Eva Koff, Õhuskõndija. Toimetanud Triinu Tamm. Kujundanud Maris Kaskmann. Varrak, 2025. 280 lk.

Eva Koffi uue, kolmanda pika proosateose „Õhuskõndija“ kaanetutvustus on ambitsioonikas: tegemist on XIX ja XX sajandi vahetuse aegu sündinud Magdalena ja Nora „iseendaks kasvamise looga“. Seesuguse sõnavaliku tõttu arenguromaanina määratletav tekst keskendub nende tundlike naiskarakterite kaudu paikajuurdumise ja õhkutõusu kui mitmeti tõlgendatavate seisundite vahelistele pingeväljadele ülikiire moderniseerumise ajajärgul. Veel vaagitakse üle-eelmise sajandivahetuse ja XX sajandi algupoole provintsilinna Tartu „lihtrahva“ argielu kontekstis kokkupõrkeid „uute“ unelmate, ihade ja käitumislaadide ning tagurlike kogukondlike ootuste vahel.

Leebe hoiak

Kahe kunstnikupotentsiaali ning nii mõneski mõttes vastuvoolu ujuva naisekuju valikuid vahendab neist pisut rohkem teadev jutustaja (nt lk 80), kelle vaatepunkt läheb tihti üle naiste minajutustuseks. Tee avaneb ka mitme kõrvaltegelase pähe. Põgusalt saab teada, kuidas ja millest mõtleb Magda armastatu, pummeldajast vekslivõltsija Leo, Magda konservatiivne ema ja Nora ilmetu abikaasa Karl. Vaatenurkade vaheldumine muudab „Õhuskõndija“ koe dünaamilisemaks, nagu ka peatükkide ajas edasi-tagasi liikumine: sarnaselt Koffi tunnustatud romaanidebüüdiga „Sinine mägi“ (2017) on uusimgi teos ajaliselt tükkideks lõigatud ning seejärel segi paisatud. Lugejale pakuvad orientiiri kuu ja aastaarv iga peatüki alguses. Ajahüpete funktsioon näib ühelt poolt olevat säilitada sündmuste avamisel teatud põnevus, teiselt poolt muuta romaani üldmulje komplekssemaks. Taustal kumab ehk ka lineaarsema süžee kasutamise hirm – oht näida vanamoodne.

Ehkki kronoloogiliselt ja vaatepunktilt hüplev, jääb väärtussüsteem kogu teksti vältel samaks. Eva Koffi hoolikalt kirjutatud romaanid – mainitud „Sinine mägi“, „Kirgas uni“ (2021) ja tänavune „Õhuskõndija“ – seisavad suures plaanis (kristliku) mõistvuse, helluse ja argiste hetkede imetluse eest, ent ühtlasi toimivad ajuti hedonismi ja tulise hingega elamise eestkõnena (lk 269).

Ka emotsionaalselt kulgeb teos pigem ühel rajal. Peategelased – õmbleja, medõde ja lennuentusiast Magda; erivajadusega last kasvatav mitteneuro­tüüpne ja kogukonnast võõrandunud noor ema Nora – ning ühes nendega ka jutustaja valdavalt väldivad n-ö madalate negatiivsete tunnete kujutamist. Sallimatute ja tagurlike karakterite ja tavaseisukohast vastutustundetute tegelaste käitumist ning võimalikke reaktsioone sellele lahatakse minimaalselt. Näiteks pealesunnitud vahekorrast raske haigusega sündinud last soerdiks nimetavate vanavanemate kohta väidab jutustaja, et neil tegelikult siiski „on hea süda“ (lk 140). Võlgade ja võltsingute tõttu jōhatsu’t teinud Leo näojooni näeb abikaasa Magda heldinult ühises pojas (lk 54–55). Leo kadumine ja selleni viinud halvad otsused ei tekita mahajäetud tegelastes raevu, vaenulikkust, vimma, pettumust, kahetsust ehk tundeid, mis mõjuksid psühholoogiliselt pigem veenvalt. Tundlikumate lugejate pettumuseks käituvad tegelased üldjoontes heatahtlikult, leebelt ja mõistlikult ning säherdune on ka kogu romaani toon.

