„my fem used to be SO on guard with the masculine that ‘serving’ them felt like… being their maid & giving away my feminine power & lowering my value. I was so in this Hyper Independence & Feminism bullshit & „womens intuition is higher than mens one“ & „God is a WOMANNNN“ that it blocked me from sooooo much pleasure & softness without me even knowing“

„if you start relating to the Unknown & to life & to manifesting from a place of: there is sexy, protective, powerful af Spirit Daddy force who loves me to pieces & who is here to lead me to all my dreams….it will automatically push you to the role of submissiveness, softness, femininity, MAGNETISM, ease, openness….and lol just take a guess how that can amplify your RECEIVING compared to the control-freak-contracted-feminine mode?”

„what if it is not awful to want to dance for the male gaze? what if it is liberating to be owned?“

Ülaltoodud 2024. aastal tehtud Insta­grami-postituste autor on kahekümnendates eestlanna, naiste mentor, kelle sõnavõtte jälgib ühismeedias paar tuhat inimest. Jutte naiselikust energiast, alandlikkusest, alistumisest meestele ja spirit daddy’le jälgivad samuti valdavalt eestlased, kes on üles kasvanud maailma pea kõige ebareligioossemas ühiskonnas. Miks küll paljud naised tahavad äkki liituda vaimsete kogukondadega ja järgida patriarhaalseid narratiive naiselikkusest?

Ilmalikustunud modernses ühiskonnas kahanes traditsiooniliste religioonide autoriteet drastiliselt. Tühimikku asusid täitma alternatiivsed spirituaalsed liikumised. Algselt seostusid need XX sajandi teise poole kontrakultuuri ja aktivismiga, ka feminismiga, pakkudes muu hulgas vastureaktsiooni meeste domineerimisele religioosses sfääris. Viimastel aastatel on mittereligioossed lääne inimesed hakanud üha enam harrastama mitmesuguseid spirituaalseid praktikaid nagu mediteerimine, jooga, tarokaardid, manifesteerimine, astroloogia, kristallide või energiate abil tervendamine, kanaldamine, spirituaalne elumentorlus, tantra jpm. Nende viljelejate levinud arusaamad soorollidest on aga pigem murettekitavad. Ühismeedias kohtab üha sagedamini väljendeid „püha naiselikkus“ ja „püha mehelikkus“, mis propageerivad naiste allutatust meestele.

Esoteerika uurija Laila van Berge sõnul ristusid feministlikud autonoomia ja enesemääramise püüdlused spiritualismi vallas peagi neoliberaalsete ideedega, andes teed postfeminismile, mis rõhutab individuaalsust ja enesekesksust kollektiivse tegutsemise ja süsteemsete muutuste asemel. „Uued“ spiritualistlikud arusaamad naiselikkusest sisaldasid taas emotsionaalset tundlikkust ja heteroseksuaalset ihaldusväärsust.¹ Uus vaimsus on erinevatest koostisosadest supp, uskumussüsteem, mis kombineerib killukesi eri kultuuridest, religioonidest ja filosoofiatest. Seda laadi spirituaalsus kiikab sageli tagasi ajalukku, eriti iidsete traditsioonide ja müütide poole.

TikTokis ja mujal võib kohata õpetusi, kuidas aktiveerida jumalikku naiselikku energiat või kuidas luua ühendus oma naiseliku poolega. „Naiselik energia“, „püha naiselikkus“ jms teemad ja terminid pärinevad peamiselt 1960. aastatest, ent on muutunud uue vaimsuse järgijate sõnavara oluliseks osaks nii veebis kui ka igapäevasuhtluses. Jumaliku naiseliku energia ähmane kontseptsioon peaks justkui kirjeldama jumaliku väe naiselikke aspekte, kuid on enamasti ka normatiivseks juhiseks, kuidas naine peaks end energeetilisel tasandil leidma.

