Miks harilik? Sest see oli jälle sama vaimustav ja inspireeriv nagu alati! Väga palju fantastilisi kontserte, väljamüüdud saalid, kontserdimaja lage kergitavad ovatsioonid, noorte meistrikursuslaste värske energia, põnevad (uudis)teosed, Matthew Hunti soolo Lepo Sumera „Kevadises kärbses“, rohkelt mällu talletatud elamusi ja parim võimalik eestimaine suveilm. Ses mõttes harilik (kuigi ilmaga ei ole alati just niimoodi vedanud kui tänavu).
Tavapäraselt fantastilised olid Eesti Festivaliorkestri neli kontserti, kontsertmeister oli sel suvel Benjamin Baker. EFO puhul lummab tämbri- ja nüansirohkus ning mängutehnika, timmitud dramaturgia ja pinge, muusikute mänguvabadus ja omavaheline sünergia, mis saabki ehk tekkida vaid festivaliorkestri formaadis. Peale suurepärase orkestrimängu pakub EFO alati erilisi hetki ka uudisteostega, mida sel korral oli kolm. Oodatuim oli kindlasti Erkki-Sven Tüüri oboekontsert „Desert Wind“ ehk „Kõrbetuul“, mison kirjutatud Kalev Kuljusele. Teos valmis napilt enne 2024. aasta Pärnu festivali, EFO kõrval oli selle teine tellija NDR Elbphilharmonie orkester. Teose esiettekanne kõlas möödunud aastal 14. XI Elbphilharmonies, Eesti ettekanne nüüd 19. VII Pärnus. Nagu Tüüri teoste puhul tavaline, annab pealkiri kuulajale kätte suuna, kuidas teost mõtestada. „Kõrbetuul“ vihjab väikeste osakeste maailma muutvale jõule, ükskõik kas otse kõrbe võrdpildi, muusika või poliitika mõttes. Tahtmata alati kuulda kõiges ühiskonna peegeldust, lasksin end tämbritel ja detailidel kanda. Teose käivitumine tasahilju andis kuulajale võimaluse rahulikult Tüüri heliilma sisse elada. Alguse pikad meloodialiinid koos hõreda faktuuriga hoogustusid tasapisi, nii solisti kui ka orkestri faktuur tihenes ja ergastus, luues teose algusega vastuolulise kõlamaailma. EFO ja Paavo Järvi liikusid tormilisse kulminatsiooni hästi kultiveeritult, orkester ja solist olid heas tasakaalus, nii et virtuoosne solistipartii oli hästi jälgitav. Oboekontsert valmis Tüüri ja Kuljuse koostöös. Kadentsiks andis helilooja solistile küll pidepunktid, ent suur osa sellest on Kalev Kuljuse omalooming ja improvisatsioon. Oboepartiis on palju erisuguseid mänguvõtteid, mis on aga kõik teose mõtte teenistuses ning mida oli seetõttu põnev jälgida ja kaasahaarav kuulata. Tüür, Kuljus ja Järvi pakkusid kohe festivali alguses väga erilise elamuse.
Elis Halliku ja Alisson Kruusmaa uudisteos olid avamängulaadsed. Halliku „Oriri“ (lad ’tõusma, ilmuma’, 20. VII) on tõukunud Arvo Pärdist ning aia kujundist. Nagu Tüüri puhul on ka Halliku pealkirjad eelkõige selleks, et suunata kuulaja mõistma teoses valitsevat energiat. „Oriri“ lõi ajatuse ja pühaduse tundest kantud maagilise kõlailma. Hästi hoomatava vormiga teoses on Hallik kasutanud kõiki suure orkestri võimalusi, et luua ruumiline avarus ja venitada aega. Viimane on õnnestunud nii hästi, et kuulajana hakkasin märkama palju enamat nii enda ümber kui ka sees ning see tekitas väga palju inspireerivaid mõtteid. Alisson Kruusmaa „Valse lente“ (25. VII) on pealkirja poolest küll valss, aga tegelikult nagu ei ole ka. Mõttelise valsiga on Kruusmaa loonud tummise orkestripartiiga läbipaistva kõlamaailma, kus harmooniad transformeeruvad pidevalt ootamatut moodi. Orkestrifaktuurist tõusid esile pillisoolod, mida said esitada väga paljud orkestrandid. Esimesel kuulamisel jäi teos vormiliselt veidi tasakaalutuks, aga jääb loota, et peagi kuuleb seda kontserdisaalis uuesti.
