Aquino Thomas, Meie Isa palve seletus. Ladina keelest tõlkinud ja kommenteerinud ning saatesõna kirjutanud Sven-Olav Paavel. Maarjamaa, 2025. 256 lk. Aquino Thomas, Apostelliku usutunnistuse seletus. Ladina keelest tõlkinud ja kommenteerinud ning saatesõna kirjutanud Sven-Olav Paavel. Maarjamaa, 2024. 172 lk.

Juba pinnalisel tutvumisel Aquino Thomasega hakkab silma kahestumine: ühelt poolt ta loobub maailmast, kuid niisama ilmselgelt tuleb tema puhul esile pühendumine siinpoolsusele. Vähe sellest; kõnealuse pühendumisega piirdumata teeb ta oma õpetamistööga kõik, et ka kaasaegsed hakkaksid tema hoiakut jagama. Lisamatagi peaks olema selge, et suurima skolastiku pingutuste tulemused kujunesid silmapaistvaiks.

Nii kokkuvõtlikult sõnastatud algus vajab selgitusi. Mille muu kui mitte äärmuseni viidud loobumisega saaks olla tegemist, kui sotsiaalset kõrgkihti esindava perekonna noorim võsu teeb isale ja emale teatavaks, et ta on otsustanud veeta oma elu kerjusmunkade ordu liikmena? Seisnenuks siht Issanda teenimises mõne kloostri abtina, siis see ju tulnuks veel kõne alla, aga kujutlus kerjusmungaks mandunud aristokraadist väljus talutavuse piirest. Ometi jäi Thomas oma otsusele kindlaks. Ei aidanud „koduarestid“ ega muud sunnivahendid, millega maisuse hüvedest loobujat keelitati mõistust pähe võtma; muud pereliikmed pidid tunnistama, et vastasseisus tulevase kerjusmungaga tuleb neil leppida allajäämisega.

Hilisematel aastatel selgus, et tegemist on väga iseäraliku kerjusega. Küll jäi Thomas kuni lõpuni vaesuse ideaalile truuks ja ootuspäraselt sellega kaasus, et ratsutamine märkis tema silmis lubamatut luksust: üha uuesti tuli tal jalgsi pikki rännakuid sooritada, et kõik saaksid veenduda tema tubliduses jalakäijana. Kuid nood kauased teekonnad lõppesid üldreeglina mõnes ülikoolis, olgu siis Napolis, Pariisis või Kölnis, ja see peaks tõendama, et Thomas oli kõike muud kui maailmast ära pöördunud kerjaja.

Oli suurim kõigist skolastikuist isiksusena kahestunud (Luther teadagi nimetas teda „suurimaks skolastiliseks lobamokaks“), siis ei saanud ka aeg ja olustik, milles ta oli kujunenud, olla teistsugune. Ja see on tõesti nii paljukihiline küsimus, et ammendavalt ei saa vastata isegi põhjalikuma esitusega; oli ju XIII sajand, mis tavakujutlust mööda on skolastika kõrgaeg, kõike muud kui harmooniline. Mispärast pidi Aquino Thomasest saama kerjusmunk ja mille tõttu olid kerjusmunkade ordud, dominiiklased ja frantsisklased, üldse ilmunud? Kõige üldisem seletus on kleeruse sekulariseerumine. Maine heaolu jääb siinpoolsuses alati ülimaks hüveks, sellal kui vaesust kiidetakse kõrgeks ennekõike veidrike seas. Aga niipalju teadsid kõik, et tõelise kristluse piires oli luksus ikka põlu all olnud: ennem mahub kaamel läbi nõelasilma, kui et rikas taevariiki pääseb. Reaktsioonina tõelise usu häbistamise vastu olid ilmunud ketserlikud liikumised, katarid ja valdeslased, kelle seas kasinust ja mõõdukust samuti kõrgeks hinnati. Kuid kiriku ühtsuse õõnestamine märkis suurimat kõikidest pattudest; kerjusmunkade ordud, ennekõike dominiiklased, hakkasid oma ülesannet nägema ka väärõpetuste tõrjumises. Ketserid ja muud koledused viisid mõtted eelseisvale maailmalõpule: kerjusmunkade ordude piires käibis kujutlus, mille kohaselt nende ilmumist tuli võtta eelseisva lõpetuse ettekuulutusena. Aquino Thomas kõnealust suhtumist ei jaganud. Kindlamalt kui keegi teine oli ta veendunud, et maailmalõpuga seostuvaid küsitavusi suudab lahendada ainuüksi Jumal.

