Süües kasvab isu. Kätte on jõudnud Cannes’i filmifestivali viimane päev ja kontole kogunenud juba 40 seinast seina kvaliteediga linateost (jah, ka siin pole kaugeltki kõik kuld). Ikkagi on aga tunne, et peaks oma tasapisi muudkui kuhjunud unevõla pealt siiski kell seitse hommikul üles ärkama, et minna bussiga võrdlemisi kaugele Cineumi kinno ja hingata enne õhtust tagasilendu sisse veel need viimased filmid.

Vendade Dardennes’ide uue filmi hommikune linastus motiveerib. Dardennes’ide „Noored emad“¹ räägib noorte emade turvakodust viie eluraskustega võitleva peategelase näitel – igaühel on omad mured. Võiks ju küsida, et miks teevad kaks valget pensionieas ja heal järjel meesterahvast filmi noortest neidudest, kelle taust on pigem probleemne. Dardennes’id on aga terve oma karjääri jooksul pööranud väga empaatilise kaamerapilgu äratõugatutele – neile, kellel tavaliselt ekraani keskele asja pole. Kuigi neid kritiseeritakse, et teevad alati üht ja sedasama asja, siis minu meelest võiks selliseid tegijaid rohkem olla. Paljud püüavad imiteerida, vähestel tuleb võrdväärselt välja. Nende käsikaamera ja närvilise montaažiga sotsiaaldraamadest on saanud üks Euroopa arthouse’i põhistampe ning jälgitava õla taga kaasa kõndivast värelevast kaamerapildist samuti laialt kasutatav võte, mis minul küll ennekõike Dardennes’idega seostub.

Film läheb käima, kogub tuure, hakkan emotsionaalselt kaasa elama, tõotab tulla üks selline pigem tugevapoolne võistlusprogrammi film, aga oma vaatamis­statistikasse ma seda siiski lisada ei saa, sest … Ootamatult läheb Cineumi moodsas kinosaalis tuli põlema ja film jääb vakka. Polegi sellist asja enne näinud. Mõne minuti pärast teatatakse, et majas on vool ära läinud. Ja siis veel mõne minuti möödudes saabub teade, et elekter on ära kogu Cannes’is. No see on küll ennekuulmatu. Kui veidi hiljem hakatakse hoonet evakueerima, hakkab häirekell peas lööma. Mida tähendab tänapäeval elu ilma elektrita? Ega enne aru ei saa, kui pole proovinud. Linnakese rahvas uimerdab esialgu veel edasi, aga mul tekib kerge klaustro­foobia ja Cannes hakkab tunduma kinnise katlana, kus võivad pinged hakata varsti üle keema. Põgenen Cineumist esimese bussiga tagasi kesklinna, pakin korteris ahvikiirusel asjad ja püüan mingi transpordivahendiga saada Nizza lennu­jaama. Punastes vormides Carrefour’ toidupoe töötajad haigutavad ja logelevad maja ees nagu gnuud pampas.

Rongid – ei käi (elekter). Boltida ei saa, sest kogu linnas pole võrguühendust. Bussijuht on lahke ja valmis mind ära viima, kui mul on sularaha … mida mul loomulikult pole. Teen endale ajusse märkme, et sularaha on edaspidi baasvarustuse osa, aga hetkel see mind küll edasi ei aita. Hakkan koerasilmi tegema saksa paarile enda kõrval, aga ilmselt on „laena palun raha“ Cannes’i bussijaamas piisavalt tavaline avang, et mind esimesel korral vapralt tagasi lüüa. Ma siiski ei jäta jonni ja selgitan välja, et härra töötab Wiesbadeni festivali heaks, kust mul on kohe lauda käia mitu ühist tuttavat ja selle vajaliku 20 eurot ma lõpuks ikkagi endale kindlustan, lootuses, et Nizzas ikkagi süsteemid toimivad. Peatselt selgub, et Nizzas on asjad korras ja internet taastub – koos kõmuga, et tegu oli sabotaažiaktiga. Tõsi, järgmisel päeval võtavad elektrikatkestuse eest vastutuse anarhistid (tundub muidugi oksüümoron, et „anarhistid“ võtavad „vastutuse“) ja väidavad, et kahe öise süütamise taga alajaamas ja mingite püloonide mahasaagimise taga on just nemad. Kui Ibeeria poolsaare elektrikatkestuse põhjusena aprilli lõpus kahtlustati keerukat küberrünnakut, siis on isegi sümpaatne anarhistide viis minna tikkude ja saega infrat lammutama. Äkki nad on hoopis anakronistid, mitte anarhistid? Igal juhul avab see intsident minus mingid uued tajud. Ära või hiljaks jäänud lendudega ollakse Euroopas juba harjunud, aga kaks elektri­intsidenti järjest panevad mõistma, et peaks reisijana ka selleks edaspidi valmis olema, nii hästi kui võimalik. Seega soovitus kõigile: võib-olla elementaarne, aga sularahast on kriisi korral päriselt abi. Elame, õpime.

