Miski siin maailmas ei ole igavene ja iga asi lõpeb kord – need üldtuntud ütlused said 10. augustil tõeks suvise kontserdisarja „Eesti mõisad“ kohta. 1999. aastast on igal suvel – välja arvatud 2010, kui kontserdid tuli ära jätta majanduslanguse tõttu – selles sarjas tutvustatud 104 mõisa üle Eesti ning on jõutud anda kaks kontserti ka Soome mõisates. Viimane, 105. kontsert toimus Harjumaal Ravila mõisas.

Mõisate sarja algataja ja hing on olnud Mail Sildos, kes on ühtlasi ajastu pillidel mängiva vanamuusikaansambli Corelli Consort ja kontserdiagentuuri Corelli Music asutaja. Corelli Consort on olnud mõisakontsertide sarja peaesineja, kuid nende aastate jooksul ei ole tähtis olnud ainult muusika, vaid ka ajalooliselt hariv aspekt ja metseenlus. 2000. aastast on ajaloolane Jüri Kuuskemaa jaganud publikuga oma rikkalikke teadmisi kontserdipaikadeks olnud mõisate ja losside kohta, metseenlust on ka toetanud 2009. aastal loodud Corelli Metseenide Klubi. Ravila kontserdi kavalehelt võis lugeda, et „kontserdisarjaga on soovitud taaselustada mõisatega seostuvat aristokraatlikku mõtteviisi ning juba Kristuse-eelsest ajast pärinevat metseenluse ideed“. Nii ongi igal aastal toetatud üht väikest mõisakooli, -lastekodu või -hooldekodu. Esimene kontserdisarjalt abi saanud projekt oli 1999. aastal Anija algkooli muusikaklassi remont ning viimaseks jäi 2019. aastal Paju mõisas asuva vaimse puudega inimeste hooldekodu teraapiatoolide soetamine. 23 aasta jooksul toetas Corelli Music teisi abivajajaid, kuid alates 2020. aastast on abi vajanud muusikud ise, kavalehel on põhjuseks toodud kultuuri praegune raske olukord: „Ligi poolteist aastat jäi pandeemia tõttu suurem osa kontserte ära, mis tähendab, et muusikutel ei olnud pikka aega võimalik esinedes elatist teenida. Hiljem on majanduse ja ka kultuurivaldkonna olukorra keerulisemaks teinud Vene-Ukraina sõjaga seotud ebastabiilsus, jätkuvad hinnatõusud ja kultuurivaldkonna jõhkrad kärped. Seetõttu on alates 2020. aastast kontserdisarjaga toetatud hoopis muusikuid endid.“

Piinlikkusega pean tunnistama, et Ravila mõisas toimunud 105. kontsert, kus esinesid Corelli Consort (Imbi Tarum, Villu Vihermäe ja Meelis Orgse) ning Maria Listra, oli mulle selle sarja esimene ja kahjuks siis ka viimane. Muljed on aga suurepärased: inspireeriv keskkond, hea akustikaga ja viimse kohani välja müüdud saal ning kauni kavaga kontsert, kus kõrvuti baroki­ajastu üli- ja vähemtuntud teosed.

Niivõrd ühtlaselt kõrge tasemega kontserdi puhul on raske otsustada, kust kiitmist alustada. Olgu siin siis aluseks klassikaline käitumisnorm „naised ees“ ja neist omakorda esimesena kauem sarjaga seotud olnu. Professor Imbi Tarum on üks Eesti väljapaistvamaid klavessiniste, Eestis selle instrumendi õpetuse rajaja ja hinnatud õppejõud, mitme vanamuusika festivali kunstiline juht, Corelli Consorti liige – ja seda loetelu võiks veel pikalt jätkata. Mõisakontsertide sarja sattus Tarum aga Mail Sildosi sõnul seetõttu, et ajal, mil Eestis klavessiinid peaaegu puudusid, oli temal omaenda pill. Ajastu pillidel mängitavat barokkmuusikat klavessiinita ju ette ei kujuta ja nii oli Tarumi liitumine ansambliga möödapääsmatu.

