P. I. Filimonov, Alicante. Vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub, toimetanud Katrin Väli. Kujundanud Liisa Maria Murdvee. Tuum, 2024. 272 lk.

Romaan nõuab lobisemist.

Aleksandr Puškin¹

Motos osundatud Puškini arvamusavaldus puudutab tema tähtsaimat teost – värssromaani „Jevgeni Onegin“. Vene kirjanik, kes n-ö puhtalt lehelt lõi mitte ainult uue vene kirjanduse, vaid ka keele, milles saab seda kirjandust kirjutada, eeldas, et romaanižanri ei määratle mitte süžee, mitte tegelased, mitte didaktika ega autori üliväärtuslik läkitus lugejale, vaid jutustamise viis, ehe lobisemine.

P. I. Filimonovi romaan „Alicante“ kuulutab alates esimestest ridadest truudust samale põhimõttele: „Ma elan majas, mille seinale on kirjutatud „Rita on lita“. Tavaline neljakorruseline maja kesklinnas, ma arvan, et veel esimese vabariigi ajast. Korter on minu oma, ehkki mitte mina ei ostnud seda, kus mul see raha. Maja ise on tumepunane, mitte bordoo, pigem selline telliskivikarva. Aga jällegi mitte päris. Mul on värvidega kehvasti, ma tean ainult põhivärve. [—] Niisiis oli keegi kunagi võtnud kätte ja sellesama telliskivipunase seina peale kirjutanud värviga vene keeles „Rita on lita“. Pole aimugi, kes see naine selline oli, ma ei ole kohustatud kõiki oma maja elanikke tundma. Suurema osaga ma isegi ei tereta, põrkan harva kokku, graafikud on erinevad. Ja mis pagana pärast ma peakski“ (lk 5). Tekstis leiduvad kordused, keelekomistused, segased selgitused ja varjamatud kõnekeele tundemärgid on määratud praktikas kontrollima, kas tõesti võib romaan olla moodustatud lobast. Ei ole juhus, et peategelaseks on valitud püstijalakoomik, niisiis inimene, kes peab „ameti tõttu“ publikule palju (ja sageli segaselt) rääkima.

Hoolikas hooletus

Eesti kriitika võttis „Alicante“ vastu mitmeti, heites talle ette just liigset fragmentaarsust. Nii ei teinud Tiina Pai P. I. Filimonovile pai, iseloomustades tema romaani järgmiselt: „pikk ja kohati väsitav lugu teekonnast eikuhugi“². Arvustaja arvates jätab P. I. Filimonov meelega oma kangelase ilma mingilgi määral tähendusrikkast eesmärgist, sundides teda mööda elu triivima: romaan koosneb suurest hulgast paljuski juhuslikest episoodidest, mis on omavahel seotud ainult jutustaja isiku kaudu. Ja Pai peab seda Filimonovi teksti nõrkuseks: arvukad fragmentaarsed episoodid ei moodusta romaanile standardsemat süžeejoonist. Teisisõnu, lugejale pakutakse valikut standup’ilikke alguse ja lõputa pajatusi (vahel naljakaid, vahel mitte eriti).

Seejuures on romaani algus ja lõpp P. I. Filimonovil hoolikalt läbi mõeldud. Tõnu Karjatse pööras oma lühikeses ülevaates tähelepanu, et „Alicante“ puhul on tegemist „nii-öelda loop-romaaniga, kus romaani algus- ja lõpusõnad on samad“³. Tõepoolest, Filimonov keerab oma teksti ringiks, ja see tähendab vähemasti seda, et juhuslikkus ei mängi „Alicante“ kompositsioonis sellist olemuslikku rolli, nagu võib esmalt arvata.

