Geoff Raby on mitmekülgne Austraalia diplomaat, politoloog ja äritegelane, kelle huvi keskmes on olnud peamiselt Hiina Rahvavabariik. Ta töötas aastatel 1986–1991 Austraalia Hiina Rahvavabariigi saatkonna majandusosakonna juhatajana ning oli 2007. kuni 2011. aastani Austraalia suursaadik Hiinas. Mitmel perioodil on ta olnud Austraalia välisministeeriumi ametnik, viimastel aastatel kuulunud ka mitmete Hiinaga äri tegevate ettevõtete nõukogusse. Ka osaleb ta Melbourne’is asuva Monashi ülikooli õppe- ja teadustöös. Tema 2024. aastal ilmunud raamat „Suur mäng. Võitlus Kesk-Aasia pärast ja globaalne üleolek“ kujutab endast tõsise poliitikateadusliku uurimistöö, reisikirja ja isiklike meenutuste segu, millega kaasnevad kremloloogia arsenali kuuluvad tähelepanekud. Olulisel kohal on raamatus Hiina ja Venemaa suhete ajalugu, tänapäev ja võimalik arengusuund Kesk-Aasias ja Kaug-Idas.
Suur mäng
Suureks mänguks nimetati XIX sajandi teisel poolel kulgenud tegelikke ja kujutletud Suurbritannia ja Venemaa vahelisi Kesk-Aasiat ja Indiat hõlmanud manöövreid. Brittidele oli selle üks olulisi komponente arvatav Venemaa tungimine läbi vahepealsete piirkondade Indiasse, mis oli tol ajal Suurbritannia koloniaalimpeeriumi kroonijuveel. Teoreetilise tausta pakkus tollasele suurele mängule XX sajandi alguses briti geopoliitika viljeleja Halford John Mackinderi mõttearendus, et võim, kelle kontrolli all on Euraasia mandri südamik (Kesk-Aasia), valitseb ka maailma. Sellest mõttearendusest on hiljem kinni haaranud mitmed geopoliitikud tänase päevani välja ning selles võtmes on nähtud ka moodsaid Siiditee kontseptsioone (näiteks Hiina Road and Belt Initiative).
Raby ei võta aga selliseid tänapäeva toodud kunagisi mõttearendusi ainuvõimalikuna ning esitab konkureeriva õpetusena 1942. aastal ilmunud Yale’i ülikooli rahvusvaheliste suhete professori Nicholas Spykmani idee, et oluline on oma kontrolli alla saada rannik, tiheda ja arvuka rahvastikuga Euraasia mereäärsed alad, kus tegeldakse aktiivselt merendusega. Spykman väidab, et rannikul paiknevad riigid on tugevad juurdepääsu tõttu ookeanidele ja rahvusvahelisele kaubandusele ning allutavad seetõttu endale ka südamaa. Ilmselt on vähemalt pärast Teist maailmasõda valitsenud teine kontseptsioon, kuigi südamaa allutamine pole kellelgi libedalt läinud.
Südamaa tugevust on seostatud sellega, et seal oli palju tühja maad, kus sai kasvatada suurel hulgal hobuseid – ja neil oli omaaegsetes sõdades tähtis osa. Tänapäeval ahvatlevad sealsed moodsa tehnoloogia jaoks vajalikud maavarad. Hiina oli vähemalt XIX ja XX sajandi keskpaiga vahel niisuguste „suurte mängude“ objekt, kelle arvel tugevamad impeeriumid oma huvisid rahuldasid. See on Hiina poliitikasse jätnud tänapäevani ulatuva jälje. Samal ajal on olnud ja on selliseid ajalooperioode, mil Hiina riigi omad huvid ja suhted on kujundanud suuresti rahvusvahelisi suhteid ja olukordi. Üks selliste suhete liin seondub Venemaaga.
