Augusti lõpuni on Eesti Rahva Muuseumi juures avatud siinmail ikka veel uudne kolahoov, kuhu on oodatud kõik kuue- kuni 16aastased lapsed ja noored. Täiskasvanud peavad jääma värava taha, et lapsed saaksid iseseisvalt tegutseda. Tartu kolahoovi eestvedajate Kristin Leisi ja Leene Korbiga rääkisime vabast mängust, inspireerivast kolast ja riskimängu eelistest.
Kolahoov on nüüdseks juba mõned päevad avatud olnud. Kuidas läinud on?
Kristin Leis: Ma olen kaks päeva hoovis mängutoetaja olnud, on olnud väga huvitav: esimene ja teine päev erinesid nagu öö ja päev. Esimesel päeval tundsid lapsed tohutut vabadust, see tegi nad isegi natuke metsikuks. Kõik oli lärmakas, kõike taheti proovida, emotsioonid voolasid üle ääre. Teisel päeval, pärast seda, kui oli öösel välja magatud, oli näha, et on olnud aega järele mõelda. Tuldi juba kindlama plaaniga, mida ehitada. Moodustusid kambad. Näiteks Kurjad Kiisud. Nad tegutsesid üle hoovi, ehitasid palju, värvisid spreiga kõik täis. Neile tekkis vastupanuliikumine Rõõmsad Kutsud. Näha oli tüdrukute ja poiste grupeerumist. Kindlasti oli teine päev palju rahulikum.
Leene Korp: Kolahoovi korraldusmeeskond pani kirja, kui palju lapsi hoovist päeva jooksul läbi käib. Need arvud on siiani olnud ikka päris jahmatavad. Esimesel päeval 50 last, teisel juba 80. Hoov on lahti neli tundi: ühest viieni. Nii et huvilisi, uudistajaid ja ehitajaid on olnud omajagu.
Eks esimesel päeval oli tegemist ka lapsevanematega: täiskasvanu pole ju harjunud, et tal keelatakse kuskile minna.
Tundub, et kolahoovi mängutoetaja pole pelgalt tehniline tugi, kes teab, kuidas trelli käes hoida ja kruve kasutada. Pigem näib see olevat peen psühholoogitöö: tuleb tegeleda noorte tunnetega, neid turvaliselt toetada ning tagaplaanile ei saa jätta ka ärevaid lapsevanemaid. Ilmselt viimastega on keerulisemgi veel kui lastega.
Korp: Mängutoetaja töö on väga äge töö! Kui kolahoov on avatud, siis on tema peamine ülesanne lihtsalt jälgida, sekkuda harva ja täpselt. Kas mõni värske ehitis vajab tuge, näiteks paari lisadiagonaali? Kas kuskil on mõni tegevus nii aktiivne, et puksib vaiksemad lapsed välja? Kas mõni on uustulnuk ja talle kulub ära sissejuhatus kolahoovi ja akutrelli teemal? Keegi on ehk roninud liiga kõrgele ja temalt tasuks küsida, kuidas tagasi maa peale ronimisega on. Ja mitte hirmutada, vaid küsida „Kas sul on allaronimiseks plaan olemas?“, et laps oleks toetatud ja võimestatud. Ja ettevalmistuse-kokkupanemise aeg kulub peamiselt riskide hindamise ja ennetamise peale.
Leis: Esimesel päeval tahtsid lapsevanemad kangesti filmida, seisid siis kõrgemal künkal ja filmisid üle aia. Mõned vanavanemad on juba loomult kartlikumad ja helistasid pidevalt lapse nutikellale.
Neli tundi kohapeal mängu toetada on päris pingeline ülesanne. Eks tuleb osata ka ennast hoida: kui on vaja võtta paus, käi kruve sorteerimas vms.
Mul on neli last ja tihti tundub, et raske on leida keskteed, nii et kõik rahul oleksid. Kui aga korraga peab tegelema kümnetega – kõigil oma soovid, kõik jooksevad pea laiali otsas, tahavad teha kõike, mis vähegi pakutakse –, siis ilmselt pole ka laste tülid kaugel. Kuidas seda olukorda hallata?
Korp: Ruum ise on ka oluline tugi. Peab olema väiksemaid peitupugemise ja avaramaid müramise kohti. Teoreetilistes käsitlustes öeldakse samuti, et kolahoov peab olema tsoneeritud: on ehitamise ala, aktiivne mänguala, kiikesid ja teisi kohti, kus omaette olla, kogunemisala, tihti lõkkega.
