Viljandi vanamuusika festivalil toodi Andres Mustoneni ja Neeme Punderi koostööna publiku ette viis kontserti. Hortus Musicus on ikka viljandlasi uute ideedega üllatanud. Seekordne kava „Koomikute taplus ehk Kumb on parem, kas itaalia või prantsuse ooper?“ kujutas endast lausa teatraliseeritud kontsertetendust. Vaheldumisi itaalia ja prantsuse kriitikuks kehastunud Tõnu Oja tõi kuulajate ette sündmused, mis said alguse 1752. aastal, kui itaalia näitetrupp esitas Prantsuse Kuninglikus Akadeemias Giovanni Pergolesi koomilise intermetso „Teenijanna-käskijanna“. See viis ooperipubliku, muusikud ja kirjanikud vastasleeridesse: ühel pool konservatiivsed prantsuse ooperi pooldajad, teisel itaalia ooperi ülistajad. Värvika sõnakasutusega vahetekstid oli ajalookirjutiste põhjal koostanud Robert Staak. Jean-Philippe Rameau ooperist „Galantsed indialased“ toodi kuulajate ette terve stseen, mis algas Maria Valdmaa ja Anto Õnnise kauni duetiga, millega liitusid koori funktsioonis Tõnis Kaumann ja Riho Ridbeck. Värskena mõjus Joseph Bodin de Boismortier’ rahvalikus laadis hällilaul „Do, do, l’enfant do“, kus Anto Õnnis, Tõnis Kaumann ja Riho Ridbeck võlusid kuulajaid armsate häälepõimingutega. Lummavalt kõlas „Entrée“ Jean-Philippe Rameau ooperist „Les Boréades“. Oreli (Ene Nael) ja inglissarve (Olev Ainomäe) duett koos laskuvate keelpillihäältega lõi mõtlik-piduliku meeleolu.
Teisel päeval esines festivaliansambel Andres Mustoneni juhatusel koos solistidega. Tänapäeva üks nõutumaid barokkoboemängijaid Shai Kribus (Šveits, Iisrael) esitas Benedetto Marcello oboekontserdi d-moll, kus kuulajate tähelepanu köitsid pikad ilmekad fraasid ja peened dünaamika nüansid. Antonio Vivaldi plokkflöödikontserdis „La tempesta di mare“ ehk „Torm merel“ võttis solist vahepeal üle (kaas)dirigendi rolli (ta on õppinud ka orkestridirigeerimist), andes hoogu festivaliansambli tormilainetele. Johann Sebastian Bachi kantaat „Mein Herze schwimmt im Blut“ (solist Kädy Plaas-Kala) viis tõsisemate meeleolude valda. Siinkohal oleks tahtnud lugeda kavaraamatust kantaadi teksti – on ju Bachi muusikas sõnadel eriline tähendus. Antonio Vivaldi „Gloria“ esitati vokaalkvartetiga: Kädy Plaas-Kala kõrval oli kolm Estonia ooperikoori lauljat. Festivaliansambel täienes trompeti (Priit Aimla) ja oboega (Shai Kribus) ning Gloria sõnum „Au olgu Jumalale kõrges“ jõudis tänulike kuulajate südameisse.
„Vaikuse piiril kikivarvu käiv helirännak“ – selline oli Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe kontserdi iseloomustus kavalehel. Ka kuulama pidi kikkis kõrvadega, sest muusika kulges piano pianissimo’s. Vaiksetes helides oli üllatavalt palju kõlanüansse, mida kõrv hakkas tunniajalise kava jooksul üha rohkem tabama. Oli tunda Anna-Liisa Elleri erilist suhet oma pillidega (kannel, psalteerium, arpanetta) – selles oli suurt austust ja armastust. Taavi Kerikmäe klavikord ja cembal d’amour kõlasid partneriga täiuslikus duetis. Viimati mainitud pill oli kuulunud Tartus elanud saksa helilooja David Kellnerile (1670–1748). Säilinud jooniste põhjal on Läti pillimeister Kaspars Putriņš valmistanud praeguse instrumendi. Festivalipublikul oli haruldane võimalus kuulata David Kellneri ja Johann Valentin Mederi toredaid meelelahutuslikke palu, tantse ja chaconne’e. See oli üks eriline ja hinge kosutav muusikaõhtu.
Vokaalansambli Ortodox Singers (dirigent Valeri Petrov) kava koosnes idakiriku lauludest. See ei olnud tavapärane kontsert, vaid pigem vaikne palve vene, kreeka, bulgaaria, süüria, serbia ja bütsantsi viisidel, kus meeshäälte burdoonide taustal hõljusid kõrged naishääled. Lauljate süvenemine palvesõnadesse tekitas pühakojas tunde, mida toetas kiriku atmosfäär.
Kontserdil „Itaalia muusika pärlid“ musitseerisid EMTA varajase muusika õppe üliõpilased koos professor Imbi Tarumiga. Itaalia varabaroki särav keelpillimuusika ja tundeliste laulude emotsionaalne esitus näitasid publikule, et Eesti vanamuusika tulevik on kindlates kätes.