Suured sümbolid

Eva Koffi „Õhuskõndija“ alusmaterjaliks on sarnaselt „Sinise mäe“ ühe kihistusega päriselt eksisteerinud naise ehk Helme Reintammi vanatädi elukaar (lk 277). Samuti on autor leidnud tuge XX sajandi alguse märkimisväärsete isikute sündmusrohkest elust – teose kude meenutab nõnda Meelis Friedenthali romaani „Punkti ümber“ (2023). Näiteks on „Õhuskõndija“ üks kõrvaltegelane Marie Marvingt, esimesi Euroopa nais(sõja)lendureid, -mägironijaid ja -jalgrattasportlasi. Kuivõrd Koffi loomingu üks põhiväärtusi on elav kujutlusvõime, siis mõtleb teose üks kangelanna Magda end Marie Marvingti sõbratariks, samastudes temaga lennuiha, pealehakkamisjulguse ja altruismi kaudu. Ühtlasi mainitakse raamatus rätsepast leidurit-langevarjurit Franz Reichelti, keda üldsus mäletab hüppe kaudu Eiffeli tornist iseloodud tiibadega, mis paraku õigel hetkel ei avanenud. Piiripealseid seisundeid kogeda ihaldavat Magdat köidab Reichelti surmahüpe.

Selles seoses on huvitav, kuidas üks „Õhuskõndija“ stseen meenutab visuaalselt Yorgos Lanthimose vastuolulist mängufilmi „Vaesekesed“ („Poor Things“, 2023). Paralleel tekib ka näiteks Marie Kreutzeri „Korsaaži“ („Corsage“, 2022) lõppvaatusega. Kõikides neis teostes käsitletakse naiste allasurutust ja selle vastu võitlemise püüdeid erisugustes patriarhaalsetes kontekstides. „Õhuskõndija“ vastavas stseenis mõtleb Magda tagasi hetkele, mil ta valmistus allahüppeks sillalt, kõhus kosumas kallima Leoga eostatud vallaslaps (lk 49). Meenutamisel loodud kujutluspildis ehib Magdat siniste puhvvarrukatega bellabaxterlik kleit. Oma peas annab ta kogetud siirdehetkele vabanemise tähenduse: langus – mitte kukkumine – lehvivas (traditsiooniliselt naiselikus) kleidis tähistab kõigest loobumise kaudu vabakssaamist. Kujutlusliku langemise kaudu saavutab Magda unustuse ehk naudingu, on täiel rinnal elus.

Koffi meetod on jätkuvalt pendeldamine teispoolsuse või fantaasiatest lõhkeva alateadvuse ja reaalsuse piirimail, sukeldudes nn suurtesse sümbolitesse. Nagu eelmises romaanis „Kirgas uni“¹ leidub „Õhuskõndijaski“ ohtralt sümboolikat kas või nimede tasandil. Varaküpse tarkuse ja kannatustega koormatud laps kannab nime Feliks; kadunud Leod pühendunult ootav ja otsiv Magdalena mõjub jüngrina par excellence; teisele naispeategelasele, ibsenliku nimega Norale, ei sobi konventsionaalne abielu. Tegevus toimub suuresti Fortuuna tänaval, mis viitab, et õnne võib lõppeks leida kodustki – ning leitakse ka.

Fortuuna-sõna kaudu tekib otsesem side maagilise realismi suurkuju, tšiillase Isabel Allende loominguga: näiteks sarnanevad mõned „Õhuskõndija“ liinid Allende romaaniga „Fortuna tütar“ (tlk Klaarika Kaldjärv, 1999). Koff on ka ise vihjanud², et unenäolise/maagilise realismi traditsioon puudutab teda. Veel on Koff toonud välja imetluse jaapani-briti nobelisti Kazuo Ishiguro loome vastu ning Belgia dekadentsi suurnime Georges Rodenbachi oskuse luua unenäolist atmosfääri, kõikuda meisterlikult siin- ja sealpoolsuse piiril. Otsapidi on „Õhuskõndijas“ inspiratsiooni leitud XX sajandi alguse sürrealistlikust kunstist ning ka muinasjuttudest ja regilauludest.