Selliseid märksõnu tuleks mainida kõigepealt, kui ollakse huvitatud tollastest väärnähtustest, kuigi määrava tähendusega nood viimased ei olnud. XIII sajandit, nagu osutatud, tuntakse ennekõike „kõrgskolastika“ ajana ning see tähis on kõike muud kui põhjendamatu. Aquino Thomase lühike elu möödus väga dünaamiliselt, kuna ta tegutses mitmetes ülikoolides ja see paneb huvituma, kuidas ja mispärast kõnealused asutused üldse sugenesid. Muidugi ei leidu rahuldavat vastust ka sellele küsimusele. Üldisemalt on tuntud ainult Rooma impeeriumi läänepoolse osa vaimne mahajäämus, mida ei saa võrrelda islami maailmas valitsenud hiilgusega. Bütsantsist ei maksa rääkidagi, seal ei võetud „ladinlasi“ tõsimeeli. Ometi jääb vaidlusest väljapoole, et kõnealustes kultuurikolletes ülikoole ei tekkinud, kuid õhtumaal need miskipärast ilmusid: kõigepealt universitas, märkides akadeemilist kogukonda, evis sotsiaalset tähendust, kuid peatselt ilmus ka universitas litterarum, see tähendab asutus, kus tegeldi kõikide teadustega. Ülikoolid on need, kus euroopalikku vaimuelu uuendati kõige tõhusamalt. Enne kõrgkoolide asutamist oli tarkuse allikana käibinud ainult pühakiri, akadeemilised asutused kasvatasid aga tarkuse sammaste hulga kahele: piibel ja Aristoteles.

Viimasena nimetatud suurmehe seisund on õhtumaa vaimuloos üks problemaatilisemaid. Filosoof oli see, kelle pahaloomulise autoriteedi tõttu ei saanud kujutlus heliotsentrilisest maailmasüsteemist antiikajal käibesse tulla ja hiljem ta kujunes aluspõhjaks skolastikale, sõgeda keskaja viljatu vaimuelu väljendusele. Õiglasem oleks ehk arvata, et just probleemsuse tõttu omandas Aristoteles õhtumaa vaimuloos kõige kandvama tähenduse. Teda tavatsetakse kujutleda mõtlejana, kelle õpetuse kohandas kristluse tarvidustele Aquino Thomas, kuid seejuures vaadatakse mööda tõsiasjast, et selline kohandamine pole võimalik, kuna filosoof eitas kaht tõde, mis iga kristlase silmis märgivad suurimaid kõikidest vaimuväärtustest: maailma loomist ja inimhinge individuaalset surematust. Kõiksus oli Aristotelese meelest igavene ja lõplik, seega siis jumalikkuse kehastus; inimhinge mõistuslik osa aga pidi surmajärgselt sulanduma suurde maailmahinge, kõikidele inimestele omase mõistuslikkuse koondajasse. Muidugi märkisid sellised tarkused koledust juba islamiusuliste mõtlejate silmis; Ibn Rušd arvas raskusest üle saavat eeldamisega, et igavene Jumal lõi endaga olemuslikult samase, s.t igavese maailma, kuid selline väärkujutlus põrkus põhjendatud vastuseisule.

