Oleme vähemalt kümme aastat seadnud oma suve Haapsalu vanamuusikafestivali järgi – sest sealt saab alati häid elamusi. Saale Fischer ja varem Toomas Siitan on festivalikava pannud kokku läbimõeldult ja maialt uute tõlgenduste peale. Mõnest kontserdist võib mõelda veel aastaid hiljem, teiste puhul saab festivali ajal vaagida, mida kava endas kõike kätkeb, kuidas see teistega suhestub. Tänavune festival pani kaalukausile vanamuusikahitid ja vähe tuntud repertuaari, pakkus sissevaadet lähipiirkondade vanamuusikaskeenesse ning mõtestas kirikumuusika repertuaari. Festival on lahkelt tulnud vastu teiste seas kriitiku Gregor Kulla muusikainstitutsioonidele suunatud palvetele kaasata rohkem naissoost interpreete, heliloojaid ja sooliselt tasakaalustatud kollektiive, vähe tuntud ja kvääre autoreid, mis teeb festivali nüüdisaegseks.

Haapsalu vanamuusikafestivali on alati avanud mõne suurvormi ettekanne. Toomas Siitani juhatusel on festivali 32 aasta jooksul esitatud peamiselt Händeli oratooriume ning Bachi passioone ja kantaate, harvem Vivaldi ja muude autorite vaimulikku muusikat. Barokiaja vaimuliku vokaalmuusika varamu ongi põhjatu, isegi kui piirduda Bachi ja Händeliga. Tänavusse kavva oli valitud Bachi üks armastatumaid kantaate „Herz und Mund und Tat und Leben“. Pompoossuselt ei jäänud maha vähem tuntud „Wachet! betet! betet! wachet!“. Leipzigi perioodi neljast kantaadist oli loodud uus tervik, mis ei järginud nende kohta kirikuaastas, kuid poeetilised tekstid ja muusika moodustasid uusi tähendusi.

Bachi neli kantaati võtsid maailma õudustest räsitud publiku tugevasti oma haardesse päevakohaste sõnumitega. „Mis aitab, et me igal hommikul kaeveldes unest ärkame ja pisarates õhtul voodisse heidame?“ kõlas bassi retsitatiiv kontserdi alguses (BWV 93). Teise kantaadi avas aga homeeriline koor „Valvake ja paluge! Paluge ja valvake! Olge valmis igal ajal, kuni auhiilguse Issand teeb lõpu maailmale!“ (BWV 70). Sõdadest, näljast, julgusetusest kantud päevauudised kõlavad mõnikord sama fatalistlikult, kuid Bachi muusika trööstis ja juhatas meid terveks festivaliks ilu ja paremasse homsesse uskumise rajale tagasi.

Solistidest tõusis esile tenor Benjamin Glaubitz, kelle aariad ja retsitatiivid mõjusid lihalike ja tundelistena, kuna teiste solistide (Maria Valdmaa, Katariina Heikkilä, Janari Jorro) tõlgendused olid stiilsed, kuid vaoshoitumad. Orkester oli sobivalt väike ja koori suurusega tasakaalus. Nii Haapsalu festivali barokk­orkestris kui ka Tumult Ensemble’is paistis vanade tegijate kõrval silma hulk noori muusikuid, mis annab tunnistust vanamuusika jätkusuutlikkusest.

Reede oli selle festivali Poola päev: mõlema kontserdi interpreedid esindasid Poola saatkonna toel sealseid barokkmuusikuid. Małgorzata Malke kandis virtuoosselt ette Telemanni kaksteist fantaasiat sooloviiulile, püüdes neis leida poolapäraste tantsude jälgi. See andis kavale intrigeeriva eesmärgi, aga tekitas küsimuse, milleks otsida rahvuslikkust kõrgbaroki produktiivsete ja rändavate heliloojate loomingust. Poloneeside, oberekkide ja masurkade rütme ja kõlasid võib tõesti tuvastada, aga kas see tulenes Telemanni neljast aastast kapellmeistriametis Poolas või oli poola­pärasus juba tolleaegse Euroopa muusikalise keele osa, kui need fantaasiad 1735. aastal Hamburgis avaldati? Malke esituses ilmusid Telemanni fantaasiad plaadina juba 2022. aastal ning kuigi südamliku tänukõne esitas interpreet selges eesti keeles, jäi suhtlus publikuga kontserdiformaadi võimalustest hoolimata piiratuks.

Arutasime enne festivali, et armastame Haapsalu vanamuusikafestivali just seetõttu, et siin pigem ei kõla Händeli „Ombra mai fu“ ja „Lascia ch’io pianga“ (ilmselt on ka neid esitatud), vaid alati pakutakse repertuaari või interpretatsiooni poolelt midagi uut ja avastuslikku. Kontserdil „Kõigi lemmikud – hullumiseni korratud“ tegeleti just ülipopulaarse ja kummitava repertuaariga. {oh!} Orkiestra Essence’i kunstiline juht Martyna Pastuszka oli kavva valinud mõned eriti populaarsete meloodiate („Flow My Tears“, „La Monica“ jne) seaded. Natuke hirmutavana tundunud mõte oli solistidest koosneva ansambli virtuoossuse ja vähem tuntud autorite kaasamise tõttu tõeline elamus. {oh!} Orkiestra võttis publiku enda käevangu muusikalisel imedemaal, kus iga pill kõlas säravalt, kuid kõige erilisem oli virtuoosne flöödimängija Michaela Koudelková. Viiuldaja ja dirigendi Martyna Pastuszka esinemine Haapsalus oli kindlasti oodatud ning räägib festivali kõrgest tasemest. Viimastel aastatel on Pastuszka olnud maailma glamuurseima barokkmuusikafestivali „Bayreuth Baroque“ püsiesineja.

