Juraj Mesík, Vene impeeriumi vältimatu lõpp. Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann, toimetanud ja järelsõna kirjutanud Jüri Adams. Kujundanud Villu Koskaru, Ed Labetsky kaaneillustratsioon. Postimehe Kirjastus, 2025. 230 lk.

Slovakkia päritolu poliitilise mõtleja Juraj Mesíku põhisõnum on õpetlik: lääne suurriigid hoidsid XX sajandil kolm korda ära Vene impeeriumi kokku­varisemise, kuid Moskva on vastanud sellele alati vaenulikkuse ja sõjaga. Kui lääs kordab sama viga neljandat korda, on sellel tsiviliseeritud maailmale laastavad tagajärjed. Läänemaailm ei tohiks mingil juhul niisugusele libedale teele minna ja peab lubama Vene impeeriumil kohtuda oma loomuliku ja vältimatu lõpuga ehk lagunemisega paljudeks väikesteks etnilisel alusel loodud riikideks.

Teos avaldati aastal 2023 ja selle käsikiri valmis põhilises osas 2022. aasta teisel poolel. See oli aeg, kui kogu maailmale sai jahmataval viisil selgeks Venemaa Föderatsiooni sõjaline nõrkus, mistõttu ennustati 2024. aastaks venelaste täielikku purukslöömist Ukraina rindel. Seetõttu nägi Mesík vaimusilmas juba Kiievis toimumas rahukonverentsi, kus pannakse paika sõjajärgsed piirid ja kaotaja kohustused. Autori peamine hirm seisnes võimaluses, et lääs lööb neljandat korda n-ö vedelaks ega kohtle sõja kaotanud Venemaad vajaliku rangusega. Paraku pole nii seni läinud ja läänemaailma pingutused sõjategevuse lõpetamiseks on olnud ebapiisavad ja tulutud.

On hoiatav fakt, et lääne suurriigid päästsid Vene impeeriumi möödunud sajandil lõplikust lagunemisest kolmel korral. Esimene kord läks nii 1918–1922, mil Tsaari-Venemaa oli küll lõpetanud oma eksistentsi, kuid Venemaa impeeriumina säilis. Peaaegu kõik varasemast impeeriumist eraldunud osad (v.a Balti riigid) ühendati taas suhteliselt kiiresti Moskva alla. Ehkki läänes mõisteti peagi, et võimule tulnud bolševikud on läänemaailma surmavaenlased, ei osatud või ei tahetud selle äratundmisega midagi peale hakata. „Liitlaste interventsioon“ Venemaa kodusõja käigus oli väga piiratud ulatuses sõjaline sekkumine, mis hääbus bolševike võimu lõpliku kinnistumisega olematuks. Peale selle nägid nii mõnedki lääne ärimehed, keda bolševikud nimetasid kapitalistideks, Venemaal tekkinud võimalust isiklikuks rikastumiseks.

Humanitaarne pool ehk inimlikkuse argument polnud lääne suhtumises sugugi tähtsusetu, sest näiteks 1922. aasta augustis ehk näljahäda kõrgpunktis toitis Ameerika Abiandmise Administratsioon iga päev 11 miljonit inimest ja andis tööd 120 000 Venemaa elanikule. Veel kahte miljonit venemaalast hoidsid elus Rahvusvaheline Punane Rist ja muud rahvusvahelised organisatsioonid. Teatavasti on põrgutee olnud ikka sillutatud vagade soovidega. Seda, kui palju lääne humanitaarabist jõudis nälgijateni ja kui palju sellest kasutasid bolševikud ära sõjalistel eesmärkidel, ei saanud rahvusvaheline üldsus kunagi teada. Tänapäeval abistab arenenud maailm aga nälgivaid inimesi Põhja-Koreas, toetades tegelikult riiki, mille juht abistab samal ajal Venemaad relvade ja sõduritega ehk kahurilihaga.

