seisan ikka jalul veel.