Kui eesti kirjanik, ajakirjanik ja ajaloolane Andrei Hvostov ei oleks ühe oma raamatu ilmumise järel ühes ajalehes deklareerinud – mitte poetanud, vihjanud või möödaminnes maininud –, et ta on ideoloog, siis oleks jäänud sündimata üks eesti kirjanike teravamaid ja kirglikumaid vastasseise sellel aastatuhandel. Aga ta ütles selle välja, ja siis juhtus järgmine: eesti kirjanik Ülo Mattheus arvas Hvostovi omade, s.t eestlaste hulgast välja, tehes temast samahästi kui … ei, mitte venelase või kommunisti, vaid natsi. Õigemini küll aarjalase, selle Indiasse tunginu, aga soov tekitada üks teine allusioon, viide Hitleri leiutatud aarialastele, oli halvasti varjatud. Ja mis seal varjata ongi, sõna algupärane tüvi on ju seesama.
Sedasorti laupkokkupõrked on eesti kirjanduses haruldased, ja just seetõttu seisab Mattheuse kirjutis Hvostovi artiklikogumiku lõpus: et lugeja mõistaks, mis ideoloog Hvostovi ja „evangelist” Mattheuse vahel juhtus. Hvostov vastas Mattheuse retsensioonile „Ideoloog Hvostovi eestlasteta ajalugu“ kirjutisega „Ääremärkusi Mattheusele, peaaegu evangelistile“. Sirbi vahendusel avalikuks saanud arveteklaarimise ajendiks on Hvostovi raamat „Võõrad lood“, mille tagakaas kuulutab, et jutustuste sündimise ajendiks said 2007. aasta aprillirahutused Tallinnas. „Kas Eestis sündinud ja siin kasvanud inimene on „meile“ võõras, samas kui vabas Läänes sündinud ja Ameerikas kasvanud väliseestlane on „oma“?“ küsib Hvostov kaanel. Ja vastab: „„Võõraste lugude“ tegelased räägivad emakeelena vene või saksa keelt. Aga nad on omad, sest nad on jätnud Eesti ajalukku suurema või väiksema jälje.“
Pead plahvatavad
Tähelepanuväärne on tõsiasi, et „Võõrad lood“ ei ole artiklikogumik, vaid ilukirjanduslik teos, mille üks tekst, „Sinised mäed“, pälvis Tuglase novelliauhinna. Arvatavasti „ideoloogilistel“ põhjustel, sest näitas Sinimägedes toimunud ajaloolist, eestlaste moodsat ajalooteadvust olulisel määral vorminud võitlust teise poole vaatepunktist, andes mõista, et venelased on ka inimesed. Kuid raamatu parim osa on hoopiski „Must jõgi“, mis koosneb kolmest säravast ja tundlikust monoloogist: Vaivara kihelkonna pastori, nastavniku ja kasakapolkovniku oma, esimene sakslane, kaks teist venelased, ajalooliseks taustaks XVIII sajandi alguses teoks saanud vanausulise Mustjõe küla hävitamine. Mattheus näib unustavat, et tegu on ilukirjandusega, sellal kui 1999. aastal ilmunud „Mõtteline Eesti“ on professionaalse ajaloolase kirjutatud artiklikogumik.
Nii või teisiti: Hvostovi lugemine on pannud plahvatama nii mõnegi pea nii varem kui ka hiljem. „Hvostov on tuline ja terav, ta lausa kutsub endale kallale,“ tõdeb raamatu „Labürint all vasakul nurgas“ toimetaja Katre Ligi järelsõnas tabavalt. Hvostovi loomingut tervenisti vaadates võiks eeldada võimet lahutada autoris kirjanikku, ajakirjanikku ja ajaloolast, kuid see on ilmvõimatu ülesanne, see tähendaks Hvostovi lõhkikiskumist. Ent lõhkikistus kuulub juba Hvostovi kui autori olemusse, mis parimal viisil väljendub nimelt viidatud tunnistuses, et ta on ideoloog.
