Kursuseprojekti juhendasid EKA doktorandid Margus Tammik ning tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni kuraatorid Elina Liiva ja Helena Männa. Varjualuse tööjoonised valmisid EKA ja TTÜ tudengite koostöös, kaasjuhendajad olid Simo Ilomets, Andre Mägi ja Eero Tuhkanen.
EKA arhitektide üks erialasesse vette viskamise õppeaineid on kakskümmend aastat olnud varjualuste kursus. See tähendab, et arhitektid, kes nüüd tööprotsessi juhendavad, on ka ise üliõpilasena varjualuse loonud. Esimese aasta sügissemestril alustatakse ruumi ja keha uurimist stuudios. Iga osaleja saab võimaluse seada paika iseenda arusaamine inimesest teda ümbritsevas ruumis ning arhitektuuri kui keha katte olemusest. Igaüks visandab oma juhtmõtete järgi mahulise eskiisi, mis võetakse kevadsemestri jätkuülesannete aluseks. Kevadel töötatakse valitud kavanditega edasi, lõpptulemuseks rajamiseks sobivaima lahenduse ehitusjoonised, mille järgi ruumiline kompositsioon kogu kursusega suvepraktika jooksul valmis ehitatakse.
Annelinna vunk
Objekt projekteeritakse iga kord kindlasse paika. Arhitektuur pannakse inimese keha katma või julgestama vastavalt selle asukoha omadustele – see kasvab maastikust välja. Viiendat aastat on varjualused uurimiseks ja kasutamiseks püstitatud Tartusse. 2021. aasta „Nurk“ asub kaubamaja ees Uueturu platsil, 2022. aastal püstitatud „Kino“ leiab Ülejõelt Holmi pargist tantsuakadeemia kõrvalt, Raatuse tänava pikenduse 2023. aasta „Linnutee“ teisaldati hiljuti Uus-Raadi elamurajooni, Kaunase pst kergliikluskiire äärde kerkis möödunud aastal „Ava“ ning käesolevast aastast täiendavad „Õrred“ Annelinna Saare tiigi kallast.
Annelinna rajamist alustati 1969. aasta planeeringuvõistluse töö põhjal. Nõukogude režiimi juhtimisel olid kõikjal hakanud kerkima uuselamurajoonid, millega loodi varasemast täiesti erinev asustus ja elulaad. Korruselamugruppidesse sooviti majutada võimalikult suur hulk tööinimesi, kel oleks käeulatuses kõik eluks vajalik: töökohad, ühissõidukid, kaubandus, koolid-lasteaiad. Optimistlik tulevikuvaade nägi väga hästi komponeeritud Annelinnas elamas 50 000 elanikku.
Toimiva linnaosa ehitamine jäeti aga pooleli, sest ka kehtiv majanduspoliitika oli leidnud oma lõpu. Neljast mikrorajoonist said rajatud kaks, aga kavandatud teenused, ajaviitekohad ja rohetaristu ei jõudnudki elamuehitusele järele. Seetõttu on Annelinn – nagu teisedki nn paneelikate piirkonnad üle Eesti – pidanud aastakümneid pooles vinnas hakkama saama: majade vahel liikumise loogika on raskesti arusaadav, iste- ja puhkekohti kõigile soovijatele ei jätku, eri huvi- ja vanusegruppide pea ainsaks ajaviitevahendiks hoovides on jäänud vaibakloppimispuud. Kuna hooned ehitati lühikese ajaga tühjale Anne luhale, jäid need n-ö majadeks põllul – nagu uusarendustes pikka aega hiljemgi kombeks. Kõige tipuks parkimine! Magalapiirkonnad rajati kujutelma järgi, milles isiklikud sõidukid olid vähestel, ent aeg tingis vahepeal teised olud.
Praeguseks on juhuslik majadevaheline haljastus kasvanud kus tihnikuks, kus pargiks, kus aasaks, millest on läbi tallatud omandit trotsivad otseteed. Teisest otsast kooritakse täis kasvanud haljastust platside kaupa üles, et parkivatele autodele, harvem ratta- ja prügimajadele ning mängu- ja spordiplatsidele ruumi teha. Akendest avanevad vaated siiski enamasti otse võradesse, mida keegi kunagi tagasi lõiganud pole.