Hiina ja Venemaa suhted
Raby toob kõigepealt esile Henry Kissingeri seisukohtadest inspireeritud vaate, et kui Venemaa on oma mõju laiendamisel ja julgeoleku tagamisel kasutanud naabrite täieliku anastamise meetodit (selle juured ulatuvad mongoli-tatari aega), siis Hiina on loonud julgeoleku tagamiseks pigem n-ö puhvertsoone majanduslikult sõltuvatest (andamit tasuvatest) riikidest. Muus osas on nood saanud oma asju suhteliselt vabalt ise ajada. Hiina imperaator, kes oli nagu mõni tsaargi hiiglasliku territooriumi autokraatne valitseja, pidi isikliku käitumise väärikusega tõestama Hiina tsivilisatsiooni üleolekut ja innustama sellega inimesi. Näib, et tänapäevaseks üldistuseks on see liiga lihtne, aga tööhüpoteesiks kõlbab küll.
Hiina ja Venemaa suhete ajaloo seisukohalt on oluline meeles pidada, et esimene rahvusvaheline leping Venemaa ja Hiina vahel sõlmiti 1689. aastal – Nertšinski leping. Sellega viidi mingil määral kooskõlla Venemaa ekspansioon itta ja Hiina soov laieneda uutele aladele loodes. Selle lepinguga sai Venemaa endale piirkondi põhja pool Amuuri jõge kuni kohani, kus Amuur pöördub üles kirdesse, saadi juurdepääs Vaiksele ookeanile. XIX sajandil toimus Hiina arvel Venemaa territoriaalne laienemine, mille sätestasid 1858. aasta Aiguni leping (sellega läksid kõik põhjapool Amuuri jõge asuvad alad Venemaale, kuigi lepinguga sätestati kohalike rahvaste õigused majandustegevuseks ka neil aladel) ja 1860. aasta Pekingi lepingud (viimasega sai Venemaa Ussuuri jõest idas asuvad alad ning Hiina kaotas juurdepääsu Vaiksele ookeanile). Need sõlmiti pärast Suurbritannia poolt Hiinale peale sunnitud nn oopiumisõdu (aastatel 1839–1842 ja 1856–1860).
Viimased nõrgestasid märgatavalt Hiina riiklust ning panid mitmete ajaloolaste arvates aluse riigi pikaajalisele poolkoloniaalsele seisundile. Sellega läks Venemaa kätte osa Mandžuuria alasid, mille kaotamist on Hiina poolelt vaadates nähtud suure ajaloolise ebaõiglusena (Hiina RV koosseisus on praegu vaid selle kirdeosa). Ajaloolise kõrvalepõikena tasub mainida, et aastatel 1644–1912 Hiinas võimul olnud Qingi dünastiale alusepanijad tulid põhja- ja loodepoolsetelt aladelt ning kuulusid mandžudeks nimetatud rahva hulka, kes „muutusid hiinlasteks“. Territooriumidega seonduvalt saab ka väita, et 1904. ja 1905. aastal toimunud Vene-Jaapani sõda leidis aset ajaloolisel Hiina territooriumil. 1930. aastatel võimutsesid Mandžuurias ja Hiina territooriumil laiemalt jaapanlased ning selle tagajärjeks oli Hiina Vabariigi osalemine Teises maailmasõjas liidus Suurbritannia, Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikidega.
Pärast Teist maailmasõda, Hiina kodusõda ja 1949. aastal Hiina Rahvavabariigi moodustamist tegid kahe sotsialismimaa, Hiina RV ja Nõukogude Liidu omavahelised suhted läbi palju keerdkäike. 1960. aastatel oldi mitmel puhul täiemahulise sõja lävel, kuid piirduti lõpuks vaid lahinguga mõne Ussuuri jões asuva saare pärast. Need pinged kahe riigi omavahelises võistluses juhtiva koha eest ideoloogilises võitluses ja Kolmanda Maailma pärast lõid eelduse Kissingeri diplomaatilisteks käikudeks ning Nixoni ootamatuks visiidiks Hiina 1972. aastal. Külma sõja aegses õhustikus tähendas see teatud positsioonide ümberpaiknemist.