Armas avangard

See pingeline lõpupäev on muidu võrdlemisi siledas sängis voolanud Cannes’i filmi­festivaliga teravas kontrastis. Proteste (ja selgub, et ka anarhiste) tõmbab selline glamuuripalagan muidugi ligi igast ilmanurgast ja paljudel neist on festivalile midagi ette heita, aga seekord suurt skandaali välja ei koorunud. Festivali põhivõistlusprogrammis oli pretsedenditult lausa seitse naisrežissööri (kahekümne kahest), pileteid oli küll seekord veel raskem saada kui muidu, aga sellega ollakse juba harjunud ja kommenteeritakse piletisüsteemi kui „võimatut“ või „absurdset“ juba resigneerunult nagu elu osa.

Korralduslikult oli niisiis kõik laias laastus mugav ja sujuv, aga kahjuks peegeldus see mugavus ka võistlusprogrammis, kus oli veidi liiga palju sellist mitte kedagi häirivat keskpärasust, mille puhul tekib lausa küsimus, et miks sellised filmid Cannes’i võistlusprogrammis linastuvad.

Vaid mõned üksikud näitasid uut suunda või midagi kinematograafiliselt märkimisväärset. Kaks silmatorkavamat neist linastusid ära juba festivali alguses, esimese ja neljanda võistlusfilmina. Võistlusprogrammi avafilm „Langemise heli“² signaliseerib, et sakslased on pärast kaheksa-aastast pausi tagasi Cannes’i peakonkurentsis. Kui toona kerkis Euroopa tippude ringi Maren Ade oma „Toni Erdmanniga“ (2016), siis tõi tänavune aasta teadvusse järgmise saksa naislavastaja, kelle nimel tuleb edaspidi päris kindlasti silma peal hoida. Oma teise filmiga on Mascha Schilinski suutnud teha midagi erakordset: ta on pannud muidu justkui lineaarselt algusest lõpuni kulgeva filmi liikuma mitte horisontaalselt, vaid vertikaalselt, üksteise peale ladestunud ajakihtide vahel. Kartmatult (ja ehk ka saksalikult?) raskepärane film jääbki paljudele suletuks, aga kannatamise ning püüu asemel kõigest siiski horisontaalselt aru saada tuleks ilmselt hoopis lasta end filmil kaasa kanda, sest visuaalselt ja kinematograafiliselt saavutab „Langemise heli“ väga huvitava unenäoseisundi. Schilinski ütleb intervjuus, et proovis filmiga imiteerida seda, kuidas mälu töötab, nimelt mälestuste fragmentaarsust ja meie viisi oma mälestusi n-ö üle kirjutada: me ei mäleta mitte mälestust ennast, vaid seda, kuidas me seda viimati mäletasime. Sakslastel traumadest juba puudust ei tule, aga siinsed traumade peegeldused ajas ei ole seotud niivõrd poliitikaga, vaid ühiskondlike soorollide ning ootustega. Ja kui teile tundub, et asjad on maailmas halvasti, siis võib-olla pakub leevendust arusaam, et need ongi alati nii olnud. „Langemise helist“ jääb aga vähemalt minule mulje, et ajaliinil välja suumides näeme ka seda, kuidas mingi progress siiski aset leiab.

Galiitsia päritolu Oliver Laxe põletas oma nime mulle mällu juba oma varase filmiga „Mimoosid“³, mis oli üks toonaseid aasta lemmikuid ja millele õnnestus mul isegi Minski filmifestivalil žüriis olles peapreemia anda. Tema uus film „Sirat“ on paljuski „Mimooside“ kaja, aga siia on heliribana lisatud kõik meeled enda käsutusse käskiv techno ja trance, mis paneb kinosaali seinad vibreerima. Filmis nähtav teekond viib vabaõhureividelt läbi Maroko kõrbe, vabaduse ja iseenda otsingud muutuvad ajapikku metafüüsiliseks, kõrbest saab ülemineku­rituaali sümbol. Laxe ei hoia tagasi ka religioosse allegooriaga, mis on ju alati tänuväärne kütus oma kihilise rikkuse ja paljutähenduslikkusega. Reisi­seltskond on nomaadid elu äärealadelt, kes püüavad reguleeritud maailmas elada oma reeglite järgi, nendega ühineb isa tütrega, otsides teist tütart, kes on seni olnud vastupidi normaalsuse etaloniks normaalses ühiskonnas. Tütar on ületanud veelahkme ja läinud üle mässajate poolele. Meile antakse mõista, et juba mõnda aega on toimumas Kolmas maailmasõda ning arusaamad normaalsusest pudenevad niigi vaikselt tuhaks. Millest siis aga sellises olukorras kinni hoida?