Samalaadse ainult hittidest koosneva kava oli pannud kokku festivaliga lähedalt seotud ansambel Floridante, kes kandis koos Maria Listraga ette valiku armastatud XVI ja XVII sajandi ingliskeelseid lautosaatega laule ja teatrimuusikat. Ettekäände nii teha andis legendaarselt lauluõpetajalt Tiiu Levaldilt hiljuti kingiks saadud müütiline noodikogu. Niisiis tegeleti kavas tuntud laulude taasesitamise kõrval justkui ka Eesti vanamuusikaesitajate pärandiga. Kuulsime sama kava juba veebruaris Vanalinna Muusikamajas, kuid suvises Jaani kirikus kõlasid laulud hulga päikselisemalt kui veebruariöös. Poola {oh!} Orkiestra põhjalikult läbi töötatud „hullumiseni korratud“ palade meisterlike tõlgenduste kõrval võis Floridante kahvatuda, ent Maria Listra eriline lavasarm ei lase kellelgi hoiduda naeratamast ega naermast, ansambel võimendas seda hästi.

Festivali kõige ettearvamatuma ja avastuslikuma kavaga esines Läti ansambel Ars Antiqua Riga (kunstiline juht Pēteris Vaickovskis). Missana üles ehitatud kava vahele oli paigutatud motette. XVI sajandi lõpus Riias tegutsenud helilooja Paulus Bucaenuse missaosade kõrval oli kõige tähelepanuväärsem tema Poolas Toruńi linnas valminud kuuehäälne Matteuse passioon. Võrdlemisi lihtsas, peamiselt homofoonilises passioonis polnud veel eraldi solistidena välja toodud evangelisti ega solistide hääli, ent Ars Antiqua Riga esitas teose väga elamuslikult, nii et kannatusloo hirmsad sündmused olid lihtsasti jälgitavad ja kaasaelatavad. Bucaenuse eluajal passiooni esitused kuigi edukad polnud: nimelt on 1571. aastast säilinud helilooja Toruńi linnavalitsusele kirjutatud kaebus, et tema õpilaste igareedestel passiooni ettekannetel peaaegu puudub publik. 500 aastat hiljem on Bucaenuse teos jõudnud aga suure publikuni, kuivõrd Haapsalu vanamuusikafestivalil pole harv, et isegi toomkirik on pilgeni rahvast täis.

Poola ja Läti kõrval olid lähiümbrusest esindatud Põhjamaad nii avakontserdi interpreetide kui ka eraldi kontserdiga. Norrast pärit naisteansambel Trio Mediæval oli tõeliselt kuum nimi vanamuusikaskeenel 2000. aastail, kui trio tuntusele aitas nende huvitavate kavade ja tõlgenduste kõrval kaasa koostöö maineka plaadimärgiga ECM. Nüüdseks on kristallselgetesse ebamaistesse häältesse juurde tulnud maist soojust ja sügavust. Lisaloona kanti ette rahvalik pulmamarss, mis sulatas publiku südame ning näitas kenasti selle trio juuri ning keskaegse muusika tõlgenduste seotust kohaliku traditsiooniga, näiteks karjusehõigetega seostuv hääletehnika ja instrumentaalse repertuaari vokaalne esitus. Trio Mediævalil oli tähtis osa kogu festivali kavas: peale­kasvavate põlvkondade kõrval anti ruumi kõlada kontserdikavades üldiselt ebatavaliseks saanud vanemate naiste häältel. Tänu Bingeni Hildegardi lauludele oli festivali kavas ka naissoost helilooja muusikat, mida trio esitas kõrvuti meeskloostrites loodud muusikaga.

Festivali lõpetas vanamuusika superstaariks kujunenud ja Haapsalu festivalil kolmandat korda esineva Jean Rondeau barokk-kvarteti Nevermind seade Goldbergi variatsioonidest. Paljud kuulajad mäletavad ilmutuslikuna 2022. aasta festivali kontserti, kus Jean Rondeau esitas Bachi Goldbergi variatsioone klavessiinil. Tookord kõlasid need eriti värskelt ja hingestatult. Seekord olid ansambliliikmed variatsioonid seadnud flöödile, viiulile, viola da gamba’le ja basso continuo’le. Nende seade tegi teose struktuuri ja ülesehituse hoopis läbipaistvamaks. Rondeau oli peitunud oreli ja klavessiini taha ja ekstsentrilised tähed tegutsesid alandlikult ühise eesmärgi nimel. Suurearvulisel publikul ei tulnud pettuda – kõik neli päeva sai mõelda muusikaga.