Annelinnal on oma atmosfäär, mis jääb leidmata, kui selle sees ei ela või seda ise vaatama ei lähe. Annelinn laiutab eemal, teisel pool jõge. Sinna võib ära eksida ja võõras tajub, et on võõras. Palju suuri ühesuguseid maju koos ühetaoliste hoovidega paistavad anonüümsed, kuigi nad seda ei ole. Igal õuel, trepikojal ja korrusel on ainult talle omane kodusus, mis saab sügiseti koos uute üliõpilaste saabumisega korraks raputada, aga taastub jälle, kui uutest saavad omad.
Küsitlustel ja kaasamistel pannakse ikka ja jälle kirja, et annelinlased tunnevad olmekitsikuste kõrval puudust kogukonnatundest ja seda kinnistavatest sündmustest. Annelinnas elab ligikaudu 25 000 inimest. Supilinnas, kus elanikke on kümme korda vähem, on õlatunne tugevam, näod jäävad paremini meelde. Seetõttu mõjub kunstiakadeemia otsus varjualune teist aastat järjest Annelinna püstitada eriti soojalt. Majadevahelises ruumis, kus ammu pole midagi väga muutunud, on need täiendused oodatud justkui kergeks surakaks, mis köidab pilku, teeb ettepaneku peatuda, paneb arvamust avaldama.
Veele lähemale
Selle aasta varjualusekursusel osalenud iga üliõpilane töötas sügissemestril läbi inimest ja ruumi ühendavad põhimõtted ning lõi varjualuse ruumilise eskiisi. Varjualusel kui vormil ei ole lähteülesande järgi tingimata katust. Inimese keha ei vaja väliruumis turvet tingimata ülalt pärit ebasoodsate olude eest, vaid katmist vajavaid suundi ja olusid on mitu. Ka linnaruumis viibiv inimene on vaid üks osalistest, kelle turvamist kursuse käigus uuritakse. Keda või mida kelle või mille eest üldse varjata on vaja? Kas üldse on vaja ning mil määral? Kas varjumine on ainult ruumiline tegu?
Kahekümnest kavandist välja valitud viit tööd tutvustati annelinlastele ning Hansa ja Descartes’i kooli esindajatele. Osalejatel oli võimalus koos üliõpilastega kohapealsed olud läbi mõelda ning viidata kõigele sellele, millest unistatakse või puudust tuntakse.
Viie projekti koostamine jätkus kevadsemestril TTÜ kursuse raames, misjärel valiti nende hulgast välja ehituspraktikaks viimistletav varjualune. „Õrte“ autori Astrid Lepisti sõnul oli töö kavandi faasis tasapinnalisem, sest alles lõplikud kõrgusmärgid tiigi ümber dikteerisid astmestiku laskumise vee suunas. Mingil määral muutus kavand ka konstruktiivse eripära tõttu: vormi hakkavad projekteerimise käigus dikteerima läbipainded, väänded, raskused.
„Õrred“ on kantud soovist alla kriipsutada kivilinna ja looduse kontrast ning see inimeste heaks tööle panna. Puidust astmestik asetati tiigi kaldale puude alla, et luua sinna uus peatuspaik ja täiendada võimalusi veele lähemale saada.
Nagu eelmiselgi aastal, vedas varjualuste kavandamist materjaliringluse põhimõte ja oli osa koos TTÜga läbiviidavast suurest eluasemete renoveerimise projektist „LIFE IP BuildEST“. Kui varem on objekti konstrueerimist juhtinud etteantud ristlõikega puidukogus, siis nüüd dikteerib rohkem määramatus. Nii palju kui võimalik tuleb kasutada lammutusjäätmeid.
