Küllap oled kuulnud, et vinüülplaadid on in? Kui sa ei ole üks neist, kelle seas see on in, siis oled ilmselt vinüülivaimustusest kuuldes kergelt kulmu kergitanud, teemasse mitte nii väga süvenenud ja oma asjadega edasi tegelenud. Minusugusele helientusiastile on see aga äärmiselt huvitav nähtus. Kuidas saab olla, et üle 70 aasta tagasi leiutatud LP (long play) vinüülplaadid näivad aina enamale huvilistest parim viis muusika taas­esitamiseks ajal, mil meil on võimalik voogedastuse kaudu kuulata muusikat isegi kõrgresolutsiooniga formaadis? Kas vinüüli kuulamine on tõesti parem viis või mõte muusikat kogeda? Lühike vastus: enamasti mitte ja põhjuseid on palju.

Alustame sellest, et vinüülplaadi kuulamiseks on muidugi vaja vinüülplaadimängijat, mida võrreldes kõigi muude muusika kuulamise võimalustega ilmselt kodus enam ammu ei leidu. Seega tuleks soetada mängija. See pole siiski nii lihtne, kui esmapilgul paistab. Näiteks et lähed raamatupoodi ja ostad ühe ägeda retrovälimusega masinavärgi, Bluetoothi toega ja puha. Mõnda aega oleks ehk lõbus küll, eriti kui ei tea, et selline seade hävitab suure tõenäosusega sinu plaadikogu ja muusikat kuuled kõigi vinüüli vigade maksimaalse jõuga. Kui soovid kogeda seda, mille pärast audiofiilid vinüüle ostavad, tuleb sul kulutada vähemalt tuhat eurot, kui soovid osta uue mängija. Muidugi võib vaadata ka kasutatud mängijaid, ent siis võib sul olla omajagu tegemist mitmesuguste restaureerimis- ja parandustöödega, mis lähevad halvimal juhul kallimaks kui uue ostmine. See tuhat eurot on küllaltki miinimumsumma, high-end-vinüülimängijad maksavad kümneid ja kümneid tuhandeid eurosid. Nõnda siis soetadki vinüülimängija, enne vastanud muidugi iseendale esitatud küsimusele – kas see peaks olema rihmülekandega või direct-drive-tehnoloogiaga? – ja saadki kuulama hakata. Oh ei!

Esiteks saabub uus vinüülimängija enamasti juppidena, mis tuleb väga täpselt kokku panna, ning teiseks on sel helinõelaga pea kas puudu või lihtsalt puudulik. Muidugi on see üks mängija peamisi osi, nii et valmistu veel umbes viissada eurot maksma, et saada kvaliteetsem nõel. Ideaaljuhul ole valmis ka sellele kulutama tuhandeid. Nõnda siis on sul nüüd mängija ja nõel ning kui oled selle oskuslikult paigaldanud (ka see ei ole triviaalne ülesanne), saadki hakata … ei, mitte kuulama, vaid kalibreerima.

Mängija peab olema mittevibreerival alusel ning äärmise hoolega looditud. Helipea nurk peab olema samuti hoolega kalibreeritud, et helipea nõel jälgiks vinüüli vagusid täpselt, muidu võivad tekkida heli moonutused, ülemhelid kaduda või plaat ülemäära kuluda. Lisaks nurgale peab olema õige ka helipea asimuut, s.t helipea peab olema vinüüli soonte suhtes täpselt risti. Selle vastu eksides on heli vasakus ja paremas kanalis ebaühtlase jaotusega ning nõel võib kiiremini kuluda. Ka nõela surve plaadile peab olema täpselt õige: liiga suur surve kahjustab plaati, liiga väike põhjustab nõela hüplemist ja helimoonutusi. Veel tuleb seadistada overhang, et vältida geomeetrilisi moonutusi plaadi servadel, ning anti-skate, mis hoiab helipea vinüüli soonte sees. Ei midagi, mida juhendi, narkokaalu, loodi ja šabloonidega ära ei teeks. Aga kõik see polnud asjata, sest nüüd saab ju lõpuks hakata kuulama. Ei veel!

Nüüd oleks vaja uuesti poodi tõtata ja sealt eelvõimendi (phono preamp) ära tuua. Vinüülplaadimängijad toodavad nimelt väga madala tasemega elektrisignaali, mis ei ole piisav, et otse kõlareid juhtida või heli kuuldavaks teha. Võimendi on vajalik selle signaali töötlemiseks ja – ära arvasid! – võimendamiseks. Võimendi täidab kaht olulist ülesannet: esiteks tugevdab pinge kõlarite jaoks piisavaks ning kuna vinüülplaadimängijate signaal on RIAA ekvaliseerimisega (s.t madalad sagedused on salvestamisel summutatud ja kõrged sagedused rõhutatud, et vähendada salvestusmüra ja mahutada plaadile rohkem andmeid), siis peab võimendi selle ekvaliseerimise tühistama, et taastada esialgne heli­tasakaal. Lühidalt öeldes: viiesajaga saab hakkama. Nüüd muidugi veel ka integreeritud või lõppvõimendi, kõlarid või kõrvaklapid – ja hakkab looma.

