Tartu ülikooli raamatukogus on avatud näitus „Exciting Minds: Estonian Research Excellence Showcase – ERC Grants Across the Years“. Eesti Teadus­agentuuri Brüsseli esinduse eestvedamisel valminud näitusel tutvustatakse Eesti päritolu või Eestis tegutsevaid Euroopa Teadusnõukogu (European Research Council, ERC) grandisaajaid ja nende tipptasemel teadustööd. Näitusel on 28 teadlase uurimistööd.

Tartu. On juulikuu. Ilm on ebaeestimaiselt leitsakuline. Tartu ülikooli raamatukogu fuajee, kus näitus on eksponeeritud, on aga meeldivalt jahe. Vaatan kenasti kujundatud plakateid ja adun, et näitus ei ole pelgalt teaduse esitlus – see on dialoog. Ja kui hästi vaikselt olla, võib kuulda isegi, kuidas Euroopa Teadusnõukogu grant ise sõna võtab. Ruudulises pintsakus, kergelt snoobliku aktsendiga Grant alustab nagu ikka loenguga: „Esmalt peame alustama minu ajaloost, et te ikka aru saaksite, kui oluline ma olen!“

Grandi pihtimus: kuidas minust sai see, kes ma olen

Keskajast kuni valgustusajastuni said teadlased ja mõtlejad enamasti toetust aadlike ja kõrgema vaimulikkonna hulka kuuluvatelt patroonidelt või siis rahastasid oma teadustööd ise, näiteks arstipraksisest saadava tuluga. Tuntud näidetena võib siinkohal tuua renessansi­ajastu leiutajad ja astronoomid, keda toetasid kuninglikud õukonnad või rikkad perekonnad, näiteks Galileo Galilei tegutses Toscana Medicite suguvõsa kaitse all. Selline patroonlus tähendas muidugi seda, et teadust suunati tihti patrooni huvidest lähtuvalt ja teadusvabadus sõltus suuresti sellest, kui palju iseseisvust patroon teadlasele võimaldas.¹

XVII– XVIII sajandil hakkasid Euroopas kujunema teadusakadeemiad ja -seltsid, mis tähistasid teaduse institutsionaliseerumise algust. Samal ajal hakkasid valitsused pakkuma teadusprobleemide lahendamiseks auhindu ja preemiaid. Klassikaline näide on Briti valitsuse välja pandud kaugmeresõidu pikkuskraadi preemia, mille abil XVIII sajandil kutsuti üles otsima täpset meetodit laeva pikkuskraadi määramiseks. Teatavasti võitis selle John Harrison oma innovaatilise kronomeetriga.² Samuti rahastas Briti valitsus Charles Babbage’i mehaanilise arvutusmasina väljatöötamist. XIX sajandiks oli paljudes ülikoolides loodud esimesed teadusprofessuurid ja riigid hakkasid üha enam vedama teaduse rahastamist. Teaduse rahastamine muutus seega järk-järgult institutsionaalsemaks, tekkisid ametlikud struktuurid ja ametikohad teadlastele.³

XX sajand tõi kaasa murrangu teaduse rahastamises nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Teadus muutus strateegiliseks riiklikuks prioriteediks, eriti pärast Teist maailmasõda ja külma sõja algust ning see ajendas valitsusi ohtralt investeerima teadus- ja arendustegevusse. Teaduse finantseerimine muutus avalik-õiguslikuks, paljudes riikides loodi riiklikud teadusfondid, ülikoolidele eraldati baasteaduse toetuseks otserahastus ning suured sõjalised ja julgeolekuprogrammid (nt tuumatehnoloogia, kosmosevõidujooks) pumpasid teadusse tohutuid summasid.⁴

Ühendkuningriigis loodi aastatel 1910–1920 Teadus- ja Tööstusuuringute Nõukogu, Saksamaal alustas 1920. aastatel teadusgrantide jagamist Saksa Teaduse Hädaolukordade Ühing (Notge­mein­schaft der Deutschen Wissenschaft, hilisem Saksa Teadusfond, DFG) ja Prantsusmaal asutati 1939. aastal Riiklik Teadusuuringute Keskus (Centre national de la recherche scientifique, CNRS). Peale riigi rahastuse oli oma osa eraannetustel, suured erafondid nagu Rockefelleri ja Carnegie fond toetasid teadusalgatusi nii Ameerikas kui Euroopas.⁵

