„Eesti muusikalugu 1“. Peatoimetaja Toomas Siitan, autorid Kristel Pappel, Toomas Siitan, Anu Schaper, Anu Kõlar, Heidi Heinmaa, Tiiu Ernits ja Aleksandra Dolgopolova. Toimetanud Anu Schaper, keeleliselt toimetanud Triin Kaalep. Kujundanud Kersti Siitan. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kirjastus, 2025. 536 lk.

Värskepilgulise, praegusaja parimaist muusikateaduslikeist arusaamadest juhinduva ja varasemast sootuks teema­rikkama Eesti muusikaloo ülevaate järele on suur puudus valitsenud aasta­kümneid. Lõpuks täitis kaante vahele jõudnud uurimuse esimene osa pool sellest lüngast ja asus kustutama omamoodi auvõlga, mida ainult meie endi parimad asjatundjad suudavadki tasuda. Meenub aastatetagune eestikeelse muusikaalase erialakirjanduse kohta tehtud küsitlus, kus ajalugu platseerus (eks paljude teemade osas platseeru endiselt) eriti nigelal positsioonil. Aga vähemalt ühes rubriigis on nüüd ära tehtud tõesti aukartustäratav hiigeltöö, sisu poolest vaata et ammendamatu ja kujunduse poolest imekaunis.

Tegu on nii suure õnnestumisega, et väärib valjuhäälset tähelepanu. Publitseerimisaeg suvepuhkuste künnisel tõi küll kaasa väikese pausi, kuid eelduslikult jätkub protsess uue akadeemilise hooaja hakul. Loodan väga, et sellesse kaasatakse professionaalseist uurijaist märksa laiem ring, sest nagu autorid sedastavad, on raamat „adresseeritud eesti kultuuriloo vastu süvendatud huvi tundvale lugejale“ (lk 12).

Vahetult pärast raamatu esitlust ilmus Joonas Hellerma intervjuu raamatu peatoimetaja ja ühe autori, professor Toomas Siitaniga.* Soovimata asjatult dubleerida paljusid selle jutuajamise punkte uurimuse koostajaskonna, ettevalmistusprotsessi, vaadeldavate ajajärkude, käsitlusprintsiipide jne kohta, jätan nende ümberjutustamise siinses ülevaates teadlikult kõrvale. Küll aga püüan mõtiskleda raamatu muljetavaldavalt põhjalikus sissejuhatuses tutvustet ideede ja sihtide üle, puudutada teemade valikut ja nende esitlemist ning iseloomustada kogutöö tulemust kõrvalseisja subjektiivsest vaatenurgast. Vahest siiski mitte täiesti asjassepuutumatu kõrvalseisjana, sest moel või teisel tegutsedes kuulun ka ise tükikesena sellesama muusikaloo mosaiiki ning ühtlasi olen üht-teist kogenud ligi viieteist aasta jooksul eesti muusikalugu õpetades.

Ajalookirjutuse metamorfoosid

Ajalugu on vahva paradoksaalne fenomen: ühtpidi on minevikus aset leidnu juba ära olnud, lõppenud või lõpetatud, kuid selle juureniidistik ei katke olevikus ega tulevikus. Mis millest on välja kasvanud ja mõjutatud või kes kellest vaimselt tõukunud, saab vahel ka otseselt näha, ehkki tihemini on see järeldus üksnes oletuslik. Ometi selle üle arutlemine ahvatleb, sütitades uusi spekulatsioone ja küsimusi. Kerge ja mugav on minna sissetallat radu, kordamine toimib ju turvaliselt. Seevastu millegi teisiti interpreteerimine nõuab üüratult palju eeltööd, seni võõraste allikmaterjalide uurimist, kontrollimist ning lõpuks esitlusoskust ja veenmiskindlust. Just seda on kõnealuse tulemuse nimel mõõdetamatus hulgas tehtud. Ega vajagi ju noorenduskuuri ajalookirjutus – seda vajame hoopis meie, ajalooketis vältimatult osalejad, et mitte uinutada oma uudishimu ega lasta minevikul tummalt tarduda.