Järgmiseks on vaja plaate. Jah, neid suuri vinüülplaate, mida saab kahest allikast: poest uuena või kirbukalt vanana. Poe omad on kallis lõbu, sageli 40 euro kandis või rohkem, kirbuka omad on enamjaolt paindes, kriibitud ja mustad, aga vähemalt hea hinnaga. Või olid hea hinnaga, enne kui vinüülid uuesti populaarseks said.

Ütleme aga, et käisid poes, ostsid uue vahva kauamängiva ja panid selle oma värskele äsja kalibreeritud plaadimängijale, et kuulama hakata. Muidugi võtsid plaadi vutlarist välja kinnastega, et mitte määrida oma sõrmede rasva ja muud mudru plaadile, muidugi käisid plaadi üle ka spetsiaalse vinüüli­harjakesega, et vabaneda tillukestest silmalegi nähtamatutest tolmuteradest (veel parem oleks osta spetsiaalne plaadi­puhastusmasin). Nõnda siis panid plaadi mängima ja oled valmis elamuseks, mida pakub 70 aastat vana tehno­loogia, mis võib olla kvaliteedimärk näiteks juustu tootmisel, aga ei ole seda ühegi elektroonikaseadme puhul. Kas see heli, mida nüüd kuuled, on parem kui kvaliteetne voogedastuse kaudu või CD pealt kuuldav heli? Objektiivselt võttes – kindlasti mitte.

Esiteks on vinüülplaadi heli piiratud sagedusalaga (eriti kõrgete ja madalate sageduste juures). Tolm, isegi kui olid harjanud oma plaati suurima hoole ja armastusega justkui näitusekoera, siis vältimatud kriimud ja staatiline elekter halvendavad helikvaliteeti ja lisavad sellesse müra. Heli kvaliteet halveneb isegi helipea plaadi servalt plaadi keskosale liikumise tõttu. Ning iga kord, kui mängid oma lemmikplaati, kulub see füüsiliselt ja sellelt esitatava heli kvaliteet degradeerub. Aga mitte ainult plaat, vaid ka plaadimängija helinõel, seesama viiesajaeurone vigur, aina kulub ja muutub kehvemaks, kuni on aeg ta välja vahetada.

Kui mõned lood kuulatud, on muidugi aeg jälle püsti tõusta ja plaadil poolt vahetada. Pikemad albumid võivad olla jaotatud kahe-kolme plaadi ehk nelja kuni kuue plaadipoole vahel – seega järjest kuulamisest ei tule midagi välja. Vinüülplaadid on ka hiigelsuured. See on lahe, sest siis on neil peal suur pilt ning see on kahtlemata üks vinüülide kogumise ja kogemise peamisi eeliseid. Kuhugi tuleb need kodus ka ladustada – pealegi püstiselt, mitte kunagi lapiti. Südametunnistusele võib tuska teha, et vinüülplaate valmistatakse PVCst, mida omakorda naftast ja nii suurte plaatide transportimine on mõistagi suure logistilise jalajäljega.

Vahel armastatakse kasutada argumenti, et vinüülplaadilt esitatav muusika kõlab „soojemalt“. See nüanss tuleneb tegelikkuses eelkõige selle meediumi ebatäiuslikkusest, sealhulgas vinüüli salvestamise füüsilistest piirangutest: sellest, et RIAA ekvaliseerimise tulemusena rõhutatakse madalaid sagedusi ja kärbitakse kõrgeid; samuti tekivad harmoonilised moonutused, mehaaniline müra jms. Audiofiilidele meeldib ka rääkida, et vinüülimuusika on analoogne, mitte digitaalne – ning see on tõsi. Selle tegelik väärtus on aga küsitav, arvestades, et salvestus ja masterdamine on juba aastakümneid digitaalne ning kvaliteetset digitaalheli, mida kontrollitakse 44 100 korda sekundis, ei suudaks ka nahkhiir muusika pidevvoost eristada. Täpsemalt öeldes: kuna inimese kuulmissüsteem suudab eristada helisid ajavahemikega 5–10 millisekundit ja 44,1 kHz digitaalse heli korral mõõdetakse heli iga 22,7 mikrosekundi järel, on kvaliteetse digiheli ajalisel täpsusel mitmesajakordne varu võrreldes inimese tajuvõimega. Nii et ehkki tehniliselt on kõik õige, on analoogheli tegelik paremus digiheli ees platseeboefekt.