XX sajandi teiseks pooleks oli teadusrahastus vägagi mitmekesistunud, peale valitsuste otsese rahastuse finantseeriti teadust sõjaliste eelarvete kaudu, oma panuse andsid ka ettevõtete uurimistoetused, leiutiste patentidest saadav kasum ning eraannetused.

I dialoog teadlasega: mälu, mida ei mõõda meetrites

Siis vaatab Grant ringi ja teatab: „Raamatukogu on igati minuvääriline koht. Kas teate, kui tihti mind ekslikult segi aetakse mingi … projektirahaga? Olen siiski tipptaseme instrument. Mind ei saa taotleda lihtsalt sooviga midagi praktilist teha. Mina otsin ideid, mis nihutavad piire.“

Esimene teadlane (lehitseb oma monograafia käsikirja): „Kas pole nii, et just sina sead piire? Näiteks selle vahel, mis on mälu ja mis on kirjandus. Või kuidas me räägime nendest, kellel pole enam häält.“

Grant (kergelt kohmetudes): „Tõsi, mu hindamiskomisjonid hindavad intellektuaalset julgust. Teie töö trauma ja kultuurimälu teemadel – eriti Ida-Euroopa kontekstis – oli … hm, epistemoloogiliselt ebamugav, aga köitev. Paljudele hindajatele just see meeldibki.“

Esimene teadlane (naeratab): „Mind huvitas, kuidas lugude kaudu vormub kollektiivne identiteet. Kui suurte ühiskondlike vapustuste järel saab inimesest jälle kodanik. Või kui ei saa. Aga ausalt öeldes aitas see grant mul ise ka järele mõelda – kuidas teadlane ennast positsioneerib, mille eest ta vastutab.“

Grant (kohendab oma lipsu, mida keegi peale tema ei näe): „Vastutust ma hindan. Ent ärgem unustagem ambitsiooni. ERC on ikkagi Euroopa teaduse visiitkaart.“

ERC Grant – Euroopa kõige sõltumatum ametnik

Euroopa Teadusnõukogu (ERC) loodi 2007. aastal osana ELi seitsmendast raamprogrammist (FP7) vastusena vajadusele reformida Euroopa teadusrahastust. ERC rajamise taga oli mitme aasta pikkune teaduspoliitiline debatt ja nii teadlaskonna kui ka poliitikute ühine huvi suurendada Euroopa teaduse konkurentsivõimet. Poliitiliseks eelduseks oli 2000. aastal käivitatud Lissaboni strateegia, millega Euroopa Liidu juhid seadsid eesmärgiks muuta Euroopa 2010. aastaks maailma kõige konkurentsivõimelisemaks teadmismahukaks majanduseks. Sellega kaasnes eesmärk tõsta teadus- ja arenduskulud 3%-ni SKTst ja luua ühtne Euroopa Teadusruum (European Research Area, ERA). Esialgu püüti ERA eesmärke saavutada peamiselt riikide vabatahtliku koostöö ja koordineerimisega (nn avatud koordineerimise meetod), kuid 2004.–2005. aasta hindamine (nn Wim Koki aruanne⁶) näitas, et senine meetod hästi ei toiminud. Seejärel otsustati luua tegelik üleeuroopaline teadusrahastuse instrument, mis ületaks riikide killustatuse. Nii sündiski poliitilise kokkuleppe tulemusel ERC, esimene kogu ELi hõlmav teadusrahastusorganisatsioon.

ERC loomist toetasid aktiivselt juhtivad Euroopa teadlased, kes soovisid, et see uus nõukogu toimiks USA eeskujul sõltumatu teadusagentuurina. Oluline institutsionaalne eeldus oli Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vaheline kompromiss, mis võimaldas ERC-l tegutseda küll ELi eelarve raames, kuid suure teadusliku autonoomiaga. Programmi strateegilise juhtimisega tegeleb teadlaste juhitud teadusnõukogu (ERC Scientific Council) ja projektide valikul on ainsaks kriteeriumiks teaduslik tipptase.

