Jänedale jõuda oli mõnus, kuna mu vanaema suvekodu asub sealt umbes viie kilomeetri kaugusel ja olen sinna sageli sattunud. Tuttavliku külaunisusega, mille keskmes saavad nii uhke mõis kui ka üks nädalavahetuse peakangelasi, arhitektuurišedöövrist 1970ndate sovhoostehnikumi hoone, tavapäraselt segamatus rahus mureneda, astusid nüüd värskendavasse kontrasti mitmesugused festivaliilmingud, millest esimesena võis märgata ootamatult rohket, kohati burningmanilikult kirevas rõivastuses rahvast kogu asulas. Sedalaadi unenäolaadsed nihked jäidki mind üllatama terve „Kikumu“ vältel.

Jõudsin välilava juurde, kui arhetüüpset 1970ndate vaimus bluusrokki mängiv ansambel Käsi oli juba alustanud. Nende kitarrikõla oli erakordselt isikupärane ja mahlane ning eri instrumendiliinid joonistusid muusikas omavahelist muda tekitamata selgelt välja. Natuke aega hiljem, kui olin mõlemal pealaval paari etteastet kuulnud, sain aru, et tegemist ongi üritusega, mille juures kõik helitehnikasse ja -tehnikutesse puutuv on täiesti laitmatu. Kõigi esinejate helikvaliteet oli minu arvates festivali kohta pretsedenditu, mitte et mul oleks midagi ka lo-fi-esteetika vastu. Kõrv puhkas.

Välilava kõrval asuvat arhitekt Valve Pormeistri kavandatud endise õppehoone külje alla viivat, õhtupäikese poole vaatavat astmelist maastikku oli täiendatud puitplatvormide ja kott-toolidega, milles lesides võis osa publikust mägimändide vahelt õues toimuvat jälgida, ja üsna pea oligi aeg seda astmestikku mööda üles siseruumidesse kerkida. Astusin esimest korda ekstravagantse neljast sadulpinnast koosneva betoonlae ja selle serva alt valgust tuppa lubavate kolmnurksete nurgaakendega ruudukujulisse saali, mille keskel ilutses roosadest torumoodulitest heksagonaalne disainlühter.

Saali ühte seina oli rätsepatööna kujundatud piklik ja kitsas, kolmeks nurkapidi publiku poole sirutuvaks toalaadseks ruumiks liigendatud, üleni LED-paneelidest koosnevate seintega lava, mis pakkus esinejatele mitmesuguseid ebastandardseid paiknemisvõimalusi. Esimesena lavale astunud Avemaria puhul sai trummar esinemiseks omaette „toa“, laulva punkluuletaja Riste Sofie Kääri nägu suurendati aga kirevate videoefektidega täiendatuna üleelusuuruselt taustaekraanidele, nii et ka tagumise seina ääres seisja võis teksti huultelt lugeda. Efektne lahendus, mis muutis tervikelamuse millekski reaalajas toimuva 1990ndate alguse muusika­video laadseks.

Järgmisena võis samal laval näha Röövel Ööbikut, kes on tegevust alustanud peaaegu 40 aastat tagasi. Sedapuhku 1992. aastal ilmunud albumilt „Popsubterranea“ pärit muusikat esitades mõjus Röövel Ööbik igatahes elujõulisemalt, kui olen seda elavas esituses kunagi varem näinud: Raul Saaremetsa loominguliselt vaheldusrikkad trummibiidid kohtumas Madis Aesma erakordselt stoilise bassijoonega, selle taustal kaks kitarri mürast, vibreerivat virvendusudu esile manamas, tähelepanu keskpunktis aga ebamääraselt erootilise ja üleoleva lavapresentsiga Tõnu Pedaru, kord sosistamas, kord ohkimas. Esitust täiendasid suurepäraselt festivali kunstiprogrammiks valminud DeStudio kord erootilistest, kord anatoomiliselt ebamugavatest, kord tugeva graafilise töötlusega akti- ja portreefotokollaažidest koosnev videotaust. Lava ülesehitus sai kunagi tüliga lahku läinud bändi ajaloo taustal uue tähenduse: ülejäänud bändist eristuvalt tõsise ja introvertse lavahoiakuga Allan Hmelnitski oli asetatud üksinda „teise tuppa“ kitarri mängima. Kõik kokku oli väga haarav ja mõjus.

Ines Daferrari hiilgas oma tavapärases bravuurikuses välilaval veelgi paar vinti peale saanud muinasjutuliselt särava lavalise kitšiga, millest ei puudunud karda uputatud nääripuu ega põhjapõtradeks riietatud tantsutüdrukud.

Rahvusvaheliselt tuntud Herbert ja Momoko lõid saali intiimse meeleolu, kombineerides Herberti elektrooniliselt loodud kergeid house’ilikke taustu Momoko õrna džässiliku lauluhääle ja luuperi abil korduma pandud naturaalsete helidega nagu loomaluude klõbin või tuhmi kõlaga vilepill. Löökpillikomplekti kuulus ka põrkav korvpall, aga kõige parema hoo sai etteaste üles siis, kui vokalist istus trummikomplekti taha ja asus – heas mõttes konarlikult liigendatud – jõulisemat, triphopilikku biiti mängima.