On aegu, mil valitsev olukord eeldab või sunnib ühtede poliitiliste, kombeliste, teoloogiliste jms seisukohtade rõhutamist teiste mahasalgamise hinnaga. Viimast umbkaudu 30 aastat, mille vältel selle uurimuse ettevalmistused on kestnud, võiks siinses ajalookirjutuses pidada üpris rahumeelseks ja ideoloogilise surveta perioodiks. Seetõttu näib „Eesti muusikalugu“ praegu lugedes kõigiti objektiivse ja loomuliku lähenemisena. Kas see paistab nii ka poole sajandi kauguselt tagasi vaadates, on iseasi. Tihenev tegevusväli ja paisuv tegijate ring nõuavad küllap rutemgi järgmist, oma kontekstis interpreteeritavat versiooni, mis näeb hädavajaliku ajadistantsi tõttu kübekese paremini seda, mis praegu liig lähedal, alles läbitunnetamatu ja settimatu.

Tunnistan lapseliku rõõmuga, et mitte alati ei paku juba raamatu sissejuhatus nii sügavat mõtteainest nagu seekord. Põhjusi on rohkem, kui jaksaks üles lugeda, sestap nimetan vaid kolme. Esmalt keel ja väljendusselgus. On äraütlemata meeldiv, kui erialaselt tipptasemel tekst on lennukalt loetav, ähmastavate võõrsõnade ja takerduvate mõtte­pusadeta. Sama möödapääsmatu on konkreetsete eesmärkide püstitamine, valikute selgitamine ja töömeetodite tutvustamine. Kahtlemata tingib nii kapitaalse teema käsitlemine piiranguid: mida kaasata, mida välja jätta. Lugedes neid sihte kohe alguses ja pärast kogu raamatuga tutvumist taas meenutades, avaldab sügavat muljet, kui täpselt käivad ühte jalga n-ö sõnad ja teod. Alates adressaadist: see teos on tõepoolest eesti kultuuriloo süvahuvilisele, kellele ei esitleta muusikaliselt midagi ülearu detailset, kuid kellelt oodatakse mõistlikul määral üldkultuurilisi eelteadmisi. Teisisõnu, pole karta ei liigset spetsiifilisust ega lihtsakoelisust.

Teiseks mõjus äärmiselt inspireerivalt kokkuvõte muusika kui nähtuse olemusest kõige laiemas mõttes. S.t mis on see, mis kokku moodustab muusika: helilooja, esitaja, õpetaja, korraldaja, kuulaja, kriitik, ruum, teos, noodi publitseerija jne, samuti pikk rida ühiskondlikke, religioosseid, kõlbelisi jne norme, sõnaga – kontekst. Need ei ole endastmõistetavad ega automaatselt kasutatavad mõisted, mille sisu igaüks teab, vaid nende nimme esiletõst või taandamine, täpsemalt öeldes mõtestamine, tähtsustamine või vältimine, vormibki kujutlusvälja tohutu hulga varjunditega muusikast, järelikult ka muusikaloost. Lausa muusikalugudest, sest nagu mis tahes arusaamus valitseb paljusus, annab samadest mõistetest ja artefactum’itest ehitada erisuguseid ajalookontseptsioone. Võiks küsida, milleks raamatus kogu see süüviv analüüs, selmet alata säilinud esmateadete algusest ja liikuda aiva edasi, aga peale palju muu aitab seesugune eelhäälestus kirjutajate soovil lugejal lahti lasta varem tuttavast ahtast lineaarsest ajaliinist. Poleks mingit tarvidust koostada uut uurimust, mis ei püstitaks teiselaadset alust, ei otsiks vastuseid mõne muu rakursi alt ega kätkeks teadmisi seni läbi töötamata allikaist. See viimane, ei väsi kordamast, vääristab tulemust eriti suure­jooneliselt.

Kolmandaks sümpatiseeris võrdlev mõtterännak läbi varasemate Eesti muusikaloo ülevaateteoste, ees­märgiga näidata, kuidas või mida eelkäijad on puudutanud, rõhutanud ja kõrvale heitnud. Siitan, kes kirjeldab eelnevaid paeluva eristuslikkusega, peab käesolevat vähemalt viiendaks tervikkäsitluse katseks. See võiks arvestuse järgi olla ehk ka kuues või seitsmes, kui pelk loendamine midagi näitaks. Aga eks näita ju ka. Olen neist osaga isegi põgusalt tuttav ning märganud selgelt historiograafia muundeid.

