Tallinn paistab silma linnana, kus kaubanduskeskuste ruutmeetreid on ühe elaniku kohta Euroopas kõige enam. Suurem osa neist on rajatud linna äärde, kesklinnast kaugele. Seetõttu on linna süda jooksmas inimestest tühjaks, linna veeres asuvad kaubanduskeskused ja nende parklad on aga alatasa inimesi ja autosid triiki täis.

Miks eelistab tallinlane veeta oma vaba aega pigem akendeta kaubanduskeskuses kui ajaloolises vanalinnas? Põhjused on seotud nii mugavuse kui ka rahaliste võimalustega.

Kõik algab juba sellest, et autoga saab mugavalt kaubanduskeskuse treppi sõita ja seal mitu tundi tasuta parkida. Kesklinnas ootab seevastu ees kopsakas parkimisarve.

Vaba aega veetes läheb ühel hetkel ka kõht tühjaks. Südalinna on koondunud pigem turistidele suunatud kallima hinnaklassi restoranid. Kaubanduskeskustest leiab seevastu palju taskukohasemaid söögikohti. Lisaks koondub ka aina enam soodsama hinnaklassi meelelahutust just kaubanduskeskustesse: kinod, bowling, laste mängutoad jne. Pealegi leiab sama katuse alt ka muud: juuksurisalongid, terviseteenused ning isegi juba riigi- ja munitsipaalteenused.

Kesklinna tühjaksvoolamisele annab oma panuse ettevõtete kontorite kolimine linnasüdamest eemale. Samuti on vaid vähestel linlastel, peale välismaalaste, võimalus soetada kesk- ja vanalinna kodu, sest sealse kinnisvara hind käib enamikule neist üle jõu.

Samuti pole arendajakeskne linnaplaneerimine soosinud võimaluste loomist tasuta ja midagi tarbimata aega veeta. Seega, miks peaks tallinlane üldse töövälisel ajal kesklinna tulema?

Südalinna on vaja rohkem püsielanikke

Elava linnaruumi üks peamisi eeldusi on tihedus. Nagu eksperdid Tallinna puhul probleemkohana esile toovad, on just elukondlik tihedus see, mis hoiab paljude teiste Euroopa linnade südame elava. Võrreldes Helsingi, Oslo või Kopenhaageniga on Tallinna kesklinn liiga hõre, et toetada mitmekesist teenuste ja kaupade pakkumist. See asjaolu osutab vajadusele pöörata Tallinnas süsteemsemalt tähelepanu läbimõeldud eluasemepoliitikale ja südalinna püsielanikkonna järjepidevale kasvatamisele.

Vanalinna puhul nähakse nõrkusena püsielanikkonna järjepidevat kahanemist. Kui tippaegadel küündis vanalinna püsielanike hulk koguni 10 000 inimeseni, siis praeguseks on see kahanenud 2000–2500 elanikuni. Sellise olukorra on suuresti tekitanud lühiajalise turismituru võidukäik.

Ei ole ühtki põhjust, miks peaks elanikud sinna tagasi kolima. Kohalikele mõeldud teenuste, kaupluste ja iga­päeva­elu toetavate asutuste asemel näeb vaid suveniiridega täidetud vaateaknaid ning ka restoranid on suuresti turistidele suunatud.

Vanalinna väärtus on aga endiselt selle hästi säilinud ajalooline keskkond, mis teeb sellest meeldiva jalutamispaiga. Paljud linlased piirduvad aga vanalinna minnes vaid visiidiga jõuluturule või restoranis käiguga.

Vanalinna elujõu hoidmiseks ja püsielanike tagasimeelitamiseks tuleb leida tasakaal turismi ja kohaliku elu vajaduste vahel. Üks lahendus on läbimõeldud hinnapoliitika. Linn võiks võtta siin aktiivsema rolli, toetada sihipärase tegevuse ja mitmekesise ärikeskkonna loomisega väikekaupmehi ja kohalikku ettevõtlust.

Elanikkonna tiheduse kasvu peetakse üheks olulisemaks väljakutseks kogu kesklinnas. Selleks on laiemalt kaks lahendust: linnasüdames leidub arvukalt n-ö hambaauke ehk Teise maailmasõja järel täis ehitamata jäänud alasid, mis sobivad hästi kesklinna tihendamiseks. Samasugust potentsiaali nähakse linna mereäärsetes piirkondades. Kui Põhja-Tallinnas on juba hoogsalt asutud mereäärseid piirkondi hoonestama, siis südalinnas seisab näiteks sadama ümbrus endiselt suuresti kasutuseta või on seal vanad amortiseerunud hooned. Ometi on see märkimisväärne ressurss ja võimalus elanikke kesklinna juurde tuua.