EFO kontsertide sümfoonilised peateosed olid Igor Stravinski „Tulilind“ (19. ja 20. VII) ning Ludwig van Beethoveni seitsmes sümfoonia (24. ja 25. VII). „Tulilinnus“ näitas orkester meisterlikult oma kõlavärvipaleti toredust! Kui esimesel kontserdil tabas kõrv mõne ebakvaliteetse kõla, siis teisel kontserdil kõlas teos fantastiliselt! Beethoveni seitsmes sümfoonia esitati intensiivses tempos ja osade attacca üleminekutega. Orkester mängis sellise energiaga, et kuulaja ei jõudnud hingegi tõmmata. Iseäranis julge tempoga esitati teose finaal. Kui esimesel kuulamisel oli kontseptsioon pisut harjumatu, siis teisel kontserdil näis see juba täiesti õigustatud, ent orkestris oli väsimuse märke ja eelmise õhtu rõõmus energia enam täielikult ei taastunud.
Solistidest olid sel korral peale Kalev Kuljuse orkestri ette palutud viiuldajad Mari Poll ja Hans Christian Aavik, läti organist Iveta Apkalna ning norra viiuldaja Vilde Frang. Ainuüksi see, et Pärnu kontserdimajas saab mängida teoseid orelile ja orkestrile, on väga rõõmustav. Apkalna esitas Francis Poulenci orelikontserdi (24. VII) näilise kergusega. See üheosaline teos on helikeelelt veidi kollaažilik ning kätkeb mitmeid stiililõike ja meeleolusid, mida nautisid silmanähtavalt nii organist kui ka orkester. Oreliteos kõlas ka festivali avakontserdil, kus meistrikursuslastest moodustatud orkestrit juhatas Neeme Järviga laulupeol juhtunud õnnetuse tõttu tema asemel Paavo Järvi ning kus eesti noore organisti Maria Lehtlaane soleerimisel tuli ettekandele Camille Saint-Saënsi „Orelisümfoonia“ (16. VII). Festivali üks kõrgpunkte oli Vilde Frangi poeetiliselt ja äärmiselt tundlikult esitatud Beethoveni viiulikontsert (25. VII). Frang, EFO ja Paavo Järvi justkui peegeldasid üksteist: iga väiksemgi mõte või žest sai teistelt vastuse. Selles mõttes kõlas Beethoveni viiulikontsert kammerlikult ning teoses peituv vaik(s)us osutus nii kõnekaks, et see haakis end otse Arvo Pärdi muusikaga. Veel üks tundlik hetk oli Arvo Pärdi „Tabula rasa“ Mari Polli ja Hans Christian Aaviku soleerimisel. Kahe solisti kõlaline koostöö oli perfektne: kaks viiulit kõlasid nii ühtlaselt ja intoneerisid nii täpselt, et kaks solisti sulasid otsekui üheks. Sellele sekundeeris EFO ning koos loodi ideaalne pinnas heli ja vaikuse kuulamiseks.
Nagu tänavusel aastal kohane, oli ka Pärnu festivali keskmes Arvo Pärdi muusika. Juubilari teosed kõlasid kõikidel kontsertidel ning need olid valitud helilooja eri perioodide ja stiilide seast. EFO esituses kõlas teoseid 41aastasest vahemikust: kõige varasem „Credo“ (1968) ja kõige hilisem Paavo Järvile pühendatud „Silhouette“ (2009). Eestis on Pärdi kõlamaailm Tõnu Kaljuste, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri nägu, Paavo Järvi teeb nii mõndagi teisiti. Ootamatult jättis ühe sügavaima mulje 19. VII lisaloona mängitud „Da pacem Domine“. Algvariandis tekstile loodud teoste puhul hakkab minu peas instrumentaalesituse taustal tekst jooksma. Esimest korda kõlas aga teos nii, et ma ei mõelnud laulusõnadele ja instrumentaalversioon õigustas end. Festivalile pani kõneka lõpupunkti Pärdi varast loominguperioodi kokku võttev teos „Credo“ koos Kalle Randalu, Eesti Rahvusmeeskoori ning tütarlastekooriga Ellerhein ja selle vilistlaskooriga. Usutunnistuse ja leppimise sõnumit kuulutav teos lõi silla Paavo Järvi EFO esimese kontserdi lisaloo „Da pacem Domine“ eel lausutud sõnadega – me vajame tänapäeva maailmas kõige enam rahu – ja lõpulugu oleks nagu lisanud, et ka usku.
Kümnendat korda kuulutati festivalil välja ka Lepo Sumera nimelise heliloomingu preemia saaja, sel aastal pälvis selle Märt-Matis Lill. Tema taastas ja lõpetas rahvusooperi Estonia palvel Lepo Sumera pooleli jäänud balleti „Sisalik“, mis esietendus tänavu märtsis.
EFO kontsertide kõrval sai eredama elamuse kahel kammermuusika kontserdil. Pärnu muusikafestivali galal (22. VII) esinesid EFO muusikud, kes tõid kuulajate ette eri kooslusi ning huvitavaid ja keerulisi teoseid, mida tavaliselt ühel kammerkontserdil koos ei kuule. Õhtu kulges tõusvas joones.
