Väliseesti popmuusika suurest comeback’ist „Esto-muusika“ kolmikplaadina on möödunud kümme aastat. Selle ajaga on välja ilmunud palju uut, vana ja põnevat ning vaade on avardunud. Juurde on tulnud ka uusi entusiaste, kes koguvad ja jagavad, ning neid, kes aitavad muusikat panna plaadile või viia lavale. Maarja Merivoo-Parroga vestlevad Vaiko Eplik, Olev Muska, Piret Noorhani, Ahto Külvet ja Karl Korts.

Maarja Merivoo-Parro:Tänavune suvi tõestab elavalt, et väliseesti muusika ei ole ajalooline artefakt kadunud ajastust, vaid elav-hingav, rõkkav-müdistav, värske ja aktuaalne ning kahtlematult väga vajalik globaalse eesti kultuurielu osa. Esimesena uuringi Austraalias sündinud-kasvanud Olev Muskalt: kuidas pikk ja mitmekülgne Eesti ja ka Läti turnee enam kui 20 ülesastumisega on läinud ja mis sellest tohuvabohust meelde jääb?

Olev Muska:Ehk just see võimalus nii palju esineda. Kui olen varem siin käinud, siis on olnud korraga mõned esinemised. Kõige suurem tuur enne tänavust oligi aastal 1989, kui tulin koos Kiri-uu kooriga. Nüüd on asjad läinud tükk maad ladusamalt. Side on pagana hea – ma saan oma banking’ut teha siit otse. Kui võrdlen sellega, mis ma nägin oma esimesel visiidil 1975. aastal, siis on kõik kohutavalt teistsugune. See, et sa, Karl (Korts – M. M-P.), oled nii tragilt korraldanud sellise tiheda kava, on minu arust ainulaadne. Kartsid, et võib-olla väsitad mind, aga ma kardan, et sina ise oled kuidagi natuke närtsimas, kui nii võib öelda. Ma arvan ka, et asi on loomulikku teed liikunud. See Eestimaa ei ole enam selline püha maa, nagu ta oli minu ettekujutuses. Olen väga rahul, et ma olen siin peaaegu nagu omas kodus, olgugi et ma siin ei ela. Siin olemine tundub nii normaalne. Vastukaja on olnud tore ja igaüks, kellega olen saanud vestelda, on mulle väga palju andnud.

Merivoo-Parro:Olin klubis Hall toimunud kuulamisõhtul, kus kõik Olev Muska vinüülid ette mängiti, ja see oli üks erakordselt mõnus üritus. Värske plaadi kohta peab aga tõdema, et see on pehmelt öeldes vaimustav. Selles kohtuvad suur rõõm ja suur oht mingis täiesti originaalses suhtes. See kisub kaasa ja kuulates on tunne, et saab nii targemaks kui ka õnnelikumaks. Noor plaadifirma boss Karl Korts, kuidas see plaat ja see intensiivne turnee sündisid?

Karl Korts: Korraldasin festivali „Kõu“, olin seal täitsa sisetiimis ja veetsin kogu talve Võrumaal asju ajades. Kui ma siis Olevi muusika avastasin, tegime just Eesti glitch-muusika kogumikku pealkirjaga „Tere“. Kirjutasin Olevile ja küsisin lugu. Olev vastas, et tal on aastast 1986 avaldamata lugu pealkirjaga „Tere“. See siis ootas 40 aastat oma aega. Aprillis läksid mul aga „Kõuga“ suusad risti. Visioonid olid erinevad ja mind visati tiimist välja. Polegi vist Olevile otseselt maininud, aga viimane piisk karikasse oligi see, et tegin konkreetse pakkumise seoses Oleviga. See ei läinud läbi. Ja siis mõtlesingi, et mina ikkagi nii väga tahan, et Olev siia tuleks ja ma tahan seda muusikat levitada. Hakkasin lihtsalt üritusi kokku leppima ja nii see lumepall veeres edasi. Mu isa märkas, et ma olen ilgelt mures kõige pärast ja küsis, kas ta saab mind aidata. Ütlesin, et jaa, mul oleks vaja raha laenata. Andis. Helistasin kohe Tartu vinüülipressikotta Vinyl Plant ja ütlesin, et davai, mul on viie nädalaga plaati vaja. Nad vastasid: oh jaa, Olev Muska jaoks paneme tootmise seisma, võtame vahele ja teeme ära!

