P. I. Filimonov on Eestis elav peamiselt vene keeles kirjutav kirjanik. Ta on õppinud Tallinna ülikoolis inglise filoloogiat ja töötab inglise keele õpetajana. P. I. Filimonovi sulest pärineb nii proosat, luulet, näite­kirjandust kui ka esseistikat. Muude tunnustuste hulgas on ta pälvinud Friedebert Tuglase auhinna novelli „Sebastian Rüütli tõehetk“ eest, mis on kirjutatud eesti keeles. P. I. Filimonovi tänavust luulekogu „Sinu siluett akna taustal“ lugedes võib mõtiskleda, kui keeruline oleks vältida 24 tunni jooksul nimepillamist. Kuidas üldse kirjutada, kui kõigest on kirjutatud?

P. I. Filimonov on üks neid, kelle kohta on öeldud, et nende looming on nagu kutse Eesti venelaste salapärasesse allmaailma endistes kõdurajoonides, millele moodsad moodulmajad on andnud uue näo. Ka P. I. Filimonovi uus luulekogu „Sinu siluett akna taustal“ mõjub kui kutse elada ühiskonnas, kus inimese väärtus määratakse ta nime etnilisusega. Seejuures ilmuvad kirjaniku raamatud juba mõnda aega esmalt tõlgituna, uue luulekogu on eestindanud Katrin Väli. Autor on lugeja giid, detektiiv: PI tähendab inglise keeles eradetektiivi. P. I. Filimonov on oma varjunimest pajatanud erisuguseid jutte, ent pole vist kunagi rääkinud tõtt.

Oleme ühevanused, seega tekkis kogumiku avaluuletusega „4 kirja alanis morissette’ile“ tunne, et elan läbi omaenda elu. Küllap loeksid seda luuletust äratundmisega kõik ligi 30 miljonit inimest, kes ostsid 1995. aastal Morissette’i plaadi (mina Poola originaalkasseti ). Kirjutate: „kui kahekümne neljaselt / on elus alati koht šansooni jaoks / siis kahekümne üheksaselt – pole enam kindel“. Kas Morissette hakkas natuke tüütama ka? Vaatasin temast 2021. aastal valminud filmi¹ osaliselt huviga, aga osaliselt äratundmisega, et tean temast kõike.

Vaevalt et kõik „4 kirja ..“ samasuguse äratundmisega loevad. Morissette tähendas mulle kunagi väga palju küll. Konkreetselt see luuletus on vastus laulule „Unsent“, mis on tema saatmata kiri armukestele või ei-tea-kellele-veel. Mulle tundus võimas tema laulus kasutatud võte – vestlus inimestega, kes on su elust kadunud ega saa või viitsi vastata. Ka minu luuletus on mõnevõrra vestlus mu endiste elukaaslastega või voodikaaslastega või lihtsalt naistega.

Mul oli ka see kassett. Toona ma ei mõelnud sellele, et Morissette on tüütu või masside lemmik. Ta oli üks neist tol ajal alustanud naismuusikutest – lisaks Alanisele ka Dolores O’Riordan ja mõned veel –, kes hakkasid laulma sellest, mida ootasin mind ümbritsevatelt naistelt. Seda filmi ma pole vaadanud. Kirjutasin oma luuletuse varem, viis kuni kaheksa aastat tagasi. Ma ei mäleta kunagi, millal mingi luuletuse kirjutasin.

Luuletus „Joobumus“ pajatab võib-olla teie bänditegemisest? „Sa tulid stuudiosse kella viie paiku / oma põlvede ja puusade külge kleepuvas valges kleidis“ – oli teie bändis tõesti ühel hetkel naislaulja?

See seik on samuti väljamõeldis ega põhine reaalelul. Üpris iseloomulik väljamõeldis: kõik, kes olid teismelised 1990. aastate esimesel poolel – või vähemasti minu taustaga inimesed –, unistasid rokistaariks saamisest. Ma pole erand. „Joobumus“ kirjeldab unistuse praegust staadiumi. Luuletuses on laulja tõesti naissoost, aga rokistaar ei tähenda tingimata lauljat: ta võib olla ka kitarrist, bassist …

Lugesin 1990. aastatel muidugi palju muusikaajakirju ja kuulasin pidevalt muusikat. Praegu kuulan märksa vähem. Muusikaajakirju enam ei loe. Rääkisin just ühe sõbraga, elukutselise muusikuga. Ta ütles, et muusika mõju inimestele on praegu palju väiksem, isegi muusikud ise ei kuula enam nii palju kui varem. Kui kuulatakse, siis laule, mitte albumeid.