Laila van Berge tuvastas, et 2023. aasta märtsi seisuga oli TikTokis teema­viitel #divinefeminine üle kahe miljardi ja #feminineenergy üle 1,4 miljardi vaatamise. Suunamudijad, kes nendel teemadel ühismeedias sisu loovad, peavad end gurudeks või teejuhtideks, müües e-raamatuid ja pakkudes nõustamisteenuseid. Teemakäsitlus on enamasti visuaalselt atraktiivne. Paljud klipid sisaldavad kuulsuste ja modellide kujutisi ja kasutavad sageli luksusliku moega, romantiseeritud esteetikat.

Juba mainitud eesti mentori Insta­grami profiili vaadates on esteetilise väljanägemise nimel tehtud pingutus kohe märgatav. Postitustel on vahel taustal pilt ebavajalikult seksualiseeritud, mõnikord isegi alistuvas asendis naisest. Teinekord poseerib looja ise sensuaalselt. Tema sisu sihtrühm on noored naised, kuid visuaalid teenivad eelkõige mehe pilku.

Essentsialistlik naiselikkus

Ühe uurimuse andmetel olid 80% offline-spirituaalsetel üritustel osalejatest naised ning 78% ruumiloojatest samuti.² See statistika ületab isegi soolise lõhe religioossuses. Uue vaimsuse ja spirituaalsuse diskursus rõhub essentsialistlikule naiselikkusele ning toonitab autentse mina ja naiselikkuseni jõudmise olulisust. Püha naiselikkus on väidetavalt bioloogiliselt ettemääratud ja keskendub sageli naiste reproduktiivsusele. Emakas ja sünnitamisvõime on need, mis andvat naistele lõppkokkuvõttes väärtuse.

Eriliste naiselike omaduste ja pädevuste hulka kuuluvad näiteks empaatia, hoolivus, tundlikkus, voolavus, intuitiivsus, kaastundlikkus, õrnus, pehmus, passiivsus, emotsionaalsus, vastuvõtlikkus, avatus, viljakus, rahumeelsus, tervendamine ja ihaldusväärsus. Spirituaalsetel kogunemistel kiidetakse nimetatud jumalikke naiselikke jooni ning püütakse neid taaselustada ja arendada, kuna need olevat tänapäeva naistes ja ühiskonnas kaduma läinud. Jumalik mehelik energia seevastu avalduvat domineeriva, loova, juhtiva, loogilise, tegudele orienteeritud, algatava, jäiga, aktiivse ja muu taolisena.

See rangelt binaarne spirituaalsete energiate jaotus peab suunama inimesi harmooniliste heteroseksuaalsete suhete loomisele, mis tekitaks tasakaalu nende polaarsuste vahel. Taoline spirituaalne raamistik idealiseerib narratiivi, mille kohaselt kaasneb loomulike ja oluliste suhetega mehe aktiivne domineerimine ja naise passiivne, alandlik vastuvõtlikkus. „Jumaliku naiseliku energia“ all loetletud omadused kajastavad kõik juba tuttavat patriarhaalset, konservatiivset ja allutatud naiselikkuse vaadet. Chloé Bruère Dawsoni sõnul on emantsipeerivast spirituaalsest uskumusest konservatiivse, essentsialistliku ja transfoobse retoorikani vaid kukesamm. Jumalik naiselikkus on pelk retoorikapael aastatuhandeid vanade patriarhaalsete ideede paki ümber.³

Laila van Berge kirjeldab, kuidas niisugune diskursus on väga heteronormatiivne, tugevdab ja õigustab vabastava autentsuse püüdlemise sildi all hegemoonilisi ja patriarhaalseid ideoloogilisi struktuure, apelleerides nii ilmalikele kui ka pühalikele tunnetele. Jäika binaarsesse soojaotusse mitte mahtujad, mitte­binaarsed ja kväärinimesed pole aga teretulnud. Ka naised, kes ei samastu „õige“ naiselikkuse pildiga, näiteks maskuliinsed naised, kogevad holistilis-spirituaalset miljööd tõenäoliselt võõrandava või isegi vaenulikuna. Püha naisenergiat nähakse sageli vastandina „haavatud nais­energiale“ (the wounded feminine), mida kehastavat isikliku trauma või negatiivse kultuurilise surve tõttu maskuliinselt käituv naine.