Mul on pikaajaline kogemus kolahooviga Tartu õuelasteaia juures. Esimene kolahoov sai alguse paar aastat tagasi, algatajateks need Tartu õuelastehoiu vanemad, kelle lapsed olid lastehoiueast juba väljas ja kooli läinud. Vanemad avastasid, et lastel pole enam vabaks mänguks võimalusi. Rajasime neile siis lasteaia juurde eraldatud ala, kuid see oli pisut väike ega pakkunud piisavalt mitmekesist tegevust. Osa poisse tundis end seal hästi, osa absoluutselt mitte. Tekkis domineeriv grupp ja teistel ei olnud seal enam ruumi. Need teised lapsed ei tundnud seal ennast enam hästi. Tekkis ka soopõhine koondumine. Poisid mürgeldasid ja tundsid end seal mõnusasti, tüdrukud aga ei tahtnud enam üldse tulla.
Praegune kolahoov ERMi juures on väga heas kohas, siin on ruumi ja on reljeefi. Kõigile leidub nurgake ja kõik mahuvad ära. On peitumiskohti, on kõrgeid puid, kaitset vihma ja päikese eest.
Leis: Olen tähele pannud ka seda, et kui vabastame mõne nurgakese ja jätame sinna n-ö seemneks midagi – näiteks võin teha algust mõne konstruktsiooniga või riputada oksa külge nööri –, siis võib sellest peagi saada vägev onn või vahva kiik. Kolahoovis on ka mõned kohad, mis on seni mängust välja jäänud, sest need jäävad teiste objektide varju, on ehitamiseks reljeefi poolest keerulised või seal vohavad nõgesed. Just siis ongi vahva anda sinna väike impulss ja vaadata, milline elu seal kasvama hakkab.
Üle-eelmisel aastal oli paaripäevane kolahoov Karlova kooli õues, õuelasteaia juures on olnud kolahoov tükk aega. Te olete mõlemaga seotud. Miks te seda teete?
Korp: Minu eesmärk on, et kunagi oleksid kõik eestlased ükskõik mis ilmaga, ükskõik mis aastaajal, ükskõik mis terviseseisundi ja tundega õues. Sinnani jõudmiseks on hea alustada lastest. Ma olen päris suure osa oma tööelust pühendanud üht- või teistmoodi sellele, et koolide juures oleksid õuevahetunnid, et koolitee oleks aktiivne.
Leis: Ma olen maastikuarhitekt, tahan väga edendada õues olemise ja ajaveetmise võimalusi. Ma ei taha, et kõik lastele mõeldud paigad ja rohealad pannakse kummikatte alla, et lapsed ei saagi mustaks ja mängivad vaid kataloogi mänguvahenditega, kui keegi on juba nende eest ette ära mõelnud, mida ja kuidas mängida saab ja tohib. Kui kõik kohad on sellised, siis jäävad inimesed lihtsalt rumalaks. Mul on tunne, et kolahoovis saab nii mängida, nagu mina lapsena tahtsin mängida ja nagu ma tahan, et minu lapsed mängiksid. Ja mulle väga meeldib kola.
Kuidas lapsed kolahoovis mängivad? Millised on eri vanuses laste vajadused?
Leis: ERMi juures avatud kolahoovi ootame kuue kuni 16 aasta vanuseid lapsi ja noori. Rohkem on lapsi vanuses kuus kuni kaksteist. Suuremad tulevad kindla plaani ja projektiga, nad tegutsevad vaiksemalt, kahe- või kolmekesi. Suurte kogu hoovi vallutavate mängudega nad pole kaasa läinud.
Eks ka sellise vaba mängu sisse tuleb kasvada. Teismeline ei tule kolaga mängima, kui ta varem pole sellise asjaga kokku puutunud. Alati on aga lootus, et nendele lastele, kes praegu käivad, on selline mängimine edaspidi tavaline asi – ja siis nad tulevad ka 16aastaselt tagasi.
Korp: Alati on võimalik vaba mängu sisse niimoodi kasvada, et leitakse olemise viis, mis igaühele sobib. Mäng kolahoovis on mitmekesine. Mind väga huvitab, kas need, kes praegu kümneaastaselt meie juures käivad, tulevad tagasi ka 14aastaselt ja tunnevad ka siis ennast sama mõnusalt.
