On nähtusi, mis on ühtaegu õhulised, õrnad ja sitked. On harilikke inimesi, kes ei loo justkui midagi jäävat, kuid kelle nähtamatu naeratus püsib ometi üle aastasaja. On virvendavaid paiku, kust ei saa välja, sündmusi, milles kangastuvad ühekorraga häving ja jäävus. Mõnd niisugust oksüümoroni käsitleb Eva Koff oma kolmandas romaanis „Õhuskõndija“. Suur tänu autorile oma teosest vestlemast.
Palun kõnele romaani „Õhuskõndija“ ühe peategelase Magdalena prototüübist, oma vanavanatädist Emilie Laursonist.
Prototüübi ja tegelase suhe on huvitav, isegi pingeline. Nad on ühtaegu sarnased ja erinevad, kuuluksid justkui kokku, aga on samal ajal iseseisvad. Nad nagu vestleksid omavahel. Emiliel on tegelasi lausa kaks: „Sinise mäe“ Adele ja „Õhuskõndija“ Magda. Mõlemal on temaga ühisjooni ja erinevusi. Kuna ma ise ei ole Emiliet silmast silma kohanud, on ka tema mulle rohkem tegelane, mu enese kokku pandud kujutluspilt.
Emilie oli üks üpris tavaline Tartu tüdruk (nii palju kui inimese kohta saab öelda „tavaline“): sünd 1875. aastal Tartus Ülejõel, väiketapamaja pidamisega järjest paremale järjele jõudev lihunikust isa, kaks õde, saksakeelne neljaklassiline kool, õmblus- ja majapidamiskool. Abielu, kaks last, ühe lapse surm, veksleid võltsinud mehe kadumine. Eluaegne teadmatus, küsimused, oletused. Meie suguvõsaharus on alati räägitud, et Emilie ootas meest oma südames aastakümneid ja leinas teda sügavalt, kui millalgi küpses eas teada sai, et mees oli kusagil Venemaa avarustes surnud. Teises harus räägitavat, et ta olla ähvardanud mehe üles anda, kui see välja ilmub. Lisaks tuli tal üle elada poja kadumine: Arved (romaani ainuke tegelane, kes kannab oma prototüübi nime) võltsis samuti veksleid, laskis kodumaalt jalga ja olevat jõudnud isegi Hispaania kodusõtta.
Mu vanaema meenutas Emiliet suure soojusega. Tädi oli talle ja ta õele-vennale Tartus kooliskäimise ajal teiseks emaks, vanemad elasid Palamuse lähedal Ehavere veskikohas. Ta oli vanaema jutu järgi avala loomuga ja kannatlik, samal ajal vaimukas ja mänguline (nt Magda maskiballistseen ja Nora lõbunaiseks kostümeerimine on võetud päris-Emilie elust).
Mil määral on perekonnalood või otsesemalt su enda kogemused põimitud su eelmistesse romaanidesse „Sinine mägi“ ja „Kirgas uni“?
Väga palju. „Sinise mäe“ Liisi omailm ja hingelaad on mulle väga lähedased, samuti olen otseselt või segatud vormis kasutanud kõikvõimalikke 1990ndatel saadud kogemusi, peegeldanud läbielatud inimsuhteid jne. Adele, nagu mainitud, lähtub Emilie Laursonist, Elfi on minu vanaema.
„Kirgas uni“ on teistmoodi isiklik – nelja peategelase mõtted, kahtlused ja küsimused on ka mind painanud. Mis on meie tajutavas reaalsus, mis kujutlus? Kas tõelisus on üks või on neid palju? Kuhu asetuvad me eludes unenäod?
Kahtlen, kas üks kirjandusteos saakski olla mitteisiklik. Hakkad ju kirjutama alles siis, kui teemad või tegelased puudutavad sind nii tugevalt, et kirjutamata jätta ei saa, ilma et ei jääks kripeldama. Puudutus on alati isiklik, selle tugevus või nõrkus sõltub sellest, kes sa sel hetkel oled.
Üks „Õhuskõndija“ suuri tugevusi on viis, kuidas manad lugeja silme ette eelmise sajandi Tartu. Oled Tartust ka varem kirjutanud, olgugi et elad ise mujal. Miks just see linn?
