Viiulid mängivad.

Viiuldajad viipavad viirastuslikult.

Nootide sipelgad siplevad mõtete siili­ogadel.

Siilid ronivad rippsildadele.

Vihisedes viskuvad nad tipult tipule.

Nad on kohutavalt kõrgel ja alt vaadates näivad tibatillukesina.

Elu on eelkõige laul.

Vormiimede ja värvinimede suur sümfoonia.¹

Vaevukuuldavad viiulid. Aeglaselt hoogu võttev crescendo. Habras ohe.

Ma ei tunne religioosse maailmaga eriti ühendust, see tähendab ma pole ise sellega seotud. Võiks öelda, et mina elan ühel pool jõge ja usk teisel, silda meie vahel ei ole. Sellegipoolest on usulised motiivid, eriti piiblilood, mind alati paelunud. Vaimuliku sisuga teosed – eriti tänapäeval, mil ei ole otseselt kindlat temaatikat, mida kunstis võiks või ei tohiks kasutada ehk iga kunstnik saab oma nii-öelda muusa, oma teema ja suuna ise valida – näivad mulle kuidagi eriti sügavad, puudutavad ning on tunda, et need on kunstnikule endale olulised ja südamelähedased. Tõenäoliselt teen kellelegi liiga, kui mõtlen kristlusest kõigest selle kultuurilise väärtuse alusel, omal moel meenutab see suurt eksootikaarmastust, pigem isegi eksootika fetišeerimist XX sajandi kunstis. Paraku ei oska ma usukauge inimesena sellele teistmoodi läheneda.

Kirjutan praegu uurimistööd kuulajate suhestumisest akadeemilise nüüdismuusikaga. Selle raames korraldasin küsitluse, kus uurisin inimeste kokkupuute ja arvamuste kohta nüüdismuusikast. Üks vastaja mõtiskles selle üle, kas nüüdismuusika heliloojad kirjutavad muusikat siiralt, sisemise tunnetusega või teevad midagi suvalist ja ütlevad, et see on muusika. See mõte jäi mind kummitama. Sain aru, et ka mulle tundub, et mõnikord luuakse sellepärast, et platvorm ja võimalus on antud, aga teostel puudub see miski, mis teeb need isiklikeks ja annab seeläbi publikule võimaluse nendega haakuda.

Minu arvates puudutavad publikut tõeliselt eeskätt teosed, millel on lugu ja sisemine telg, mitte liigne efektitsemine ja meelevaldsed katsetused. (Heli)-loojad, kes tegelevad oma valdkonnas kindla hingelähedase teemaga, uurivad seda põhjalikult, tunduvad mulle siiramad ja pühendunumad kui teised, kes niivõrd sellele eesmärgile ei keskendu. Reeglina on loojale eelduseks oma valdkonna süvitsi tundmine. Ehk nad ei loo mitte ainult nii, nagu ise heaks arvavad, vaid oskavad arvestada ka sellega, mida on varem tehtud – ajaloo ja kontekstiga, millesse teos asetub. Eero Epner on kirjutanud, et kunsti suurim patt ei ole olla halb kunst, vaid maailma taandamine.² Kunstnikud, kes tegelevad maailma ja ühiskonnaga otsesemalt, pakuvad mulle rohkem kui need, kes ei taha ega üritagi ümbritsevaga suhestuda.

James MacMillanil on südamelähedane teema – religioon. Ühes intervjuus toob ta välja, et muusikat kuulates tekib helilooja ja kuulaja vahele spirituaalne side.³ Pikemate teoste puhul tuleb kuulata keskendunult, et teose mõju jõuaks kohale. Selline pühendumine meenutab palvet, see on enda sisse vaatamise aeg – just nagu palvetades vaadatakse jumalaga tõtt. Mulle meeldib see mõte väga. Kuulates mõnda teost tunnen sageli, et saan muusika kaudu helilooja mõttemaailmaga tuttavaks, meie vahele on ehitatud sild. MacMillan on toonud välja – nimetades Francis Poulenci „Karmeliitide dialooge“, kus on vastamisi katoliiklikud tõed ja julm ilmalik maailm, kaasaja muusika võimsaimaks ooperiks –, et selliseid teemasid muusikas kajastades suudavad heliloojad „paotada inimkonnale Jumala armulikkuse akna“.⁴

