Viljandi folgi aegu päike justkui ei looju. Päike hakkab madalamalt käima alles pärast seda, kui laululava on vastu kajanud hingeldustest ja viimasel päeval festivali tabanud raju tõttu on lompides tallatud. Sest viimasel päeval sajab. Alati. Et ma end väljaspool klassikalise muusika skeenet vees latikana ei tunne, pean paslikuks alustada festivali lisaprogrammi lisaprogrammist – folgi kui nähtuse natuuri kujundavast. Seega ilmestavad juuli lõpupäevi üksteise otsa kuhjatud pillikotid bussi pagasiruumis, viimase hetke piletiäri internetiavarustes, püüd Koidu tänaval käies mitte telgivaia otsa komistada. Muu hulgas üllatas tänavu – meenutades, et mullune festival oli nädalaid varem osalt välja müüdud – Viljandi bussipiletite saadavus. Samal ajal väidetakse festivali pressiteates, et mullusega võrreldes tõusis külastuste arv 38 000 peale. Ju siis nii oli.

Maast lahti!

XXXII folgisuve kannab juhtlause „Maast lahti!“, rõõmupeole kohaselt hüüumärgiga kaunistatud. Sama hõiskav on ka toon: Viljandi folgi motiiv on alati olnud ja oli selgi aastal tantsitada meelt ja keha, olla poliitikaüleselt eelkõige paik, kus kokku tulla ja rõõmustada. Nii selgitab bukleti avasõnades festivali kunstilist kontseptsiooni Ando Kiviberg. Ometi kumab pealkirjast kontseptsiooni teine ja poliitilisem sõnum: selleaastane festival hoidis muusikalist suhtlust rahvaste vahel, kes viimase aja kriiside tõttu on sunnitud otsima iseolemist mujalt kui omast mullast. Tõsi, põhiprogrammi kontserte kuulates ma seda taotluslikku austusavaldust ja vihjet maailmapoliitikale ei tajunud ega olekski mõtestanud, kui esimesel päeval oleks folkija piibel ehk roosa infovoldik võtmata jäänud. See-eest peegeldas kodust kaugele pagenud rahvaste lugusid hästi mitmekesine õpitubade programm, kus laupäeval ja pühapäeval sai üksteise otsa kuulata Oleksandr Iarmola arutlust „Miks me vajame pärimuskultuuri?“ ja Anu Korbi esitlust „Eestlased Siberis“ ning kuulata-õppida ukraina rituaalseid laule (Trio Žoržõnõ).

Laupäeva hommikul alustati taas pärimusmuusika aida väikeses saalis, kus Janika Oras ja Mari Palolill viisid kurssi seto leelo punktnoodiga. Esimest korda oli seda tutvustatud kevade hakul muusika- ja teatriakadeemias. Sel hommikul võttis loenguvorm kohe praktilise pöörde. Tõtt-öelda võis seda ka eeldada: kahtlen tagantjärele, kas olen Janika Orasega varem kokku puutunud nii, et pärast paari korda uue nooditeksti nägemist ei öeldaks, et nüüd oskate juba küll. Õpitubade tihedat programmi hindan väga. Ometi püüan kontserdikavale mitte liiga tehes väita, et see oli varasemate aastatega võrreldes tagasihoidlikum. Säärast muljet võib põhjendada selleaastase kitsama geograafilise haardega, mis hõlmas eelkõige (sugulusrahvaste ja) lähemate naaberriikide esinejaid.

Viljandi folgi võlu seisneb selle etteaimatavuses, tuttavlikkuses. Programmi sisusse mitte liialt süüvides võib paista, justkui korduks igal aastal sama, mida festivalitraditsiooni elushoidmise sildi all müüakse. Õhtused lavad täitsid eranditult eesti artistid. Reede õhtu lõpetas audiovisuaalne folktroonikabänd Oopus, laupäeva Untsakad. Folgi olemuse korduvust kinnitas Trad.Attack!-i ülesastumine, mis, kui pressiteadet uskuda, oli tõenäoliselt-mõneks-ajaks viimane. Lubaduse paikapidavust näitab järgmise aasta festivali programm.