Kaupo Meieli arvustuses sai peateemaks just Filimonovi jutustamislaadi stand-up’i vorm. Meiel alustab oma käsitlust püstijalakoomikute tunnuslikust konstruktsioonist „Teel siia juhtus minuga üks naljakas lugu …“ ja ütleb, et see klišeelik lause häälestab sageli auditooriumi vastavale vastuvõtule: „Vahet pole, kas lugu ka tegelikult juhtus ja kas see ka naljakas oli, aga sel viisil annab teksti autor ning esitaja, püstijalakoomik, märku, et tema järgnev tekst pärineb päris elust, puudutab päris inimesi ja nendega päriselt juhtunut, ühesõnaga kuulajatel peaks olema, millega suhestuda, mille peale äratundmisrõõmust naerda või muheleda, vahel ka vihastuda“⁴. Edasi teeb Meiel üksikasjaliku ekskursi Eesti püstijalakomöödia ajalukku, märgib, et P. I. Filimonov on täpselt tabanud paljud selle iseärasused, kuid romaani analüüsis lähtub traditsioonilistest kirjandusteaduslikest seisukohtadest. Kriitik täheldab, et „Alicante“ peategelane on eestivenelane nimega Klim Iljinski, inimene, kes on sündinud „ebaõnne tähe all“ ja püüab nalja teha ning isegi üles ehitada püstijalakoomiku karjääri hoolimata lugematutest läbikukkumistest peaaegu kõigis eluvaldkondades. Autor paneb lugejale ette saada „tunnistajaks Klimi kümnetele tähtsatele elusündmustele, mis kõrvaltvaatajale ehk lugejale kurioosselt hoopis vähetähtsad tunduvad“. Teisisõnu, Filimonovi tegelane on tüüpiline luuser, väike inimene, kes püüab iga oma loo täis puhuda nagu õhupalli, kuid lõpus ootab lugejat (kuulajat) enamasti vaid koomiline või absurdne soss. See omadus ei jäänud Meielil kahe silma vahele: tema sõnul on romaan vormi poolest otsekui „üks lõputuna tunduv stand-up, koosnedes episoodidest, mida Klim oma elust jutustab“⁵. See tähelepanek vormi kohta on äärmiselt tähtis.

Püüame nüüd aru saada, milles seisneb „Alicante“ kunstiline idee ja kuidas seesama lobisemine muutub P. I. Filimonovil määravaks kirjanduslikuks võtteks. Ei maksa kahelda, et jutustuse killustatus (võib öelda isegi hooletus) on autori teadlik käik, mitte tema oskamatus luua ilukirjandustekste.

Romaanis tõepoolest puudub süžeeline pealiin. Kuid just selles peitubki võti, et mõista P. I. Filimonovi ideed, mis värvikalt illustreerib kunagi venekeelses internetis populaarset meemi „Настало время охуительных историй“ („On saabunud põrutavate lugude aeg“). Seda iroonilist väljendit pruugitakse tähistamaks momenti, kui vestluskaaslane hakkab jutustama uskumatut, kahtlaselt suurustavat või lihtsalt veidrat lugu, tihti kasutatakse seda skepsise või pilke varjundiga.

Läksin meelega „Alicante“ eestikeelses perioodikas ilmunud arvustustelt üle venekeelse kultuuri ruumi. Filimonov on „Alicante“ vastuvõtu kohta märkinud, et eesti kriitikute konkreetsetest etteheidetest või kiidusõnadest tähtsam näib talle asjaolu, et ükski neist kriitikutest, võttes jutuks vene keeles kirjutatud ja venekeelsel materjalil põhineva romaani, rohkem selle asjaga ei tegele ega lasku selgitustesse, et „kes kurat see Filimonov ise on“. Ja kuigi kirjanik P. I. Filimonov on eesti kirjandusväljal ammu omainimene ning tema huvid ei piirdu vene keele ja kultuuriga, ei saa vene kultuuri osa tema taustas tähelepanuta jätta.