Kuidas on lood soolise erinevusega? Omajagu räägitakse, et poistel ja tüdrukutel on ruumile eri ootused. Tüdrukud tahavad olla omaette, rahulikult rääkida, suhelda, poisid jälle aktiivsemalt liikuda. Kuidas kolahoovis on?
Korp: Kogemus on ikkagi liiga napp, et mingeid üldistusi teha. Õuelastehoiu vilistlastele mõeldud kolahoovi pealt võin öelda, et poisse – siiski mitte kõiki – tõmbavad mürgeldamismängud. Väga harva olen näinud, et tüdrukud sellega kaasa lähevad, või kui lähevad, siis nad ei püsi kaasas lõpuni.
Tüdrukud teevad ehitise valmis ja panevad sinna kohe sisse nagid ja vaasi – detailidele pööratakse erinevalt tähelepanu.
Leis: Kangavarud kahanesid meil tõesti juba paari päevaga märkimisväärselt. Tüdrukud ei peagi alati midagi ehitama, näiteks olen näinud, et maapinnale märgitakse maja plaan ja sinna hakatakse juba asju sisse tooma.
Ma arvan, et kuna kolahoov on laste jaoks avatud vaid lühikeseks ajaks, püütakse sellest võtta maksimum. Mõned liidrirolli võtnud lapsed käivad siin mitu päeva järjest ja kui nad jaksavad samas tempos jätkata terve kuu, võivadki nad hakata domineerima kindlate onnide või alade üle. Praegu tundub, et soost olenemata on kõik lapsed üsna territooriumikesksed ning soovivad oma kätega loodut teiste eest kaitsta.
Kes need lapsed on, kes teie juurde tulevad?
Korp: Kui uksed avasime, siis me ju ei teadnud üldse, kui kaugele sõna jõudnud on. Kas üldse keegi tuleb … Oleme ju natuke nurga taga, ei hakka kohe silma. Ja siis ühel hetkel hakkasid lapsed üle künka tulema, kellel kiiver peas, kes rattaga, kes jala. See oli tore vaatepilt.
Võib siis öelda, et lapsed on sellist kohta pikisilmi oodanud. Nad tahaksid olla kuskil, kus pole vanemaid ja kuhu vanemad ei vii. Ega varateismelistele polegi ju tõesti linnaruumis eriti kohta.
Korp: Sellepärast ongi vanusepiirang meile püha. Ikka küsitakse, et miks viieaastane ikkagi ei saa. Me tahame toetada kooliealisi, eriti varateismelisi, sest neil pole kuskile minna, kuigi nad veel tahaksid mängida.
Mida vaba mäng kolahoovis lapsele ja noorele annab?
Korp: Vaba mängu käigus liigutakse palju, areneb tasakaal, õpitakse oma keha tundma. Selline liikumine sobib lastele, kes ennast oma kehas mingil põhjusel ebamugavalt tunnevad, kellele ei meeldi sportida. Kehaline kirjaoskus ei teki niisama, seda tuleb samuti harjutada. Liikumine ei pea alati olema peaeesmärk, seda saab ka teha muu tegevuse hulgas. Üks võimalus on vaba mäng. Siia lisanduvad veel loomulikult vaimse tervise hüved: lapsed saavad õues olla, puhata, liikuda, ise otsustada, teiste lastega kontaktis olla, viibida vaba mängu sees. See kogemus aitab ennetada ja leevendada tervet posu vaimse tervise probleeme.
Toetuse praegusele kolahoovile saime aga hoopis demokraatia õppimisele rõhudes. Kolahoov ja vaba mäng toetavad demokraatia õppimist rohujuure tasandil. Lastele antakse võimalus võtta ise vastu otsused, teha koostööd, lahendada konflikte. Mängu jooksul võetakse eri rolle, juhitakse ise, lastakse end juhtida, kuulatakse, tegutsetakse. Õpitakse ennast tundma, teisi kuulama, kaaslasega arvestama.
Demokraatia on nii ehk naa selline kauge ja raske asi, mida ka täiskasvanud harrastavad kord mõne aasta jooksul. Et see poleks nii, tuleb harjutama hakata juba maast madalast.
Mulle tundub, et selline mängimine, läbikäimine, arutamine, kokkuleppimine, reeglite kehtestamine ja ümbermõtlemine sobib ekstravertsele lapsele. Tagasihoidlikuma võib kolahoovi möll veidi hingetuks võtta.