Tartu on mulle suureks saamise, n-ö lapseseisusest vabanemise linn. Pariis ja teised tähtsad paigad tulid hiljem. Kui kodust välja kolisin, läksin kõigepealt Tartusse, ülikooli. Ma ei elanud ka varem mingi suure surve all, ometi mäletan suurt vabaduse tunnet, mis mind Tartus valdas – teen, mis tahan, jõuan koju just sel kellaajal, kui tahan jne. Tartu tundus ühtaegu kodune, turvaline ja vaimses mõttes avar. Sel ajal hakkasin huvi tundma ka oma vanaema lapsepõlve ja nooruse vastu, vestlesime pikalt. Vanaema tuli Tartusse kooli 1910. aasta paiku ja jäi sinna 1920ndate keskpaigani, ilmselt viibis seal sageli ka hiljem. Mul tekkis Tartus elatud viie aasta jooksul selle linnaga hingesugulus. Tartu-igatsus tuleb mulle sageli peale, käin seal mitu korda aastas ja iga kord lähevad mõtted käima, pikad uitamised mõjuvad inspireerivalt, pea läheb kuidagi selgeks, olgu ilm või aastaaeg milline tahes.
Oled öelnud, et mõtlesid kirjutades „naise vabadusele ja õigusele teha, mõelda, olla, julgeda“. Tõded, et nii nagu XX sajandi alguses, on ka tänapäeva naise elus keskne emadus – „justkui raskuspunkt, millest sõltub kõik ülejäänu“. Palun selgita lähemalt.
„Õhuskõndijat“ kirjutades ma emadusele ei mõelnud, aga toimetamisfaasi lõpus tõdesime koos toimetaja Triinu Tammega, et „see on ju romaan emadusest“. Raamatu peategelased on emad, väga erinevad emad, ja emaksolemine on justkui põimitud sügavale loo koesse.
Emadus on teatud mõttes absoluut – kui sul on laps, siis sa kasvatad ta üles, hoolimata tingimustest, kuhu oled sattunud. Toidad, ravid, huvitud, toetad. See on sinu vaieldamatu kohustus ja samal ajal vajadus. Arusaamine, et sellest rollist vabaks ei saagi, tuleb ajaga, vähemalt minul võttis see umbes poolteist aastat, enne kui ma mõistsin, mis minu elus on emaks saades muutunud. Üks mu sõber ütles äsja: „Kõik beebid sünnivad tingimusteta armastusse.“ Mulle tundub, et nii see ongi – imik ei saa eeldada muud, kui et tema eest kantakse hoolt tingimusteta (on ta siis haige või terve, ilus või kole, rahulik või röökiv, toimugu ema elus mis tahes muud sündmused), vastasel korral ei jääks ta ellu. Kunagi rääkis üks mu kolleeg, et tema ema olevat talle öelnud: „Koju võid sa tulla alati, ka siis, kui oled inimese ära tapnud.“
Emadus on miski, mis ei puuduta ainult emasid, vaid kõiki inimesi. Kõik naised ei ole emad, aga kõigil on ema. Ma usun, et iga inimene püüab elu jooksul enese jaoks mõtestada nähtust nimega „ema“. Olen salamisi jälginud täiskasvanud meeste suhteid oma emaga. Aktiivses elufaasis elatakse sageli emast kaugel, aetakse omi asju, aga mida vanemaks saadakse, seda enam mõistetakse, kui tähtis on ema. Tajun meestes sageli sügavat õrnust ja tänulikkust oma emade suhtes. Ja muidugi mitte ainult meestes.
Ema-lapse suhe on eluaegne, mõjutab elu lõpuni mõlemat. Nüüd, kui mu nooremad lapsed on täiskasvanuks saamas, tunnen eriti selgelt, kuidas emaks olemine on minu olemusse kootud. Samal ajal – ja väga sageli astuvad need kaks poolt omavahel võitlusse – on mul sisemine vajadus elus kogetavat väljendada, sõnadesse panna, sellest kirjutada. Naisel on vabadus ja õigus mitte olla ema, aga oma ema kaudu suhestub emaduse ning sellesse sisse kirjutatud andmise ja saamise küsimusega iga inimene.
„Õhuskõndija“ näib taotluslikult õhuline teos – seda on kerge lugeda ja mitu käsitletavat teemat jääb justkui õhku. See ei ole pluss ega miinus, see lihtsalt on nii.
Õhulisuse taotlust mul otseselt ei olnud, aga ilmselt on ses raamatus õrnust, seda sõna on kasutanud mitmed lugejad. Üks mu sõber ütles „Õhuskõndija“ kohta: „Õrn kude.“ Usun, et selles on tõetera sees, ja ehk on loos ka mõningast kergust – XX sajandi algul oli õhus palju värsket ja lootusrikast, nii naistele kui üldisemalt kõigile. Elekter, telefonid, rongiliiklus – kõik see avardas argielu piire.