Eesti muusikaringkondades ongi Muska nagu võlusõna. Näiteks Ahto (Külvet – M. M-P.) puhul hankisin Inforegistrist kell kümme õhtul tema telefoninumbri ja helistasin, et kuule, Olevi vend Arno tuleb homme Tartusse, tahad plaate vä? Ta vastas, et jaa, muidugi, saada kümme tükki! Kõik uksed on justkui maagiliselt ise avanenud.

Samal ajal, nagu ka Olev mainis, on praegu veits närtsimise tunne ka. Ma ei olnud arvestanud sellega, et autojuhiks olemise ja asjade kokku rebimise kõrval lähen panen keikadel ka kõik tehnika üles, kuna mingid festivalid lihtsalt ei oska raiderit lugeda.

Merivoo-Parro: See kõlab nagu tõelises väliseesti vaimus õhinapõhine tegutsemine, mis on ilmselt tuttav vestlusringi kollektsionääridele, kes on kõik ka otsapidi jagajad. Mina ja Vaiko tegime seda „Esto-muusika“ kogumiku ja raadiosaadete kaudu, Ahto teeb seda Psühhoteegi plaadipoe ja Psühhodisko konverentsi kaudu ning Piret on suisa kättpidi algallikate keskel Torontos ja juhib väliseesti muuseumi Vemu. Kui vaatate tagasi möödunud aastakümnele, siis mida väliseesti muusika hindamise, levimise ja uurimise puhul välja tooksite?

Vaiko Eplik: Minu meelest on hästi see, et suhtumine väliseesti muusikasse on normaliseerunud, nagu siin sai ka mainitud. Selle järele on ka nõudlus. Kümme aastat tagasi, kui me „Esto-muusika“ kogumikuga välja tulime, siis oli paljudele võib-olla paras šokk, et selline muusika üldse olemas on. Mulle tuli algne tõuge raamatust „Eesti vinüülplaatide diskograafia 1954–2010“, kus oli esimest korda püütud panna ühte nimistusse nii kodu-Eesti kui ka väliseesti muusika. See oli täiesti raputav hetk, sest ma mõistsin, et ainult nii saabki olla. Need ongi ju üks ja sama asi! Viimase kümne aasta kõige suurem muutus ongi ehk see, et väliseesti muusika on kuidagi vastu võetud ja ta on kodu-Eesti muusikaga nüüd lõpuks ühes sahtlis või riiulis ning nüüd ka füüsiliselt siin kohal.

Piret Noorhani: Kaugel elava eestlasena, kes ma ärkan iga päev Vikerraadio saatel siin Torontos, on minu hommiku­saated teie pärastlõunasaated, sest seitse tundi on ajavahet. See on just see aeg, kui mängitakse muusikat. Ja ei möödu vist peaaegu ühtki hommikut, kui ma ei kuule seal Kopvillemit või Reeta või kedagi muud säherdust. Nii et see kogumik, mis te tegite, Vaiko ja Maarja, on tõesti toonud väliseesti muusika laia kasutusse. See muusika on ka siin kohapeal tagasi ellu tulnud, sest üks asi viib teiseni.

Kui ma sain teada, et meie Erik Laar, parimas eas muusikategija, peab siin DJ-kooli ja on turntable’ist, nagu ta rõhutab – ta ei ole ise DJ, vaid tõesti komponeerib omaenda muusikat –, siis kutsusime ta koroona ajal Vemu arhiivi külla. Suur osa meie plaadikogust oli talle juba tuttav, kuna ta on üles kasvanud väliseesti peres. Ta valis meilt mõned plaadid ja läks koju ning töötas nende kallal. Mõne aja pärast tegime live-stream-kontserdi Vemu arhiivihoidlast, kus Erik keerutas neid vanu plaate ja ehitas nende peale omaenda uue maailma, ja noh, see oli tõeliselt äge programm!

Nüüd on ka Eestis saanud huvilised sellega tutvuda, sest meie oma Toronto Estonian Music Week’i kaudu oleme Erik Laari ka kodumaale müünud. Kogu see saaga lõppes Erikule eriti õnnelikult, kui ta sai möödunud aastal Etnokulbi omanikuks.