Kompleksi sööklasaal oli kujundatud eeskujulikuks maa-aluseks klubi­urkaks – mööda mäekülge alla laskuv pikk akendeta trepp jättis tõepoolest mulje, nagu tuleks minna kuhugi ebatavaliselt sügavale. Vastu tulvas masinatossu, mis oli juba siis, kui eemalt lähenesin, osa ülemise korruse koridorist täitnud ja kõrgete ribakardinate vahelt pimedasse ruumi sisenedes läks mul tükk aega, enne kui silmad hakkasid läbi paksu õhu midagi seletama. Hämarus oli nii valdav, et näiteks DJsid polnudki enamiku ajast näha. Pikkade juhtmetega ruumi kõrgest laest rippuvad nõukaaegsed piimklaasist sööklavalgustid olid häälestatud värvi muutma, ning see lõi veelgi ebareaalsema tunde kui samal viisil ette valmistatud suure saali lühter. Kogu seina katva kardina tõttu oli võimatu aru saada, kas ruumis leidub ka aknaid – ainus nähtav ava oli kõrgel lae all asuv kitsas horisontaalne aknariba, mis rõhutas maa all asumise tunnet veelgi. Kui esimest korda sisenesin, mängisid Sveta Baarist tuntud Luke ja Madleen pikka, veidrat ja psühhedeelset tuareegi rokklugu, mis tegi normaalsusest irdumise tunde täielikuks.

Hiljem võis klubiruumis tantsida DJ Pinballi vaheldusrikka ja huvitava breakbeat’i järgi, ja kui lavale ilmus eesti jungle’i-pioneer Lu:k, saavutas liikuva inimmassi kontsentratsioon ruumis oma võimaliku maksimumi. Peale kahe kohe algatuseks ette kantud hittloo, kus vanad vokaalsalvestised murtud rütmidega kokku miksiti, võis 1990ndatel alustanud legendi kuulda ka muid vanu salvestisi biidiga segamas, kohati üsna eksperimentaalsel moel. Püsisin sügavustes nii kaua kuni palavus ja õhupuudus lubasid, tagasi värske õhu kätte jõudnuna näis all veedetud tund hiiglapikana. Kogetud boileriruumi intensiivsusele oli hea vaheldus vaadata, kuidas täiskuu kerkib üle metsaga kaetud linnamäe värvilistest prožektoritest maagilise värvingu saanud kõrkjatega tüüne tiigi kohale.

Järgmiseks hommikupoolikuks oli omaette välilava kerkinud ka mõnesajameetrise jalutuskäigu kaugusel asuva Kalijärve randa. Võis käia saunas ja ujumas, samal ajal kui Haigla pidude DJd suurema jao päevast plaate mängisid. Järve äärde kogunes rahvast aina juurde, kuni lõpuks kujunes minu arust jällegi fotomontaažilikult uudne vaatepilt, kuidas värvilistes riietes inimhulk – palju suurem kui siin ka palaval päeval kunagi ujujaid on nähtud – katab ootamatult maabunud morsa- või merilõvikolooniana tuttavad paadisillad ja rannaliiva.

Varane pärastlõuna näis soodne aeg, et vaadata möödunudaastase festivali „Valga Hot Shorts“ programmi lühifilme. Filmivalik oli vaimukas, sisaldades endas grunge-esteetikaga filmi Poola šarlatan-saatanast, musta komöödiat lapsesaamispoleemikast Kagu-Aasias, dokumentaalminiatuuri veterinaari eluvalikutest ja võltsdokumentaali sellest, kuidas (ettevaatust, puändi reetmise oht!) mere valitseja röövib Kihnu maratonilt jaapani tervisesportlase. Soovitan.

Teise päeva kontserdikava alustas Vaiko Eplik eriti sundimatu ja vaba akustilise sooloetteastega, lobisedes publikuga, mängides ettevalmistamata lugusid ja tutvustades kitarrihäälestustehnikaid. „Minu nimi on Vaiko ja ma tulen üle lompide“ kõlas mulle siiramalt ja vahetumalt kui kunagi varem.

Rauges pärastlõunases roiutavas lämbuses jäi teist päeva läbiva noodina kõlama unelev, psühhedeelne kõla. Sellega alustas mariin k., kes mängis stiilipuhast malbelt müraste kitarride ja paukuva trummiga shoegaze’i. Melanhoolia segunes päikesest uimase optimismiga, mis jäi nende kahe aegluubis jõukatsumises vist ikkagi peale.

Samalaadsete häguste meeleoludega jätkas Pilot Abilene, keerates siiski psühhedeeliat tublisti peale. Tugevate kantri- ja bluusimõjudega USA vokalist manas silme ette pildi janusest, palavusest virvendavast teekonnast läbi kaktustega Ameerika kõrbe, näiteks Sonora. Või siis heroiininägemused à la Spacemen 3. Uus põneva emotsiooniga bänd jagab osaliselt muusikalist DNAd Holy Motorsiga, lisades genotüüpi ka huvitavaid nüansse.

