Eesti Rahvusballeti kauaaegse esisolisti Sergei Upkini lahkumisõhtutel 25. ja 27. aprillil esietendus kaks uut lühiballetti: Igor Stravinski „Kaardimäng“ Sergei Upkini ja Tšaikovski muusikale seatud „Dirigent“ Triinu Upkini koreograafiaga.
„Kaardimängu“ muusika kirjutas Stravinski 1936. aastal ja selle koreograaf oli George Balanchine. Kuuldavasti oli libreto sõnum selles, et ka kõige nõrgemad kaardid võivad võita tugevamaid. Upkini versioonis on peategelaseks Jokker, kes oma trikkidega pidevalt mängu sekkub. „Kaardimängu“ muusika on keeruline, ent Estonia orkester on praegu nii heas vormis, et sellega pole muret. „Dirigendis“ lummas tõelise orkestrina kordeballett, aga muidugi ka peaosaline Sergei Upkin.
Need kaks lühiballetti moodustasid balletiõhtu „Tantsib Sergei Upkin“ esimese osa. Teist osa võib nimetada rännakuks balletiajalukku. Et õhtu kunstilise juhina nimetatakse kavalehel Sergei Upkinit, siis tuleb teda tänada selle nutika mõtte eest.
Kaks pas de deux’d on pärit romantismiajast: üks 1858. aastal etendunud Edvard Helstedi balletist „Lillede festival Genzanos“ August Bournonville’i koreograafiaga ning teine 1860. aastal lavale jõudnud Jacques Offenbachi balletist „Liblikas“, mille koreograaf oli Marie Taglioni – esimene tantsijatar, kes tõusis sülfiide ja muid haldjaid kujutades oma isa Filippo Taglioni ettekirjutusel 1832. aastal varvastele. Upkin ise on rääkinud, et ta tunneb selliste vanade šedöövrite vastu huvi, kuigi nendega tehtav töö on mõõtmatult raske ja nõuab ajalooliste ürikute uurimist. Sellise vaeva „Liblika“ pas de deux’ taastamisel oli ette võtnud paar aastat tagasi surnud Pierre Lacotte, Pariisi Ooperi tantsija, koreograaf ja pedagoog. Ajaloos edasi minnes jõuame Ludwig Minkuse balletini „Don Quijote“, mille 1869. aastal tõi Peterburis lavale kuulus Marius Petipa ning mille koreograafia kuulub juba hoopis uude, kõrgete tõstete ja keeruliste piruettide tehnilisse maailma.
XX sajandit esindas balletiõhtul Sergei Prokofjevi 1938. aastal kirjutatud „Romeo ja Julia“, sedapuhku Rudi van Dantzigi 1967. aasta koreograafiaga. XX ja XXI sajandi vahele jääb Mai Murdmaa ballett „Kuritöö ja karistus“ Arvo Pärdi muusikale. See esietendus Estonias 1991. aasta lõpul ja oli nii mulle kui ka paljudele teistele uskumatuks elamuseks. Kahjuks õppis Sergei Upkin siis alles Peterburi Vaganova-nimelises balletikoolis ning tema lahkumisõhtu kavva tuli võtta Raskolnikovi monoloog 2011. aasta versioonist, mis etendus ilma orkestrita Vene teatris ja mille kohta võiks öelda nii mõndagi kriitilist. Seevastu vanamutti tapma mineva Raskolnikovi monoloog oli selles versioonis veelgi võimsam, sest Murdmaa oli sinna lisanud venekeelsed tekstid, mille saatel Sergei Upkin tegi nii siis kui ka nüüd kirjeldamatut.
Ja nüüdisaegset tantsu esindas lahkumisõhtul Sasha Pushkini ja Jevgeni Gribi koostöös loodud omapäraste reljeefsete joontega duett „Sharps and Flats“, mida sai näha 2017. aasta rahvusvahelise tantsupäeva galal.
Kui aga alguse juurde tagasi tulla, siis loodan, et kaks uut balletti leiavad koha teatri mängukavas. Nii väga tahaksin veel mõni kord näha „Kaardimängu“ ja „Dirigenti“.