Esialgu tundus, et analoogiline olukord kordub ka õhtumaal: polnud ju raske ette näha, millega sõgeda paganluse ülistamine möödapääsmatult lõpeb. Aga algne suhtumine muundus aegamööda iseenda vastandiks: kõigepealt väärõpetusi taluti, seejärel nende tundma­õppimist juba soovitati ja lõpetuseks kuulutati Aristotelese tarkuste tundmine kohustuslikuks. Sõnu oskuslikult tõlgendades saab näidata kõike ja nii sobitusid ka filosoofi „algliigutaja“ ning igavene mõistus suurepäraselt kristlikku maailmapilti. Sest puudustele lisaks iseloomustas Aristotelese õpetust ka hunnitu eelis, suhteline arusaadavus. Just see viimane määras ära lõpptulemuse, milleni sooviti jõuda; siht aga ei seisnenud vähemas kui siinpoolsuse suurema väärtustamiseni jõudmises.

Raffaeli fresko „Ateena kool“ kuulub kõige tuntumate kunstiteoste hulka. Sellel osutab vana Platon käega taevasse, sellal kui noor Aristoteles eelistab maisust: seinamaal ei kujuta vähemat kui euroopaliku vaimuloo kaht aastatuhandet, mille esimest poolt valitses Platon, teist aga tema õpilane. Jumalat ja hinge ihkan tunda, mitte midagi muud. Nõnda oli oma suurimat soovi väljendanud püha Augustinus. Säärase väärtustamisviisi valitsedes pidi maisus möödapääsmatult muutuma sümbolite kogumiks; oli taevasse ilmunud ristikuju meenutav pilv, siis selles nähti jumaliku päritoluga märguannet. Aga sümbolite maailmas (nagu on toonitanud Josef Pieper) ei saa elada igavesti: ka ristikujulistel pilvedel tuleb lõpuks haihtuda ja siis ollakse vastamisi üleloomulikkusest puhastatud maisusega. See omakorda tähendab, et Augustinuse platonliku päritoluga suurtõed taandusid aegamööda tagaplaanile, andes maad aristoteleslikule maailmanägemisele.

Just sellele, s.t maisust väärtustava maailmapildi kindlustamisele, pühendas Aquino Thomas oma elu ning ammendamatu energia. Aga kuidas see siis mõjutas tema loobumist, millele osutamisega käesolev kirjutis algab? Ei mõjutanud kuigivõrd; „ingelliku doktori“ suurimaks mõistatuseks jääbki, kuidas tema, kerjusmunga eluviisi eelistaja, esines ka maiste väärtuste elu­õiguse kaitsjana. Vähe sellest, religioosse maailmanägemise uuendajana esines ta nii energiliselt, et põhjustas vastuseisu ja isegi ägedat vaenamist. Üsna üldiselt arvatakse, et esmajoones vaenu pärast ta kanoniseeritigi: uue ja erandliku seisundi tõttu polnud ta ründajaile enam ligipääsetav.

Thomase mõttevaramu kommenteerimisega alustati juba XIV sajandil ning kõnealune töö jätkus ka edaspidi, kuid püsida esiplaanil polnud tal varasel uusajal enam võimalik. Lorenzo Valla austas teda küll ülistuskõnega, kuid seejuures oli tegemist paavstilt saadud „tellimustööga“. Teistsugune käekäik ootas Aristotelest, kelle seisundit on ilmekalt iseloomustanud Elmar Salumaa: „Aristotelesest kujunes tollekordse maailma vaimse palge ainukujundaja ning ainuvalitseja, millist võimu seni ükski filosoof pole nautinud ja mis kestis pidevalt ligikaudu läbi kolme sajandi“ („Filosoofia ajalugu II. Keskaja filosoofia“, 1993, lk 101).