Linnaruumi tihendamisel pole küsimus ainult eluruumide hulgas, vaid ka nende kättesaadavuses eri sissetulekuga inimestele. Praegu jääb enamik kesklinna kinnisvarast kättesaamatuks noortele peredele ja keskmist palka teenivatele inimestele. See tähendab paljudele ainsa valikuna nn pealinna kuldse ringi valdadesse kolimist. Sellega kaasneb omakorda sõltuvus autost ja suurem tõenäosus eelistada ajaveetmiseks või ostlemiseks kaubanduskeskusi, mis asuvad igapäevase liikumistee ääres ja on seetõttu loogiline ning mugav valik. Kui kesklinna elama asumine jääb enamikule vaid unistuseks, jätkub Tallinnas äärelinnastumine ning sellest tulenev autostumine, mis omakorda tugevdab kaubanduskeskuste positsiooni.

Tallinn võiks palju enam rakendada teiste Euroopa linnade kogemusi uute elamualade rajamisel. Näiteks luua tingimused, mis kohustavad arendajaid pakkuma taskukohaseid eluruume, või seada sisse nn lukustatud omandiõigusega korterid, mida ei saa kokkulepitud aja jooksul edasi müüa.

Kaubanduskeskused kui liikumiskeskused

Linnas liikumise probleemid, süvenev autostumine ja äärelinnastumine, on kujunenud Tallinnas tõsisteks. Ühe lahendusena kavandatakse kaubanduskeskuste juurde liikumiskeskuste loomist. Lähiajal plaanib linn rajada sellised Kristiine, Rocca al Mare, Ülemiste ja Järve ostukeskuse juurde. Seal ühendatakse mitmed liikumisviisid, sinna koondatakse ümberistumise ja parkimise mugavad võimalused.

Samamoodi on tehtud paljudes maailma suurlinnades. Tallinnas lähtutakse näiteks Helsingi kogemusest: seal on mitmed metroo ja ühistranspordi sõlmjaamad edukalt liidetud kaubanduskeskustega. Oluline on tagada uutest sõlmjaamadest hea ühendus kesklinna ja teiste põhiliste sihtkohtadega. Maksimaalse kasu toob see ka linnaruumile, sest läbiva liikluse vähendamine kesklinnas tagab meeldivama linnakogemuse.

On siiski oht, et niisugused keskused võivad veelgi tugevdada kaubanduskeskuste ülimuslikku rolli igapäevaelus ning anda hoogu juurde funktsioonide liikumisele kesklinnast välja. Seetõttu on tähtis, et liikumiskeskuste loomisega samal ajal pingutataks ka südalinna elavdamise nimel.

15 minuti linn

Kompaktse linna põhimõtet, mille kohaselt on esmavajalikud teenused jalutuskäigu kaugusel, on edukalt rakendatud paljudes Euroopa linnades ning see on kajastunud korduvalt ka Tallinna arengukavades. Kaubanduskeskuste peamine külgetõmbejõud on mugavus ning võtmetegur on see ka südalinna elustamise puhul.

15 minuti linna kontseptsioon annab selleks hea võimaluse, kui lähtuda eesmärgist tagada linlastele kõik eluks vajalik mõistlikus kauguses. Just seda peetakse peamiseks teguriks, mis kaubanduskeskustele konkurentsi võiks pakkuda. Tallinnas on sellekohane hea näide Rotermanni kvartal.

15 minuti linn on küll üks oluline linna planeerimise põhimõte, kuid seda ei tohiks käsitleda vaid jalakäimise vaatenurgast. Tallinnas on võtmetegur hoopis jalgratas, millega on juba praegu võimalik Vabaduse väljakult veerand tunniga jõuda lennujaama, Lasnamäe Pae parki, Tallinna tehnikaülikooli või Järve keskusesse. See kinnitab jalgratta­liikluse potentsiaali, kui sellele vaid ruumi anda ja teha. Vaja on kvaliteetseid ja ohutuid jalgrattateid, kus on arvestatud meie kliimaga, ning katkematuid ühendusi, mis teevad rattast ahvatleva alternatiivi autole. Teiste liikumisviiside edendamine on üks võimalik lahendus nii autostumise ohjeldamiseks kui ka linnaelu elavdamiseks.

Tänavaruumi kvaliteet on südalinna edu alus

Tallinna kesklinna suurimaid nõrkusi on tänavaruumi varieeruva tasemega kvaliteet. Autoliikluse ülemäärase eelistamisega on loodud keskkond, kus inimesed ei tunne end hästi ega soovi seal viibida. Praegused suurmagistraalid, nagu Liivalaia, Pärnu, Tartu ja Narva maantee, moodustavad barjäärid, mis takistavad inimeste loomulikku liikumist ja vähendavad linnaruumi atraktiivsust.

Ümber kujundatud Vana-Kalamaja tänav näitab, et kvaliteetne tänavaruum toob inimesed tagasi tänavale ja elavdab ettevõtlust. Ent inimsõbralik linnaruum ei tähenda ainult häid kõnni- ja jalgratta­teid, vaid ka pinke, varjualuseid, haljastust ja kvaliteetset tänavainventari, mille puhul on arvestatud kõigi liiklejatega. Erilise tähelepanu alla tuleks võtta eakate vajadused. See tähendab, et puhata peab saama iga 500 meetri järel, ülekäiguradadel tagada ohutus – mugavate käiguteede korral on eakamad igapäevaelus ka aktiivsemad. See omakorda parandab nende elukvaliteeti ja vähendab ka hoolekandesüsteemi koormust.