Vanim, Leenart Neumani omaenese loengute põhjal koostet „Veerud eesti muusika ajaloost“ (1924) nn ärkamisajast sügavamale mineviku poole ei pöördu ning piirdub ka oma kaasajast paratamatult vaid paari esimese professionaalse heliloojaga. Kohe avatööst saavad normi­loovaks sellised käsitluspunktid nagu muusikaelu üldiselt, loomingukesksus – eriti (võõrale vastanduva) stiiliprisma kaudu –, pürgimus kõrgema taseme ning eristuvama rahvuslikkuse poole.

Elmar Arro „Eesti muusikaloo I“ (1933, originaalis saksakeelne) uuendus ja selge iseärasus on hilisemate autorite veel kaua välditav eesti ja (balti)saksa teemade ringi ühildamine. Paraku jäi töö pooleli ja esikosa hõlmab ainult XIX sajandit. Eri põhjusil on see teos jäänud siinseile lugejaile kaugeks.

Anton Kasemetsa „Eesti muusika arenemislugu“ (1937) lähtub kujuteldavast algusest, milleks autor peab rahvalaulu, ja liigub sealt lineaarselt uuema poole. Kõigesse kirikuga seonduvasse suhtub Kasemets küll ohtra kriitikaga, kuid hoolimata hoiakust on oluline samm sakraalsuse, nagu ka muusikahariduse ja trükiste teema üleüldse ajaloo üldpilti kaasamine.

Juhan Aaviku kaheköiteline „Eesti muusika ajalugu“ ilmus aastatel 1965–1969, kuid Stockholmis, s.t võõrsil, mistap ei saanud see okupatsiooniajal siinmail (vähemalt aktiivselt) levida. Seal on suurimad rõhuasetused rahvamuusikal ning Eesti vabariigi aegsel muusikaelul koos toonaste tooniandvamate isikute tutvustamisega.

Nõukogulik mentaliteet algatas endale sobilikuks kohendet ajalookontseptsiooni avaldamise üsna peagi pärast okupatsiooni kinnistamist, ent protsess venis pikale ja viimane kolmandik kavandatust, veidral kombel todasama Nõukogude perioodi puudutav, jäigi valmimata. Vastutava koostaja Artur Vahteri juhit suure autorite hulgaga „Eesti muusika“ esimene osa nägi ilmavalgust 1968. ja teine 1975. aastal. Küll arusaadavate ideoloogiliste „parandustega“ nimetustes, periodiseeringus, teemade valikus jms oli selles järgitud laias plaanis varem loodud malli, aga raamatud üllatasid puhuti ka erksa rahvusliku vaimuga.

Võin nüüd küll teadmatusest rumalalt eksida, kuid mulle paistab, et säänsena meie muusikaloo tervikkäsitlus pool sajandit tagasi okasroosikeselikult unne vajuski: temaatiliselt on läbi kirjutamata 85 (!) aastat, mis näib rohkem kui uskumatuna. Muidugi on palju ilmunud kitsama fookusega materjali (sh eriti keskendatult üksikloojatele, ka mitmekesi ühtede kaante vahele koondatuna) ja äärmiselt hästi koostet kogumikke, nende seas varem sootuks läbi uurimata teemadel (nt Urve Lippuse algatet üheksaosaline Eesti Muusikaloo Toimetiste seeria vahemikus 1995–2008). Kuid see kõik on kas helilooja-, stiili- või kitsama teema põhine. Liiati on pööratud lõviosas sellisest kirjandusest pilk kaugemate sajandite poole, nii et lähimineviku, saati oleviku kajastamises valitseb eriti nutune seis. Kordan: laiapindse tervikkäsitlusena, arvestamata hulka kui tahes häid artikleid ja monograafiaid. Juhul kui ma siiski ei eksi, tuleb seda tühjust võtta kõige otsesemas mõttes, kus niisugusest finessist nagu käsitlusviiside erinäolisus – mida evib uus „Eesti muusikalugu“ kõrvutatuna eelkäijatega – pole ammugi juttu.