Väikesed võidud

Kirjutades folgist tahaksin kirjutada muu hulgas sellest, milliseid sooje tundmusi pakuvad varahommikul äärekivid raamatubaari Romaan väraval. Mis tunne on neil puhata ning tunda tantsumajakuuma verd ¾ taktimõõdus pulseerides jalataldadest tagasi üles kehasse voolamas. See kuulub justkui Viljandi folgi põhiprogrammi. Vaid uduniisketel hommikutundidel kuuleb lugu kellestki, kes hoidis ansambli Naised Köögis kontserdil käes paberit väljaprinditud laulusõnadega ning laulis sõnu jälgides kaasa. Kellegi teise kogetud seik, ent üks armsamaid, mida mul õnnestus kuulda. Kui süüvida folgi programmi plaaniga või plaanita, tuleb teha valikuid, millest ilma jääda või mida võita, et võidud moodustaksid pisikeste mosaiigikildudena oma kogemuse.

Aida suures saalis mängiti reede keskpäeval ruhnlaste viiulimuusikat ja rahvakoraale. Meeldiva üllatuse valmistas kontserdi ülesehitus: esitati jutuvestmise, muusika ja filmi kollaaž ning ehkki kõlab reklaamilikult, mõjus see ennemini sooja tervituse kui eksotismina. Ehk oli kontsert ka kuklas tiksuv pisike meeldetuletus külastada ERMis rannarootslaste näitust. Karoliina Kreintaal, Lee Taul ja Kairi Leivo esitasid kontserdil lugusid 2025. aasta varakevadel ilmunud albumilt „Mere mälu“.

Kaks päeva hiljem sattusin sama saali rõdupinki oskamatuse tõttu moosimisele ei-ga vastata. Nii oli järgmine tund päevast määratud: Estlager Trio ja „Külapillimehi otsides“. Rahvamuusikaansambel on võtnud eesmärgiks leida, intervjueerida ja salvestada külapillimehi nende muusikastiili talletamiseks. Kontserdi algul võrdlesid projekti eestvedajad end vanavara koguja August Pulstiga, kelle panusest räägib ainuüksi fakt, et tema nime all avaneb kirjandusmuuseumi digivaramus 183 kirjet. Kontserdi ajend oli vaadelda, kuidas defineeritakse rahvamuusikat ning kas pärimusmuusika ja rahvamuusika on sama nähtus. Otsides tähendusvahet, mõeldakse, et pärimusmuusika on see, mida „vanasti“ mängiti – iidne ja muutumatu, isegi sakraalne nähtus, mida pole võimalik luua, vaid ainult taasesitada. Rahvamuusikat võidakse pidada madalamaks, harvem ka süldimuusikaks, mida ei sobi oma hoovist või rahvamajast välja viia, ammugi suuremale kontserdilavale. Eristusele tähelepanu juhtimiseks rõhutatakse projektis „külapillimehi“ ja „rahvamuusikuid“ kui muusikuid, kes mängivad rahvale muusikat, mille(s) rahvas (end) ära tunneb. Tõesti, August Pulsti nimelise stipendiumi laureaatide projekti haardeulatus on muljetavaldav ning töö tänuväärne.

Laupäevase „sügavpunase kirsiga“ kohtusin Jaak Johansoni laval. Kaisa Kuslapuu autorikontserdiks oli Viljandi baptistikirik publikut tihedalt täis. End pingile sättinud, mõtlesin, et tunda end kirikus karbikiluna ei paista vähem kummaline kui folgilisena kirikus või üldse suvel kirikus. Üksikud peapärjad tõid meelde, et minugi folk oli alanud pärjaga. Nägin seda pärga Viljandis esimest kohvi võttes. Lebas ahju peal, tal oli siis juba teine pea, mida kaunistada. Nüüd oli selline pärg kirikus. Täiesti paigal ja tasasena. Sel kontserdil tohtisid minutid liikuda aeglasemini kui tavaliselt. Kontserti sai haista, haistmismeelega tajuda kogu ruumi. Silma jäid aknaruutude tekitatud valgusruudud altaril. Baptistikirikus näevad need välja nagu spordisaali aknad. Kontserdil kõlas noppeid vanast ja uuest, tasakaalustatult moodustasid need terviku. Mõtlesin veel hiljem hoolikalt valitud kavale. Nagu oleks autorit kummitanud küsimus „mida nad küll arvasid?“. Loodan, et eksin.