Senisest julgemalt võiks Tallinnas rakendada ka eksperimentaalset linnaruumi sekkumist. Hea näide on autovaba tänavaruumi loomine sarnaselt Tartus mitmeid aastaid toimunud ettevõtmisega „Autovabaduse puiestee“. Avaliku ruumi lühiajaline ümberjaotamine võib tuua kaasa harjumuse viibida südalinna avalikus ruumis. Peamine on, et linnasüdamesse ei mindaks ainult asjaajamise, vaid ka lihtsalt meeldiva linnaruumi pärast.

Suunamuutus eeldab ka eesmärkide elluviimist

Viimastel aastatel on Tallinnas koostatud mitmeid ambitsioonikaid arengu­strateegiaid, nende seas näiteks „Tallinn 2035“ ja „Jätkusuutliku linnaliikuvuse kava“, kus on seatud sihiks sidus, kutsuv ja mitmekesine linnasüda.

Strateegiad on sisukad ja visioonikad, kuid ka linnavalitsuses tunnistatakse, et need on seni jäänud paljuski deklaratiivseks. Arengukavas seatud eesmärkide elluviimine kipub sageli takerduma aeglase otsustamise, arendajatega erimeelsuste lahendamise ja poliitilise konsensuse puudumise taha.

Paljusid eesmärke käsitletakse arengustrateegiates üldsõnaliselt, ilma konkreetsete kohustuste ja vastutuseta, mistõttu jääb nende mõju linnaruumi arengule ebaselgeks. Kriitikana võib välja tuua, et puudub ka tegevuskava eesmärkide elluviimiseks. Erasektori esindajate hinnangul ei ole linn alati usaldusväärne koostööpartner ning puudub koordineeritud tegutsemine, mis samuti takistab sihtideni jõudmist. Just avaliku ja erasektori koostööl on aga potentsiaali südalinna atraktiivsust tõsta.

Muu hulgas on tähelepanuväärne, et strateegiates räägitakse elavast ja mitmekesisest südalinnast, ent ometi ei sisalda ükski dokument linna kaubanduse tulevikuvisiooni. Kaubanduskeskusi ja -pindu käsitletakse pigem faktidena, mitte juhitavate teguritena.

Kaubanduskeskuste ja südalinna elavdamise teema käsitlemise raames tehtud intervjuudest selgub, et Tallinna strateegiline juhtimine on viimastel aastatel märgatavalt paranenud: peale vastuvõetud arengukavade on selle kinnituseks hiljuti valminud Vana-Kalamaja tänav, linnaarhitekti ametikoha taastamine, tänavatüüpide juhendi koostamine ja palju muudki. Paraku esineb jätkuvalt ka kitsaskohti.

Mitmed linnavalitsuse esindajad ja eksperdid kinnitasid vestlustes, et Tallinnas on vaja ülelinnalist kaubandusstrateegiat, linna kaubanduspindade ruumilise arengu visiooni. Teiste seas kõlas ka ettepanek, et linn võiks seada mahupiirangud uutele kaubanduskeskustele ja olemasolevate laiendustele, et vältida keskuste liigset domineerimist. Ühe võimaliku lahendusena pakuti ka kvaliteedinõuete kehtestamist uutele kaubanduspindadele. See aitaks tagada loodava ruumi parema kvaliteedi ja funktsionaalse mitmekesisuse.

Linn peaks võtma juhtrolli

Tallinna südalinn on praegugi atraktiivne, kuid selle niisugusena säilitamine ja võimendamine eeldab planeerimist, tarka juhtimist ja poliitilist tahet. Linnakeskuse olemus ei sõltu üksnes tarbija valikutest, vaid ka sellest, millise linnaruumilise ja majandusliku raamistiku linn luua suudab. Konkurentsivõimelisust tuleb mõtestada laiemalt kui vaid kaubanduslik atraktiivsus: südalinna tugevus seisneb selle identiteedis, inimeste kokkutoomises ja tähenduslikus ruumis.

Kes võtab muutuste eestvedamisel juhtrolli? Oleks igati loogiline, et seda teeb Tallinna linnavalitsus, kuna just sellel on võimalus juhtida planeeringuid, strateegilisi suundi ning olla koostöö eestvedaja. Eeskujusid, õitsvaid ja elavaid südalinnu, on naabruses küllaga, vaatamata sellele, et sealgi on kaubanduskeskusi omajagu.

Artikkel põhineb kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööl „Kaubanduskeskuste mõju linnasüdame atraktiivsusele Tallinna linna näitel“, juhendaja Merlin Rehema.