Eia, mater, fons amoris,

me sentire vim doloris

fac, ut tecum lugeam.⁵

Mida saan sellest muusikast mina, kes ma ei usu jumala armulikkusesse? Mõni religioosne inimene läheb kontserdile päeval, mil Jeesus risti löödi ja Sancta Mater teda taga nuttis, mina aga lihtsalt vabal päeval, võrdlemisi suvalisel reedel. Mina ootan eelkõige muusikaelamust, tema peale selle võib-olla osadustunnet. MacMillani muusikat kuulanuna tahaksin ma talle omistada Vana-Rooma pontifex maximus’e nimetuse. Seejuures ei nimeta ma teda tolleaegseks ülem­preestriks, vaid võtan võrdluse aluseks sõnapaari otsetähenduse – suurim silla­ehitaja. Silda ei ehitata loomulikult üle veekogu, vaid jumaliku ja igapäevase, sakraal- ja ilmaliku maailma vahele. Minu arvates tegi MacMillan just seda. MacMillani väga hingestatult läbi tunnetatud tõlgendus tõi mulle Jumalaema kannatusvalu nii ligidale, et ma ei suutnud jääda enam objektiivseks vaatlejaks, vaid astusin selle sisse, lastes tunnete virvarril keerelda enda sees. Kunsti juures ongi minu meelest kõige ilusam see, et piisavalt veenva esituse puhul tekib võimalus osa saada kellegi teise kogemusest, olgu selle päriselt läbi elamise takistuseks aeg, ruum või usuline vaade.

Naha alla tungiv keelpillide saagimine. Naishäälte värelused. Verd­tarretavad hüüud.

Nüüd kehastun ise ehitajaks ja loon silla selle kontserdi ja Lauri Lagle lavastuse „Leviaatan“ vahele. Käisin etendust vaatamas päev enne kontserti ja minu peas moodustus neist tervik: ma ei saa rääkida oma kontserdikogemusest „Leviaatanit“ märkimata. „Stabat Mater“ võttis üle mõttelõnga, mis oli eelmisel õhtul mu peas liikuma hakanud. „Leviaatani“ alusmaterjalid on Anton Tšehhovi näidend „Kirsiaed“, Herman Melville’i romaan „Moby Dick“ ja piiblilugu vaala kõhus olnud Joonast. Ekspeditsiooni lavastus räägib katastroofi saabumisest, hirmust, raevukast kättemaksuhimust, olles samal ajal inimlik, haavatav, kohati isegi õrn, just nagu „Stabat Mater“. Kuigi need on teosed eri žanridest, käsitlevad nii „Leviaatan“ kui ka „Stabat Mater“ minu meelest sama – inimeste vajadust vabanemise või pääsemise järele.

„Leviaatanis“ oodatakse hävingut, lausa ihaldatakse seda, lootes, et midagi muutub. See hukuootus ja -lootus mõjus omamoodi lunastuse ootusena. Kui kõik on läbi, kättemaks saavutatud, häving saabunud, jõuab kohale mingisugune müstiline rahu. Rahu peitub teadmises, et juhtus, mis juhtus, olgu, mis on, tulgu, mis tuleb, enam pole midagi teha. Sillad käesoleva ja varasema vahel on põletatud – ei ole võimalik taastada kannatuste- või hävingueelset olemust. See on lahtilaskmise, koorma äraandmise võidukäik – leppimine, toimetulek, lootusleegi süttimine. Vaikus, mis valitses saalis nii „Stabat Mater’i“ kui ka „Leviaatani“ lõpus, oli pingeline, justkui hinge kinni hoidev. See ei olnud rahu kõige juhtunu kiuste, vaid just selle tõttu.

Quis est homo qui non fleret,

Matrem Christi si videret

in tanto supplicio?⁶

Efektne ja jõuline „Leviaatan“, sama efektne ja jõuline „Stabat Mater“. Mõlemad külluslikud ja küllastunud, materjal autoritel ning esitajatel põhjalikult läbi tunnetatud ja mõtestatud. „Leviaatani“ jõud seisneb paljude kihtide kooskõlas, nende ühtesulamises, justkui erinevate ideede-mõtteotste abil seinast läbimurdmises. „Stabat Mater’is“ peitub jõud aga mujal, kihtide vahel, pinevas vaikuses või imeõrnades, kuid siiski sisenduslikkusest pakatavates keelpillide poognatõmmetes ja hiilivates kulminatsioonides. Just need emotsionaalsed tipud, kuigi raevukad ja meeleheitlikud, tundusid kõige haavatavamad. Laineharjadelt lahendushetkisse vaibumised mõjusid veesõõmudena leitsaku ajal. Esitus ise oli kui seebimull: õrn ja piiripealne, hoidmine pingutust nõudev – kõlav torm võlus oma hapruses ja täiuses. Materjal on küll tihe, ent Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri ettekandes ei kaotanud see oma õhulisust ega hakanud üle ääre ajama. Esitajate hingestatusest oli tunda, et publikule jutustati lugu ning taheti pääseda sügavale. Tõnu Kaljuste lõi koos koori ja orkestriga sel õhtul tugeva silla kahe kalda, minu ilmaliku ja helilooja religioosse maailma vahele.