Kontserdiga tähistati armastatud helilooja, pianisti, pedagoogi ja teatri muusikajuhi Olav Ehala suvel täituvat 75. eluaastat. Ühtlasi oli kontsert osa Eesti Rahvusmeeskoori 80. aastapäeva tähistamisest. Lihtne on nõustuda väitega, et Ehala looming on eestlaste DNA osa: kuigi vanameister on tuntud kaasa­haaravate, lustlike ja tarmukate lastelaulude loojana, on ta end kirjutanud ka filmi- ja teatrilukku. Ta on loonud muusikat enam kui 70 näidendile ja 60 filmile, nende hulgas animafilmid „Eine murul“, „Ärasõit“ ja „Papa Carlo teater“ ning „Nukitsamees“, „Karoliine hõbelõng“ ja „Don Juan Tallinnas“.

Eriline muusikaõhtu oli justkui popurriilik ajamasin: esitusele tuli läbilõige eri kümnendite tuntumatest lavahittidest. Lõviosa lauludest jäi küll eelmisesse sajandisse, mis peegeldab ka Ehala loomingu põhilist valmimisaega. Vastupidiselt võimalikule ette­kujutusele lastelaulude õhtust oli laval toimunu pigem vanemale kuulajale. Siiski oli tore näha, et oli ka lastega tulnud (vana)vanemaid. Ehala muusikalist pärandit austava järelkasvu pärast ei tasu seega muretseda.

Kava oli kokku pannud üks praeguseid prominentsemaid džässiartiste, mitmekordselt auhinnatud Kadri Voorand. Arranžeeringud on loodud juba kümme aastat tagasi. Koostöö sai alguse rahvusmeeskoori toonasest soovist luua endale võimalikult eripalgeline juubelihooaeg ja ette võeti ka Ehala looming, millele otsiti sobivat arranžeerijat. Voorand valis eelkõige oma lemmiklood, teda tütarlapsena ja täiskasvanuna mõjutanud palad ning ka mõned vähemtuntud teosed. Väidetavalt jäid sellesse perioodi ka Voorandi esimesed sügavamad armumised ning isiklik seos kuuldud lauludega, tunnete uuesti läbielamine kandus selgelt ka tundlikku esitusse.

Eelmainitut väljendas ka kava lai emotsionaalne spekter. Voorandi esituses esimesena kõlanud „Vaikuse laul“ oli kohati paitav sosin ning „Vaid see on armastus“ peaaegu läbipaistev kummitama jääv õhtukuma. Viimase pala esitus võttis minu hinnangul tabavalt kokku kahe maailma parimad osad – voorandilikult haldjaliku eksperimentaalsuse ning meeskoori turvatunnet pakkuva stabiilsuse. Nende kahe loo vältel tuli ka kõige paremini esile Voorandi hääle instrumentaalne käsitlus ja nüansi­rikkus.

Armastus, mis Voorandi sõnul teda Ehala muusikat kuulates valdavalt saadab, peegeldus lavalt vastu kogu õhtu vältel. Suurepärase lugude jutustajana andis Voorand hästi edasi lugude iva ja helilooja muusikalised püüdlused. Peale Ehala loomingut valdavalt iseloomustava helguse ja südamlikkuse aimdus kavast ka kurbust, agooniat ja igatsust. Näiteks joonisfilmist „Eine murul“ tuntud sama pealkirjaga lugu oli vägevalt agooniline rännak. Ka „Ära karda mind“ ja „Ma olen“ lavastusest „Kaotajad“ kõlasid hingestatult ja mõjusalt – ei ole ühtegi emotsiooni, mida Voorand ei suudaks muusikas oskuslikult peegeldada.

Kontserti iseloomustas dramaturgiline areng. Peaaegu kontserdi esimese osa lõpuni oli esiplaanil rahvusmeeskoor ja näis, et kulminatsiooni ei järgnegi. Ehkki Ehala lood kõlasid väga veenvalt ka üksnes koori esituses, läks kontsert Voorandi ja bändi lavale jõudmisega tõeliselt käima ja leidis õige karakteri. Seda oli kuulda ka publiku aina valjenevast aplausist ja entusiastlikumast kaasaelamisest. Kui meeskoori esitatud lood algasid suure algustähega ja lõppesid punktiga, siis Voorandi ja bändi liitumise järel muutus laval toimunu justkui luuleks, mis ei lõpe, vaid kandub ajas edasi ja jääb kuhugi uue või ammu unustatud ideena idanema. Voorandiga silmanähtavalt varemgi koos musitseerinud bänd andis ebatavalisele, ent efektsele naishääle ja meeskoori koosloomele viimase lihvi. Kogu koosluse koostöö oli väga nauditav ja hästi tasakaalustatud.

Voorandi tundlik ja nüansirikas käekiri arranžeerijana ja seadete mitmekesisus oli imetlusväärne. „Põlev puu“ avas kontserdi avarate muusikaliste maastike ja mesimagusa harmooniaga, seevastu „Rännulaulus“ oli rohkem lustlikkust. Ehkki „Kõrge lend“ ja „Ära karda mind“ mõjusid jõuliselt ja põnevalt, oleksin oodanud loo „Mind ei huvita“ alguses isegi rohkem atakke ja nurgelisust. Kohati paistis, et koorilauljad takerdusid liigselt nooti ega lasknud end muusikas vabaks. Ometi on meeskoori jõuline sügav tämber midagi vapustavat ja nautisin küllaga eri ulatuses meeshäälte nüansirikkaid partiisid. Julgelt oleks võinud bassidele anda ka kandvama rolli, sest nende kehas resoneerivad osad olid eriti meeldejäävad.

Voorandi ja Ehala koostöö on eri põlvkondade džässisaadikute tähendusrikas sümbioos – mõlemal on tähtis roll selle sageli nišilikuks peetava muusikastiili tutvustamisel laiemale publikule. Ei leidu vist kedagi, kes ei oskaks ümiseda mõnda Ehala laulu, millest sageli kumab läbi helilooja džässiarmastus. Samuti on Ehala koos saksofonist Lembit Saarsaluga pühendanud palju aega džässi ja selle ajaloo tutvustamisele koolides. Ka põhiliselt džässlaulja ja -pianistina tuntud Voorandil on õnnestunud tõlkida see keeruline ja snooblikuna näiv stiil keelde, mida mõistab ka iga võhiklik kuulaja.

Kui tõmmata veel kahe looja vahele paralleele, siis mõlemad on jätnud olulise jälje laulupeokultuuri. Voorand tegi laulupeoheliloojana debüüdi 2017. aastal, mil kõlasid tema loodud „Elu on lootus ja loomine“ (sõnad Doris Kareva) segakooride ning „Aga tule“ (sõnad Liisa Lotta Tomp) neidudekooride esituses. Voorandi koorilooming leidis kiiresti tunnustuse: 2017. aastal pärgas Eesti Kooriühing ta aasta koorihelilooja tiitliga. Tänavusel laulupeol kõlab tema sulest naiskooride repertuaaris „Sina oled kullatera“ (sõnad Kristiina Ehin). Vanameister Ehala laulud on laulupeol kõlanud ja sellega eestlaste identiteeti kinnistunud juba üle 30 aasta. Kui Ehala laulud on justkui juured, mis hoiavad laulurahva põlispuud maas, siis Voorandi helikeel on nagu uued võrsed, mis sirutuvad tulevikku – mõlemas peegeldub heliloojatele vastu rahva usaldus ja armastus.