Bolševikud ei varjanud oma maa­ilma­revolutsiooni plaane, mis tähendas otsesõnu püüdu hävitada läänemaailm. See polnud üksnes retoorika, vaid juba 1918. aastal tungiti kallale Eesti Vabariigile. 1919–1921 sõdisid venelased Poolaga, aastal 1922 üritati korraldada riigipööret Saksamaal, 1923 Bulgaarias, 1924 Eestis jne, jne. Nõukogude Liidu agressiivne välispoliitika ja pidev sekkumine teiste riikide siseasjadesse kestis tõusvas joones kuni Teise maailmasõja alguseni. Paljud lääne vasakintellektuaalid ei väsinud paraku imetlemast bolševike loodud uut tsivilisatsiooni ja „idast tõusvat päikest“.

Ameeriklased aitasid NSV Liitu

Tööstuse hoogne arendamine ja Nõukogude Liidu kiire militariseerimine pärast kodusõda sai paradoksaalselt võimalikuks suuresti tänu läänemaistele investoritele, eriti sakslastele ja ameeriklastele ning läänest imporditud oskusteabele. Raamatus antakse ülevaade mastaapsest ebainimlikust bolševistlikust eksperimendist, kus omavahel põimiti kokku GULAGi vangide orjatöö ning Ameerika inseneride oskused ja tehnoloogia. Kümne aastaga (1924–1934) ehitasid ameeriklased NSV Liitu ligikaudu 1500 ettevõtet. Nõukogude projektide elluviimisel töötas umbes 200 000 Ameerika inseneri ja tehnikut, kes sisuliselt suunasid miljonite laagrivangide sunnitööd (lk 27-28).

Seejärel algas hävitav Teine maailma­sõda, mis ületas ohvrite arvu osas kõik varasemad sõjad. Ameeriklased ja britid päästsid aastatel 1941–1945 Nõukogude Liidu kui hitlerliku Saksamaa suurima liitlase hävingust. Eeltoodud mastaapsele toetusele ja investeeringutele vaatamata oli Nõukogude Liidu sotsiaal-majanduslik olukord enne sõja puhkemist pigem kehv. Veel aastatel 1932-1933 surid miljonid Ukraina elanikud selles õitsvas „töörahva paradiisis“ nälga. Punaarmee löögijõud koosnes valdavas osas eneseohverduseks ette valmistatud inimmassist, mille puudust pole Venemaal kunagi olnud. Läänemaailm aga uneles ega soovinud märgata jõudu koguvat koletist ja tema tõelisi tegemisi.

Suurt rolli sõjatulekahju süütamisel mängis salajane sõjaline koostöö Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, mis algas juba 1922. aastal ning mille kohta saab avalikuks üha uusi fakte.¹ Kaks tolle­aegset paariariiki leidsid ühise keele ja võimaluse teineteist varjatult toetada. Juba 1920. aastatel osales enam kui 250 Saksa firmat Nõukogude Liidu sõjatööstuse arendamises. 1931. aastal moodustas import Saksamaalt üle poole kogu punaimpeeriumi impordist, põhiliselt lennukite, tankide, suurtükkide ja laske­moona tootmiseks vajalikud tööstus­seadmed.

Saksamaa sai Nõukogude Liidu territooriumil koolitada välja sõjaväelendureid. Lipetskis asus spetsiaalne lennu­kool, mille hooned olid ülalt vaadates haakristi kujuga ja kus harjutasid salaja tulevased Hitleri lennuässad. Kaasani lähedal Kama tankikoolis õppisid Saksamaa tulevased tankikomandörid (ka kuulus Guderian) ning insenerid leiutasid ja täiustasid tanke, samuti arendati bolševike maal natside jaoks välja sõjaotstarbelisi mürkgaase. Kogu seda laadi tegevus oli Saksamaale Versailles’ lepinguga täielikult keelatud ning oli võimalik üksnes „maailma kõige rahumeelsema riigi“ toel. Lisaks abistas Nõukogude Liit Saksamaad sõjapidamiseks vajalike toorainetega (nafta, kautšuk, puuvill, rauamaak, vanaraud jms). Koostöö kahe röövli (Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa) vahel saavutas maksimumi pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist augustis 1939. Kuni 22. juunini 1941 olid need kaks riiki kõige lähemad, ehkki mitteametlikud liitlased, kes tegutsesid koos „roiskuva ja mandunud lääne“ vastu.