Seekordsel kontserdil oli Imbi Tarum kahes – basso continuo liikme ja solisti – rollis. Neist esimene on justkui põhi ja ülejäänud ansambli kindel tugi ning jääb mingil määral teiste muusikute varju. Solistina kandis ta aga ette kaks Alessandro Scarlatti teost, mis lasid esile tõusta tema parimatel mänguomadustel. Fantaasialaadse „Toccata d’ottava stesa“ esitus oli väga hea, „La folia“ oma lausa suurepärane. „La folia“, mis tõlkes tähendab hullust, on XV sajandist pärit laialt levinud viis ning eri ajastutel on sellele loonud variatsioone üle 150 helilooja. Eriti populaarsed olid sellised variatsioonid barokiajastul, oma versiooni on kirjutanud teiste hulgas Arcangelo Corelli ja Antonio Vivaldi. Aga „La folia“ viisijupp on heliloojatele huvi pakkunud ka tunduvalt hilisemal ajal ja meile palju lähemalgi, näiteks soome helilooja Toivo Kuula on sellest välja kasvatanud klaverivariatsioonid pealkirjaga „Lampaanpolska“ ehk „Lamba-polska“. Imbi Tarumi esitatud Scarlatti versioon on oma pealkirjale truu: petlikult rahulikust algusest kasvavad tasapisi välja järjest keerulisemad variatsioonid. Lõpupoole jõuavad need tõesti muusikalise hulluseni, mida rõhutab veelgi klavessiini metalne kõla ja teatud mehaanilisus. Imbi Tarum esitas peadpööritavalt kiireid käike – või pigem võiks neid nimetada jooksudeks – tehnilise üleoleku ja vabadusega. Kogu selles klavessiinimöllus oli minu arvates ka üksjagu koomilisust ja näis, et Imbi Tarumgi võttis variatsioone kerge huumoriga. Aga tõeline puänt oli loo lõpp, mida justkui ei olnudki. Teos lihtsalt katkeb keset kõige tulisemat variatsiooni, nii et hetkeks oli kuulajate hulgas kerge segadus: kas nüüd juhtus midagi või on paslik plaksutama hakata.

Sopran Maria Listra on viimastel aastatel pakkunud järjepanu suurepäraseid muusikaelamusi, olgu need siis ooperites (Timo Steineri „Crisis“, Eino Tambergi „Cyrano de Bergerac“) või suurvormides (imeline „Pie Jesu“ Andrew Lloyd Webberi reekviemis), minu lemmik on aga olnud tema inglise renessanss- ja barokkmuusika kava, mille ta viimati esitas Haapsalu vanamuusikafestivalil ansambel Floridantega. Selgi korral ei puudunud kavast inglise muusika: kõlasid Henry Purcelli „If music be the food of love“ ehk „Kui muusika oleks armastuse toit“ ja „Music for a while“ ehk „Muusika viivuks“, mille juures väärib mainimist huvitav basso continuo seade – tavapärane näppepill oli asendatud tšello pizzicato’ga. Listra esitusest oli tunda, et ta tõeliselt naudib inglise barokiajastu laule (seda on ta kinnitanud ka ühel varasemal kontserdil): iga mõte, iga sõna, iga väiksemgi detail oli muusikasse üle kantud. Ta on leidnud vanamuusikale sobiva sirge tooni ja kerge vibraatoga ooperliku hääletekitamise vahel hea tasakaalu. Tänu sellele on tema forte’des sügavust, kuid mitte liigset jõulisust; tema õhulised ja kandvad piano’d on aga täiesti lummavad. Teatri­solistina on Listra esituses ka paras annus teatraalsust, aga seda piisavas koguses, liialdusteta, hea näide selle kohta oli tema tõlgendus Georg Friedrich Händeli Almirena aariast „Lascia ch’io pianga“ehk „Laske mul nutta“ ooperist „Rinaldo“. Sel korral hakkasid mulle kõrva ka Listra kergelt ja justkui möödaminnes lauldud imeilusad barokilikud kaunistused, eriti hiilgas ta nendega André Campra motetis „Domine, Dominus noster“. Veelgi muljetavaldavam oli aga kontserdi lõputeose, Antonio Vivaldi kahest retsitatiivi ja aaria paarist koosneva kantaadi „Lungi dal vago volto“ehk „Armsast näost eemal“ sopranile, viiulile ja basso continuo’le ettekanne. Kõik eespool toodud kiidusõnad kehtivad siin topelt, eriti hingeminev oli esimeses aarias kõlanud soprani ja viiuli duett – imeilus Vivaldi muusika imeilusas esituses.

Nüüd siis ka teistest esinejatest. Villu Vihermäe jõudlus muusikuna on täiesti hämmastav: tšellist ERSOs, viola da gamba mängija ja barokktšellist ansamblites Floridante ja Corelli Consort, hea ansamblipartner ning suurepärane solist. Sel korral kõlas tema ettekandes barokktšellol Johann Sebastian Bachi prelüüd soolotšello süidist nr 1 G-duur BWV 1007. Seda teost on ju tüdimuseni kuuldud, kuid Vihermäe mäng kõlas värskelt tänu oma emotsionaalsusele – energia kasv prelüüdi lõpuosas oli kui omamoodi folia.

Meelis Orgse soleeris Arcangelo Corelli ja Francesco Geminiani sonaadis A-duurviiulile ja basso continuo’le op. 5 nr 9. Kaks heliloojat on autoriteks antud seetõttu, et õpilane Geminiani on oma õpetaja Corelli sonaadist kirjutanud kaunistustega versiooni ning niimoodi vaheldumisi neid osasid ette kantigi. Geminiani loodud viiulipartii on tehniliselt üsnagi kaelamurdev, eriti viimase osa suured hüpped. Orgse mängus oli mõningaid intonatsioonilisi ebatäpsusi, kuid kummalisel kombel õnnestus just tehniliselt kõige keerukam osa kõige paremini. Vihermäe, kellest üksi koosneski selle teose basso continuo, näitas end siin tundliku ja toetava ansamblipartnerina.