Hea on teada, et konstruktsiooni kõige nähtavamate osade realiseerimiseks lasti käiku Tartu tänavakunsti ühe märgilise paiga jäänused. Kompanii tänavalt kadunud müür loosungiga „miski pole olulisem kui see lause“ varjas tühjana seisnud kuuri, mille katusesarikad on nüüd Saare tiigi varjualuse üks osa. Töö autor sai võimaluse hoonest vajalikud elemendid lammutustööde käigus välja valida ja varjualuse ehitamiseks kõrvale panna.
Nõelravi
Saare tiik koos ümbritsevaga paneb Annelinna majade vahel ootamatult rohepausi pidama. Veel paarkümmend aastat tagasi olid tiiki ümbritsevad rabedad remmelgad põõsa mõõtu ning üllatavad nüüd väga kõrgeks kasvanud puudena. Tuul pajuokstes! Kes pole seal ammu või üldse käinud – soovitan. Sisetunde järgi orienteerumine enam-vähem õnnestub: Sõpruse puiestee ja Kalda tee vahelisse sektorisse otse sisse! Siis paar otsustuskohta: kas paremale või vasakule? Ilmselt läheb valesti ja järgmine maja või parkla ilmub Annelinnale kohaselt ikka risti ette, ent vabaplaneering lubab kõikjalt läbi pääseda.
EKA tudengite püstitatud varjualune seob inimese kaldaga kindlalt ja usaldust äratavalt. Kaldast välja turritav puitkonstruktsioon jääb hästi silma, aga selle tehislikkusel lubatakse ajapikku loodusesse kasvada. Varjualuse ümbert ja alt kaldataimestikku ei tõrjuta; prussidest kokku pandud pinnad võimaldavad astujal taimede kohal astuda ja linlikult kerge vaevaga vee juurde jõuda.
Nüüdisaegne avalikku ruumi loodud skulptuur kutsub inimest püstitatud vormiga suhtlema. See lähtub asukoha omadustest ja on ruumi loomulik osa ning kui hästi läheb, osutab mõnele selles paigas või ühiskonnas aktuaalsele poliitilisele-sotsiaalsele teemale. Turnimist, peale astumist ja läbiminekut võimaldav avaliku ruumi kunst on väga oodatud. Linlane oskab seda hinnata ning võtab skulptuuri tantsukutse vastu.
Seda on vormidele pilku heites selgesti näha: Tartusse paigaldatud varjualuseid on aastate jooksul kõvasti kasutatud. Mure asjade määrdumise ja purunemise pärast ei tohi mängurõõmu üle võitu saada. Kui võtta eesmärgiks luua kulumis- ja lõhkumiskindel linnaruum, saab vastu midagi väga magedat. „Ei idane, ei mädane“ lähenemine on omal kohal avalikes tualettides ja loomalaudas. Ruumis viibija suhtes aupaklikud lahendused on loodud valdavale enamusele, kes peab kvaliteedist lugu. Kui ruumikvaliteeti kalduksid määrama tugevas vähemuses üksikud tropid, kaotaksid sellest kõik ülejäänud.
Selge see, et ringi liigub igasuguseid inimesi ja öised teod erinevad päeva omadest. 2021. aasta varjualune „Nurk“ on võrratu eraldumispaik otse südalinnas ja seda on heldelt soditud. Tähendab, noortele on teiste silma alt eemaldumise kohad hädavajalikud, Küüni tänaval on võimalus üles leitud ja märgid maha jäetud. Osa 2022. aastal püstitatud varjualusest „Kino“ süüdati oma neljandal suvel põlema. 2023. aasta „Linnutee“ takerdus poliitika hammasratastesse ja vahetas käesoleval aastal asukohta. Muljed ja afektid hoiavad linnaruumi elus ja vürtsitavad argipäeva.
Tartusse loodud varjualused on tõesti hästi vastu võetud. Väikesemõõduliste, väga asjatundlikult kavandatud ja hästi konstrueeritud-ehitatud objektide mõju on suure ulatusega. Hea tunde loomiseks ei ole alati tarvis kõva investeeringut ja tohutut ümberehitust. Nõelravist piisab.