Akaki ja Klim

Vaidlus selle üle, milline peab olema kirjanduslik tekst – „terviklik“ või „fragmentaarne“, „elust“ või „kirjandusest“ –, pole kaugeltki midagi uut. XX sajandi alguses pakkusid vene formalistid välja kardinaalse nihke kirjandusteose käsituses: sisu ei ole nii tähtis, palju tähenduslikumad on vorm, võtted ja stiil. Näitena vaatlen Boriss Eichenbaumi epohhi loovat artiklit „Kuidas on tehtud Gogoli „Sinel““ (1919).

Samal ajal kui tavalugejad on harjunud nägema jutustuses „Sinel“ väikese inimese, vaese Peterburi ametniku Akaki Akakijevitš Bašmatškini kurba lugu, tegi formalist Eichenbaum ettepaneku lugeda Gogoli teksti teisiti – eelkõige kui kirjaniku stiiliharjutust, kirjanduslikku (formaalset) eksperimenti. Seetõttu ei analüüsi Eichenbaum Gogoli teksti mitte moraali või humaansuse vaatepunktist, vaid eranditult läbi kunstilise meetodi prisma. Ta toob välja koomilise pajatuse erilise tüübi, mis on sellele jutustusele omane, ja näitab, et selle „peategelane“ pole tegelikult mitte vaene Akaki Akakijevitš, vaid Gogoli keel ja stiil, teose „sõnaline kangas“ . Eichenbaum teatab otse, et „Sineli“ analüüsis eemaldub ta semantikast ja keskendub teksti „miimilis-artikulatoorsete žestide süsteemile“, tema kõlalisele ja intonatsioonilisele mõjule.⁶ Just jutustaja intonatsioon, Gogoli proosa musikaalsus, toonide mäng loovadki peamise koomilise efekti, kusjuures süžees eneses, mis seisneb vaese ja armetu ametniku sineli kaotuses, pole midagi naljakat.

Gogoli „Sineli“ jutustaja on lobisev ja irooniline, ta sunnib lugejat jutustuse kangelase üle naerma ja ainult kohati vahetab tooni kaastundliku vastu. Aga ka see kaastunne on petlik: Gogoli jutustuse lõpp on sihilikult groteskne. Eichen­baum näitas, et selline kahesus on teadlik võte ning sugugi mitte teose terviklikkuse puudujääk. „Sineli“ ühtsust kinnitab jutustamise stiil – eriomane ja kordumatu pajatuse maneer.

Sellise maneeri konstrueerimiseks osutub luuserist peategelase kuju harukordselt sobivaks. Gogoli Akaki Akakijevitš on hale ja seetõttu koomiline, sama võib öelda ka Klim Iljinski kohta „Alicantes“. P. I. Filimonov toob teadlikult lavale äpardunud püstijalakoomiku, kes tegelikult ei aja publikut naerma. Klim jutustab romaani lugejale, kuidas ajab untsu oma numbrid, hälbib anekdootides, saadab korda aina imelikumaid asju – ja me loeme seda naeratades. Öelda, et see kujund pole „terviklik“, võib ainult samas mõttes, nagu on Gogoli Akaki Akakijevitš „jäetud ilma“ kangelaslikkusest.

P. I. Filimonovi romaani puhul on tähtis veel üks paralleel „Sineliga“. Gogoli jutustuse peategelane satub kokku röövlitega, kes võtavad temalt sineli kohe pärast seda, kui ta on kogenud midagi äkilise seksuaalse iha taolist: „Akaki Akakijevitš sammus lõbusas meeleolus, hakkas isegi, ei tea miks, järele jooksma kellelegi daamile, kes oli temast möödunud nagu välk ja kelle iga kehaliige oli täis ebatavalist liikuvust“⁷. Suurt osa P. I. Filimonovi romaani peategelase lugudest on too iseloomustanud ise: „Kas tõesti on kõik minu vaevad ja rusuvad mõtisklused – kõik tühi kepihädalus, ja nagu mulle on õigesti ja korduvalt öeldud, tuleb lihtsamalt elada?“ (lk 175). Klim paikneb „Alicante“ kompositsiooni keskmes, kuna kujutab endast erilist jutustaja tüüpi – lobamokka ja unistajat, kes ketrab sõnalõnga, aeg-ajalt kaotab selle käest ja ise ka selle üle muigab.