Nii see oli. Ka XVI aastasajal, trükitud raamatute ajal, hinnati Aristotelese teoseid ikka veel kõige kõrgemalt ja seda tõsiasja tuleks arvestada senisest rohkem, kui tahta paremini mõista, mispärast pidi kristlik ajastu lõppema sekularisatsiooniga: tähendab ju tema lõplik ja igavene maailm, milles nähtamatu algliigutaja toimel püsib kõik nähtavas liikumises, enam-vähem sedasama, mida Spinoza „deus sive natura“. Aristotelese jumalik maailm sai uusväljenduse hollandi mõtleja õpetuses ja krooniva lõpetusena ilmus Hegel. Aristotelese tegelikku tähendust mõistmaks piisab, kui lugeda, mida on Hegel oma „Loengutes filosoofia ajaloost“ tema kohta kirjutanud. Eriliselt aga tuleb toonitada, et sekularisatsiooni ettevalmistajana toimis „kristlikuks kohandatud“ Aristoteles, just too, kelle vaevalise ja meele­valdse moonutamisega nähti vaeva sajandite jooksul.

Ei tohiks olla kahtlust, et selles protsessis on silmapaistvat osa etendanud ka suurim kõigist „kohandajaist“, Aquino Thomas, kes muutis Aristotelesele omase maailmanägemise valdavaks. Tõsi muidugi, et pühaku tunnustamine ja austamine on kaheksa sajandi jooksul toimunud kaudsemaid liine pidi. Mida kõrgemaks suure skolastiku seisund üleneb, seda rohkem toonitatakse suurmehe suhtelist kaasaegsust, see tähendab mõtlemisviisi paindlikkust ja sõgeda jäikuse puudumist. Sellegipoolest tuleks pidada meeles, et just tollasel ajal hakkas tegutsema inkvisitsioon ja Thomas, sarnaselt teiste dominiiklastega, kes esialgu olid kuulutanud, et ketserid tuleb õigele teele suunata rahumeelsete vahenditega, pidi õigustama ka vägivalda. Kui valerahategijaid karistatakse surmanuhtlusega, siis ju veelgi karmimalt tuleks toimida jumaliku õpetuse võltsijatega. Ka seda pidi suurim kõigist skolastikuist tunnistama.

Teadagi arvatakse selle eest vastutavaks XIII aastasajal valitsenud olud. Aga varjuküljed, mis kaugetele aegadele omased, ei tohiks kinni katta positiivseid ja edasiviivaid nähtusi. Keskaeg, pikki sajandeid pimepilkaseks peetud, on saanud nähtavaks, kuigi see ei tähenda ajalise distantsi kadumist. Ei saa väärtustamisviis püsida muutumatu; tõsiasja arvestamisest tuleb alustada lugejal, kes on teinud otsuse tutvuda eestikeelsete Aquino Thomaselt pärinevate raamatutega. Teostuse osas on kõik laitmatu, isegi näpuvigu tuleb kahe raamatu peale kokku ainult kaks või kolm, aga hüpata üle kaheksast aastasajast, mis meid autorist lahutavad, on kõike muud kui kerge. Suurim kõigist skolastikuist aitas tõhusalt kaasa siinpoolsust väärtustava maailmapildi kindlustamisele, kuid maisusest loobunud kerjusmunka see temast ei kaotanud. Thomase tekstid ei ole rasked, nende näiline keerukus johtub ajalisest kaugusest. Juba kahekümne seitsme aastaselt, ühes oma varasematest teostest, suutis ta tuvastada, et olemine ja olemus langevad Jumalas ühte – mismoodi peaks väeti inimmõistus sellist subliimsust tõlgendama? Mõistuspärasust hindas autor kõige kõrgemalt, kuid tema arusaam ratsionalismist erines praegusest. Oma viimases, lõpetamata jäänud teoses „Teoloogia kompendium“ annab ta teada, et inimesele olevat omane kahekordne elu ja kahekordne surm: esimene nendest saab teoks, kui ihu jääb ilma hingest, teise aga põhjustavat lahutatus Jumalast. Tohib oletada, et teist surma ei tule pühakul kogeda.