Nagu „Langemise heli“ on ka „Sirat“ kartmatult avangardistlik, kinematograafiliselt julge, pigem õhustikule kui narratiivile keskendatud filmikunst.

Kui vaadata tänavust Cannes’i žürii koosseisu, siis võib rahuloluga nentida, et seal oli ka mitu inimest, kes sellist filmikunsti ise teevad või seda hinnata oskavad: lavastajad Carlos Reygadas, Payal Kapadia, Hong Sang-soo … Mida on loota sellistel filmidel? Vaevalt et peapreemiat, aga … Festivali lõpus auhindamisel võtavad just need kaks filmi kahepeale festivali n-ö kolmanda koha ehk žürii auhinna (prix de jury). Nii kaugele on vaidlused suutnud veidrad filmid välja viia. Mul pole mingit kahtlust, et kui hinnataks päriselt uusi suundi, poleks „Langemise helile“ vastast, aga hinnatakse ka muud. Mõlema võit toob aga pigem rahulolu.

Veidramatest linateostest saab eriauhinnaga ära märgitud ka hiinlase Bi Gani „Ülestõusmine“⁴, mis on ambitsioonikas metatasandiline allegooria filmikunsti ajaloost: „fantasmeritest“ ehk unistajatest“ ja „suurtest“, kes proovivad neid unistamast heidutada. Filmikunst on kui unistamise pikendus, unistades saame teadlikuks oma surelikkusest.

„Ülestõusmine“ pakub meeldejäävaid visuaale (need on küll ühest või teisest filmikunstiajaloo peatükist laenatud), aga jääb kokkuvõttes natuke klaustrofoobiliseks paviljonifilmiks kergelt kahtlase hiina sõnumiga. Loomulikult tahaksid hiinlasedki olla filmimaailma suure laua taga, aga karm tsensuur välistab igasuguse eluvaimu nende filmides. Erinevalt iraanlastest teevad nad filme täieliku riikliku rahastusega ja instantside heakskiidul ning eks sellisel moel saa jõuda ainult teatud kõrgusele, Olümposeni jääb aga veel tükk maad minna. Vaid 35aastase Bi Gani mania grandiosa’t tuleb muidugi hinnata kui kindlasti midagi keskmisest eristuvat, aga diskussiooni selle eripreemia andmise eel tahtnuks küll kuulda, sest film on ikkagi võrdlemisi tüütu. Ehk peaks uuesti vaatama.

Võitlused diktatuuriga

Iraanlased olid juba teist aastat järjest siin esindatud väga vihase ja tugeva filmiga. Mullu oli kodumaalt põgenenud Mohammad Rasoulofi festivali lõpus linastunud „Püha viigipuu seeme“⁵ paljude arvates üks põhilisi Kuldse Palmioksa kandidaate, kuni täieliku arusaamatu vopsuna võitis hoopis Sean Bakeri kergekaaluline ja üldises plaanis täiesti mõttetu „Anora“. See ebaõiglus sai nüüd küll kompenseeritud, sest Rasoulofi võitluskaaslase Jafar Panahi uusim film „Lihtsalt üks õnnetus“⁶ edestas kõiki konkurente ja tõi Palmioksa Iraani. Intervjuud temaga saab lugeda sellestsamast Sirbi numbrist. Tekkinud olukord on huvitav, sest kuigi ta viibis Cannes’is seaduslikult, saanuna vanglast amnestia, võitis ta nüüd Palmioksa selgelt režiimivastase filmiga ja kinnitab intervjuus, et plaanib igal juhul Iraani tagasi minna. Eks näis, mis temast edasi saab. Lugupidamist sellise filmitegemise vastu on raske sõnadesse panna.

Euroopa ja Aasia kõrval tõi Lõuna-Ameerika tugevalt pildile brasiillane Kleber Mendonça Filho, kelle samuti diktatuurikriitiline „Salaagent“⁷ suutis ainsana napsata peapreemiatest lausa kaks: Filhole parima režissööri ja Wagner Mourale parima näitleja auhinna. Tõsi, tegelikult lisaks veel ka kriitikute rahvusvahelise ühenduse ehk FIPRESCI ja väärtfilmikinosid ühendavad AFCAE peaauhinna. Nii et suhteliselt laiapõhjaline toetus filmile, mis käib pealtnäha juba sissetallatud radu, keskendudes ajastudraamas-põnevikus 1970. aastate Brasiilia diktatuuri argipäevale ja tagajärgedele. Filho on aga peen režissöör ja suutnud tolle aja gruuviva muusika, sooja koloriidi ja vilkalt liikuva süžee voolujoonelisusse panna rohkelt ka kõnekat detailsust ja lõppu tugeva sümboli, mis kõik kokku võtab. Tabasin end just vestlusest, kus arutati, kas eesti nüüdisaegses kirjanduses on liiga palju käsitletud küüditamise teemat, sest ikka ja jälle tundub, et heidetakse pilk tahavaatepeeglisse. Sellele on üks võimalik vastus, et ühel hetkel võib tunduda palju, aga on oht, et järgmisel ei käsitleta seda üldse ning uus põlvkond kasvab üles ilma selle teadmiseta. Ka Brasiilia pole teises olukorras ja on ju Bolsonaro näitel juba seda nähtud, kui kiirelt vanad vead võivad ununeda. Nende vältimiseks on brasiillastel täielik õigus käsitleda oma minevikutraumasid ikka ja jälle.