Mida siis teha? Kuulata muusikat voogedastusest? Enamik voogedastuses pakutavast muusikast, sealhulgas kogu Spotify kataloog, on suhteliselt madala kvaliteediga ja kompresseeritud. Veelgi enam, puudub see mõnus füüsiline kogemus, mida pakub vinüülplaat, mille puhul saad midagi käes hoida, vaadata kaanepilti, paremal juhul ka lehitseda kaasas olevat voldikut või lahti voltida postri. Saad plaadi ümbrisest välja võtta ja mängijasse panna, vajutada füüsilist nuppu ja osaleda muusika kuulamises hoopis aktiivsemal moel, olla rohkem „kohal“. Nagu füüsilise raamatu puhul, kui võrrelda seda e-raamatuga.

Oh, oleks ometi välja mõeldud midagi, mis pakuks sama elamuse, aga ilma kogu selle eespool mainitud koormata! Ja vaata imet, ongi! Kas oled kuulnud CDst? See 1979. aastal Sony ja Philipsi koostöös loodud standard sündis vinüülplaatide populaarsuse tipus soovist lahendada tõsised probleemid, mida vinüülplaat meediumina esindas. Ja teate, mis? See õnnestus.

Ent enne CDd tõusis vinüüli tugeva konkurendina esile kassett, mis kehvemast helikvaliteedist hoolimata oli mugavam. Kassetid olid väiksemad ja kaasaskantavad ning võimaldasid muusikat kuulata autos, taskuformaadis mängijates (nt Sony Walkman) ja ka kodus, nii et suuremaid seadmeid polnud vaja. Kuigi kassetid pakkusid praktilisust, oli nende müratase kõrgem ja dünaamiline ulatus kitsam, samal ajal kui magnetlindid degradeerusid kasutamise käigus pidevalt.

CD lahendas mõlemad probleemid korraga: see oli kassetiga sarnase mugavusega, kuid pakkus helikvaliteeti, mis ületas nii vinüülplaadi kui ka kasseti. Ühtlasi oli CD kaasaskantav, mida hinnati kassettide puhul iseäranis. Tuleb märkida, et kassett, mis oli 1980ndate alguses populaarseim formaat, kaotas kiiresti oma positsiooni, kui CD muutus laialdasemalt kättesaadavaks.

CD sai parema mürasuhtega (SNR), laiema dünaamilise ulatusega (96 dB võrreldes vinüüli 55–70 dBga), vinüülile omaste füüsiliste moonutusteta ja suurema mahutavusega (74–80 minutit). Mängimisel see ei kulu, sest midagi tema vastu ei hõõrdu, ning ka käsitsemisel on ta märksa vastupidavam kui vinüülplaat, näiteks kerged kriimud sellel ei muuda helikvaliteeti sugugi kehvemaks, sest heliinfo on kodeeritud plastkihi alla, mitte ei ole selle peal. Veelgi enam, isegi auk CDs ei pruugi muuta seda mängimatuks, sest veaparandus­algoritmid ja puhvrid on formaadi osa. CD on ka väiksem, mis tähendab, et selle tootmine ja transport on ressursisäästlikumad ning koduski on neid lihtsam hoiustada.

Pole midagi imestada, et vinüülplaatide ja kassettide müük langes pärast CDde saabumist kolinal. Aga küllap siis maksab see ulmetehnoloogia ka ulmelist hinda? Vastupidi. CD saab kasutatult kätte umbes ühe euro eest. Viimati leidsin mitu suurepärast plaati, mitmed neist alles kiles, vaid 50 sendi eest. Ka uuena saab CD poest kindlasti vähemalt poole soodsamalt kui vinüülplaadi. Mahamängimiseks sobib ka kõige odavam CD-mängija, sest digiinfo on sama, olenemata sellest, kui kallis laser seda sealt loeb. CD-mängijatele (vastupidiselt CD transportidele) on võimendigi juba sisse ehitatud, nii et klapid külge ja kuulama.

Ehkki vinüülplaadil on tõesti oma võlu, on selle populaarsuse tõusu taga suurel määral lihtsalt hype, mida kütavad tagant ka artistid ja stuudiod, sest vinüülplaate saab müüa märkimisväärselt kõrgema hinnaga kui teisi formaate. On küll põhjuseid, miks vinüülplaate ja -mängijaid osta, aga see eeldab teadlikkust, millesse end mässid, et sel tõepoolest oleksid loodetud eelised. Nii et enne kui teed hüppe vinüülimaailma, mõtle, ehk on füüsilise formaadi puhul hoopis CD sulle õigem. Kui aga sind kutsub just see, et vinüülimaailm on tülikas ja kallis („Ma armastangi seda ebamugavuste ja kulude tõttu,“ nagu öeldakse), siis on see sulle kahtlemata õige tee. Peaasi on vaadata voogedastusest, muusika kiirtoidumaailmast väljapoole ning hakata muusika kuulamises taas aktiivselt osalema ja seda hindama. Mitte hüljata voog­edastust seal, kus see on mõistlik, vaid täiendada seda muusikaliste gurmee-elamustega.

Mind leiad aga põnevaid noppeid avastamas taaskasutuspoodide CD-lettide juurest ning neist vähestest muusikapoodidest, mis on veel alles ja mille toetamiseks ma regulaarselt ka uusi plaate ostan.