Sellises olukorras on ehk isegi kõige enam abi olnud – ja palun andestatagu mu ülinaiivne ja ketserlik lapsus! – Aime Kaarlepi gümnaasiumiõpikust „Eesti muusikalugu. Kunstmuusika“ (2007). Loomulikult ei taha ma elementaarseks kooliõpikuks mõeldut võrrelda tõsiste ajaloouurimustega, sest on seal ju kasutatud teiste teadlaste läbikirjutatud tekste, otsimata uudseid allikaid ja lisamata omanäolist täiendust. Kuid teatud analoogiat vastilmunuga võib täheldada siiski vähemalt kolmes punktis: mõlemas on hõlmatud lai ajaskaala alates XII (mitte XIX) sajandist, integreeritud (või uue puhul teise köite jaoks tulevikuvormis: kavatsetud integreerida) peale rahvusliku perioodi eelse (pool)võõrapära ka moodsa aja mitteakadeemilisi stiile ning jäetud rahvamuusika eraldiseisvast lähivaatlusest välja.

Julgen väita, et eelkirjeldatu kokku, kuigi mitte ainsa tegurina, on pikka aega ja tugevasti kammitsenud eesti muusika­loo õpetamist. Õigemini öeldes: põhjustanud õpetamatust. Erandiks muidugi EMTA, keskastme ja veel väheste koolide privilegeerit seisukord. Mida ise ei tunne, seda pole võimalik edasi anda. Mida Juku ei õpi … Maksab siis üldse imestada, et teadlikkus meie uuema aja muusikast, kui uuemaks lugeda peagi ligi sadat aastat, kiratseb haledalt, sünnitades samal ajal huvipuudust. Aga see jutt triivib juba liiga mujale.

Kaua tehtud kaunikene

Rõõmutsen veel kord, et „Eesti muusikalugu“ on imekaunis ja kirjeldamatult huvipakkuv raamat. Kuna aga teine köide on alles valmimisel, siis juhin järgnevas rööbiti vastavaldatu iseloomustusega heatahtlikult tähelepanu mõnele pisiasjale, mida ehk võidaks soovi korral kaaluda.

Raamatu esimene osa koosneb kolmest suurest peatükist: 1) kristliku misjoni algusest Rootsi aja lõpuni, 2) Põhjasõjast XIX sajandi keskpaigani, 3) rahvuslikust ärkamisajast omariikluse väljakuulutamiseni. Lähemalt saab päris uudsena või esimest korda nii mahukana avaldatu kohta lugeda eespool viidatud intervjuus. Suured peatükid on liigendet viieks kuni seitsmeks alapeatükiks ja need omakorda veel kitsamateks teemadeks. Nii võib juba sisukorda silmitsedes tähele panna, kuidas aja kulg kordab või teisendab mingeid nähtusi, kuidas hääbuvad ühed ametinimetused ja institutsioonid ning asemele tulevad uued. Ühtlasi peegeldab see lühimal kujul kogu ühiskondlik-kultuurilise pildi vaheldumist, ilmaliku, teatraalse ja ajaviitelise suuna esilekerkimist ning muusikahariduse spetsialiseerumist.

Kuigi raamat on paljude piiritletumate teemasuundade sissetoomise või laiendamise poolest uuenduslik, toetub see ülesehituselt klassikalisele kronoloogia selgroole. See on nii endastmõistetav ja juurdunud lähenemisviis, et vastupidine näiks kui mitte muud, siis segadust tekitav. Eeskätt lükkaks see totaalselt uppi võimaluse jaotada mitmeosalised ajalood senisel viisil etappideks (nagu siin – Eesti vabariigi väljakuulutamise lävepakul). Soovimata seni eelistet struktuurile vähimatki ette heita, fantaseerin viivuks küsimuse vormis: milline võiks olla tulemus institutsioonipõhisest ülesehitusest lähtudes ehk kas ja kuidas oleks võimalik, et näiteks kirikumuusikasse, avalikku kontserdiellu, muusikateatrisse või mis tahes muusse tegevussfääri puutuv kulgeks paralleelnähtustest katkestamatult nüüdisajani? Sel juhul ei sisaldaks aeg osistena spetsiifilisi valdkondi, vaid nood valdkonnad kulgeksid läbi aegade.

