Muusikateaduse õppesuuna juht ja professor Kerri Kotta tõi konverentsi avades välja muusikauuringute eripära: see ei ole kõige hinnatum töö ega murra läbi edetabelitest. Ta sõnas, et muusikauurijad ja muusikast kirjutajad on nagu sool: nad annavad sellele maitse, aga kahjuks on sool nähtamatu. Kui neid ei oleks, siis saadakse aru, et miski on mage.
Konverentsi ettekannetes käsitleti rohkem tänapäeva teemasid ja minevikku sukeldusid vähesed.
Noorte muusika kuulamise harjumustest Muba näitel rääkis kooli XI klassi õpilane Maria Helena Saar. Tema ettekande aluseks oli noortelt noortele uurimus, suunatud põhikooli ja gümnaasiumi õpilastele. Arvestades, et uuring tehti Mubas, võib eeldada, et õpilased kuulavad muusikat palju ja seda tõestas ka ettekanne – üle poole vastanutest kuulab muusikat iga päev. Muusikat kuulavad nad esmajoones meelerahu ja naudingu saamiseks. Statistika põhjal oli üllatav, et kuulatakse palju klassikalist muusikat, rokki ja filmimuusikat. Paradoks on aga see, et raadiot enam ei kuulata: eelistatakse veebiteenuseid, neist populaarseimad on Spotify ja Youtube. Seepeale arutleti publikus mõnda aega, kas klassikalise muusika õpilased Klassikaraadiot kuulavad ja kuidas raadiot noorte seas populariseerida. Ka elava muusika kuulamine noorte seas on nadi, aga siin ei ole suurt midagi imestada: vaene tudeng või õpilane ei saa kultuuri tarbimiseks suuri väljaminekuid teha.
Mässumeelsuse poolest tuntud žanri kohta tegi ettekande Tuuli Põhjakas (EMTA). Takõneles oma käsilolevast magistritööst, kus ta vaatleb Eesti näitel metal-muusika gatekeep’imist ja seksismi. Pisike metal’i-skeene oli algul väike ja kokkuhoidev ning suuresti seotud ka punkliikumisega. Jagunemine mitmeks eraldi subkultuuriks toimus 1990ndatel, seega peaaegu kümme aastat hiljem kui mujal maailmas.
Põhjakas seletas lahti gatekeep’imise mõiste (ee ’väravavardja’): see tähendab õigete ja valede muusikafännide eristamist, millega käib kaasas viimaste tõrjumine. Ta vaatles selles ettekandes naiste tõrjumist Eesti metal’i-skeenes: neis nähakse muusikute naisi või groupie’sid, kuna skeene on üldiselt maskuliinne. Või siis heidetakse naistele ette, et nad püüavad olla n-ö mehed: kogukond on hüpermaskuliinne ja mehed ei taha naisi tegijatena kaasata, kuna kardavad kaotada iseenda tõsiseltvõetavuse. Ometi leidis Põhjakas, et seksism on teadvustamata, mitte programmiline, taassündiv muster. Samuti leiti arutelus publikuga, et seksismi on nii naiste kui ka meeste hulgas. Kuna olen (küll pinnapealsemalt) metal’i-skeenega kursis, avanesid mu silmad täiesti teise nurga alt ja panid sügavamalt selle kogukonna peale mõtlema.
Muusikute esinemisärevusest Muba põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste näitel rääkis Jessica Marie Elken (Muba). Ärevus ühiskonnas, ka EMTAs, on väga aktuaalne teema. Kohe sai ka selgeks, et esinemisärevusest üldiselt palju ei räägita, aga kui püüda seda avalikult teha, muutub see ka vähem tabuks. VII–XII klassi õpilaste näitel selgus, et mõõdukat närvi saab enda kasuks tööle panna ja see soodustab keskendumist, ent paraku on ka üleliigset ärevust – värisevaid käsi, pekslevat südant ja õõnsat tunnet kõhus. Ja see tekitab ebakindlust, kahtlemist ja paanikat. Muba õpilastel on ärevusega toimetulekuks mitmesuguseid variante: hingamisele keskendumine ja hingamisharjutused, füüsiline tegevus, mõtete mujale juhtimine. Paraku ei ole esinemisärevuse eest kaitstud needki, kel pole seda varem olnud, sest see võib tekkida ka hilisemas elus. Teema on vajalik just seetõttu, et ärevust osataks ennetada. Uurimuse tulemusena plaanib autor luua ärevuse esmaabikohvri.