Raby toob selle diplomaatilise läbimurde tulemustest ühe detailina esile asjaolu, et Hiina RV loodepiirile, eelkõige vastu Kasahstani, pandi üles sensorite süsteem, mis jagas mitmete aastate jooksul ameeriklastele teavet Nõukogude Liidu sõjalistel objektidel (eelkõige strateegilised raketid ja tuumaseadmed) toimuva kohta. Tasub meenutada, et kosmoseluure polnud sel ajal veel nii kaugele arenenud, et maapealsed vaatlused poleks tähtsad olnud. Hiina kasvanud majandusliku ja sõjalise mõjuvõimu tõttu pole ime, et Ameerika Ühendriikide strateegide peas on nüüd idanenud „tagurpidi Kissingeri“ mõte ehk soov kasutada tuure koguvas konkurentsis Venemaad Hiina RV vastu. Venemaa sissetung Ukrainasse lõi mingiks ajaks aga selliseks arengusuunaks ilmselt vastuvõetamatu konteksti.
Kodulugu
Raby toetub oma raamatus ka Hiina Rahvavabariiki ja Venemaale tehtud reisidele, mis eriti tema madalamal diplomaatilisel tasemel töötamise ajal ja varasematel aegadel hõlmasid selliseidki välismaalastele raskesti ligipääsetavaid või lausa suletud piirkondi nagu Xinjiangi provints (uiguuride asuala). Viimast on ta väisanud mitmel aastakümnel ning kirjeldab selle piirkonna mitmekesise rahvastikuga linnade muutumist elavatest keskustest tänapäeval üsna rusuvateks paikadeks. Selle peamiselt islamiusku rahvastikuga piirkonna keeruliste valikute kirjeldamise kohta võib näitena tuua, et kohalikele rahvajuhtidele pole ühel ajal võõras olnud ka rangel islamireeglite järgimisel põhineva kalifaadiriigi rajamise plaan.
Ühelt kõrvalepõigetega rongireisilt mööda Siberi raudteed, mis algas Vladivostokist ja kulges mööda Ussuuri jõe idapoolset ja Amuuri jõe põhjakallast, kirjeldab Raby kohalike linnade külastamist. Nimelt asuvad Amuuri jõe kallastel, nagu igal pool mujal maailmas, nn kaksiklinnad: põhjapoolsel kaldal on Vene ja lõuna poolel Hiina linn. Üheks niisuguseks paariks on Blagoveštšensk ja selle vastas Heihe ning viimase külje all Aigun (Aihui), kus sõlmiti Hiina ja Venemaa 1858. aasta leping. 1900. aastal jõudis sellesse piirkonda Hiinas toimunud bokserite ülestõus, mille käigus põletati muu hulgas maha mingi osa venelastele kuulunud varast. Sellele järgnes põhiliselt kasakatest koosnenud karistussalkade tapatöö, mille käigus raiuti surnuks üks osa Amuuri põhjapoolsete linnade hiinlastest elanikkonnast ning teine osa (eelkõige Ülem-Blagoveštšenskis) kihutati Amuuri jõkke, kus nood uppusid (nii suri u 5000–6000 inimest). Raby annab edasi Vene ohvitseri ja kirjamehe Aleksandr Vereštšagini kirjelduse: Blagoveštšenskist mõni päev pärast tapatööd startinud jõeaurikult avanes õudne pilt Amuuri jõel.