Kõnealuse raamatu peamine, kuid möödavaatamatu miinus puudutab minu hinnangul raamatu füüsilist poolt: kaalu, formaati ja väheke ka paberit. Vaieldamatult on tegemist äärmiselt kauni trükisega, mille kvaliteetne kriitpaber lisab tublisti elegantsi, aga paraku ka massi ja raamat on hirmraske. Säherduse telliskiviga juba niisama kuhugi ei jaluta, peaaegu et ei istu tugitooligi lugema (esmatutvus grüünesse kiskuval südasuvel oli eriti kiusakas), vaid paned korralikult lauale ja loobud isegi tavaoludes mugavast raamatutoest, mis ühtäkki osutub naeruväärselt armetuks mänguasjaks. Samal ajal eeldab lehekülgede läikivus siiski kerget kallet. Eks üle viiesajal leheküljel materjal olegi vägev hulk, ent siinsel puhul on andnud oma panuse kohmakavõitu kasutusse raamatu keskmisest suurem formaat ja kaalu lehekülje paksus. Trükiasjanduses ja selle hinnaarvestuses täieliku võhikuna arutlesin endamisi langetet valiku üle üksjagu. Kui terve materjal on nagunii mõeldud ilmuma kahes köites ja küllap teinegi sama kogukana, siis mis takistanuks kumbagi osa omakorda poolitamast? Muidugi ei ole raamatu puhul miski sisuga sama tähtis, kuid päris tühine pole ka praktilise kasutuse aspekt. Ja üldsegi – kas kõne all on olnud „Eesti muusikaloo“ e-raamatuna avaldamine, mis võimaldaks kasutusala hüppeliselt suurendada?

Kiitsin juba eespool raamatu keelekasutust, mis on kõigi autorite puhul eeskujulikult ühtlane. Tahtmata raasugi pisendada toimetaja Anu Schaperi ja keeletoimetaja Triin Kaalepi rolli, usun, et ainuüksi korrigeerimisest nii ladusaks tulemuseks ei piisa ning tunnustamist on väärt iga kirjutaja individuaalne ilusa- ja selgekeelne pühendumus. Toreda boonusena toonib üldist meeleolu käsitletava epohhi eriomane sõnavara ja lausestus. Seejuures torkas aga silma autorite erinev suhtumine arhaismide tänapäevaselt suupäraseks kohendamisse originaaltekstide osundamisel. Ma ei mõtle mitte ajas ja väljendusviisis kaugemate kroonikate jms tugimaterjali (vajadusel) uustõlgete kasutust, vaid lühemaid tsitaate. Mõnikord on mõte imekergesti taibatav ja lugejasõbralik abikäsi peaaegu ülearu helde, samal ajal kui eriomaste terminite selgitused kuluvad ikka marjaks ära.

Ülimast hoolikusest kõneleb tõik, et sedavõrd mahuka teksti sisse on lipsanud kõigest napid kirjakratikesed, neistki osa võõrnimede poolitamise miniapsud. Haruharva võis kohata mõtte poolelijäämist, kui millegi kirjeldamisel on nimetet esimene eesmärk teise-kolmandata. Taas üksikjuhtumitena, kuid siiski soovitaksin tulevase tarvis üle vaadata muuteohtlikud kohanimed (nt Harkovi ja Lvovi asemel võiks eelistada ukrainapärast kirjaviisi). Terake sisulisemaks kalduvad seesugused verbaalsed valikud, kas [hoone] „hävis“ või „hävitati“ [Teises maailmasõjas]. Leidus ka paar kergelt vastuolulisusele kalduvat seisukohta (nt kammerkontsertide vähesus või just piisavus raamatu päris lõpuosas), aga see võis olla ka minu lohakavõitu lugemise viga, tingit mitmeti võetavast sõnastusest.

Kujundaja Kersti Siitan on teinud vaimustavat tööd niihästi illustratsioonide valikul kui ka paigutusel. Sestsaati kui fotokunst siinmail areenile ilmus, paeluvad pilku lõpmata kaunid tõsipidulike ilmetega ülesvõtted. Ajavaimu tajumine omaenda silmaga pakub nii palju rõõmu! Ükspäinis pildirada pidi liikudes, koos põhjalike alltekstide ja päritolu­viidetega, saab kokku soliidse albumi. Võib-olla tuleks kasuks tervet lehekülge täitvate illustratiivsete, n-ö tekstisiseste lisade taustatooni õrn tumendamine, et eristuvus põhiosast oleks sama kontrastne nagu ühel leheküljel paikneva jaotuse korral.