Muska:Üldsegi tahaks nendest artistidest rohkem teada. Kui teha Google’is otsing, siis ei leia kuigi palju. Näiteks Merit Recordsi alt ilmunud „Küla­laulud“, mida saab Digarist kuulata. Mulle see plaat väga meeldis, aga nii vähe on selle kohta avalikku infot. Täiendamist on tarvis küll ja veel.

Noorhani: Tartu ülikoolis töötab Aigi Rahi-Tamm, kes on oma tudengeid suunanud väliseesti teemadel uurimistöid tegema. See on tõesti väga lai tööpõld ja oleks hea lükata sellele ka mittemuusikutest uurijaid.

Merivoo-Parro: Ahto teeb oma iga­päeva­tööga ka midagi sellist: lükkab uusi huvilisi väliseesti muusikavälja ja söödab neid kõrvaussidega. Mida sinu arvates oleks vaja, et see avardumine muudkui kestaks?

Ahto Külvet: Aasta tagasi korraldasin „Psühhodisko“ konverentsi, mis oli pühendatud väliseesti muusikale. Pean tunnistama, et natuke pelgasin, et kõik on juba ära tehtud. See sinu kirjutatud raamat, seal on juba kõik olemas. Aga poleks pidanud pelgama: ürituse vastu oli väga-väga suur huvi. Ja tänu sellele raamatule sai Tartu ülikooli raamatukogus teha näituse, kus oli väljas üle 200 väliseesti plaadi. Näituse taga olnud Andres Karrol on nüüdseks tõenäoliselt Eesti suurim väliseesti plaatide kollektsioon. Ilmselt ei oleks ta aga kunagi hakanud neid plaate koguma, kui poleks olnud toda kolmik-CDd ja sellega kaasnenud raamatut. Sügisene konverents ja laat, kuhu Piret plaate saatis, näitasid, et inimesed hoolivad sellest muusikast.

Noorhani: Üks lugu, mida ma siin meie külalistele räägin ja mis eriti väliseestlastele endile meeldib, on see, kuidas sa müüsid meie saadetud plaate oma laadal ja teenitud umbes 650 euro eest osteti kaameradroon, mis saadeti Ukrainasse venelaste vastu sõtta. Mis võiks olla veel parem viis väliseesti muusika kasutamiseks? Ei olegi paremat.

Külvet: Minu plaadipoes on nüüd eraldi Ulgu-Eesti kast. Ei ole veel segamini see kast tava-Eestiga, aga ta on olemas ja see on väga suur asi. Mu enda plaadikotis on kolm-neli väliseesti lugu, mida kannan alati kaasas ja võin häbenemata mängida ükskõik mis peol. Varem ei olnud neid mulle üldse olemas. Eile oligi mul Saaremaal esinemine, mängisin Olev Muska „Saaremaa“ lugusid mitmes versioonis ja leidsin veel ühe uue loo: Widholmi Piduripaela „Saaremaa“. Metsik reggae-lugu! Tegelikult te võiksite kogumikule ka järje teha nüüd, mil kümme aastat on täis.

Merivoo-Parro:Tõsi on, et selle kümne aastaga on palju uut vana muusikat välja tulnud. Meie kogumik põhines ametlikult välja antud plaatidel, mis on kõigest jäämäe tipp ja kõige väiksem osa loodud muusikast. On ju veel ka demod ja promod ja kodusalvestised ja kontserdisalvestised jne, mida ma olen oma välitööde raames otsinud ja leidnud väliseesti kodude sahtlipõhjadest, kus nad lebavad märgistamata kassettidel ja isekõrvetatud CDdel ning muidugi makilintidel, ja on suures hävimisohus.

Noorhani:Meil Kanadas tegeleb produtsent Mart Lipp-Leppik oma onu Jüri Lipu arhiiviga ja töötab mitteametlikke salvestusi läbi. Ja nüüd oleme hakanud vastu võtma Andres Raudsepa materjali. Tema tütar kolib Andrese maja tühjaks ja ka sealt on tulemas seni avaldamata muusikat. Tore on näha, et see teema kasvab mitut pidi ja tänu teile kõigile on ka minu kui arhivaari fookus võib-olla aktiivsemalt sellel teemal olnud, kuna ma seda huvi näen.