Uue nõukogu loomise taga olid ka sisulised argumendid. Teadlaskond rõhutas, et riiklik rahastamine üksi ei ole globaalse konkurentsi ajastul piisav ja Euroopa vajab täiendavat mehhanismi, mis looks rahastuse tipptasemel teadusele üle kogu kontinendi. Varasemad raamprogrammid nõudsid sageli ülalt alla suunatud teemasid ja rahvusvahelisi konsortsiume, mis tähendas, et üksikteadlasel oli keeruline saada toetust oma parima idee teostamiseks, kui see ei sobitunud mõne poliitiliselt etteantud prioriteediga. 2007. aastal käivitunud ERC „Ideede programm“ sai kiiresti tuntuks oma uuenduslikkuse poolest ja oli märgiliseks sammuks Euroopa teadusrahastuse arenguloos.

II dialoog teadlasega: märgalad ja mõõtmed

Grant (vaatab läbi fuajee klaasuste välja): „Tuleb tunnistada, et sinu juhtum on … harukordne. Sul õnnestus panna mind, institutsiooni kehastust, jalutama sohu.“

Teine teadlane (muheledes): „Täpsem oleks öelda: märgalale. Seal toimub väga palju, mida me kuival pinnal ei näe – ainevood, mikroobid, süsinikubilanss. Ja teadus vajab niiskust. Ka metafoorilist.“

Grant (tõsinedes): „Sinu projekt siduski mu südame CO₂ sidumisega. See on ju ERC puhul erakordne – ühendada fundamentaalne ökoloogia, ökosüsteemide toimemehhanismid ja praktiline kliimapoliitika.“

Teine teadlane: „Seda projekti ei saanud teha Exceli tabelis. Vajasin aega, usaldust, meeskonda – ja võimalust mõelda süsteemselt. Teha mõõtmisi, mis ulatuvad aastatesse. Tänu grandile sain luua uurimisvõrgu, mille kaudu Eesti loodus räägib kaasa globaalses vestluses.“

Grant (rahulolevalt): „Nõustun. See oli investeering teaduslikku aeglusse.“

Grandil tekkis idee rahastada suurepäraseid ideid

Viimase paarikümne aastaga on ERC kujunenud Euroopa teaduses üheks tähtsamaks tegijaks ja mõjutanud märkimisväärselt siinset teaduskultuuri. ERC grantide konkurss, kus projektide ainsaks hindamiskriteeriumiks on teaduslik kvaliteet, on loonud Euroopas ühtse tipptaseme mõõdupuu. See on andnud tugeva stiimuli ülikoolidele ja riikidele arendada oma teadust nii, et suudetaks Euroopas läbi lüüa.

ERC on pööranud erilist tähelepanu noorema põlvkonna teadlaste toetamisele. Ligikaudu kaks kolmandikku ERC eelarvest on suunatud alustavatele (ERC Starting Grant) või karjääri keskfaasis olevatele teadlastele (väljakujunenud teadlase grant, ERC Consolidator Grant), andes neile võimaluse luua iseseisev uurimisrühm ja teostada oma ideid.