Paralleelidega P. I. Filimonovi ja Gogoli vahel võib jätkata. Pealkiri „Alicante“ peab ajama lugeja segadusse: kui tegevus, nagu kiiresti selgeks saab, toimub tänapäeva Tallinnas, milleks siin siis Hispaania linn? Ja see on teravmeelne kirjanduslik mäng, peaaegu gogollikku mastaapi müstifikatsioon. Meenutagem teist Gogoli jutustust, „Hullumeelse päevikut“. Seal peab hulluks läinud Poprištšin päevikut, mis annab tunnistust, et peategelane kiires korras kaotab sidet reaalsusega. Lõpu poole annab ta teada: „Avastasin, et Hiina ja Hispaania on täiesti üks ja sama maa, ja ainult harimatusest peetakse neid erinevateks riikideks. Ma nimelt soovitan kõigile kirjutada paberile Hispaania, sest nii ju tulebki välja Hiina.“⁸ See lause on Gogoli absurdi kvintessents. Lugeja taipab, et Gogoli kangelane sonib ja peab ennast Hispaania kuningaks.

Filimonovil näeme „Alicante“ lõpus sama laadi trikki. Romaani teises pooles räägib Klim mingist ülitähtsast projektist nimega „Alicante“. Tegelane on veendunud, et tegemist on reisiga päikselisse Hispaaniasse, mis muudab tema elu (illusioonile aitavad kaasa peatükkide hispaaniakeelsed pealkirjad). Lõpplahendus pöörab siiski kõik pea peale: „Tuli välja, et ma olen ohmoon, ja et Alicante, lühidalt, ei ole mingi linn Hispaanias, nagu ma kogu aeg olin arvanud, vaid klubi Riia vanalinna servas. Mitte eriti afišeeritud, sest suurem osa seal toimuvatest üritustest pole mõeldud laiale publikumile ja ei kannata päevavalgust“ (lk 231). Keegi peategelast ei petnud peale tema enda kujutlusvõime. Nii nagu Poprištšin ajab segamini Hispaania ja Hiina, nii ajab ka Klim Hispaania segi Lätiga – mõlemad paljastused on esitatud koomilises võtmes, hoolimata situatsiooni silmanähtavast tõsidusest: Gogoli puhul on tegu vaimuhaigusega, P. I. Filimonovi puhul tegelase võimaliku piinarikka surmaga. Siiski selge see, et tähtis pole mitte sisuline tulemus („Alicante“ lõpp on sihilikult jäetud lahtiseks, lugejal endal on õigus tegelase saatuse üle otsustada), vaid „põrutavate lugude“ pajatamise protsess.

Pajatus

Et „Alicante“ poeetikat paremini mõista, tasub meenutada pajatuse määratlust, mille andis 1920. aastail lingvist Viktor Vinogradov. Pajatus jäljendab teadlikult suulist kõnet kõigi tema eripäradega – ja isegi puudustega: „Kõike seda, mida reaalses elus võib tajuda [—] suulise rääkimise defektina, võib kunstilises pajatuses kujutada koomilise võttena ja – samal ajal – signaalina „pajatuse ülesehitusest““⁹. Suuliselt kõneldav tekst, katkendlik, korduste ja komistustega, muutub kirja pandult omaette stiiliks. Sel kombel on sihilik süsteemitus, mida kriitikud on Filimonovile ette heitnud, tegelikult märk väljaarendatud pajatuse jutustamislaadist. Kogu loba romaanis on läbi mõeldud ja tihedalt kootud selle kunstilisse struktuuri. Vinogradov märkis, et pajatuse stilistilised võimalused on õigupoolest piiritud: „Pajatus avab kunstniku ees elavate ja surnud sõnade varasalve. Ta võib vabalt talitada nii rahvalike dialektide, žargoonide kui ka eri žanritest kirjaliku kõne inventariga, tekitada sinna kõikvõimalikke nihkeid rahvaetümoloogia eeskujul ja luua kogu sellest kirevast materjalist irreaalseid kompositsioonilisi rajatisi.“¹⁰ Teisisõnu, segada kõrg- ja madalstiili, kirjakeelt ja kõnekeelt on pajatuse vormis kirjutatud tekstides seaduspärane ja isegi hädavajalik.