Kui aga „vanad sõbrad“ teineteisele kõrri kargasid, olid lääneriigid kohe valmis Nõukogude Liitu sõjas Saksamaa vastu toetama. Nagu raamatu autor nendib, olid ameeriklased ja britid teadlikud Hitleri ja Stalini lähedasest koostööst ja ilmselt polnud neil illusioone kommunistliku Venemaa suhtes juba varem. Ometi langetasid lääneliitlased otsuse hakata ellujäämise nimel Moskvat lend-lease’iga Berliini vastu toetama. Nii näiteks ulatus ainuüksi Ameerika abi maht Moskvale aastatel 1941–1945 11,3 miljardi dollarini, mis võrdus 2023. aastal 225 miljardi dollariga (lk 40). Nõnda päästis lääs häda sunnil Vene impeeriumi teist korda, ehkki kohe pärast sõja lõppu algas külm sõda lääne enda poolt üles poputatud ja võidujoovastuses vaenlasega. Ja Churchill oli sunnitud kurvalt nentima: „Veristasime ära vale orika.“

Ameerika Ühendriigid väljusid sõjast majandusliku ja sõjalise hiiglasena, kuid polnud valmis oma ülekaalu kommunistliku Venemaa vastu jõupositsioonilt aastatel 1945–1949 realiseerima. Pärast 1949. aastat oli aga Moskva käsutuses tuumarelv, mis muutis põhimõtteliselt jõudude vahekorda tasakaalu suunas. Külm sõda sai ootamatu lõpu aastal 1991 koos Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. Mesík nendib irooniliselt, et sellist lõppu ei suutnud ennustada maailma parimate ülikoolide ja uurimisasutuste tuhanded kutselised sovetoloogid, kellest paljud olid niivõrd süvenenud punapropaganda analüüsimisse, et olid jäänud ka ise uskuma müüti „igavesest liidust“ (lk 45).

Lääs soovis „uuenenud liitriiki“

Mis aga kõige hullem, lääs polnud valmis Nõukogude Liidu lagunemiseks ja alustati justkui instinktiivselt kolmandat korda ühe sajandi jooksul Vene impeeriumi päästmist kokkuvarisemisest. Nõukogude Liidu lagunemine väiksemateks osadeks näis neile õudusunenäona, mida tuli igal juhul vältida. Lääs oleks tahtnud kõige meelsamini näha „uuenenud liitriiki“, kus otsekui võlukepi toel hakkavad sõbralikult koos elama „vabadusest ja demokraatiast joobunud rahvad“. Seda laadi hoiakut kajastab suure­päraselt Ameerika Ühendriikide presidendi George Bush vanema kuulus kõne, mille ta pidas Kiievis 1. augustil 1991. Seda kõnet nimetatakse „Chicken Kiev Speech“, mille tähenduseks pole „Kiievi kotleti kõne“, vaid hoopis „argpükslik Kiievi kõne“ (lk 49). President soovitas ukrainlastel mitte taotleda iseseisvust ja „enesetapjaliku natsionalismiga“ mitte „paati kõigutada“, vaid jääda „suure maa osaks, mis on võtnud suuna vabadusele, demokraatiale ja vabale turumajandusele“.

Nüüd näeme, kui hale ja eluvõõras niisugune hoiak oli ning kuidas tegelik elu sellele peagi kriipsu peale tõmbas. Ometi astus lääs piltlikult öeldes kolmandat korda sama reha otsa, jäi uskuma Moskva mesijuttu ja avas venelastele ligipääsu lääne tehnoloogiale, sattudes ise seejuures „Vene energiast sõltumise lõksu“. Need hääled, mis manitsesid läänt Venemaa suhtes ettevaatlikkusele ja vaoshoitusele ning kostsid ka Balti riikidest, tembeldati „mineviku trauma sümptomiteks“. Ja nii ei läinudki palju aega, kui Putini võimule tulles vahetus senine leebe sõnum hoopis karmima vastu ja 2022. aasta veebruaris algas täiemahuline sõda keset Euroopat.

