Raske on kirjutada kolleegist, keda enam ei ole. Eriti daatumeid vaadates, mis ütlevad, et aega selle jutu kirjutamiseks oleks pidanud nagu veel olema. Aga ei.

Filmiinimeste sekka sattusid Sa, Kalju, pärast ERKI lõpetamist, kui tulid tööle Tallinnfilmi nukufilmi osakonda. See oli aastal 1980, kui midagi oli justkui õhus. Merd ja mereõhku, sest Tallinnas oli olümpiaregatt. Seda, et Sa tulid Tallinn­filmi samal aastal, võib pidada ka sümboolselt saatuse sõrmeks, sest esimese elukutsevalikuna oli meeles mõlkunud merekool. Aga läks teisiti. Nagu elus ikka – natuke keerdkäike ja nii leidiski Sinu kunstnikuhing pärast veduridepood ja sõjaväge tee Tartu kunstikooli. Küll väga praktilisel erialal – puidu töötlemine –, aga samm õiges suunas.

Edasi tulid ERKI ja moekunst, mis on samuti omamoodi sümboolne. Mis see moekunst muud on, kui eksperimenteerimine sellega, kuidas erinevad materjalid kuhugi passivad. Me ei tea, milliseid riideid me praegu kannaks, kui Sa, Kalju, oleksid sellele teele truuks jäänud. Aimata võib seda Su enda valikutest – igapäevaelus maalähedane ja praktiline, aga vajadusel šikk ja moodne.

Su esimene film režissöörina oli „Paberileht“ (1981). Lihtne lugu saatusest, kus õnnetu juhus võib – aga ei pruugi – kõik ära rikkuda. See on väga sinulik film – lihtne ja tagasihoidlik, aga samas parajate torgete ning vaoshoitud ja peidetud huumoriga. Järgmine oli traditsiooniline nukufilm „Pagar ja korstnapühkija“ (1982). Tundub aga, et Sulle traditsioonilisus ei sobinud üldse, sest edasised tööd olid ikka kõik rohkemal või vähemal määral eksperimendid: „Sõlm“ (1983), „Klaasikillumäng“ (1985), „Miks puud enam ei kõnele“ (1988) ja „Tõus“ (1989).

Su filme vaadates tundubki, et alates „Puudest“ ja „Tõusust“, mis olid hoopis teistsugused filmid, läksid Sa pigem kunstniku teed. „Tõus“ on lamenukkfilm, mis Andres Tali graafilistel lehtedel põhinedes taotleb hoopis teistsugust tulemust – visuaalemotsionaalse dramaturgilise terviku loomist. Kategooriate nagu tõus, langus, areng, harmoonia või disharmoonia teatav kaootilisus filmis lubab eelnevat kosmilisust tõlgendada kui inimese mõttemaailmas subjektiivselt peegelduvat. „Miks puud enam ei kõnele“ on taas sümboolne – kunstikoolis puidutöötlemist õppinuna oli puudega suhtlemine Sulle sisse jäänud.

Sa olid omas ajas tänapäeva mõistes rebel – mässaja, kuigi Sinu kohta see sõna iseenesest ei sobi. Sa ei kasutanud ei kõnes ega kirjas neid moodsaid sõnu, ikka midagi arhailisemat ja veidi justkui murdelist. Ja kui laensõnu, siis meelega vigaselt. Ja arvutis joonistama Sa ei hakanudki. Põhimõtteliselt. Sinu kunstnikutööriist oli pliiats. Pliiatsiga sai sinulikult sirgeldada, ka ajalehe servale ja märkmepaberile.

„Humachinoid“ (1995) oli pikka aega Su viimane film režissöörina Nukufilmis. Edasi oligi rida filme kunstnikuna, siis hulk aastaid teatris, siis kunstnikuna mängufilmides. Tunduski, et teater ja mängufilmid olid Su hingele lähedasemad, sest Sa armastasid ise käsi külge panna. Kunstnik võis ju piirduda kavanditega, aga Sina käisid alati ringi, haamer vööl ja naelad taskus. Ja mängufilmi tegemistes peidab end veel üks sümbol – filmis „1944“ leiame Su vedurijuhi rollist.

Nukufilmi juures hoidis Sind pikalt osaniku staatus. Ja tagasi tulid Sa Ülo Pikkovi kutsel näitlejana kellassepa rolli filmis „Tik-Tak“ aastal 2015. See roll sobis Su natuuriga, said nokitseda ja mõtiskleda ja hiirega vägikaigast vedada. Kumb peale jäi, ei teagi. Päris hiir leidis oma maise otsa, kuid mehaaniline peletas kellassepa kodust. Filmis lahkus kellassepp töökojast nii, et uks jäi lahti. Ja Sa tulidki tagasi – et teha oma viimane film samuti Nukufilmis – „Sõber Kurk“. Ka see oli ääretult sinulik film ja sobis Sinu detailinägemisega. Ka ühes peategelases võis aimata Sind – krutskeid täis ja vunts kavalalt krussis.

See film jäi Sul pooleli. Jäi pooleli lend dirižaabliga üle ilma.

Kerdi Kuusik-Oengo

Nukufilm

Eesti Kinoliit