Mõned muusikaloolised ettekanded
VHK muusikaharu XII klassi õpilane Mia Kukkkõneles teose teekonnast helilooja töölaualt avaliku ettekandeni 1970. aastatel Kuldar Singi ja Raimo Kangro klaverisonaatide näitel. Sinki ja Kangrot peetakse küll ühe põlvkonna esindajateks (ka heliloojate liidus olid nad üsna samal ajal), küll aga paigutatakse nad erinevatesse muusika ajastutesse. Ettekandja andis hea ülevaate Eesti NSV Heliloojate Liidu ajaloost ja protsessidest ning ideoloogilisest kontrollist, mida teosed pidid enne avaldamist läbima – tänapäeval on see mõeldamatu. Kuldar Singi 1963. aastal kirjutatud klaverisonaat nr 1 kuulutati töökoosolekul välja alles 1976. aastal. Seega pidi teos enne esiettekannet läbima pika ja käänulise teekonna. Eelmainitud klaverisonaat ja Raimo Kangro klaverisonaat nr 3 on kaks teost, mille kohta olid kõik dokumendid alles (üldiselt on suure segaduse ja kronoloogia puudumise tõttu materjalide leidmine raske ja keeruline).
Greta-Liisa Aro (EMTA) jätkas ettekandega Kuldar Singi elu, loomingu ja helikeele muutumise teemal. Heliloojast puudus seni põhjalik uurimus. Singi elukäigu sisukas ülevaade lõi kuulajatele heliloojast selge ettekujutuse. Ettekandes oli juttu Singi loomeperioodidest. Nüüdismuusika festivalil „Varssavi sügis“ käimisest inspireerituna oli Singil n-ö kaose periood, mille jooksul ta kirjutas filmi- ja lavamuusikat, tegi saateid Eesti Raadios ja eksperimentaalõhtuid. „Varssavi sügise“ mõjul hakkas ta ka uusi kompositsioonitehnikaid katsetama ja kirjutas oma esimese dodekafoonilise teose. Tervislikel põhjustel võttis ta 1970ndate alguses aja maha, reisis Kesk-Aasias ja Kaukaasias ning kirjutas ajalehte Sirp ja Vasar sealseid kultuure tutvustavaid lugusid. Singi loomingus kajastus Eesti ja Euroopa, aga ka Kesk-Aasia ja Kaukaasia rännakutel kogetud kultuuride süntees. Tegu oli väga muutumisvõimelise heliloojaga, kes ei öelnud lahti ühestki stiilist.
Muusika või müra?
Säde Einasto (Heino Elleri muusikakool) oli uurinud publiku suhet akadeemilise nüüdismuusikaga. Uurija täheldas, et nüüdismuusika kontsertidel ei käida ja kuhugi on kadunud ka huvi – sellega käib omakorda kaasas teadmatus ja vähene kokkupuude. Selgus, et kes ei oska uues muusikas (seda on ka väga raske kategoriseerida!) orienteeruda, sellel on ka raskem sellest aru saada. Nagu elus ikka: kui on teatud teemaga kokkupuude, ollakse ka avatum. Infoküllus ja -müra on õpetanud noori infot rohkem vältima kui seda vastu võtma, seetõttu on ka eelarvamused ja hinnangud kiired tulema. Ometi tekkis küsimus, kas esimene kokkupuude on tõesti teadmine või ikkagi elamus – mõistmiseks peab leidma konteksti, kus saab seda muusikat õigesti tajuda. Taas nenditi, et kultuuritarbimine on kallis, ja see omakorda taastoodab põhjust, miks noored (nüüdismuusika) kontsertidel ei käi.
Konverentsi lõpetas Marje Ingel (EMTA), kes uuris tahtmatu muusikalise kujutluse esinemissagedust Eesti elanike hulgas, s.t kummitavaid meloodiaid. Need saab jaotada kolmeks: tahtlikud, tahtmatud ja ennustatavad. Muusika ei pea olema meeldiv, piisab tuttavatest elementidest koosnevast palast, et aju sellele reageeriks. Tahtmatu muusika kuulmise kohta on mitmeid teooriaid ja üks nendest on, et sellel ei olegi põhjendust, asi on juhuses. Kui jutu süžeed sõna-sõnalt ümber jutustada ei osata, siis muusika puhul saab seda teha. Kummitavad meloodiad tekitavad inimestes erisuguseid seoseid ja mõjuvad erinevalt: on positiivseid ja negatiivseid emotsioone, nagu nentisid kõik küsimustikule vastanud. Loomulikult olid nad kõik kogenud ka kummitavaid meloodiaid, mis omakorda näitab uuringu aktuaalsust.
Muusikapedagoogika stendiettekannetest toon eraldi välja Brenda Järve, kes oli sügavuti uurinud noorte segakooride repertuaari raskusastet noorte laulupidudel. Selgus, et pärast Eesti iseseisvuse taastamist on repertuaar läinud vaid keerulisemaks!