Autorina ei läinud mul siiski hetkekski meelest see, mis oli tulemas, kuidas 1914. aasta suvel atmosfäär muutus. Minu tegelased ei tea peatsest muutusest midagi, nad elavad suvistest ajaleheuudistest justkui mööda: Feliks uurib juunikuisest Postimehest reklaamteksti tähti, kirjutab kirja tähetorni juhatajale ja palub luba tulla vaatama uut teleskoopi. Sealsamas kõrval on aga pisikeses kirjas artikkel Franz Ferdinandi mõrvamisest – Esimese maailmasõja alguseni on aega vaid kuu. Magda läheb jaanipäeval koos Arvediga jõeaurikuga lõbusõidule, planeerib mõttes peatset uut Pariisi-reisi ja unistab sellest, et ehk õnnestub seekord ka Arved lendama viia. Ta ei aima, mis on tulemas, kuidas maailm on suve lõpuks muutunud …
Mis jääb „Õhuskõndijas“ õhku? Magda ja Leo suhe. Nora ja Karli suhe. Esimene neist justkui katkeb poolelt sõnalt, teine jääb mingisse ebamäärasesse, häirivasse olekusse, vähemalt selle loo piires.
Üks tegelane, kes ikka jälle meelde tuleb, on haruldase haigusega varavana laps. Mulle tähistab ta korraga elu, surma ja armastust.
Ilusti mõeldud ja öeldud. Ma ise tunnetan Feliksit samamoodi. Ta kehastab minu silmis elujõudu ja elujanu. Tal on käes kehvad kaardid, aga see ei vähenda ega lahjenda tema elu. Pikk elu ja rikas elu ei ole sünonüümid. Feliks on igas hetkes kohal kogu oma olemusega, avatud just sellele elule, mis talle on antud. Ta ei tõrju ega eita reaalsust, ka mitte oma peatset surma, näiteks on tema suur soov, et luudemajakeses anatoomia muuseumile luid pleegitav Harald ühel päeval ka tema luudest luukere kokku paneks. Kui ta mõtleb oma võimalikule tulevikule muuseumieksponaadina, tunneb ta uhkust ja rõõmu, et on teadusele vajalik. Feliks suudab kõigi inimestega, keda ta kohtab, luua sooja suhte. Tegelasena on ta mulle kui autorile omamoodi jõu allikas, temale mõtlemine teeb rõõmsaks, annab lootust.
„Õhuskõndija“ puhul on täheldatud leebet hoiakut, vahel võib see koguni häirida, näiteks Magdalena leplikkus nurjatu abikaasa suhtes. „Tundlikumate lugejate pettumuseks käituvad tegelased üldjoontes heatahtlikult, leebelt ja mõistlikult ning säherdune on ka kogu romaani toon.“ Kas soovid selgitada?
„Tundlik“ on siinkohal oluline sõna – on eri laadi tundlikkust. On sotsiaalne tundlikkus, n-ö sotsiaalne närv, mis reageerib inimestevahelistele suhetele ühiskonnas, õigluse küsimusele, eri ühiskonnagruppide õigustele. Ja on sisemine tundlikkus, hingelaad. Inimeste hingelaadid on väga erinevad, „Õhuskõndijat“ kirjutades huvitas mind just see. Mis mõnele lahja, puudutab teist hingepõhjani.
Minu silmis on Magda ja Nora võitlejahinged, kaugel leplikkusest ja mõistlikkusest. Magda ei lepi oma olukorraga, ei võta vastu mõistlikku otsust uuesti abielluda ja tagada enda ja oma lapse turvalisus, nagu seda nõuab tema ema. Magdat ei häiri mitte niivõrd abielu lõpp (ta saab iseseisvalt suurepäraselt hakkama), kuivõrd viis, kuidas see lõppes. Ta ei suuda leppida teadmatusega, lõputu küsimisega. Ta tahab kangekaelselt teada, mis täpselt juhtus, ja miks. Ta vajab selgitusi, vähemalt seda üht ja ainukest viimast kohtumist, arusaadavat lõpp-punkti, kui selgub, et suhte jätkamine ei ole võimalik. Romaanis ei tea Magda oma abikaasa nurjatusest suurt midagi (nad olid saanud vaid kaks aastat koos elada) – näiteks ei ole tal aimu vekslivõltsimistest, ta on kursis vaid oma abikaasa alkoholiprobleemiga, mehe labiilse isiksusega. Muus osas tunneb ta Leonhardi kui vaimukat, mängulist, spontaanset, loomingulist, uudishimulikku ja nutikat meest. Neid ühendab tõmme kõige uudse poole, huvi tehnika ja uute lennumasinate vastu, kihk reisida ja maailma avastada. Armastus mehe vastu justkui kristalliseerub, jääb puutumatuks, elavaks ja nooreks. Magda sõidab küll Pariisi Leod otsima, aga selles ärasõidus, mille tema ema selge sõnaga hukka mõistab, on lisaks soovile leida Leo ka teatud annus vabaduseiha, soov pääseda agulist laia maailma. Magda ajalugu pole „mõistlik“: ta on abiellunud neli kuud rasedana (tol ajal oli see suur üleastumine), tal tekib Pariisis kirglik kiirsuhe, rasedus katkeb, ta läheb koos äsjase tuttavaga lendama jne.