Leis: Kolahoovis on käinud väga erinevad lapsed. On avatumaid ja on enesesse tõmbunumaid. Kõik on leidnud oma nurga. Näiteks käisid vend ja õde, nokitsesid omaette: suurem vend ehitas suurt nukuvoodit, õde väikest. On ka lapsi, kes ise midagi ei ehita, vaid mängivad teiste loodud objektidel, aga muudavad need oma kujutluses hoopis teiseks maailmaks. Ruumi jagub kõigile. Ühel hetkel väsivad ka mürgeldajad ära ning lähevad vaikselt omaette tooli ehitama.
Millised on peamised takistused, miks kolahoovid pole siinmail veel igasse linna kerkinud?
Korp: Üks terav probleem on kindlasti see, kuhu kolahoovid üldse kuuluvad? Kas haridusasutuste, huvikoolide, noortekeskuste juurde? Kolahoovi omapäraks on see, et sel on piirdeaed ümber ja täiskasvanud kohal. Näiteks noortekad oleksid väga loogilised paigad, aga on ju teada, et noorsootöötajad on üle koormatud ning neil on ka teistsugune töökorraldus.
Õnneks on mõne kooli ja lasteaia juures kolahoovi põhimõttel tegutsevaid mängualasid loodud. Kindlasti on takistus ka täiskasvanute ohu- ja ilutunne.
Kui palju on kolahoov olnud hoopiski täiskasvanute maailma avardamise abivahend?
Korp: Olen tutvustanud kolahoovi põhimõtet ühes ministeeriumis. Laua ümber olid inimesed, kel on palju võimu ja kes saavad otsustada. Rääkisin oma jutu ära ja kõik leidsid, et see on midagi, mida kodus suvel proovida võiks. Keegi ei näinud sidet oma tööga ega küsinud, mida nad saavad teha, et sellist riskimängu soosida.
Praegu, suvel, on koolide staadionidel pallikastid, kust saab mängimiseks võtta vahendid ja pärast tagasi panna. Samal põhimõttel võiks ju kooli ja lasteaia juures asuda kolakastike.
Teine näide. Kord toimus mängutoetajatele koolitus samal ajal, kui kõrval kolahoovis lapsed mängisid. Pärast tagasisides öeldi, et koolitus oli muidugi tore, aga kõige toredam oli näha lapsi tegutsemas. Juba vaatamine annab täiskasvanule julgust ja lepitab olukorraga, et kõik ongi segamini. Alguses muidugi tekib lapsevanemal ohutunne, kuid selle asemel, et oma ärevus maailma peale laiali laotada, tuleb õppida riske hindama, mõelda läbi, mis võib juhtuda ja kuidas vigastusi ennetada.
Leis: Tihti leitakse, et kolahoov on ohtlik ja kole. Koolitustel anname osalejatele argumendid ja vahendid, kuidas nendele hirmudele reageerida. Ilu pole kõige tähtsam kriteerium, mille järgi joonduda. Kolahoov on sisemiselt ilus.
Kolahoovid on Tartus siiani tegutsenud projektipõhiselt ja ajutiselt. Mida on vaja, et kuskil oleks püsivalt kolahoov, kus lapsed ja noored mängimas saavad käia?
Leis: Omavalitsused toetavad igal aastal kummikattega mänguväljakute rajamist. Selle kõrval võiks hinnata vaba- ja riskimängu ning toetada kolahoove. Sellistes kohtades pole püsikulu seotud ju mitte vahendite, vaid inimestega: juhendajate, mängutoetajatega.
Korp: Eestis on üldse probleem inimeste väärtustamisega. Ka projektipõhisus ei väärtusta inimest. See on esimene takistus. Palgakulu on peamine püsikulu.
Igal lapsel võiks olla juurdepääs ühele kolahoovile, kui tal tuleb tuju ja soov teistmoodi mängida. Eestis on juba praegu päris kihvte lasteaedasid, kus antakse lastele võimalus iga päev kolaga täitsa pööraselt mängida. Rohkem tuleks rääkida sellest, mis toimib, ja ka sellest, et kolaga mängimine pole kaasa toonud rohkem vigastusi, kui võrrelda näiteks elektritõukeratastega.