„Sinu siluetis ..“ figureerivad ka purjus inimesed ja viinapoed. Luuletuses „1984“ leiduvad näiteks read „siis viib hirmus taksojuht ta kuhugi jäisesse / tööstusrajooni ja tal on õudselt meeletult vaja .. oksele“. On teil olnud mõni ebameeldiv kokkupuude sellega? Kas olete tõesti Hispaanias trimbanud, nagu ühes luuletuses kirjutate? Töötasite omal ajal reisibüroos.

Viina joon harva, pigem rüüpan veini või vahel ka õlut. On teatud seltskonnad, kus seda ette tuleb. Juhtub kõike: inimesed on oksendanud, on kuskile öösse läinud ja sinna kadunud, neilt on röövitud, neid on löödud, aga õnneks siiski harva. Joobes inimene kipub tajuma reaalsust teistmoodi, suudan seda taju meenutada ka kainena. Kõik mu niisugused kirjutised on tingitud sellest, et olen selle mingil määral läbi elanud. Hispaania juhtum polnud mu tööga seotud.

Luuletuses „Mañana“ mainite juuksurit. Mul on juuksuritega seoses eksootiline mälestus: ühe juuksuri käe all tekkis seletamatu transs.

Jah, ka mulle kunagi väga meeldis juuksuri juures. Oli isegi niisugune veidi erootilise iseloomuga elamus. Nüüd pole käinud kümmekond aastat – olen kas ise enda juuksur või pügab vahel masinaga mõni tuttav või isegi ema. Igatsen juuksuritunnet! Võib-olla vahel peaks jälle minema, sest midagi ju kasvab ikka.

Teile meeldib vist avastada 1950. ja 1960. aastate filme: Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania, Poola omi. Näiteks kirjutate luuletuses „Mul kama kui me ajalukku läheme“: „kui sa tahaksid olla kõigi Godardi Visconti ja lisaks / veel Reygadase / filmide läbivaatuse nõudmisega vanglas tähtajatu / näljastreigi välja kuulutanud kangelasliku poliitvangi naine / tooksid sa mulle ikkagi pakke praetud kastanitega“. Mida parasjagu vaatate?

Mul on pidevalt mitu filmi ootel, olen kõigesööja. Erilist süümekamõnu pakuvad Oscari auhinna kandidaadid: need kuulutatakse välja jaanuarikuus, püüan enne tseremooniat paari kuuga kõik ära vaadata. Vaatan ka vanu filme – need, mida tekstis mainin, on vist eriti hästi end mällu söönud. Oscariga pärjatud režissööridel on ka igavamaid teoseid, kas või Fellini stiil mulle ei meeldi. Vanadest filmidest on plaanis ära vaadata näiteks Hitchcocki viis viimast. Praeguste puhul olen vaimustuses Lanthimose loomingust: „Lugusid headusest“ meeldis isegi rohkem kui „Vaesekesed“. Ta jõuab iga filmiga järjest kõrgemale. Sorrentino on ka hea.

Luuletuses „Aktuaalne kaamera“ on juttu infoühiskonnast. Teisal kirjutate pisut tüdinult jalgpallist: „Manchester City / tühi staadion“, „aga need mm-võistlused võitsid brasiillased / penaltidega / baggio pani veel tookord põõsasse / vaevalt sind huvitab“. Juutuuber Juri Dudi … tögate vist: „kutsutakse intervjuule Dudiga / jumalaga“. Mida veebis loete või jälgite?

Eesti uudiseid loen vist rohkem Delfist kui ERRist, maailmauudiseid BBCst või Meduzast. On paar Ukraina veebisaiti. Kunagi lugesin süvenemisega, praegu ainult pealkirju. Tähtsal kohal on mu elus spordiuudised: võistluste tulemused vaatan üle viimase asjana enne magamaminekut. Kui ma ei ole saanud mõnd olulist jalgpallimängu otse vaadata, siis tegelikult ju ei tahaks järelevaatamise rõõmu kuskil veebis mängu tulemusele komistades rikkuda, aga see pole vist kunagi õnnestunud. Brasiiliast kirjutasin luuletuses ainult selleks, et tegevusaeg ära märkida. Mulle meeldib hoopis Manchester City jalgpalliklubi: seal on karismaatiline Kevin De Bruyne ja loomulikult Erling Håland.