Genevieve Lloyd toob välja, et naiselikkust on ikka defineeritud läbi suhte mehelikkuse ja ratsionaalsusega.⁴ Mehelikkus on läbi ajaloo olnud norm ja standard. Seega isegi kui keegi peab naisi, naiselikkust ja nende (intellektuaalseid) võimeid meeste omadest erinevateks, olgugi võrdseteks, on see ikkagi reaktsioon, vastus juba varem omaksvõetud normile, ning sedavõrd ebavõrdne. Iselaadi eriline „naiselikkus“ ei ole looduse poolt „etteantud“, vaid suures osas konstrueeritud just meeste vajaduste rahuldamiseks. See on vundament, mille peale meie arusaamad sugudest ja soorollidest on ehitatud.

Individuaalsus ja „autentsus“

Laila van Berge osutab, et spirituaalsetes ringkondades levivad diskursused on väga individualistlikud ja orienteeritud just isiklikule arengule, mitte ühiskondlikele muutustele. Kuigi spirituaalset vaimsust müüakse naistele kohase enese­võimestamise viisina, siis tegelikkuses kipub see kinnistama teada-tuntud ebavõrdsust edendavaid arusaamu. Naiseliku energia kontseptsiooni raames propageeritavaid naiselikke omadusi peetakse millekski, mida iga naine peaks oluliseks pidama, et leida oma parim, olemuslik autentne mina. Niinimetatud erilise naiseliku spirituaalsusega kaasneb aga alistumine jumalikule mehelikule energiale ja „mehelikele“ omadustele.

Naiste jaoks on selline spiritualism atraktiivne, sest neile lubatakse vabastavat autentsust ning paremat ja enesekindlamat elu. Uus vaimsus on tihedalt seotud ideega, et igal indiviidil on eraldiseisev ainulaadne ja autentne mina. Igaühe eesmärk on spirituaalsuse kaudu saavutada juurdepääs taevasele väele, mis väidetavalt väljendub materiaalses maailmas elujõu energiana. Uue vaimsuse järgijad püüavad seda tõelist või sisemist mina realiseerida, järgides tegelikkuses siiski mitte niivõrd oma sisemist mina, vaid pigem väliselt etteantud naiselikkuse skripti.

Kas autentsus tegelikult on selline? Martin Heidegger ja Rowan Bell vastaksid eitavalt. Heideggeriliku arusaama kohaselt puudub meil eelnevalt eestleiduv tõeline või sisemine mina. Inimesed on enda eluolukorda heidetud ja neid ei saa vaadelda kui eraldiseisvaid indiviide, kes suudaksid n-ö autentselt ignoreerida ümbritsevat, mis nende olemasolu konstitueerib. Autentsust ei saa defineerida etteantu ja jumalikult eraldiseisvana. Nähes naiste sotsiaalse rolli ebamugavuse tagamaid jumaliku naiselikkuse puudumises ja väheses allumises maskuliinsele energiale, ollakse nagu Heideggeri das Man. Selline eksistents on põgenemine, domineerivate normide järgimine ilma küsimusi esitamata, autentsusest ja vabadusest kaugenemine. Rowan Belli mõtestuses moodustub mina samuti läbi sotsiaalsete rollide, inimsuhete ja pühendumuste. Seega pole naisi allutaval trendikal spirituaalsusel mingit pistmist autentsuse või tõelise sisemise mina poole liikumisega.