Mainitud allikaist ammutavad Koffi tegelased ohtralt mõistukõnesid ja efektseid motiive: väiksed ja suured linnud, linnu- ja inimluud, kaleidoskoop, punased lilled, langevarjureist nukud, sinine valgus, vett ajavad kärnad, kalad põues, koorikloomad, saladuslik raamat jne. Need ei saa aga süžee arengusse täie jõuga panustada, sest üha uute (unenäoliste) kujundite tihe lisandumine hakkab kohati takistama ühtse mulje teket. Teisisõnu, sümbolite juurdepaiskamiseks kuluva energia arvelt kahaneb loo tervikustamiseks möödapääsmatu tagasipöördumise jõud. See vähendab lugemismõnu ja narratiivset pinget, nii nagu ka romaani mõneti koormav sage otseste retooriliste küsimuste esitamine (nt lk 198). Mitmed kohad oleksid pürginud (emotsionaalsema) väeni küsimuste jadadeta (lk 50, 142, 157).

Selge agenda

„Õhuskõndija“ esteetika mõjub seega kohati konarlikult. Seda puudujääki üritab (ebateadlikult) hüvitada lõdvalt seotud sümbolipaisu alt paistev selge agenda: ettemääratuse ja saatuse jõu kuulutamine (lk 85), mis muutub teksti kulgedes aiva tungivamaks. Näiteks olevat kelmist hurmur Leo, keda ihaldab nii mõnigi teose naisekuju, vaadanud oma esimeses pulmas sügavalt silma sisse peokülaliste hulgas viibinud üheksa-aastasele Magdale, kes täiskasvanuks saades tõlgendab seda endena: Leo on talle kuidagimoodi armastajaks määratud ning armastajateks nad ka saavad. Leo esimesest abielust sündinud tagasihoidlik Nora lömastas lapsena kogemata mitu linnumuna (lk 176–177): seetõttu käivad tal täiskasvanuna „linnud peal“ ning talle sünnib haruldase raske haigusega poeg. „Õhuskõndijas“ annab tooni tõsimeelne religioosne, bioloogiline ja/või ruumiline determinism, palju on juttu suure tähega Jumalast (lk 156, 177), tema karistusest (lk 198), saatuse tahtest (lk 85, 256), mõneti vähem, aga siiski mainitakse ka nn vere osatähtsust inimelukäigu kujundajana (lk 162).

Samas ei sega ettemääratuse atmosfäär naispeategelaste vajadust rangelt struktureeritud ühiskonna norme painutada. Ühelt poolt on vaatluse all nüüdses sõnavaras autismispektri häirega või muu vaimse erivajadusega inimeste õigus väljendussurvele vastu panna ja lihtsalt vaikida – see on tõeliselt tänuväärne. Teiselt poolt ja vastupidiselt sõnastab ühe romaani peamise küsimuse noor Magda: „Kas ma julgen ikka mõtelda ja valjul häälel ütelda, et ma tahan lennata?“ (lk 11). Nõnda asetatud küsimus näitab, et Koffile on muu hulgas oluline mõtiskleda, kus ja kuidas sai noor naine XX sajandi alguses (seksuaalselt ja intellektuaalselt) õitseda, seejuures karmi kriitikat ja valutegevat klatši tõrjuma pidades.

Teose kulminatsioon on Magda kuuajane reis Pariisi – XX sajandi alguses isikupära, progressi ning seksuaalsete ja loominguliste vabaduste embleem –, mille lähedased tugevalt hukka mõistavad. Üllatuslikult viib silmiavav reis 1912. aasta kevadhooaja Pariisi Magda lõpuks ikkagi järelduseni, et sõltumatus on Fortuuna tänavas (lk 162). Vabadus on „Õhuskõndija“ järgi seal, kus Magda ja kadumaläinud Leo veri pojas kokku saavad, mitte Pariisis, mis on kui Titanic, merepõhja vajuv sädelev linn (samas).