On endastmõistetav, et näitlikustava materjali valik ajas kaugenedes kahaneb, mistõttu tekib mõnikord väike tasakaalunihe teksti ja seda täiendava pildi vahel. Need on ka ainsad puhud, mil lugemine nõuab pikkade ja äärmiselt mõttetihedate tekstiplokkide tõttu suuremat pingutust (nt lk 46–54). Abi võiks leida muu hulgas sagedasemast liigendamisest. Võib-olla tuleneb see õpetajatöö konspektiivsuse eelistusest, kuid usun, et eri kirjatüübid, esiletõstud, läbivalt väiksema tasandi alapealkirjad (praegu on neid vaid osaliselt) jms kujunduselemendid toetaksid jälgimist veelgi. Pisut samalaadne olukord tekkis tsitaadiohtrate või värvika kirjeldusega põhitekstile sekundeerivais kohtades. Kus fragmentaarsemaid osundeid suurema taandega eristada ei saa, tasuks ehk kaaluda, kas sobib ka klassikaliselt akadeemilist vormistust revideerida julgema fondivahetusega, nagu seda pruugib kvaliteetilukirjandus.

Mõningast ebaühtlust võis märgata väiksemate tekstiosade sisse- ja väljajuhatamisel. Leidub eeskujuliku struktuuriga alaosi, kus pisike alustus loob pasliku häälestuse ning resümee töötab mälutehnilise abivahendina loetu kinnistamiseks, aga muist teemasid sisaldab pikki loendeid (nt kontsertide programmid, nooditrükiste sisukorrad, teatrite mängukavad vms) ja sel juhul varitseb oht muutuda kataloogilikuks. Sellistel puhkudel on fookust koondavad vahe- või lõppkokkuvõtted ja veel enam asjatundlikud tõlgendusmärkused lausa möödapääsmatud. Väga heade abilistena toimivad rohked suunised samalaadse sisu juurde muudel lehekülgedel, samuti joonealused täiendused-selgitused, rääkimata nimeregistrist. Peab aga silmas pidama, et mõne lühema mõttekäigu hajutamisel õige mitmesse kohta kipub tekkima kerge enesekordus, mis pisteliselt lugedes või midagi kindlat otsides muidugi ei häirigi.

Usutavasti on kõiksugu kirjutistes üks kiuslikumaid küsimusi erapooletus ja hinnangulisus. Püüe emba-kumba vältida võib luhtuda paratamatult ja iseasi, kas heasoovlikult mõistva, ent kriitilise arvamuse jagamine ongi teab mis suur patt. Sestap kogesin enese rõõmuks korduvalt, kuidas meie suurimategi meistrite suhtes on tihatud vajadusel kasutada kergelt skeptilist tooni. On ju seesugustel tähelepanekutel sageli reaalne tõepõhi all, nagu kinnitavad kõnealuseid vahetult tundnud kaasaegsed. Ilma igasuguse õeluseta tahan väga loota, et seda laadi ausat julgust jagub ka tänapäeva tegijate suhtes. Kõrvutades vastset uurimust vanemate ajalooülevaadetega, mis on vahel otsekui iseenesest kippunud rahvuslikkuse osas paatoslikuks ning võõrapärase ja sakraalse suhtes sageli groteskselt naeruvääristavaks, hakkas nüüd silma läbivalt neutraalne hoiak. Mõnikord lausa igatsesin mõnd emotsionaalsemat repliiki, kuid nende puudumine tõestab hinnanguist hoiduvat stiilset professionaalsust.

Kuniks valmib uurimuse jätkuköide, soovitan kõigile end meie muusikaloo kaugema ajaga kurssi viia. Isegi kui arvate, et teate sellest omajagu, leiate värskest raamatust lõpmata palju uut. Vahest tekib siis ka teis armas illusioon, otsekui ärkaks möödunu sõnade vahendusel ellu või oleks võimalik astuda ajaloo nagu millegi reaalselt kogetava sisse. Ühtlasi hoian pöialt, et kui kord hakatakse hindama tänavuse, eesti raamatu aasta tuumakamaid ja lopsakamaid vilju, pälvib kõnealune vääriliselt kõrge koha.

* Joonas Hellerma, Uue muusikaloo keskmes on sügavam kultuurijuurestik. – Sirp 20. VI 2025.