Külvet: Ja ka videod, eks ole. Näiteks Avo & The Cadose seitsmetolline on väga hinnatud, mina leidsin nende pooletunnise kontsertvideo Stockholmi Eesti Maja keldrist. Kõik see kraam võiks olla kuskil koos turvalises ja kättesaadavas kohas ja digitaliseerimise küsimus on täiesti tõsine. Seesama peol mängitud „Saaremaa“ lugu … ma ei tea, mitu korda keegi mult eile küsis, et kus ma seda kuulata saan. No ei saagi praegu.

Eplik: See lugu on kümme aastat tagasi digitaliseeritud, aga seda ei ole veebis, jah. Paljud on ka käinud mulle peale, et miks ma ei ole seda väliseesti kogumikku pannud Spotifysse ja Youtube’i, aga sellel on väga tüütud põhjused. Suur osa muusikast, näiteks lääne lugude kaverid, tehti omal ajal ilma õiguste omanikega läbi rääkimata. Ja kuna mina ei taha seda 40 aastat clear’imata õiguste tuld enda kraesse, siis ma ei olegi saanud seda avalikuks teha. CD peal nad kümme aastat tagasi ilmusid ja meil oli ka paar lisatrükki. Mul on väga kahju, et kogumikule ei saanud panna Peeter Kopvillemi teise kasseti lugusid, sest neist ei olnud toona piisavalt head koopiat, aga nüüd on see olemas. Tegelikult oleks võib-olla tõesti aeg teha uus kogumik.

Muska: Vähemalt materjali on küll ja veel. Minu meelest on huvitav, et me töötame kildudega. Meil ei pea kõik kogu aeg käes olema, see ongi arenev ja loominguline värk. Ka arhiivitöö on teatud määral loominguline töö ja võib-olla ei peagi neid asju lõpuni uurima. Mina olen Austraaliast ja vaatan Eesti poole, olen väliseesti värgiga kursis, aga siiski on palju, mille kohta ma ei tea kunagi täielikult. See aga ei tähenda, et ma ei saa seda töödelda.

Merivoo-Parro:Tõsi võib-olla ongi see, et kogumik sündis oma ajas toonaste parimate teadmiste kohaselt. Võib-olla ei peagi seda uuesti sünnitama ja muretsema, kuidas kogu kraam seekord loogiliseks tervikuks kujundada. Ehk olekski õigem teha väiksemaid lisandusi, justkui uusi peatükke: lisaplaat üks, kaks, kolm ja sada. Kuna ma olen Olevi juures külas käinud, siis tean, et Olevil endalgi on umbes miljoni plaadi jagu avaldamata materjali olemas ja ootel. Nii et, Karl, sul on veel lai tööpõld ees.

Korts: Jaa, praegu on minu käes neli gigabaiti Olevi avaldamata muusikat. Ma ei taha küll maad ja ilma kokku lubada, aga tahaksin küll jaanuaris minna Olevile Austraaliasse külla ja kuulata, mis tema kassettide peal leidub.

Merivoo-Parro: Siit terendab midagi personaalarhiivi sarnast.

Muska: Minu kodu on jah justkui vaheala: arhivaari ja artisti kokkupõrkekoht.

Noorhani: Arhivaarina viskan õhku, et igal aastal korraldame temaatilise kogumisaktsiooni. Sageli on see seotud saabuva näituse või tähtpäevaga, kuhu vajame lisamaterjali. Oleme teinud ka kogumisaktsiooni „Muusika eestlase elus“, kus inimesed kirjutasid, mida muusika väliseestlasele on tähendanud. Aga me võiksime või koguni peaksime äkki koguma just neid igasuguseid salvestisi, mis ei ole plaadid.

Merivoo-Parro: Jaa!

Eplik:Siin tekivad kohe omad probleemid ja selle avaldamata materjaliga on suur häda. Minagi leidsin pärast „Esto-muusika“ kogumikku ühest Eesti antikvariaadist ainueksemplari: atsetaatplaadi, mis oli New Yorgis lastud lõigata. Selline spets töökoda oli, kus sai muusikalist tervitust saata. Üks perekond laulis seal kambakesi, ise saatsid end akordionite ja kitarridega. Plaadil oli kaks laulu, mis saadeti kodu-Eestisse vanaemale. Mul õnnestus see digitaliseerida ja viisin originaali rahvusraamatu­kokku. Nad küsisid, kas ma tean seda perekonnanime või midagi muud nendest esitajatest. Kuna ma ei teadnud, siis võeti see küll tänuga vastu, aga avaldati arvamust, et tõenäosus, et keegi oskab kunagi küsida ja kasutada arhivaali, mis ei ole seotud ühegi konkreetse isiku või aastaarvuga, on väike.

