On lavastusi, mille etendused ei alga tulede kustumisega ega isegi mitte esimese repliigiga, vaid haaravad vaataja kaasa juba enne, kui jõutakse end mugavalt toolile sättida – seda siis ruumi, lõhna, valguse ja ootamatult argiste žestide mõjul. Mõni lavastus võib alguse saada ka lapsepõlvemälestusest vanavanemate juures – sellesse kategooriasse kuulubki Elo Valneri ja Riste Sofie Kääri „Nälg“.

Kes supi kokku keerab? Jõuan Von Krahli teatri kõrvalukse kaudu pisikesse peidetud ruumi viimasel hetkel. Kehv ajastus määrab ka julgete koha esimese rea keskel, otse lava südames, kõigest mõnekümne sentimeetri kaugusel etendajatest. Piklik kitsas mänguruum jagab publiku kaheks: üks lavaruumiga samal tasandil, teine veidi kõrgemal. Lava keskel paikneb puitriba, mida katavad juurikad, sibulad, supipotid. Selle kõrval, enam-vähem esimese rea publiku jalge ees istub Elo Valner ning hakib nüri taskunoa ja stoilise rahuga sibulat. Nina hakkab kipitama, tahaksin aevastada, aga kuidas ma esimeses reas aevastan, kui vahetus läheduses on toit ja kõrval inimesed? Ei aevastagi, kannatan etenduse lõpuni.

Ise ära söön. Raske on sidusalt sõnastada, mis laval toimub. Tegu on justkui etüüdikogumikuga, kus sõnaline suhtlus on fragmentaarne ning tähenduslikkus tekib tegevuse ja atmosfääri kaudu. Kese on ikkagi supitegu ehk etendus algab toiduainete hakkimisega ja lõpeb supi söömisega. Esimese rea kannatused jäävad kestma: kaasatakse muidugi ka vaatajad, kes kannavad juurikaid keevasse suppi või pannakse neid kapsast hakkima. See tegevus mõjub vahepeal isegi üllatavalt vabastavalt. Seejuures on tüütu, et suure osa koormusest saab eksklusiivselt just see rida, kus mina parasjagu istun.

Etenduse teises pooles astub lavale veel kaks karismaatilist noort naist, kelle kohalolu annab tervikule lisakihi. Lauldakse, loetakse raamatukatkeid, esitatakse üksteisele suvalisi küsimusi ja sihitu lobisemisega tekib omataoline õhustik.

Õdede ruum. Intervjuus Müürilehele on loojad rõhutanud, et nende arvates ei kuulu „Nälg“¹ traditsioonilisse teatrisse, sest kogu laval toimuv on päris ja nemad laval kehastavad iseendid. Tõepoolest, enamik situatsioone on abstraktsed ja traditsioonilisest teatrist on asi (õnneks!) väga kaugel. Tunde tugevdamiseks kaasatakse lavale nooremad õed Dora Maria Käär ja Ida Valner, kes kujundavad kahe peaosalise kõrvale värskendava peegli. Korraga on laval kaks paari õdesid, kelle sarnasus ajab suisa segadusse – kes on laval ja miks neid järsku neli on? Sarnased hoiakud, pehmed näojooned, loomulik keemia – sellest kõigest kumab loomulikku intiimsust, mida laval on raske luua. Eriti jääb meelde Dora Maria Kääri muusikaline vahepala, laul, mille sõnadest mäletan vaid: lilled on lollid ja lollid on lollid või lollid on kollid. Toonivarjunditega esitus kannab ja toob monotoonsesse etendusse meeldiva pöörde.

Püha Masso vaim. Kirjeldusest selgub, et noorte „Nälg“ tugineb Eesti oma Martha Stewarti ehk Salme Masso pärandile. Usun, et igaüks, kes on veetnud aega vanaema raamaturiiuli ees või uuskasutuskeskuses, on vähemalt korra sirvinud Masso kokaraamatuid, mida Nõukogude ajal massiliselt välja anti. Seetõttu oli enam kui tore tõdeda, et publiku hulgas leidus rohkelt just tolle põlvkonna inimesi. Masso retseptidest tuttav kodusoojus ja organiseeritud kaos peegelduvad ka lavastuse meeleolus. Tema raamatutest leiab lihtsaid suppe, veidraid keefirikompotte ja muudki, mis tänapäeval mõjuvad lausa avangardsena. Sisekujunduselt võib lava võrrelda Urmas Lüüsi mullu esietendunud „Tädi Õie 65. sünnipäevaga“², kuid peale pruunides toonides keskkonna ja krabiseva maki, millelt mängitakse Smilersit ja Anu Lambi sisseloetud unejuttu, pole neil töödel suuremat sarnasust.

Ununenud lauakombed. Osalusteater toob endaga ka kaasa nüansse, mis ei pruugi igale vaatajale meeldida. Ühel hetkel antakse esimesele reale hoida raske plagu, mis on täidetud juurviljade, taldrikute ja muude anumatega. Minust vasakul käel istuvad kaks prouat poetavad viisakalt, et neil on ebamugav. Paremal ohkab paarike samuti oma häiritust väljendades. Mina istun nende keskel ja üritan etendajatele kaasa aidata. Plagu on publiku süles vähemalt kümme minutit. Kästakse juurikaid hakkida. See on raske, füüsiline ülesanne. Laval on ka kaks nuga, mis vahepeal lendavad hooletult ringi – üks vale liigutus ja midagi võib juhtuda.

Kunsti nimel võib teha palju, aga kõike siiski mitte. Eeldada, et publik tahab või jaksab plagu hoida, kusjuures ilma neilt nõusolekut küsimata, on lihtsalt arrogantne. Arrogantsus ja vanaema köök on paraku kombinatsioon, mis minu silmis maitsekana kokku ei sobi. Kas on tegemist sihiliku valikuga või peegeldub sellest läbimõtlematu hooletus? Seda debütantide kavatsustest välja lugeda ei saa.

Mõrkjas-kodune järelmaitse. Pole ühtegi toitu, mis sümboliseeriks kodutunnet paremini kui supp. Mis on hea supi valem? Puljong. Aga kui rääkida „Nälja“ supist, siis … komponendid jäid tooreks. Kartul krõmpsus. Sibul krõmpsus. Mitte ainult metafoorselt, vaid ka reaalselt. Võib-olla on poolteist tundi liialt lühike aeg, et midagi väga maitsvat kokku klopsida, võib-olla puudub noortel veel supi keetmise kogemus.

Daam minust vasakul, kellega etenduse ajal paar sõna vahetasime, maitseb suppi ja lausub: „Puljong on jõle piprane.“ Aga sööb kõik ära, sest vanasti õpetati toitu austama. Kui ei maitse, siis järelikult pole kõht tühi. Võib-olla ei olnudki tol õhtul Von Krahli teatris mu kõht nii tühi, et „Nälja“ kõiki kihte tabada. Seejuures tunnen mõlema etendaja ja lavastusidee vastu suurt austust, mis on selle teose puhul olulisemgi kui kriitiline arvamus. See lavastus on elus, värske ja aurav, kohati tüütu ja kohati helge. Aga nagu sibulas, mis silmi kipitama ajab, on selles midagi, mis poeb naha alla ja jääb sinna veel mõneks ajaks.