ERC grandid – eriti kogenud teadlase (ERC Advanced Grant) ja sünergia grant (ERC Synergy Grant), on suured, pikaajalised ja paindlikud, mis annab teadlastele enneolematu vabaduse katsetada uudseid lähenemisi. Toetuse suur maht ja kestus (tihti viis aastat) võimaldab teha teistmoodi ja ette võtta suuremaid, isegi riskantseid projekte. ERC on teadlikult propageerinud nn piiriülest (frontier) uurimist, mis ei tee vahet puhtakujulise alusuuringu ja rakenduste otsingute vahel, oluline on vaid uuringu läbimurdepotentsiaal. Tänu sellele on paljud ERC rahastatud projektid toonud ootamatuid tulemusi, millest mõnest on hiljem kujunenud lausa läbimurdelised tehnoloogiad või lahendused ühiskonnaprobleemidele. Näiteks aitas ERC varajane toetus mRNA vaktsiinide alusuuringutele luua COVID-19 vastaseid vaktsiine. See on hea näide, kuidas näiliselt „kasutu“ alusteadus osutus kriitilisel hetkel ülivajalikuks.⁷ ERC edukus on teinud Euroopa akadeemilisele keskkonnale head reklaami. Kuna ERC konkursid on avatud ka kolmandate riikide teadlastele (tingimusel, et nad viivad projekti läbi mõnes Euroopa riigis), on see meelitanud maailmatasemel teadlasi Euroopasse tööle. Samuti on ERC grantide prestiiž ja rahastus aidanud tipptegijaid Euroopas kinni hoida.

Kuigi ERC on veel suhteliselt noor institutsioon, näitavad tulemused selle muljetavaldavat mõjukust. ERC grante saanud teadlased on pälvinud rohkelt rahvusvahelisi auhindu. Eriti kõnekas on fakt, et alates 2007. aastast on juba 14 ERC grandisaajat võitnud Nobeli auhinna.⁸ See näitab, et ERC on suutnud tuvastada ja toetada tõeliselt tipptasemel teadust, mis konkureerib edukalt ka globaalsel areenil. Euroopas on ERC grandid muutunud justkui kvaliteedimärgiks, mis tähistab maailmatasemel läbimurret.

III dialoog: lehed, valgus ja maailmapilt

Grant (kohendab päikeseprille, mida tegelikult pole): „Sina oled mulle alati tundunud … fotosünteetiliselt erutav. Taimede ja valguse keeruline armastus­lugu, mille sina nii elegantselt lahti muukisid, mõjus ka Euroopa hindajatele.“

Kolmas teadlane: „Taim on keeruline masin. Ta kohandub, tajub, reageerib. Ja tema kaudu – isegi siis, kui tegu on tillukese lehega – saame rääkida suurtest asjadest: kliimamuutustest, elurikkusest, inimkonna tulevikust.“

Grant: „ERC ei armasta triviaalset. Sinu juhtum pani mind mõtlema: võib-olla ongi fotosüntees inimtsivilisatsiooni alustala. Ja sina tegid sellest poeetilise mõõteriista.“

Kolmas teadlane (naerdes): „Võib ka nii öelda. Aga ilma sellise grandita oleks see töö jäänud fragmentaarseks. Vajasin vabadust, et minna läbi keelte, laborite ja metsa – ja seejärel tagasi kirjutuslaua taha.“

Grant: „Tõsi. Sa veensid mind, et maailmaparandamine võib alata ka ühest lehekesest.“

Grant kahtleb iseendas (aga mitte liiga palju)

Praegune teadusrahastus, nii Euroopas kui mujal, põhineb suures osas grandipõhisel süsteemil, kus teadlased taotlevad projektipõhiseid uurimistoetusi. Sellel on mitmeid eeliseid, kuid ka märkimisväärseid puudusi, eriti mis puudutab teadusvabadust, innovatsiooni ja institutsionaalset sõltumatust.

Projektigrandid on oma olemuselt ajaliselt piiratud (tihti 2–5 aastat). Selline lühiajalisus tähendab, et teadlased peavad töö jätkamiseks pidevalt mõtlema järgmisele taotlusele. Pidev grantide taotlemise surve võib paradoksaalsel kombel vähendada teadusvabadust. Teadlane võib tunda, et ta ei saa võtta liiga pikka või riskantset projekti ette, sest rahastusaeg lõpeb enne ära. Samuti toob see kaasa karjääri ebakindlust, eriti nooremate teadlaste hulgas, kes tihti sõltuvad ühest grandiprojektist teise liikumisest. Lühikesed rahastusperioodid soodustavad ka „tükkhaaval teadust“, kus projektid jagunevad väikesteks osaeesmärkideks, et mahtuda granditsüklisse, mis võib pärssida suurte, pika perspektiiviga küsimuste uurimist.