Kui hakkan midagi jälgima, siis tekib sisemine sundus teha seda pidevalt. Dud jäi algul mu tähelepanuta, aga sestsaadik, kui ta avastasin, olen ära vaadanud kõik ta postitused. Ta pole enam nii uuenduslik, aga vaatan inertsist ikka.

„Sinu siluett akna taustal“ on prioriteetide järjestamise peen kunst: armusuhted, toit, filmid. Reisimine? Või lihtsalt tüdimus COVID-19-piirangutest, unistamine kaugetest paikadest. Aafrikast. Argentinast. Õhkamised Kaur Kenderi „kohv kuskil Itaalia linnaväljakul“ laadis.

COVID-19 tõesti mõjutas. Töötan õpetajana ja kool viidi paariks kuuks distants­õppele. Istusin kella 8st kuni 15ni lastega arvutis, seejärel olin vaba. Ei pidanud kuskile sõitma, ei pidanud midagi tegema. Proosat ma sel ajal eriti ei kirjutanud, küll aga kribasin paari-kolme nädala vältel peaaegu iga päev luuletuse. Need lihtsalt tulid kuskilt. Üpris suur osa neist on selles raamatus.

Reisimine on üks mu lemmiktegevusi, samuti unistamine reisidest riikidesse, kuhu ma võib-olla mitte kunagi ei satu. Lõuna-Ameerika on üks selline unelm, millesse mul usku pole. Itaalia on suur lemmik – olen seal käinud vist kuus korda. Reisides elad justkui teistsugust elu. Kodune argipäev on sel ajal ähmane mälestus. Elu kulgeb reisil aeglasemalt, ilmselt sellepärast, et puudub rutiin, mis meie tegemised kodus paika paneb. Päev võib reisil kesta 36 tundi, eriti kui jood varahommikul veini. Kodus tõusen iga päev samal ajal, valmistan sama hommikusöögi. Reisil on rutiin häiritud ja saan elu teistmoodi vaadata, tajuda, nuusutada. Mälestus sellest tundest jääb minusse koju tulles alles. See ilmselt ajendabki mind niimoodi kirjutama.

Tulite kirjandusse luuletajana, ehkki esimese raamatuna avaldasite romaani aastal 2007.² Kas P. I. Filimonov on prosaisti ja luuletajana ikka sama isik? Mõni lugeja võib olla koguni pettunud, et te ei kasuta luuletades mõnd muud nime. Vähe sellest: kuna te enam ei riimi, siis need luuletused justkui polegi luuletused, ehkki rütmikaid kordusi vahel siiski kasutate. Tundub, et teie juttudest saaks hõlpsasti teha luuletused. Aga kas ka luuletustest jutud?

Tahaksin arvata, et Filimonov proosa­kirjanikuna ja luuletajana on üks ja sama isik. Kui leidub selline lugeja, kes on pettunud, et seda teie mainitud kolmandat isikut tekkinud ei ole, siis tema võibki olla mu ideaalne luuletaja, kelle kohta on mult mitu korda küsitud ja uuritud ning keda iga korralik kirjanik otsimas käib, enamasti laterna all ja tasku­lambiga.

Mõnikord siiski riimin – oleneb tujust, olukorrast, konkreetsest tekstist, mis pähe tuleb. Mitte mingil juhul ei tahaks ma, et lugejatel ja arvustajatel tekiks tunne, et mu luuletused on jutud. Ei, luuletustel ja juttudel on põhimõtteline vahe. Jutul on alati süžee. Ma ei ole süžeetute juttude pooldaja, vastupidi. Luuletusel mingit süžeed reeglina ei ole. Luuletus on äärmisel juhul nii-öelda reaalsuse fikseerimine, verbaalne foto, ja veel sagedamini tants oma Rikka Sisemise Maailma ümber.

Kes teile luulekriitikutest meeldinud on ja mille poolest?