Raamatu analüütiliselt tugevad osad räägivad Vene impeeriumi siiani koos hoidvatest jõududest, millest osa on Ukraina sõda neutraliseerinud. Näiteks müüt „Venemaa võitmatusest“, mis valitses enne Ukraina sõda nii Venemaal kui ka väljaspool Venemaad. Tegelik ajalugu seda ei kinnita ja Venemaa on saanud korduvalt suurte sõjaliste kaotuste osaliseks, mida teab iga natukenegi rohkem ajalooga kursis olija (nt Krimmi sõjas 1853–1856, Vene-Jaapani sõjas 1903–1905, Nõukogude-Afganistani sõjas 1979–1989). Putini-aegse intensiivse propaganda tõttu on aga venelaste peas selles kohas tühimik.

Eriti veider on aga autori sõnutsi Teise maailmasõja (venelaste sõnutsi Suure isamaasõja) „võidusõgedus“ (pobedobessije), mis baseerub patoloogilisel valemil „mida rohkem surnuid, seda suurem võit“ (lk 95). Nõukogude Liidu ohvrite hulk ületab kõikide teiste riikide, sealhulgas kaotajate kaotused elavjõus ning peaks tekitama rohkelt küsimusi võidu saavutamise hinna kohta, mida kreml pole kunagi esitanud. Selle asemel varieeruvad ametlikult kaotused hukkunutena alates 7 miljonist kuni 40 miljonini, mis kostis mõne aja eest Venemaa riigiduumast.

Ukraina sõda on venelaste ja osa välismaalaste hulgas kultiveeritud arusaama „maailma teisest sõjaväest“ suurel määral korrigeerinud, sest kaotuste mastaap ei kinnita seda kuidagi. Pigem vastupidi, sest Venemaa relvajõud kaotasid juba esimesel sõjapidamise aastal oma sõjaväe kvalifitseerituma osa. Samuti on tühjaks saanud või saamas sõjatehnika laod, mida täideti hoolikalt Nõukogude Liidu ajast saadik. Näiteks 2023. aasta alguses valmistuti Ukrainasse viima juba 1961. ja 1975. aasta vahel valmistatud tanke T-62. Lahingutandril on nähtud ka Mossini-Naganti vintpüsse, mille tootmist alustati 1891. aastal (lk 130-131).

Seega on alanud Venemaa demilitariseerimise protsess, mis on äärmiselt vajalik selle militaarriigi ümberformeerumiseks millekski normaalsemaks. Raamatu autor on veendunud, et just Ukraina sõda on päästikuks, mis lahendab kogu maailma ohustava Venemaa impeeriumi probleemi. Läänemaailmal pole vaja teha muud kui toetada Ukrainat ja ukrainlasi, kes sõdivad oma elu ja vabaduse eest. Ning samal ajal kujutavad nemad endast praegu kaitsevalli, mis seisab sel korral idast tulevate hordide ja läänemaailma vahel.

Geopoliitiline fantaseerimine

Teatavaid kõhklusi põhjustas siiski raamatu üks osa, see, kus autor on võtnud ette ennustamise Venemaa tulevaste osade teemal (lk 149–194). See tegevus mahub rubriigi alla „geopoliitiline fantaseerimine“, mille sisukuses on põhjust kahelda. Pole muidugi vähimatki kahtlust, et kunagi niisugune teema ka rahvusvahelisse päevakorda tõuseb, aga sellega hakkavad tegelema nagu ikka võitjad. Vene-Ukraina sõja võitjate õlule langeb kohustus panna paika see, mismoodi hakkavad välja nägema nii Ukraina (sõja ohvri) kui ka Vene impeeriumi (kallaletungija, sõja süüdlase) piirid. Siiani me ei tea, kellest saab võitja ja kellest kaotaja, kellel ei jää ühel hetkel üle muud kui öelda „Ma enam ei suuda“. Praegune arutelu selle hiiglasliku riigi territooriumi tuleviku üle meenutab nii piltlikult kui ka otseses mõttes veel laskmata karu naha jagamist.