Külvet: Segadust on ka uuema aja muusikutega. Eestis on üks plaadikoguja Paul, kes kogub kõiki uusi eesti muusikutega vinüülplaate, ja tema on teine­kord küsimuse ees, kes sinna gruppi kuulub ja kes mitte. Kas näiteks Kara-Lis Coverdale on piisavalt eestlane, et olla tema kollektsioonis?

Noorhani:Kara-Lis Coverdale kindlasti on: ta räägib eesti keelt, on mänginud eesti kirikutes orelit ja esinenud Toronto Estonian Music Week’il. Kanadas on palju professionaalseid heliloojaid ja muusikuid, kes identifitseerivad end eestlasena, aga tegutsevad Kanada lavadel. Praeguste väliseesti muusikutest ülevaate tegemine on täiesti omaette töö. Näiteks on meil siin üks ladina poole kalduv indiroki bändi Blumarelo, mille laulja on meie kogukonnas aktiivne eestlane Vincent Teetsov, ehkki bänd ei laula eesti keeles ja nende muusikas see eestlus otseselt silma ei torka.

Muska:Jääb küsimus, et missugune see eesti muusika üldse on.

Eplik:Siin oli ju ka irvhambaid, kes tõstatasid viimase Eurovisioni lauluvõistlusega seoses küsimuse, kas Tommy Cash on eesti artist. Sama hästi võiks küsida, kas Arvo Pärt, kes on õigeusklik ja kirjutab ükskõik mis keeles peale eesti keele, on ikka eesti helilooja. No kindlasti on. Me võime ka omavahel kokku leppida, et kui see küsimus tekib, siis alati – on!

Noorhani:Pigem on.

Muska:Eriti, kui artist nõuab seda.

Merivoo-Parro:Kui teil oleks mõni võlunupp või -lüliti, mida saaksite kasutada ja teie soov väliseesti muusika mineviku, oleviku või tuleviku rindel läheks otsemaid täide, siis mida sooviksite? Mis võluvitsaga te meie kultuurivaldkonda lööksite?

Muska: Mina vaatan minevikku ja leian, et see kolme CD kogumik oli väliseesti muusika tutvustamisel väga oluline asi, ja kui see saaks sarjana jätkuda, siis oleks sellest palju kasu. Minu arust on veel palju, millest me pole teadlikud, ja on nii palju toorainet. Paluks jätkata samas vaimus.

Eplik: Mina ütleksin, et asi juba paratamatult läheb helgesse tulevikku, kuna see kultuur on isetekkeline ja selle esile­tõstmine on olnud inimeste enda suurest vaimustusest ja armastusest selle muusika vastu. Veel oleks tore, kui ühel hetkel võiks kodumaal linastuda Olev Muska filmitoodangu retrospektiiv.

Merivoo-Parro:Eelmisel aastal see juba juhtuski!

Muska: Ma ütleksin, et tänu Maarjale need filmid digiteeriti. Üks neist oli nii halvas olukorras, sest filmi režissöör puhastas linti enne esilinastust puupiiritusega ja arvas, et sai tolmust lahti, aga tegelikult rikkus filmi ja heli ära. Mõtlesime, et see on nüüd küll otsas, aga digiteerimisel tuli välja, et see oli siiski säilinud kõik need aastad ja õnnestus ilusti üle kanda. Möödunud sügisel oligi üleüldse esimene kord pärast omaaegset esilinastust 1970. aastail, mil seda filmi avalikult näidati Sydneys ja hiljem Lachlan Belli eestvedamisel ka Tartus. Pean ka ütlema, et ma ei pea nendest vanadest filmidest suurt lugu. Ent kui nad tulevad esile niimoodi ametlikult ja teaduslikult, siis on hoopis teine asi. Siis see on tõesti ajalooline värk ja sel on mingi tähtsus.