Mõistagi teadis Hvostov, missugused assotsiatsioonid selle sõnaga seoses esimesena pähe tulevad. Loomulikult meenub ideoloogiasekretär Rein Ristlaan, aga võib-olla ei tule meelde, et ideoloogia oli nõukaajal laiem mõiste kui EKP KK propagandaosakonna tegevus. End selgitades haarab Hvostov võõrsõnade leksikoni järele ja loeb ette: ideoloogia on „ideede, kujutluste, mõistete süsteem, mis on väljendatud ühiskondliku teadvuse eri vormides (filosoofias, poliitilistes vaadetes, moraalis, kunstis ja usundis)“. „Ideoloogiks nimetasin ma end Postimehe intervjuus vastukaaluks ühele küllalt levinud ambitsioonile, ja nimelt – olla rõhutatult ebaideoloogiline. Need katsed on äratuntavad ajalehe arvamuslugude juures, kus autor on lisanud oma nimele neutraalsust taotleva laiendi, nagu näiteks: (sõltumatu) vaatleja, tartlane, saunamees.“ Need katsed on mullegi arvamustoimetaja aegadest üdini tuttavad. Kui juurutasin kombe panna iga autori nime taha erakondlik kuuluvus, keeldus üks autor edaspidistest kaastöödest. Parteilise kuuluvuse ettetoomine olevat ahistav ja kitsendav. Sedasorti ahistamisest ei pääsenud ka Hvostovi seitsmes surmapatus süüdistanud „saunamees“ Lauri Vahtre, kelle nime taha vähemalt mõni väljaanne vähemalt mõnel korral kirjutas „isamaaliitlasest saunamees“.
Ajalookirjutus kui ideoloogia
Ideoloogia-sõna ajab inimesi marru veel viimasegi ajani, enese vabatahtlikult ideoloogiks kuulutamine ei saaks ilmselt jääda karistuseta veel nüüdki. Ometi tuleks sellegi sõnaga minna alguseni, s.t kreeklasteni välja. Platoni mõttes tähendab idea või eidos seda, millelt miski on see, mis ta on – ehk asja või nähtuse olemust, loomust. Teada tõde millegi kohta tähendab mõista selle olemust. Ja nimelt selle järele käib Hvostovi kirg ja nälg – tõe järele. Aristotelesel hakkab tõde tähendama eelkõige õigsust ehk siis väidetu vastavust asjaoludele, faktidele. Mõistmaks Hvostovi kui ajaloolast tuleb täpsustada: teadaolevatele asjaoludele, sest me ei saa midagi tõsikindlat väita faktide kohta, mis on teadmata. Ajaloolane saab oma väidetes ja tõlgendustes tugineda üksnes säilinud kirjalikele tekstidele, meeldigu need või mitte.
Nimelt sellele arusaamale tugineb „Mõtteline Eesti“, mis lammutab rahvusromantiliseks konstrueeritud ettekujutust eestlaste ajaloo kohta, ja seesama põhialus püsib ka „Labürindis“, sest Hvostov on peast ajaloolane. Ja ideoloog. Siit algabki sisemine lõhkikistus, mis kõige ehedamal kujul väljendub Mart Laari 2005. aastal ilmunud „Äratajaid“ rappides. Laar sõidab Hvostovi kirjelduse järgi vana head ja tuttavat rahvusromantilist rada pidi, mis on pooleteise sajandiga trööbatud maanteelaiuseks. See on sedasorti ajalugu, mida me enda kohta kuulda tahame, sest see hoiab tuld all rahvuslikul ülendustundel, mida pisikese, maailmaajaloos tähtsusetu rahvana oleme ikka vajanud ja vajame tänapäevani. Niisiis ei osutu ajalookirjutus enamaks kui rahvustunde elushoidmise vahendiks – ideoloogiaks. Kuidas said rahvustunde äratajad eestlastele rahvuslikku eneseteadvust tagasi anda, kui see oli ometigi midagi säärast, mis tuli alles luua, küsib ketserist Hvostov. Kuidas sai Laar, kes ometigi on ajaloolane, midagi säärast kirjutada?