Viimaste teostena kõlanud Nino Rota trio Maarika Järvi (flööt), Emma Yooni (viiul) ja Mika Changi (klaver) esituses ning Ernő Dohnányi sekstett C-duur op. 37 Kärt Ruubeli (klaver), Emma Yooni (viiul), Chris Rodgers-Beadle’i (vioola), Benjamin Nyffeneggeri (tšello), Matt Hunti (klarnet) ja Alec Franc-Gemmilli (metsasarv) ettekandes olid lihtsalt vaimustavad. Sel kontserdil nägi, millise tasemega orkestrandid EFOs mängivad ning missuguse rõõmu ja energiaga nad orkestrimuusika kõrval ka kammerteoseid esitatavad. Fantastilise elamuse pakkus ka Eesti Pillifondi gala „Vaikus ja tuli“ (21. VII), mille esimeses pooles mängiti Pärdi teoseid vaheldumisi Tüüri, Bachi ja Philip Glassi omadega ning teises esitati Modest Mussorgski „Pildid näituselt“ Jacques Coheni seades. Just viimase teose fantaasiarikas ja detailideni täpse värvinguga ettekanne jääb Pärnu XV festivalist pikaks ajaks meelde.
Iroonilisel kombel jäid selle kontserdi esinejad publikule kavalehel anonüümseks. Samuti ei ole festivali bukletis ära toodud suuremate kollektiivide liikmeid (erandina on kirjas EFO ja Vox Clamantise muusikud) ega ka lõppkontserdil üles astunud kooride koormeistreid. Publik vääriks teadmist, kes on laval.
Pillifondi gala jättis varju samal õhtul järgnenud Järvi akadeemia õpetajate kontserdi Eliisabeti kirikus ning Pärnu Linnaorkestri kontserdi. Linnaorkestri öökontsert „Öös on Eestit …“ (21. VII) oli tõeline maiuspala eesti muusika austajatele: kodumaistest ööpaladest oli kokku pandud tuumakas kava ümber Pärdi esimese sümfoonia, millega klappis ootamatult hästi Lepo Sumera „Symphōnē“. Heino Elleri fantaasias g-moll ning Eduard Oja „Ööpoeemis“ soleeris EFO kontsertmeister Benjamin Baker, kelle esitus oli siinsetest mõttekrampidest vabana värskendav. Sel kontserdil oli paraku eriti hästi näha ja kuulda emotsionaalse ja tehnilise taseme kontrast eelnenud päevadel esinenud EFOga, samuti oli dünaamiline balanss solistiga paigast ära. Kava nõudis ka kuulaja täit kohalolu ja tähelepanu, mis paneb küsima, kui otstarbekas oli see paigutada õhtul kella kümneks, festivalipäeva viimaseks (kuuendaks) kontserdiks.
Arvo Pärdi muusika idee pööras pea peale Nordic Pulse ja Kristjan Järvi kavaga „Pärdi peeglis“ (18. VII), kus kõlas žanriüleselt Pärdi teostega vaheldumisi Bachi, Coldplay, Mahleri, Kristjan Järvi jt muusika, eesmärgiga luua voolav aplausideta kõlaväli. Pärdi muusika vaheldamine teiste teostega on levinud võte, ometi sõid sel kontserdil lood üksteise ära, andmata vajalikku ruumi, nii et kogu katsetus kõõlus hea maitse piiril. Kontserdi tugev helivõimendus muutis Pärdi muusika kui vaikuse deklaratsiooni iroonilisel kombel müraks, pealegi oli võimendusega hästi kuulda muusikute ebatäpne intonatsioon.
Pärnu muusikafestivalil on kõige väljapaistvam kindlasti EFO, ometi on jäämäe veealuse osa mõõtu hoopis festivaliga kaasnev meistrikursus instrumentalistidele ja dirigentidele, keda oli sel aastal rekordiliselt palju. Festivali sisse juhatades kasutas peakorraldaja Kristjan Hallik seeneniidistiku metafoori: nii nagu mütseel on ka Pärnu muusikafestival loonud tugeva ja publikule nähtamatu võrgustiku, ühendab Eesti muusikuid välismaiste tipptegijatega, viib kokku õpilased ja õpetajad ning tutvustab maailmalavade solistidele Pärnut ja Eestit. Kui käia festivalil algusest lõpuni ja muu hulgas ka kõigil õpilaskontsertidel, võib sellest natukene aimu saada küll.
Juulikuine festival suvepealinnas on kuulaja privileeg ja arvustaja rõõm: kõik oli hajumuspäraselt fantastiline ja millegi üle norida ei ole. Hinge täitvad emotsioonid kannavad veel tükk aega.
Ahjaa, üks asi oli siiski ebaharilik. Selgusetuks jäi, kas koorirõdu barjääril rippunud kaootilised lillepärjad ja -vanikud olid sinna ununenud mõnest eelmisest üritusest või oli tegu suuremat sorti maitsevääratusega. Igatahes panid need asjandused iga kord saali sisenedes kulmu kerkima.