Sooline ebavõrdsus ja allutatus ei ole seega ainult midagi naistele väljastpoolt peale pandut. Ka naised ise kutsuvad seda esile. Simone de Beauvoir’i sõnul kaasnevad allutatusega teatud materiaalsed, sotsiaalsed ja eksistentsiaalsed „hüved“. Lisaks majanduslikule riskile väldib allutamisega leppiv naine ka vabadusega kaasnevat metafüüsilist riski, väldib sundi, mille kohaselt tuleks oma eesmärgid iseseisvalt leiutada. Indiviidi ees seisva eetilise nõude kõrval end subjektina kehtestada peitub kiusatus vabaduse eest põgeneda ja ennast esemena mõista. See on kahjulik tee, sest passiivne ja võõrandunud indiviid on kerge saak võõrale tahtele. Kuid see on lihtne tee: nii välditakse autentse eksistentsi hinge­piinu ja stressi.

Spirituaalsed naised annavad sellele tõmbejõule järele, püüdes üle olla materiaalsest maailmast, kus valitseb patriarhaat, ja keskenduda transtsendentaalsele „tõele“. Need ideed tunduvad atraktiivsed ja probleemivabad. Spirituaalses raamistikus näib allutatud ehk subordineeritud olemine olevat hea asi. Kuigi see lähenemine on mitteteadlik, ületatakse nii eksistentsiaalne pinge, kuuludes (uue vaimsuse) kogukonda ning – esmapilgul vähemalt – mitte tundes end enam rõhutuna. Spirituaalset möödahiilimist harrastades näib neile naistele, et nad on transtsendentaalse tõe teel, mis annab iseseisvuse ja vabastab ümbritsevatest probleemidest. Tegelik tee autentsuseni seevastu saab olla vaid aktiivne vastutuse võtmine enda olukorra ja elu eest, mitte mugav grupiidentiteedile allumine.

Misogüünsed uskumused ei ole eraldi­seisev nähtus. Nad on seotud suurema konspirituaalse liikumisega, mis koondab ühe tiiva alla uue vaimsuse spirituaalsed ideoloogiad ning parempoolsed vandenõuteoreetikud. Konspirituaalsus on populaarne globaalne trend, mis on laialt levinud ka eestlaste hulgas. S. R. Barrose ja J. A. Sandlini meelest iseloomustab konspirituaalsust soolise binaarsuse tugevdamine ja „spirituaalne möödahiilimine“ (spiritual bypassing) ehk mitme süsteemse probleemi tahtlik eiramine.⁵

Konspiritualistid on tavaliselt privilegeeritud inimesed, kes ei pea muretsema ebaturvalisuse või poliitika mõju pärast nende igapäevaelule. See paneb neid arvama, et nad on sellest üle, mistõttu nad lasevad end kaasa tõmmata väga individualistliku arusaamaga spirituaalsusest. Intensiivne individualismikesksus on konspirituaalsuse nurgakivi. Umbes 200 aasta jooksul, alates jooga, hinduismi ja budismi tutvustamisest Ameerikas, on spirituaalsus olnud läänes seotud individuaalse mina upitamisega, mitte kogukonnaharjutustega, mis nimetatud praktikatele mujal omane on olnud.⁶

Olles privilegeeritud, saavad konspiritualistid endale lubada individualistlikku spiritualismi ja möödahiilimist ümbritsevatest ühiskondlikest probleemidest. Jumalikule naiselikkusele ja essentsialistlikele soorollidele keskendudes minnakse mööda rassi, klassi, soo, võimu, kolonialismi ja rõhumise keerulistest küsimustest. Naisi, kes otsustavad omaks võtta spiritualistide poolt ilustatud patriarhaalsed ideed, ei huvita, et naised saavad sama töö eest palju vähem palka kui mehed, et naisi ahistatakse palju enam kui mehi. Lihtsalt näe atraktiivne välja, alistu maskuliinsele energiale ja ära mõtle liiga palju!