Eetiline tuum sõnastatakse teose teises pooles, kus oma sihtides selgusele jõudnud Magda kõneleb mõtteis Pariisi kunstnikust armukese Hansuga, kes oli kinkinud talle maailma analoogi, kaleidoskoobi: „Ei, Hans. Kaleidoskoobis ei ole lõputuid maailmu, mustreid, elusid, nagu sa kõneled. Vastupidi – igal klaasitükil on torus oma koht, ükski klaasitükk ei saa muudmoodi kui kukkuda omale kohale. Ikka ja alati omale kohale [—]. See ongi see imeline ettemääratus, millest kõneldakse ja mille vastu inimene ei saa, isegi kui ta omas südames sellesse ei usu. [—] Selle seaduse vastu ei saa kunst ega joobumus ega hullumeelsus ega isegi vabadus“ (lk 200, kursiiv originaalis – M. K.). Magda vajub tagasi „omale kohale“, kaleidoskoobist saab paradoksaalse, piirangule rajatud vabadusfilosoofia sümbol – selgub, et „õhkutõusuks“ on lõppeks vaja olla oma (poeg)lapse või (mees)kaaslase hinge, selle algkodu läheduses (lk 201), mis on igaühele väidetavalt ette määratud. Saatuse ja iseenda tahte võimsuse vahel kõikuv, kuid lõpuks saatuse kui rahu allika poolele pidama jäävas loos võidutseb seega fatalism: tegelased saavad „iseendaks kasvades“ selgeks, kust läheb õige ja väära piir.

Romaanikunstis on seesugune lahterdamine ohtlik. Doris Lessing on George Elioti kohta täheldanud – tõsi küll, iseoma 1971. aasta positsioonilt –, et Eliot ei saanud nii mõnestki asjast aru, kuna ajas ikkagi taga „hea naise“ kuvandit, oli ajastu normide kohaselt moraalne.³ Mulle tundub, et ka Koffi „Õhuskõndija“ puhul pärsib selge moraalse seisukoha seadmine – „igal klaasitükil on torus oma koht“ – teose täieliku õidepuhkemise võimalusi. Kipun arvama – vahest vääralt –, et romaani toimimiseks on vajalik pluralismiharrastus vormiühtsuse kaitsva tiiva all.

Taotluslikult kerge või hoopis pinnapealne?

Ootasin seega rohkem teoselt, mida võiks vahest määratleda hoopis ajaloolise fantaasiaromaanina ehk žanrikirjanduse näitena. Laias laastus eelmise kahe romaani mõningate jõujoonte ehk naiste unustatud ajaloo ning müstilise argisuse, une(lus)temaatika liini liitmisel Koff suuresti kordab endale südamelähedast ideestikku ega arenda seda tihendatult edasi. Iseküsimus on, kas kirjaniku korpus peabki „arenema“. Aktsepteeritakse ju üsna laialt, et kirjutavad kõik lõppeks ühte ja sama lugu, vähemasti teatavas loomeetapis. Koff on oma häält nende aastate jooksul otsinud ning vähemasti mingil määral selle ka leidnud, sealjuures tunnustustki pälvinud. Autori pingutus jääb aga uues teoses pigem pinnapealseks, sest selle siht – kahe naise arengu lugu, sh õnne, armastuse, vaba elu teemad väga kompleksses ajaloolises kontekstis – nõuaks filosoofilisemat ja settinumat lähenemist, sümbolikoe õgvendamist ning sõelumisest järelejäänud kujundite sihikindlat kokkupõimimist (nn mõju ühtsust). Jõulisus, julgus olla häbitu, lai emotsioonide spekter – ka neid kvaliteete igatsesin romaani lugedes.

„Õhuskõndija“ Achilleuse kand on niisiis liiglaiad ja -nõudlikud teemad, mille lahtikirjutamisel on haruldaselt raske küündida millegi värskeni. Ka liialt sümbolikeskne meetod pidurdab Koffi tegelasi, kes astuvad oma kunsttiibu jäägitult usaldades uljalt üle reelingu – eks jäägu lugeja otsustada, kas Magda ja Nora suudavad õhus kõndida või sooritavad lendutõusu asemel surmahüppe.