Viimase päeva esimese kontserdi andsid saami-Soome-Norra esinduses Torgeir Vassvik, Juhani Silvola ja Audun Strype, kes esitasid eksperimentaal-improvisatsioonilisi joige, neile järgnes ansambli Nikns Suns kontsert, millega tähistati kahe tegutsemiskümnendi täitumist. Saami kontserdil tundsin puudust sõnalisest saatetekstist. Sügava mulje jättis laulja oskuslik kõrilaulmisega rituaaltrummi jäljendamine, kuid akustilise trummi eristamine elektroonikast oli kahjuks katsumus. Improvisatsiooniliste joigude rituaalsus kandus esimeselt Kirsimäelt teisele ning Nikns Sunsi folkrokk-kontsert mõjus festivali lõpu eel kontserdipaari orgaanilise jätku ja kulminatsioonina.

Suur tamm

Mis sest tammest tehtanekse?

Tammest tehtas tarekene,

vaestelaste varjupaika.

Tüvest tehtas tünnilauda, …

Ilmapuu, sild maa ja taeva vahel. Suure tamme, ka lihtsalt tamme motiivi korduvust võib kinnitada nii rahvaluule arhiiv, perekonnanimede statistika kui ka folgi kavaga tutvuja. Ülemised read – Mari Kalkuni laulusõnad – olid festivaliprogrammi esitusjärjekorras kolmandad, mis kinnitasid suure tamme motiivi juurdumist nüüdisaegses pärimusmuusikas. Esimesena mainiti sellele kujundile toetumist neljapäevaõhtusel Paabeli kontserdil, mille pealkiri ka festivali juhtmõtet kandis. Samalaadset ideed kandis ka Alika ja Arno kontsert „Juurte radadel“. Pärimusmuusika bändide omaloomingu lahutamatuks osaks näib olevat vanema rahvalaulu radadel käimine, sealsete teemade töötlemine – siiski, rohkem tutvustamine kui tänapäeva toomine.

Pärast juuli alguses peetud laulupidu võrdles Gregor Kulla oma artiklis toimunud pidu püha lehmaga.* Ehk olen end juba sisse rääkinud, aga et Kulla mõte mind intrigeeris, traageldan sõnasabast kinni võttes selle kokku lõppenud pärimusmuusikapeoga, mille kontserte kuulates võis märgata paralleele laulu­peoga. Kulla küsimuse peale, kus on nüüdisaegne rahvalaul, vastan „siin!“, ent kuulates selle laulu sisu, mu hääl hääbub. Nüüdisaegse rahva­laulu poolest on Viljandi folk rikas, ent kohtun uuesti pärimusmuusika ja rahvamuusika eristuse küsimusega: kas tõesti jäävad nüüdisaegse pärimusmuusika mõjutustega heliloojale tänapäeval aktuaalseteks teemadeks kosjas käimise laulud, neiu allikal nutetud pisarad, suur tamm? Sama tendentsi kohtab ka žanriüleste lugude puhul – loomingus, kus vanema rahvalaulu tekst ja põhimõtted on segatud mõne hilisema žanriga. Eesti traditsioonilise rahvalaulu esituspõhimõtete ja iseloomu tõttu vahendatakse see töötluse tempoga sammu pidavaks katkematuks sõnajadaks. Kuulates aina korduvat suure tamme motiivi süvenes minus küsimus: miks nopitakse töötlusi luues rahvamuusikast välja vaid poeetilisemad tekstid? Tekstid, mis räägivad loodusega koos olemisest, töötegemisest, pulmadest, vahel ka surmast ja lahkumisest. Teised, moraalselt vastakamad, mis käsitlevad perevägivalda, korraldatud abielusid, lapse kaotust, on ropusõnalised – ehkki nende leidmine arhiividest nõuab põhja­likumat tööd – ja jäävad pärimusmuusikute repertuaarist välja. See pole ajaloos mainimist väärt.

Nüüdisaegses rahvalaulus on laulu funktsioon teisenenud argielu jutustamiselt ja keeruliste teemade kajastamiselt traditsiooni sakraliseerimiseks. Samal ajal annab nüüdisaegne rahvamuusika (ümber)kujunemine võimaluse mõtestada Viljandi pärimusmuusika festivali kui nähtust. Festivali ülesanne on kanda muutusi traditsiooni nimetuse all ja, vastupidi, olla igal aastal uut nägu.