Merivoo-Parro:Nii tore, et sa usaldasid need ainueksemplarid minu kätte läbima Austraaliast Eestisse seda pikka teekonda, mille jooksul ma pidin ka omajagu võitlema, et neid linte kangetest turvaskanneritest läbi ei lastaks. Tuleb ka mainida, et kogu seda ettevõtmist rahastas haridus- ja teadusministeeriumi „Rahvuskaaslaste programm“. Minu hea partner selle kõige juures on olnud rahvusarhiiv, kuhu on õnnestunud üle anda nüüdseks juba äkki üle saja haruldase salvestise, mida tõesti kuskil mujal ei leidugi. Ja muidugi on mulle kui uurijale hästi oluline seda kõike võimalikult laialt jagada. Kevadel õnnestus Cambridge’i ülikooli suurel rahvusvahelisel konverentsil lasta kohale­tulnuile tõelist Austraalia avangardi pealkirjaga „Pepu-perse“.

Muska:See on minu lemmik ka!

Merivoo-Parro: Minu soov ongi jätkuvalt otsida ja leida neid haruldusi, mille pärast peaks eesti muusikaajalugu tervikuna jälle ümber kirjutama. Aga teie soovunelmad, Karl, Ahto ja Piret?

Korts: Levitust oleks vaja. Kuna Eesti muusika ja Eesti on nii tasemel, siis mul on nii kahju, kui ta jääbki siia väikesele maa-alale pidama. See tase, mida näen Eesti elektroonilise muusika skeenes, on nii kõrge, et see väärib laiemat tähele­panu. Olen paari nädalaga Olevi uue plaadi läbi müünud, mis on väga tore, aga kurb on, et see on peamiselt jäänud siia. Üks plaat telliti USAsse, üks Saksamaale ja üks Prantsusmaale, aga see on ka kõik. Ma näen, et see muusika on füüsiliselt sellel kitsal maa-alal kinni. Seega, kui ma saan midagi paluda, siis palun võluvitsaga õnnistada Eesti plaadilevikut üle maailma.

Noorhani: Kui minul oleks võluvits, siis ma võluksin meile Vemu uue maja, mille valmimine on Toronto Eesti keskuse ehitamise tõttu veninud ja edasi lükkunud. Vemu uues majas saaks palju atraktiivsemalt ja võimsamalt väliseestlaste loomingut ja tegemisi tutvustada – ka muusikat, mis on olnud eestlastele eksistentsiaalne teema läbi ajaloo. Uues majas oleksid meil paremad võimalused populariseerida seda kõike nii oma siseringis, vaid ka palju laiemalt ja rahvus­vahelisemalt.

Külvet: Minul on üks konkreetne soov. Mulle meeldib väga „Groove of ESSR“ esimene plaat, mis on tehtud nõukaaja funk-soul-diskomuusikast. Selle on kokku pannud DJd ja seal on väga hea vaib. Võiks olla ka samasugune „Groove of Ulgu-Eesti“, mida praegu ei ole. See võiks olla 45 minutit ning koosneda väga hea vaibi ja miksiga lugudest.

„Groove of ESSRi“ kohta olen alati öelnud, kui tuleb keegi jaapanlane poodi, et see on eesti muusika aarete kaart. Vahelehe pealt on näha, mis plaatidelt need lood pärit on, ja saab hakata omal käel edasi minema. Seda plaati on tehtud neli või viis uustrükki ja kindlasti ei ole kõik need plaadid Eestis – selline lihtne ja söödav asi, mille hea kokk suudaks kokku keeta. Arvan, et see on võimalik, sest lugusid on. Lihtsalt tuleb kätte võtta ja ära teha.

Noorhani: Ja mis on tulemas ja mida peaksime kõik silmas pidama: järgmise aasta 1. novembril on Olaf Kopvillem 100. Tema lapselaps Keila töötab meie juures ja on nüüd hakanud oma koduarhiivi läbi vaatama. Teeme siin Kanadas kindlasti näituse, aga see on nüüd küll selline tähtpäev, mille puhul võiks korraldada ka suurema seminari vormis kohtumise, kuhu kõik see riskirühm kokku tuua ja võttagi ette välismuusika pärand laiemalt.

Eplik:Vot sest tuleks üks täit värki lops!