P. I. Filimonov segab osavalt. Klimi kõne romaanis kirendab slängist, rämedavõitu madalkeelest, roppustest – sel määral, kui on vaja, et saavutada kunstilised eesmärgid. Näidete toomise asemel – neid leiab lugeja hõlpsasti romaani mis tahes leheküljelt – tunnustan tõlkija ja toimetaja meisterlikkust: nad on peenelt tunnetanud P. I. Filimonovi stiili ja suutnud seda eesti keele vahenditega edasi anda.

Just ehtsa improvisatsiooniefekti pärast on „Alicantes“ kasutusel eriomane kompositsioon: suurel hulgal tuuakse teksti kõrvalisi teemasid ja kiireid kõrvalepõikeid, sageli koos kummaliste olukordade üksikasjaliku kirjeldusega või arvukate juhuslike seikadega. Keskeakriisist väljapääsu otsiva püstijalakoomiku okkalist teekonda katkestavad ühtelugu teemavälised episoodid. Minajutustaja Klim tunnistab päris romaani alguses, et kaotab alatasa jutulõnga (ja sel kombel tutvustab lugejale romaani peamist kompositsioonipõhimõtet!): „Hakkan rääkima ja mind veab kuhugi ära. Hakkab tunduma, et kui ma ei ehita üles kompositsiooni, ei selgita kuulajatele, kes on kes selles koosluses, kes kuidas kellega seotud on, ei joonista välja mingeid esialgseid vastastikuseid suhteid, siis justkui ei kukukski midagi välja nagu vaja. Keegi ei saa millestki aru. [—] Ja nii ma lähengi pisidetailidesse ja see pole kellelegi eriti huvitav, mõttelõng läheb kaotsi ja puänt jääb tihtipeale õhku rippuma“ (lk 6-7).

Sujuva loo asemel ootab lugejat pidev hälbimine „pisiasjadesse“ – kuid nimelt neist võib ja tuleb lõbu tunda. Neis sisaldubki pajatuse kui kunstivormi vaim, seesama lobisemine, millest kirjutas Puškin. Peatun ühel veidratest sketšidest, mis pole olulised faabula jaoks, kuid see-eest on värvikad keelelt ja toonilt. Peaaegu terve peatükk romaanist on pühendatud sellele, kuidas minategelase sugulane Semjonov sai mürgituse suure deruni nimelisest toidust, s.o hiiglaslikust kartulipannkoogist. Kirjeldatakse vaesekese meeleheitlikku püüdu jõuda tualetti: „Otsides kohta, kus võiks lõplikult end suure deruni armu alla anda, tormas Semjonov mööda kaubanduskeskuse Raduga abiruume“ jne (lk 258). See episood ei ole minategelasega peaaegu mitte kuidagi seotud, kuid on kirja pandud niivõrd mahlaka huumoriga, et jääb meelde paremini kui mis tahes „süžeeline“ keerdkäik. Romaani struktuuri tasandil pole see episood sugugi juhuslik: tegemist on „Sineli“ järjekordse miniatuurse variatsiooniga. Semjonov, kes on samuti luuser, fetišeerib satiinist voodipesu ja kaotab selle nagu Akaki Akakijevitš oma sineli.