Raby otsis sündmuse jälgi nii Blagoveštšenski kui ka Aiguni koduloomuuseumis. Vene muuseumis polnud selle kohta midagi, seda polnud isegi mainitud. Hiina muuseumis on aga suur maal, kus on kujutatud, kuidas venelased hiinlasi Amuuri jõkke ajavad, aga suure sõpruse ajajärgul on muuseum venelastele suletud ning pildist ei tohi teha fotosid ega levitada neid ühismeedias. Seejuures on sündmuse kohta selgitused alles hiina, inglise ja ka vene keeles.
Kremloloogilised tähelepanekud
Kremloloogiaks hakkasid külma sõja ajal eelkõige lääneriikidest pärit politoloogid nimetama Venemaa poliitilise ladvikuga seotud sümboolse tähendusega üksikasju, mis viitavad võimusuhetele ja nende muutumisele. Lähenemine ise on pärit kunagistest õukondadest ning hõlmas vaatlusi selle kohta, milliste intriigide ja sugulussidemete mängupanekuga õnnestus näiteks mõnel õukonna moosivaru haldajal saada väga austusväärseks kuningliku ihupesu hooldajaks. Niisugustes intriigides osalejatest polnud enamasti tolku sõjavälja sündmuste kavandamisel, selleks oli vaja pigem mõnda Napoleoni. Kremliuuringute puhul tähendas see näiteks järelduste tegemist mõne osaleja peamehest kaugemal või lähemal paiknemise järgi poliitiliste sündmuse tähistamiseks mõeldud tribüünil.
Raby raamatus on seda liiki tähelepanekuteks mõned Hiina ja Venemaa suhete kohta esitatud olukorrad. Näiteks alustas Venemaa juht Putin, kes sel ajal oli peaministri ametis, 2008. aastal kohe pärast osalemist Pekingis toimunud olümpiamängude avatseremoonial sissetungi Georgiasse ning see sündmus varjutas maailma ajakirjanduses olümpiamänge. 2022. aastal samas toimunud taliolümpiamängude ajal ootas ta presidendina aga Ukrainasse sissetungimisel kannatlikult mängude lõpuni. Selliste tähelepanekute põhjal võib siis näiteks väita midagi Hiina mõju kasvu ja Venemaa tähtsuse vähenemise kohta.
Teine näide on kaartide küsimus. 2023. aasta veebruaris andis Hiina RV valitsus korralduse, mille kohaselt peavad kõigil Hiinas kasutatavatel ametlikel kaartidel kunagi selle riigiga seotud kohad kandma hiinakeelset nime. Selle määruse järgi on näiteks Vladivostok nüüd Haishenwei ja Sahhalini saar on Kuyedao. Selle määruse järgi muudeti kaheksa linna nime. Sama aasta augustis väljastatud korraldusega näidatakse nüüd kõik Ussuuri jõe kunagised vaidlusalused saared, mille jagamises lepiti Venemaaga ametlikult kokku, nüüd Hiina RV territooriumina. Sellega võiks Hiina nagu märku anda, et ajalooliste territooriumide kaotust pole unustatud ega andestatud.
Praeguste võimusuhete ja Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas on ajakirjanduses esitatud väidet, et Hiina RV ei taha mingil juhul Venemaa kaotust, kuna see jätab ta nõrgemaks pikaajalises konkurentsis Ameerika Ühendriikidega. Pole aga kindel, kas sellest järeldub soov, et Venemaa võidaks selle sõja. Niisugune piirideta sõprus ja koostöösoov võivad ka üle minna, kui asjaolud muutuvad. Pole küll selge, kas see murdumine on nii järsk ja põhjalik, kui on nähtud mõne teise konjunktuurse sõpruse puhul, aga sellist asjakäiku peetakse täiesti võimalikuks. Igatahes meenutab raamatu autor, kuidas Austraalia diplomaadiga kohtunud Hiina sõjaväelased pidasid üsna enesestmõistetavaks uuele suurele sõbrale ajaloolise Mandžuuria meenutamist. Niisuguste valikute üle mõtisklemiseks annab Raby raamat üksjagu mõtteainet.