Pean nentima, et luulekriitikutest ei meeldi mulle mitte ükski sel lihtsal põhjusel, et luulekriitikat ma ei loe. Nagu öeldi ühes nõukaaegses anekdoodis: tšuktši pole lugeja, tšuktši on kirjanik. No tõesti, kuna elu on niigi lühike, tasub seda kulutada vähemalt millelegi huvitavale. Kui juba on harjumus lugeda, siis loen pigem luulet ennast või muud ilukirjandust. Kes oskab, see teeb. Kes ei oska, see õpetab või siis kritiseerib. Umbes niiviisi on maailm üles ehitatud.

Mulle meeldib, kui aus te olete. Kuidas võrdleksite meie 1990. aastate luulet praegusega?

Tõhusalt võrrelda ma ka ei oska, sest ei näinud tollal ega näe ka praegu tervet pilti. Ma ei söandaks kunagi rääkida „Eesti luulest“ tervikuna, pigem luuletajatest. Mis puutub irooniasse, siis on siililegi selge, et elu irooniaga on märksa parem – ja siledam – kui ilma irooniata. Ma keelaksin nendel, kel puudub eneseiroonia, üldse sõna võtta. Seda mis tahes küsimustes.

Olete ühiskondlikult aktiivne, osalesite näiteks Delfi projektis „Eesti venelased on vastu sõjale Ukrainas“³. Mil määral olete poliitiline oma loomingus? Kirjutate uues luulekogus näiteks kauglaskekahurväelastest, Ladina-Ameerikast, Timorist. Kui palju teiste kirjanike raamatutest poliitikat välja loete, näiteks James Joyce’i puhul?

Kõik need Lõuna-Ameerikad, Timorid ja muud asjad minu tekstides ei ole enamjaolt poliitilised, vaid pigem silmaringiasjad, taustamäärajad. Joyce’i „Ulysses“ on tõesti poliitikast pungil – selleks et aru saada, mida ja keda autor silmas pidas, on õnneks olemas kommentaarid ja märkused. Nende mainimisteta poleks „Ulysses“ vist „Ulysses“.

Irwin Shaw on ajakirjades kirjutamise kohta märkinud, et need on kirjanikele alustamiseks ohtlikud kohad, sest makstakse hästi ja kiiresti tekib rutiin. Shaw pidas silmas jutustusi. Teie kirjutate venekeelses Postimehes arvamusartikleid. Kas ideed tulevad teilt või ajaleht tellib?

Kahjuks on poliitika tõesti meie igapäevaelu osa. Mida drastilisem on elu, seda suurem on selles poliitika roll. Postimehes tellib lugusid alati toimetus, ma ise ei tuleks nende teemade pealegi. Härra Shaw’ga olen päri, välja arvatud raha küsimuses: Eestis ei maksta hästi. See ei tähenda aga, et ajakirjadele-ajalehtedele ei peaks kirjutama. See on hea tehniline harjutus. Minu puhul ei ole vist ohtu, et arvamusartiklite kirjutamisest saab rutiin, sest teen seda umbes kord kahe kuu jooksul.

Välismaal hoiab kirjastus kirjanikku enda juures prestiiži pärast. Doubleday on kulutanud John Grishamile rohkem, kui Grishami raamatud kirjastusele sisse on toonud. Milline on meie kirjandusturg?

Kirjandusturg on meil kahjuks selline, nagu ta on. Ei tea, kuidas teistele, aga mulle ei maksa kirjastused midagi. Maksab ainult kulka, seegi üha harvemini ja harvemini. Kitsad ajad, mis teha. Oleksin Doubleday olukorras samamoodi Grishamile pigem rohkem kulutanud.

Kuidas tundub, kas inglise kirjandust on mõtet nii palju eesti keelde tõlkida? Kõik nagunii loevad inglise keeles. Palju rohkem oleks vaja tõlkeid prantsuse keelest.

Inglise keele õpetajana pole ma kindel, et kõik inglise keeles loevad. Võib-olla kõik üliõpilased ja inglise kolledži õpilased, kuid nemad ei moodusta tervet riiki. Nii et on ikka mõtet tõlkida ja seda kõikvõimalikest keeltest, sest iga uus kogemus teadagi rikastab.