Täiesti omaette nähtus oli Austraalia eestlase Olev Muska elektrooniline looming, mida ta esimest korda elavalt ette kandis. Seda, millest iga tõsiseltvõetav kodueesti muusikalooja punastades eemale põrkaks, kartes oma mainele jäädavat naivistliku kitšimeistri plekki külge saada, teeb tema heatahtliku naeratuse saatel, täieliku teadmatuse õndsuses. Tulemuseks on miski, mis meenutab tulnukate interpretatsiooni eesti etnomuusikast, Aphex Twin ja „Tiiu, talutütrekene“ ühes pajas, „Ma vaatan paadist kiikriga“, aga drop’iga, naljakas, samaaegu ka hästi tehtud ja vähemalt live’is ekstaatiliselt haarav.

Samalaadne huumori ja tõsiseltvõetavuse tasakaal jätkus ka Meisterjaani etteastes. Ta alustas ebasiirast Bob Dylanit meenutava suupilli mängiva ja nukraid laule laulva paroodilise lavapersooni Kalurmehena ja lõpetas suurt platsi­täit publikut korralikult käima tõmbavate kiirete techno-litritega.

Hilisõhtu ja öö tõid pika ja tiheda saju, koondades rahva hoonesse ja selle vahetusse ümbrusse: kes otsis varju õues väljaulatuvate konsoolinokkade all, kes istus klaasfassaade ääristavatel disainkäsipuudel, kes tantsis ja kes ringles hoone koridorides ja sisehoovides välja pandud kunstiga tutvudes. Mulle olid kõige mõjusamad teosed, mis astusid hoone ja festivaliga tugevamalt kontakti. Peale juba kirjeldatud DeStudio videote, mis olid haagitud lava ja kontserdi külge, sobisid metsikuks džungliks vohanud taimestikuga sisehoovidesse nii Edith Karlsoni naisefiguur maoga kui ka Flo Kasearu plekk-katusest volditud lennukid, mille tormine ilm oleks sinna otsekui taevast pillutanud.

Järgmine kord jõudsin festivalialale pühapäeva hilisel pärastlõunal, olles veetnud värskendava hommikupooliku vanaema juures.

Elavate esitustega tegi algust Naissoo Freeform Quintet, mille sooloklahvpill kõlas kord orelilaadselt, kord süntesaatorlikult. Kvinteti liikmed astusid vaba džässi tavade kohaselt huvitavatesse kahekõnedesse: kord põrgatasid omavahel tontlikke noote orel ja bassklarnet, kord naginaid ja klõbinaid sellesama klarneti klahvid ja loominguliselt valitud löökpillikomplekt. Tervikule andis iseloomulikku sügavust Mihkel Mälgandi bassimäng kuuel keelel.

Eelmise päeva viirastuslike kõlade juurde viisid tagasi Brodsky ja Panfilov, kombineerides tuiklevaid vibrafonihelisid ja kummituslikult kumisevat slide-kitarri drone’i. Mõtlik, minimalistlik ja äärmiselt ilus, aga mitte liiga, sest moonutuste ja feedback’i-mürane üleküllus võtab tervikult magususe maha. Kaunis järelkuma- ja refleksioonihetk festivali lõpuossa.

Ühe jõulisemana mõjus viimaseks esinejaks jäetud Maria Faust, kes tõmbab luuperi ja efektipedaalide abil saksofonist välja kõikvõimalikku: kord ehitab oma mängu taustale moonutuse tõttu pigem mürisevate akordioni- või orelihelidena kõlavatest fraasidest üliraske sammuga taustakihi, kord alustab mängu ühehäälsena, et panna see meloodia siis märkamatult okstena kihiliseks harunema, kord loobub instrumendist sootuks ja loobib mikrofoni hingamisest ja hälisemisest kokku kaootilise rütmiga äreva loo. Kogu etteaste oli hüpnootiline, lummav, kohati maotaltsutajalikult orientaalse kõlaga ja võttis nii kiiresti intensiivsuse üles, et artist pidi juba üsna alguses palava saali tõttu särgi poole loo pealt sajatuse saatel seljast rebima ja alussärgi väele jääma.

Õhtu lõpus taas alanud vihm saatis mind kiirustades oma telki evakueerima, aga paljud jäid veel vihmakeepe kandes festivalimutta kuulsa briti DJ mängu saatel tantsima ning kolisid millalgi ka veel saali ümber. Kogu festival oli mitmekesiste ja samal ajal hästi kokku sobivate artistide valiku poolest suurepärane nagu ka heli ning lava-, valgus- ja keskkonnakujundus. Loodan, et ennast festivaliolukorras igati tõestanud hoone leiab aasta ringi loomingulist kasutust, mis võimaldaks sealt edaspidi veel läbi astuda.