Kommentaar
Näen selgesti oma laste pealt, kui väga nad tahavad mängida päris asjadega. Mul on kaks last, kaheksa- ja üheteistaastane, ning olen näinud, et huvi mänguasjade vastu väheneb koolitee alguses. Muidugi võetakse vahel ikka ette Lego klotsid, lauamängud, Nerfi püssid, mõned pallid ja teised mänguasjad, aga kõik muud mänguasjad asenduvad tasapisi virtuaalmaailmaga.
Robloxi, Minecrafti ja Fortnite’iga suudab võistelda vaid mõni tegevus, peamiselt selline, mis on seotud tule, vee ja päris tööriistadega. Seepärast on nii tähtis kaasata lapsi argiste toimetuste juures ning anda neile vahel kätte ka noad ja kirved, lasta lõkke ääres tulega mängida ja toidutegemisega eksperimenteerida.
Kui luua sobivad tingimused ja võimalikult vähe sekkuda, unustavad lapsed nutiseadmed terveks päevaks, õppides elus vajalikke oskusi. Minu suurim rõõm on olnud pealt vaadata, kuidas lapsed terve päeva lõkke ümber asjatavad, onni ehitavad ja veega mängivad. Näiteks malmist vanni alla lõkke tegemine, et õues sooja vanni võtta, pakub lastele tohutult rõõmu ja sisustab hea mitu tundi asjalike toimetustega. Palaval päeval veevoolikuga mängimine võib viia ka vesiliumäe leiutamiseni, kui selleks vahendeid välja pakkuda ja vabad käed anda. Paraku ei ole kodudes (eriti linnakodudes) enamasti võimalust piiramatult mängida. Seepärast on kolahoovid kooliealistele lastele ja noortele väga tänuväärt kohad.
Eesti Rahva Muuseumi juurde rajatud kolahoovis nägin, kuidas lastel tuli pähe igasuguseid mõtteid, kujunes tiimitöö ja arenes tööriistade kasutamise oskus. Sinna, mängulise nimetusega eesti rahva kolahoovi tulnutel paluti telefonid ja üleliigsed esemed kappi hoiule panna ning julgustati lapsi kõigi vahenditega tutvuma. Pärast põgusat ringivaatamist otsustasid lapsed ehitada onni, milleks nad tegevusjuhendajalt tööriistad ja mõningad juhised said. Sellega täiskasvanute sekkumine lõppes ja lapsed said iseseisvalt edasi tegutseda. Kui vaja, käisid nad ise nõu küsimas tegevusjuhendajalt, kes andis seda täpselt nii palju, kui oli küsitud.
Ainus, kes mu lastele küsimata nõu pakkus, olin mina, nende ema, sest avapäeval olid kolahoovi lubatud ka lapsevanemad. Mina polnud oma agara juhendamisega ainus: nägin ja kuulsin ka teisi täiskasvanuid oma lapsi nõustamas, üleliigselt hoiatamas ja isegi keelamas. Aga just sellepärast ei lubatagi lapsevanemaid kolahoovi: lastel on päriselt vaja oma vigadest õppida ja iseseisvalt mõtlemist harjutada. Kolahoovi koolitatud tegevusjuhendaja keelab ja hoiatab vastavalt vajadusele ning plaasterdab kriimud, kui peaks vaja olema.
ERMi kolahooviga sarnaseid kohti võiks olla rohkemgi, näiteks igas linnaosas. Kolahoovi kontseptsiooniga sarnaseid ettevõtmisi võiks olla ka noorte- ja huvikeskustes. Näiteks huvitab paljusid lapsi kokkamine, aga kodus kipuvad emad-isad ärevusse minema, kui lapsed oma esimesi katsetusi teevad. Miks mitte anda huvikeskuste köökides lastele rohkem võimalusi iseseisvalt toitu valmistada? Kokandusringid on toredad küll, aga tavaliselt õpitakse seal järgima kindlaid retsepte ning loomingule jäetakse üsna vähe ruumi.
Usun, et kolahoovid on suurepärased kohad, kus lapsed saavad mänguliselt õppida elus vajalike tööriistadega meisterdamist, harjutada koostööd ja arendada oma fantaasiat. Loodan väga, et eesti rahva kolahoovist saavad innustust paljud ja kolahoove hakkab kerkima üha rohkem. Elagu MTÜ Lapsed Õue ja arhitektuurikooli väsimatud tegijad!
