Õrnus enne plahvatust. Pille-Riin Larm vestles Eva Koffiga
Eva Koff: „XX sajandi algul oli õhus palju värsket ja lootusrikast. Autorina ei läinud mul siiski hetkekski meelest see, mis oli tulemas – kuidas 1914. aasta suvel atmosfäär muutus.“
On nähtusi, mis on ühtaegu õhulised, õrnad ja sitked. On harilikke inimesi, kes ei loo justkui midagi jäävat, kuid kelle nähtamatu naeratus püsib ometi üle aastasaja. On virvendavaid paiku, kust ei saa välja, sündmusi, milles kangastuvad ühekorraga häving ja jäävus. Mõnd niisugust oksüümoroni käsitleb Eva Koff oma kolmandas romaanis „Õhuskõndija“. Suur tänu autorile oma teosest vestlemast.
MERLIN KIRIKAL: Salto mortale
Romaanis „Õhuskõndija“ valitseb küll ettemääratuse atmosfäär, kuid see ei takista naispeategelastel üritamast XX sajandi alguse ühiskonna rangeid norme painutada.
JAANIKA ANDERSON: Rahvas algab raamatukogust
Mis imeloomad on teadusraamatukogud, et nad ei tõtta ühinema loodava raamatukogude andmekoguga?
Viimasel ajal on raamatukogudest kirjutatud ja räägitud tavapärasest rohkem. Teema on saanud lehe- ja eetriruumi seoses uue rahvaraamatukogu seaduse eelnõuga, mille koostamise viis ja sisu on raamatukogurahva seas põhjustanud laialdast pahameelt. Kuna raamatukogud katavad võrguna kogu Eestit ja teevad mitmesugust koostööd, siis puutumata ei jäta need võnked ka teadusraamatukogusid.
TARMO SOOMERE: Mõrad globaalse teaduse kaunis tulevikus II
Tasub valvsaks muutuda, kui mingid kõrvalekalded ühiskondlike protsesside tavapärasest käigust või arvamuste spektri harjumuspärasest kujust kasvavad ja püsivad pikka aega.
Keegi ei ole osanud pakkuda mõistlikku seletust, miks sünnib praegu (kindlasti suhtarvudes, aga näib ka, et absoluutarvudes) märksa vähem suuri avastusi võrreldes näiteks poole sajandi taguse ajaga. Lihtne on süüdistada rahastusalast järjest tugevnevat konkurentsi, mis sunnib ettevaatlikkusele ja suunab enam-vähem garanteeritud tulemuste radadele. Sellele sekundeerib tähelepanek, et suurtest teaduskollektiividest tuleb pigem väikesi sammukesi kui läbimurdeid.
ANU VILTROP: Muuseum kui kolme jalaga taburet
Eestisse jagub nii muuseume kui muuseumikülastajaid. Euroopas torkab Eesti silma riigina, kus 100 000 elaniku kohta leidub kõige rohkem muuseume ja muuseumikülastajaid. Tallinnast Saatseni pakuvad meie muuseumid väga mitmekesist kõrge kvaliteediga sisu, mida on mujal Euroopaski märgatud ja tunnustatud.
Miks siis jääb populaarne ja rahvusvaheliselt tunnustatud muuseumivaldkond tähtsate otsuste tegemisel tähelepanu ääremaale?
KENT RAJU: Vinüül on moes! Aga ei peaks olema
Küllap oled kuulnud, et vinüülplaadid on in? Kui sa ei ole üks neist, kelle seas see on in, siis oled ilmselt vinüülivaimustusest kuuldes kergelt kulmu kergitanud, teemasse mitte nii väga süvenenud ja oma asjadega edasi tegelenud. Minusugusele helientusiastile on see aga äärmiselt huvitav nähtus.
KAARI MARIA TIRMASTE: Feministlik linnaruum
Kui linnaruumi feministliku luubiga vaadelda, saab nähtavaks pea lõputu ebaõigluse mustris võrgustik alustades äärekivide disainist, ebapiisavast lumekoristusest, varjualuseta bussipeatustest ja ebausaldusväärsest ühistranspordist kuni keskmise inimese järgi disainitud linnamööbli ning ka kliimakriisi tähelepanuta jätmise ja haavatavate inimgruppide süsteemse allasurumiseni.
KRISTOFER RENNEL: Kas elu kaubanduskeskustes on tänavaelu surm?
Tallinn paistab silma linnana, kus kaubanduskeskuste ruutmeetreid on ühe elaniku kohta Euroopas kõige enam. Suurem osa neist on rajatud linna äärde, keskllinnast kaugele. Seetõttu on linna süda jooksmas inimestest tühjaks, linna veeres asuvad kaubanduskeskused ja nende parklad on aga alatasa inimesi ja autosid triiki täis.
INDREK IBRUS: Tehisarule on prille vaja, Eesti prille
Aasta algusest saati on palju juttu tehtud suurtest keelemudelitest. Muretsetakse, kas need mõistavad hästi eesti keelt ja on ka võimelised seda kõnelema. Kardetakse, et kui tehisintellekti rakendav külmkapp või muud asjandused keelt vigaselt või vaeselt kasutavad, siis eesti keel lõpuks kängub. Seepärast neid mudeleid uuritakse, testitakse ning ka treenitakse edasi.
JAAN UNDUSK: Philadelphia, rahvuse häll
Igal reisil on põhitoon, mille kõrgus või madalus selgub tegevuse käigus. Kasulik on see võimalikult kiiresti ära tunda, et vältida mingite üht laadi ebameeldivuste kuhjumist. Aga, noh, enamasti läheb, nagu läheb, ja kõik tehakse klaariks alles tagantjärele.
ERKKI BAHOVSKI: Raamat kui valik
Erkki mängis natuke aega, aga siis kadus koos oma raamatute ja saiadega tuppa. Nii kirjeldas mind üks mu sõber. Tegevus toimus umbes 45 aastat tagasi meie Muhu suvemajas. Ja kas teate mis: ka praegu kaon ma raamatutega mõneks ajaks tuppa. Saiade asemel on nüüd küll kehakaalu pärast enamasti õunad, aga raamatud on jäänud.
Arvustamisel
Kivivalgeli „2013–2024“
Aquino Thomase „Meie Isa palve seletus“ ja „Apostelliku usutunnistuse seletus“
XXXII Haapsalu vanamuusikafestival
XV Pärnu muusikafestival
Ragnar Kjartanssoni näitus „Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind“
näitus „Alati on igal pool“
Nuutrumi „Süütu“
rahvusvaheline visuaalteatrifestival „Tallinn Treff“
Wolf Eventsi „Vihmana ma sajan“
lühifilmifestival „Valga Hot Shorts“
Transilvaania filmifestival
mängufilm „Chucki elu“
filmifestival „Hunditund“