Olulistest auhindadest võitis festivalil n-ö teise koha ehk grand prix’ meile kultuuriliselt märksa lähem „Sentimentaalne väärtus“⁸. Norrakast Joachim Trierist sai tema viimase filmiga „Maailma halvim inimene“⁹ tõeline Euroopa väärtfilmi-superstaar, kellel õnnestus jõuda lausa kahe Oscari-nominatsioonini. „Sentimentaalne väärtus“ liigub mõneti sama rada pidi, tuues vaataja ette ühe katkise perekonna lahendamata traumad joachimtrierlikus kibemagusas, huumoriga vürtsitatud kastmes. Siingi on oma diktaator, enesekeskne arthouse-filmilavastaja Gustav Borg (Stellan Skarsgård), kes otsib lepitust kahelt reedetud tütrelt. Tulemuseks vägagi jälgitav film; lausa koomiline, kuidas teatud seltskond linastusel hagijana iga naerupahvakut taga ajab, et draama üle pea kokku ei lööks ja säiliks illusioon „lõbusast filmist“. Selle kõige juures jättis „Sentimentaalne väärtus“ mu siiski pisut nõutuks. See film ei puuduta mind, meie vahele jääb Skandinaavia stiilne vaikus. Aga usun, et Eesti publikut võib see laiemalt kõnetada küll, ja film ise elutseb selles paljulubavas laiatarbetsoonis, kus sellel on justkui midagi sügavamat öelda (aga tegelikult vist pole) ja lubatakse kinost ka enam-vähem hea tujuga lahkuda.

Järelkasv

Autoritega kokku puutudes hakkab välja joonistuma huvitav motiiv tänavusest festivalist. „Langemise heli“ režissöör Mascha Schilinski oli festivalil neljakuuse lapsega, kes nõuab ajakirjanikest veelgi enam tähelepanu ja mul tuleb närvilisematele kirjameestele selgitada elu põhitõdesid, et lapsed on kriitikutest olulisemad. Sakslase Christian Petzoldi uues filmis „Peeglid nr 3“¹⁰ peaosa mänginud ja tegelikult 12aastasena oma karjääri Eestist filmiga „Polli päevikud“¹¹ alustanud näitlejanna Paula Beer ei ole intervjuudeks väga valmis, kuna on Cannes’is Petzoldi sõnul samuti neljakuuse lapsega.

Võistlusprogrammis linastunud filmi „Romería“ (2025) hispaanlannast lavastaja Carla Simón näitab aga päris suurt beebikõhtu. Küsimusele, kui palju tal veel aega on, vastab ta, et võib iga hetk sünnitama hakata.

Ühest küljest võib seda tõlgendada kokkulangemisena, aga teisest küljest tundub mulle, et ollakse siiski tunnistajaks mingi tabu kadumisele. Kui varem oli kombekas rasedad või imetavad emad pigem kuskile kardina taha lükata, seda enam et nende käitumine ja graafikud on reeglirohkes filmiturundusmasinas võrdlemisi ettearvamatud, on nüüd ajad muutunud ja seda elu aspekti hakatud rohkem aktsepteerima. Selle üle on loomulikult ainult hea meel.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kuigi kunstiliselt oli tänavune festival mõnest teisest aastakäigust nõrgem, oli tegemist seni ühe meeldivama festivaliga. Korralduslikult sujus kõik väga hästi ja tundus, et raskel ajal otsivad inimesed pigem mõistmist kui konflikti. Filmide osas saab festival ju valida vaid seda, mida neile pakutakse, ja kindel on see, et Cannes’is on võimalik valida parimate hulgast – ja seda mõistetakse seal ka endiselt teha (kuulu järgi meelitati lausa juba Berliini programmi kinnitatud „Langemise heli“ Cannes’i üle). Seda, kas tänavu on üldine tase langenud, saab öelda pärast Veneetsia festivali suve lõpus, esialgse põhjal aga on lend omajagu madalam. Tänavusest jäävad meelde aga püüdlused vabaduse, valguse ja elektri poole. Miski on muutunud, miski jääb.