Nora kasvab üles emata, rangete vanavanematega. Vanamemme õrnem külg peegeldub huvis muinasjuttude ja pärimuse vastu, ja Nora õpibki elama pigem oma sisemaailmas, mis on lugudest tulvil. Tänapäeval peetaks teda ilmselt kerge spektrihäirega lapseks, tol ajal jäi tema äärmuslikult introvertne isiksus lihtsalt arusaamatuks. Noras on minu meelest erilist kangust: kui tema progeeriaga last hakatakse linna peal nimetama Tartu soerdiks, ka vanavanemad ütlevad selle sõna otse välja ja käsivad lapse orbudekodusse anda, ehitab ta enese ja poja ümber läbitungimatu kapsli, hakkab last ravima rahvatarkuste ja lugude väega. Raskelt haige lapse kasvatamine, temaga vabalt linnas liikumine nõudis tol ajal erilist julgust.
Mis on mõnele tühine käik, on teise jaoks eneseületus. Mina tajun Magdas ja Noras jõudu ja julgust elada oma elu just nii, nagu nemad soovivad. Magdas on rohkem n-ö välist julgust, seiklushimu ja iseseisvust, samal ajal kui Nora liigub häbenemata oma sisemaastikel, võttes sisimas oma eripära omaks.
„Õhuskõndijat“ lugedes on kerge ette kujutada omaaegset Tartut, aga sama käib ka tegelaste kohta – ma näen neid. „Õhuskõndija“ on üldse visuaalne teos, see loob elavaid kujutluspilte. Kas sulle on kunagi tehtud ettepanek oma teoste toomiseks filmilinale?
Oleksin väga rõõmus, kui niisugune ettepanek tehtaks. Ma ise mõtlen kirjutades väga visuaalselt, ka aistinguliselt. Näen tegelasi liikumas, näen nende riideid, kõnnakut, näoilmeid. Tunnen lõhnu, olgu see sügisene kõdu, kevadine luht, mõni kehalõhn või parfüüm, näen värve ja valgusi. Iga stseen toimub mu kujutluses mingis konkreetses ruumis või paigas. Enne kui ma tegevuspaika „ei näe“, ei saa ma ka dialoogi või tegelase sisekõnet üles kirjutama hakata. Nii et olen filmialaseks koostööks igati valmis, kui seesugune võimalus peaks kunagi tekkima.
Mis toidab su hinge?
Armastus. Ka sõprade vahel, pereliikmete vahel. Inimesed, sellisena, nagu nad on, selle sumiseva kireva kambana. Loodus, kunst. Linnad. Kirjasõna. Liikumine ruumis, valguse ja värvide vaheldumine, vesi, kõikvõimalikud taevad.
Helget augustikuud!
Eva Koff
on kirjanik, tõlkija ja õpetaja.
Romaanid
2017 „Sinine mägi“
2021 „Kirgas uni“
2025 „Õhuskõndija“
Eva Koff on kirjutanud ka lasteraamatuid, lastesaadete stsenaariume ja näidendeid.
Tunnustus
2001 Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse I koht („Meie isa“)
2005 Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse III koht („Sabaga täht“)
2011 Põlvepikuraamatu konkursi I koht („Keerutädi“, illustreeris Marja-Liisa Plats)
2017 Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse II koht („Sinine mägi“)
2018 aasta kirjanik („Sinine mägi“)
2021 aasta kirjanik („Kirgas uni“)
Eva Koff on valitud kirjanikupalga saajate hulka (2023–2025).