Ja vastab ise: „Sest see, mida Laar teeb, ei ole teadus. Asi pole Laaris. Asi on selles, et nn. ajalooteadus on samasugune pseudoteadus nagu psühholoogia või filosoofia.“ Põmm. Nimelt seda silmas pidades tuleb uurida ka ideoloog Hvostovi. Ajaloolasena ei ole ei temal ega kellelgi teisel muud võimalustki kui olla ideoloog – selle vahega, et ei Laar ega „saunamees“ tunnistaks seda eales, Hvostov aga küll. Hvostovi tõejanu ajaloolasena, Henriku kroonika ja vanema riimkroonika tekstikriitiline lugemine, mille pinnalt on Hvostov otsinud ja päevavalgele toonud ajaloolist tõde eestlaste kohta – saama- ja taplushimulised barbarid nagu kõik teisedki rahvad tol kuulsal muistse vabadusvõitluse ajal, kui lühidalt kokku võtta –, põrkab lõpuks ikkagi kokku sisima äratundmisega, et täielikku tõsikindlust pole ajaloolasel võimalik kätte saada ja ette tuua. Ainus, mida saab, on süveneda, lugeda ja uurida – ja küsida, küsitavaks teha, ausameelselt ja ka ebameeldivate järeldusteni jõudmiseks valmis olles.
Laitmatu tuumaga küsija
Küsija ja küsitavakstegijana on Hvostov Sokratese mõõtu. Sokrates ise ei kirjutanud midagi, me tunneme tema arutlusi Platoni kaudu, ent nimelt Sokratese küsimisviisist sündis õhtumaine mõtlemine. Kerge on kujutleda Hvostovi Sokratese kombel turuplatsil jõlkumas ja teadmishimulisi noori inimesi mõtlema ärgitamas, kuni need viimaks omadega rappa lähevad, taibates tasapisi, et süütuna tunduvad küsimused õigluse, vapruse ja teiste vooruste asjus võivad osutuda palju keerulisemaks, kui esmapilgul paistab. Sokrates teadis hästi, et küsimises seisneb mõtlemise essents, lause „Ma tean, et ma midagi ei tea“ omistatakse nimelt talle. Sedasama äratundmist kätkeb õigupoolest Hvostovi tunnistus, et ta on ideoloog, kuigi seda ei ole siiamaani nõnda kuuldud. Küllap leidub neid, kes näeksid Hvostovi hea meelega kogemas Sokratese saatust saada süüdi mõistetud noorsoo rikkumise eest ning hukkuda mürgikarika tühjendamise läbi.
Ent kuna Hvostovi tõekäsitus on lähemal Aristotelesele kui Sokratesele/Platonile, on kohane meenutada ka Aristotelese ütlust „Platon on armas, kui tõde on armsam veel“. Hvostov ei ole hoolinud sõpradele ja kaasaegsetele meeldimisest. Ta on enfant terrible, kes läheb tõeotsingutes põhjani välja, olgu teemaks eesti ajalugu, eesti kirjanduse suured teemad või päevapoliitilised sündmused – olgugi teades, et viimne põhi võib osutuda kättesaamatuks. Hvostovis eneses on sedasama laitmatust, mis „Võõraste lugude“ „Musta jõe“ nastavnik Pafnutis – kes, olgu rõhutatud, on ilukirjanduslik tegelane, kuigi ajaloolase silma ja peitliga tahutud. Pafnuti ehitab mõisnikule maja nagu iseendale, hoole ja armastusega, õigesti, süvenedes, täpselt, sest maa peal elades tuleb ometigi kõigega toimida nõnda, nagu ehitaks jumala riiki. Ta teab, et sõda on tulekul ja maailm lõppemas, aga just see hoiab teda veel kindlamini oma tõekspidamiste ja vooruste küljes.
„Labürinti“ on mahtunud Hvostovi kirjutised kuni aastani 2014. Lubatagu seda käsitleda esimese osana, kuigi niiviisi kaanel ei seisa, järgmise kogumiku väljaandmise lubadust ei anta. Ent Hvostov ei vaikinud ju 2014. aastal. Vene-Ukraina sõja algusest peale on Hvostov olnud üks toimuva õuduse paremaid, süvenenumaid mõtestajaid ja pessimistlikumaid tulevikku vaatajaid, oodatud külaline kõigis sõjastuudiotes. Üksnes sõjaaegseid kirjutisi peaks juba praegu leiduma raamatu jagu, Iisraeli ja Palestiina teemalised vägagi tugevat vastukaja saanud lood lisaks. Ei ole ühtegi põhjust „Labürindi“ teise osaga venitada.