Seesugustest kõrvalepõigetest ongi kootud P. I. Filimonovi raamat: üliõpilaste kapustnikust labase etteastega, arvukatest äpardunud armuseiklustest (nii minategelase kui ka tema tuttavate omadest), juhtumist pulmas, kontserdist klubis ja paljudest muudest. Nende sisu ei vii mingil viisil süžeed edasi, nad loovad mulje sellisest sundimatust vestlusest, kus jutustaja hüppab teemalt teemale, paeludes vestluskaaslast jutustamise protsessi endaga. Ega Klim asjata lugejale otsekoheselt teata: „.. te võite arvata, et ma olen naljakas püstijalakoomik, või võite arvata, et ma ei ole naljakas püstijalakoomik, suures plaanis ei muuda see mitte midagi“ (lk 38). Ta (koos autoriga) justkui hoiataks: raamatus on palju liigseid sõnu. Aga need „liigsed“ sõnad teevadki raamatust raamatu!

Lobisemise kunst

Niisiis, P. I. Filimonov on kirjutanud raamatu romaani kirjutamise (või jutustamise) protsessist endast. „Alicante“ on ülimal määral metatekstuaalne teos, kirjandus kirjandusest¹¹. Autor mängib stand-up-monoloogi vormiga, passitades seda nagu maski. Äpardunud koomiku maski taga peitub kogenud ja professionaalne kirjanik, kes tunneb suurepäraselt romaanižanri reegleid ja tahtlikult neid rikub. Kui järgida formalistlikku terminoloogiat, siis lükkab Filimonov julgelt esiplaanile võtte, tehes sellest oma teose põhiteema. Niiviisi ei lähene „Alicante“ mitte ainult Gogolile, vaid ka terve kirjanduse üle reflekteeriva kirjanduse traditsioonile.

P. I. Filimonov ei valinud peategelaseks püstijalakoomikut niisama: ühtaegu nii näitleja kui autor, ehitab tänapäeva koomik oma etteaste üles omaenda eluloost, segab osavalt elu ja kunstiloomingut. Klim Iljinski, nagu nähtub romaani tekstist, paljuski ei reflekteeri mitte niivõrd oma ebaõnnestunud elu üle, kuivõrd oma loomingu üle, mis argipäeva vaatepunktist polegi talle teab kui vajalik, kuid ilma milleta ta paradoksaalsel kombel ei suuda elada. Kokkuvõttes avaneb lugeja ees ühekorraga kaks tasandit: inimese lugu – mitte eriti eduka, tobeda, kuid see-eest ausa; ja teksti lugu – mis saab kirja pandud ja kommenteeritud sõna otseses mõttes meie silme all.

P. I. Filimonov püsib „Alicante“ autorina nende tasandite vahel virtuoosses tasakaalus. Ühest küljest võib tema romaani lugeda kui „pooleldi naljakate, pooleldi kurbade“ lugude kogumikku loomingulise hädavarese elust. Teisest küljest – ja nii tahaks seda lugeda kirjandusteadlane – on see teravmeelne seisukohavõtt romaani ja jutustamise kui sellise loomuse kohta. Püstijalakoomiku mask võimaldab rääkida tõsistest asjadest ebatõsiselt. Kui Klim lõpuosas, valmistudes sõitma läände, järsku teada saab, et mingit muinasjutulist Hispaaniat ei tule, jääb üle ainult koos tegelasega käsi laiutada ja naerda oma naiivsuse üle. Eks ka autor ise või kavalalt muheleda: kas teie oleksite oodanud tõsimeelset romaanisüžeed? Andke andeks, aga ma räägin teile veel paar anekdooti teele kaasa.

Kaalutletud loobumine suurest romaanivormist küllaltki mahukas raamatus demonstreerib meile sõna kui niisuguse väge. „Alicantes“ tõuseb lobisemine kogu oma stiililises mitmekesisuses kunsti tasemele. Ärgem seejuures unustagem, et vene keeles ei ole Роман mitte ainult kirjanduslik žanr, vaid ka pärisnimi – seesama, mida kannab argielus kirjanik P. I. Filimonov. Ja see „Roma(a)n“ ka nõuab mõnikord lobisemist.

Vene keelest tõlkinud Katrin Hallas