Kuna kvalifitseerunud teadlasi on palju, aga grandiraha hulk piiratud, on paljud rahastusvoorude konkurents ülitihe. Taotlusi on kümnetes kordades rohkem kui rahastatavaid grante. See tähendab, et teadlased peavad kulutama tohutult aega ja energiat taotluste kirjutamisele, millest enamik jääb rahastuseta. Grandipõhine rahastus võib võimendada juba olemasolevat ebavõrdsust. Arenenumate teadussüsteemidega riikide teadlased on tihti paremas positsioonis, kuna neil on parem tugi­struktuur ja ka rohkem kogemusi. Nii on näiteks ERC puhul suur osa grantidest läinud Lääne-Euroopa rikkamatesse riikidesse, samas kui uued liikmesriigid on võitnud märksa vähem grante.⁹

Paratamatult kaasneb grandipõhise finantseerimisega ka märkimisväärne administratiivne koormus. Iga saadud grant tähendab aruandekohustust, finantskontrolli ja projekti bürokraatlikku haldamist. Teadlased kurdavad, et tihti kulub liiga suur osa ajast mitte teadustööle, vaid aruannete kirjutamisele, eelarveridade jälgimisele ja vorminõuete täitmisele. ERC püüdis seda bürokraatiat vähendada, kuid isegi seal on grandi­saajad pidanud loomulikult arvestama ühtse ELi raha kasutamise normidega.

IV dialoog: rohutee ja teaduse mälu

Grant (nuusutab kujuteldavat taimetõmmist, mida keegi pole valmistanud): „Sinu puhul ei ole küsimus ainult taime määramises. See, mida sina kogud, on… mäluline botaanika. Retseptid, meenutused, kombeviisid. Ega ma alguses aru ei saanudki, kas see on teadus või pärimus.“

Neljas teadlane (rahulikult): „Taimedel on elu, aga inimestel on lood. Ja kui inimene räägib taimest, siis ta räägib sageli ka iseendast – sellest, kuidas talvel marjad aitasid palavikku alandada, või kuidas naabrinaine õpetas nõgeseid soolama. Need teadmised on sama olulised kui laboritulemused.“

Grant (kohendab kujuteldavat mantliserva): „Tunnistan, et sinu taotlus oli mu jaoks … erakordne. Kõik oli justkui pehme: tekstid, hääled, liikumised ajas ja keeles. Aga siis saabus metoodika – ja see oli täpne, võrgustikuline, rangelt korrastatud. See oli hetk, mil ma otsustasin: jah, see töö peab saama nähtavaks.“

Neljas teadlane: „Etnobotaanika on piiril: loodusteadus, mis kuulab. Paljud inimesed, kellega me räägime, ei nimeta end teadlasteks, aga nad teavad täpselt, millal tuleb korjata angervaksa ja millal leesikalehti. Ja kui me neid teadmisi ei jäädvusta, siis need kaovad. Koos inimestega.“

Grant (vaatab kaugusse): „Tegelikult sa tuletasid mulle meelde, et teadmisi ei mõõdeta ainult tsitaatide arvuga. Mõnikord on vaja minna välja – põllule, metsa, külakeskusesse – ja kuulata. Ja siis tagasi tulla ning öelda: see on teadus.“

Neljas teadlane (naeratades):„Ja kui hästi läheb, võib mõni nendest teadmistest aidata meil ka tulevikus paremini toime tulla – looduse, tervise ja üksteisega.“

Grant: „Ma olen pigemini see, kes usub kontrollitud katsetesse ja täpseks lihvitud taotlusvormidesse… aga jah, ka mina suudan vahel mõista rohutee lõhna.“

Eesti teaduspoliitikas on ERC-l eriline roll: see ei ole mitte ainult rahvusvahelise kvaliteedi kinnitus, vaid ka rahvusvahelise koostöö katalüsaator. Kui teadlane läheb riski peale välja ja ühiskond teda usaldab, sünnib uus teadmine. Näitus, mis sellest välja kasvab, pole pelgalt tähistamine – see on vaikusest välja hüütud kuulutus: Eesti teadlastel on midagi öelda ja maailm kuulab.