40 vanamuusika festivali
Sellega lõppes pidunädal Viljandis. Tänulik publik sai selle jooksul nautida õilistavat muusikat, mis lubas päevaaskeldustest ja -muredest kõrgemale tõusta. Kuid 40. festivali varjutas teadmine, et võib-olla toimub see viimast korda. Kevadel lahkus meie hulgast Viljandi kontserdielu korraldaja Aivar Trallmann. Neeme Punder on nüüd otsustanud oma senisele pikaaegsele ja tulemusrikkale tööle kunstilise juhina joone alla tõmmata. See asjaolu viis mõtted meenutuste radadele.
Festivali ajalugu algab 1982. aastast. Mõtte algatas Viljandi Linnakapelli juht Tõnu Sepp, kelle sõnul oli algaastatel kaks eesmärki: „Kuna tol ajal käsitleti vanamuusikat meie muusikakoolides väga põgusalt ainult muusikaloo tundides, siis oli Hortus Musicuse liikmete abiga võimalik pakkuda huvilistele veidigi ka praktilisi oskusi. Ühtlasi sai kuulata ka loenguid. Teine tähendus seisnes selles, et vaid siin oli võimalik koos laulda-mängida Veneetsia mitmekoori muusikat – üht ülevaimat stiili üldse muusikaajaloos. Hiljem on seda muusikat Eestis ette kantud vaid paaril korral, kuna see nõuab suurt ansamblit eri pillide, solistide ja kooridega. Niisiis andsid need aastad osavõtjaile tugeva impulsi.“
Järgmistel aastatel nimetati suvekursused festivaliks ning pärast Tõnu Sepa Viljandist lahkumist tuli 1991. aastal kunstiliseks juhiks tema õpilane Neeme Punder. Festival sai uusi mõtteid ja suundumusi. Kuulajate ette toodi Mart Siimeri sõnul „mitte ainult muusikat, vaid ajastukultuuri laiemalt“. Eredana on silme ees XVII sajandi inglise maskietendus „The Masque of Gray’s Inn“, mille tõi 1995. aastal Ugala teatri lavale vana tantsu ja teatri asjatundja Jane Gingell. Esines ligi poolsada tantsijat koos ansambliga Hortus Musicus ning tulemuseks oli haarav etendus inglise maskimuusika, vanade tantsude ja stiilsete esinemisrüüdega. See oli suur projekt, mille jaoks korraldati eelnevalt tantsukursused ja valmistati kostüümid.
Teiseks festivali eripäraks sai uute ootamatute esinemispaikade otsimine. Viljandi mõisa lagunenud aidas (praegune pärimusmuusika ait) korraldati 1994. aastal „Don Carlo Gesualdo kontsertmatus“ koos lillevanikute, kirstu ja matusetalitusega, millesse oli osavalt põimitud helilooja seiklusrikas elulugu ning tema ekstravagantsete harmooniatega madrigalid. Laulis ansambel Punder-consort. 2000. aasta festivalipublik kõndis äärelinna tühermaal asuvatesse leivakombinaadi poolelijäänud ehituse varemetesse, kus mängis Estonia teatri puhkpillikvintett. Geniaalse ülesehitusega Johann Sebastian Bachi „Fuugakunst“ moodustas koos laguneva tööstusmaastikuga põneva sümbioosi. Linnarahvale andsid hea tuju mitme festivali performance’i-laadsed avamised Lossimägedes, vanalinnas või maalilisel järvel.
Neeme Punderi eesmärk on olnud kasvatada tulevasi muusikuid ja muusikahuvilisi. Aastatel 2000–2019 korraldati 16 noortelaagrit, et arendada õpilaste loovust vanamuusika, tantsu ja teatri kaudu. Kokku pandi tugev töörühm, kuhu kuulusid suurte kogemustega keelpilliõpetaja Eva Punder, andekas sulesepp Aivar Trallmann, vanade tantsude asjatundja Virve Kurbel, staažikas lauluõpetaja Leelo Talvik jt. 14 korral toodi laagri lõpus publiku ette terviklik muusikalavastus, mis oli osalejate ühise loomingu vili, sealjuures muusika osas tugineti olemasolevatele jõukohastele teostele või kogumikele.
Tänu festivalidele on Viljandis esinenud paljud maailmatasemel muusikud nagu John Holloway (viiul), Lars Ulrik Mortensen (klavessiin), Conrad Steinmann (flöödid), Paul Dombrecht (barokkoboe), Paul Hillier (bariton), Andrew Lawrence-King (harf), Hopkinson Smith (lauto), Aleksei Ljubimov (klahvpillid), ning paljud kollektiivid: Eric Ericsoni kammerkoor, Egidius Kwartet, Kremerata Baltica koos kitarrist Rémi Boucheriga jpt. Menukad ja alati oodatud on olnud Eesti kollektiivid ja solistid.
Festivalid on ka publiku kasvamise lugu. Vanamuusika on õpetanud märkama peenemaid detaile, kuulama heakõlalisi harmooniaid ja vaiksemaid helisid. See on vajalik oskus iga muusikaliigi mõistmisel ja tunnetamisel. Interpreedid on väitnud, et Viljandis on tundlik ja vastuvõtlik kuulajaskond. Muusikasõbrad loodavad, et linna mitmekülgne kontserdielu koos vanamuusika festivaliga jätkub ka edaspidi.