Seletatav on see küll 2022. aasta teisel poolel valitsenud eufooriaga, mil venelaste välksõja plaan ja Kiievi kiirkorras äravõtmine oli täielikult läbi kukkunud. Tolleks ajaks hinnati mõlema poole ohvrite (surmasaanute) arvuks kokku eri andmetel 6000 – 50 000 (lk 81). Millegipärast uskusid ka lääne analüütikud, et Venemaal saab peagi sõjast isu täis. Paraku hindab Ukraina Venemaa kaotusi elavjõus nüüdseks juba enam kui miljoniga, kuid Moskva kremlist kostab endiselt jutte „erioperatsiooni eesmärkide saavutamise vajalikkusest ja võimalikkusest“, s.o absurdne „Ukraina denatsifitseerimine ja demilitariseerimine“, kusjuures ukrainlasi ja Ukrainat tegelikult polevatki olemas. Kui lisada sellele Iraani ja Põhja-Korea avalik ning Hiina varjatud tugi Venemaa sõjategevusele, näeme olukorra muutumist hoopis keerulisemaks. Ometi ei tohiks ka praegu objektiivselt hinnates olla kahtlusi sõja lõpptulemuse osas: Venemaa ilma lääne abistava käeta seda sõda võitma suuteline ei ole.

Kuna sisuliselt on pärast selle sõja lõppu tegemist uue maailmakorraga, on Venemaa impeeriumi küsimus tõenäoliselt üks mitmest olulisest, mis ei pruugi isegi olla peamine, mis lahendamist vajab. Näiteks vajadus luua uus maailmaorganisatsioon, mis peab asendama koomasse jõudva ÜRO, asub kindlasti eespool sellest, millistest üksik­osadest hakkab koosnema praegune Venemaa Föderatsioon. Tuletan siin­kohal meelde, et Potsdami konverentsil 1945. suvel osalesid kolm võitjariiki: Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Nõukogude Liit. 1945. aasta oktoobris asutatud ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmete hulka kuulusid aga lisaks nimetatutele võitjariikidena ka Prantsusmaa ja Hiina Vabariik. Ja just viimasena nimetatud organisatsiooni poolt pandi alus kuni külma sõja lõpuni kestnud maailmakorrale.

Tagantjärele tark olles oli muidugi mastaapne viga (error fundamentalis) Nõukogude Liidu käsitlemine „ühena omadest“, mida see riik ei olnud tegelikult kuskilt otsast vaadatuna. Kuid selline oli paraku Teise maailmasõja lõpu järgne reaalsus, millel oli ideaalse olukorraga vähe kokkupuudet. See, mida lääs peab kindlasti pärast Vene-Ukraina sõja lõppu vältima, on langemine meelepetete küüsi, mille puhul saavutatakse Moskvaga lödipükslik kompromiss à la 1991. Selle tulemusel hakkavad venelased läänt süüdistama taas kahes patus: „Te ei anna meile piisaval määral abi ja te ei austa Venemaad kui suurvõimu.“ See tähendab, et kremli esindajad sätivad ennast kuidagi tagaukse kaudu istuma „maailma presiidiumisse“, kuigi neil sinna enam mingit asja ei ole. Olen selles suhtes Juraj Mesíkuga täielikult ühel meelel: Venemaa kui impeerium on oma aja ära elanud, oma elujõu ja ressursid ammendanud ning on määratud kaduma!

* Vt Ian Johnson, Faustian Bargain: The Soviet-German Partnership and the Origins of the Second World War. Oxford University Press, 2021.